Lühiproosa antoloogiad võivad kirjandusloo jaoks olla puhta kulla väärtusega. Üks põhjus selleks on muidugi ülevaatlik väärtus, mida hea koostaja saab selle kaudu esitada. Teiseks on lühiproosa saatuseks enamasti ilmuda perioodikas, mitte raamatukaante vahel. Perioodika aga visatakse tihti peale lugemist lihtsalt minema – või isegi kui seda säilitatakse, siis kulub see ikkagi kiiremini. Käesolevas raamatus, mis koondab aastatel 1953-1989 Eestis ilmunud ulmejutte, on palju lugusid nõnda päästetud sõna otseses mõttes tolmuks saamisest.
Nagu antoloogia koostajad Jüri Kallas ja Joel Jans märgivad, siis algab isegi enamiku žanriga rohkem kursis olevate inimeste jaoks Eesti ulme alles kuskilt 1990ndatest. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid minu arvates pole väheoluline ka ulmekirjanduse süstemaatiline mõtestamine, mis on seni alanud just sellest ajast.
Headeks näideteks on siin Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis katab perioodi 1989-2000; ning "Eesti ulme XXI sajandil", mis katab perioodi 2001-2019. Varasema perioodi kohta on ülevaatlik lähenemine seni aga puudunud, kui mitte arvestada Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti", mille fookus on üsna teistsugune.
Selles mõttes ongi käesolev teos imetlusväärne projekt. Koostajate töö katab hästi ära just sellesama valge laigu Eesti kirjandusloos. Samuti on tõenäoliselt vaid mõni üksik inimene, kellel oleks samaaegselt huvi Eesti ulmekirjanduse vastu ja võimekus selline antoloogia kokku panna.
1. "Kiired maailmaruumist" (1954) - Vladimir Beekman 6/10
Noor keemik Vello saab ootamatu suunamise ülisalajasse uurimisinstituuti Lõuna-Eestis, Võru lähedal. Kohale jõudes tundub talle kohe, et instituudis on midagi viltu. Kui suur osa kohapealsest salatsemisest on seotud töö iseloomuga ja kui palju õigustatud kahtlustustega? Kas teadustöötajate hulgas võib olla reetur?
Beekmani jutustamisstiil on meeldivalt lihtne ja selge, meelde tulevad kohe paljud tema tõlgitud head lasteraamatud. Lugu ise on mõnevõrra kantud omaaegsest sabotööride ja reeturite hirmust, kuid retrolikult põnev on näha ettekujutlust kommunismist, kus ka tavalised elumajad on tehnikaimed ja Tallinn-Pihkva vahet sõidab elektriline kiirrong.
2. "Viimne üksiklane" (1960) - Rein Sepp 5/10
29. sajandi alguses korraldab inimkond oma asju Päikesesüsteemis utoopilise rahu ja headusega. Kuid järsku jõuab nendeni abipalve kelleltki, kes on kosmose tohutus tühjuses üksi. Hoolimata sellise ürituse tohututest kuludest keskendub kogu inimkond nüüd päästeoperatsioonile.
Sepp on väga hästi ja armsalt tabanud inimlikku tungi hädasolija päästmiseks, mis on püsinud muutumatuna eelajaloost kuni kauge tulevikuni. Positiivsena saab veel tuua tuleviku andekat kujutamist nii, et see tundub tõeliselt võõrapärasena. Paraku on see ka teose puuduseks - pea lühiromaani mõõtu lugu jääb seetõttu kohati venivaks ja igavaks.
3. "Strontsium 90" (1963) - Juhan Saar 6/10
Tuumarelvade ja -sõdade ajastul on ka tavaline vihm muutunud mürgiseks. Kuidas edasi elada? Mõned ignoreerivad olukorra õudust täielikult, mõned meenutavad kunagi olnut ja unistavad paremast tulevikust. Laste jaoks on uus maailm aga selline, millest teistsugust nad enam ei teagi.
Võib kiita autori loodud painajalikult õudset õhkkonda, mis annab hästi edasi omaaegset tuumasõja hirmu. Kohati mängib aga lugu traagilisust natuke üle, mis langetab selle tõsiseltvõetavust tervikuna. Eraldi nutikas idee on kasutada tulevikumaailma inimeste vastastikust meemide loopimist võõrapärasuse sümbolina.
4. "Vaigulõhn" (1965) - Reedik Palm 7/10
Marsil suunduvad ühest baasist teise hiljuti saabunud teadlane ning Marsil sündinud ja kasvanud 12-aastane tüdruk, kes on esimesele teejuhiks. Vahepeal peavad nad varju otsima kohalike ohtlike lendsisalike eest, kes üksikuid ja kaitsetuid rändureid hea meelega õnneks võtaksid.
See lugu tundub esmapilgul nagu üks lihtne planeediseiklus. Ootamatult nutikalt on aga lahendatud see, kuidas just noor tüdruk loo kangelaseks tõuseb, olles sealjuures sunnitud võitlema mitte ainult sisalike, vaid ka pisut juhmaka teadlasega. Selline ootamatu rollide vahetus on siin tõesti peenelt ja targalt tehtud.
5. "Krahvi poeg" (1968) - Rein Saluri 8/10
Loo jutustajaks on noormees, kes elab tagasihoidlikku ja pisut äpardunud poissmeheelu 1960ndate aastate Nõukogude miljöös. Samal ajal on seesama noormees aga ka Hackenbergide aadlisuguvõsa viimane poeg, kes elab Koerajõe mõisas umbkaudu aastal 1800.
"Krahvi poeg" on üks parimaid lugusid siin kogus. Vormi poolest on väga andekas, kuidas lihtne olmeline tekst laguneb kohe ähmaseks teadvuse vooluks hetkedel, kui peategelane jääb justkui oma kahe elu vahele lõksu. Võõrandumist ja vales kohas olemist kujutab see paremini kui enamik ajarännulugusid.
6. "Tõrge" (1970) - Ain Ainsaar 5/10
Arvutid on andmetöötlusega ja -analüüsiga jõudnud nii kaugele, et piisava hulga algandmete põhjal saaks modelleerida ükskõik millise isiku tegevuse ükskõik mis ajahetkel, kas minevikus või tulevikus. Eetiliste probleemide vältimiseks valitakse esimeseks katseks ammu surnud ja laitmatu kuulsusega professor. Siis aga tekib tõrge.
Tegemist on üsna klassikalise viisiga ulmeloo kirjutamiseks – kujutame ette mõnda teoreetilist probleemi ja vaatame, kuhu see viib. Autor on probleemikäsitluse normaalselt lahti kirjutanud, isegi kui see palju muud ei paku.
7. "Helloi maa" (1971) - Friedebert Tuglas 8/10
Maailmast on ammu üle käinud katastroof, mille põhjused ja detailidki on juba vajunud unustusehõlma. Roostetavate transformaatorite ning lagunevate ja rohelusse kasvanud betoonseinte vahel käivad salaja kohtamas noormees ja neiu.
Äärmiselt põnev on selle loo kaudu avastada, mida Tuglas, kes enamikule on tõenäoliselt pigem tuttav oma ennesõjaaegse loomingu kaudu, on veel kirjutanud. Mingis mõttes lihtne, kuid väga ilusalt ja stiilselt kirjutatud postapokalüptiline lugu ei oleks küll olnud midagi, mida mina oleks oodanud tema loomingust leida.
8. "Kergemeelse kosmose hüpotees" (1973) - Henn-Kaarel Hellat 6/10
Juba vanem ajakirjanik kohtub tudengiajast tuttava akadeemikuga, kes on suundumas pensionile. Õllekannu taga jutustab viimane uskumatu loo sellest, kuidas ta on juba kolm korda saanud ühendust võõra tsivilisatsiooniga kuskilt kosmosest.
Esmapilgul üsna lihtne ja lobe lugu võiks olla loetav kui kerge anekdoot. Samas on siin siiski olemas ka selge ja tõsisem allhoovus küsimusest, kuidas saaks üldse suhelda kellegi tõeliselt võõraga. Mingis mõttes saab lugu nii isegi vonnegutiliku hõngu, mis annab sellele paljugi juurde.
9. "Sinine allee" (1976) - Tarmo Kulmar 6/10
Inglise arheoloog jutustab sõbrale oma viimastest välitöödest Lõuna-Ameerikas. Avastatud varemetest leiti muuhulgas ka huvitav kroonika, mille ühte episoodi – kuninga ja ülempreestri vahelist tüli – kirjeldab jutustaja nüüd lähemalt.
Meeldiv lühike jutustus, kus ajaloolisest taustast hoolimata on mõistatusel eelkõige füüsikast lähtuv lahendus. Selline võte seob seda hästi paljude "ulmekirjanduse kuldajastul" ilmunud tekstidega, mistõttu on kohe selge, miks see on antoloogiasse kaasatud.
10. "Ubi est hortus botanicus?" (1983) - Andres Ehin 4/10
Lähtuvalt loost, kuidas professor Paul Ariste olevat kunagi Belgias ühelt mungalt ladina keeles teed küsinud, palutakse Belgiasse suunduval kirjanikul toosama munk üles otsida. Munk leitakse tõesti üles ja kutsutakse Eestisse külla.
Selle loo parim osa ongi Aristega seotud legendi kirjeldus. Muus osas on tegu seda tüüpi naljalooga, kus naljaks on puändi puudumine. Teatud juhtudel võib selline võte olla täitsa hea, siin aga ei hakka see mitte kuidagi tööle.
11. "Ääremaadel" (1984) - Eve Peterson 4/10
Kosmoseraketi meeskond võtab vastu hädasignaali ühelt teadaolevalt tühjalt planeedilt. Kohale jõudes leiavad nad ammu kadunud kosmoselaevade vrakid ning paar ellujäänut varasematest ekspeditsioonidest. Võtnud nood kaasa, jätkatakse teed, kuid varsti hakkavad tekkima probleemid.
Loo eesmärgiks on ilmselt luua paranoilist "kes on kurjategija ja miks" õhkkonda, mis sobib ühe kosmoselaeva-loo juurde hästi, aga samas ei lähe see kõik päris korralikult siiski käima. Nii tekib koguni igavus, mis on põnevusloo puhul kõige viimane asi, mis juhtuma peaks.
12. "Minu isa luulud" (1984) - Ülo Mattheus 8/10
Noor saksa kirjanik jutustab oma isast, keda enne tema varajast surma vaid 35-aastaselt peeti vaimsete probleemide all kannatajaks. Eelkõige seostus see viisiga, kuidas too perekonna ajalugu uurides oli jõudnud järelduseni, et juba mitu põlvkonda isalt pojale edasi kantud needus põhjustab nende surma regresseeruva arvjada alusel.
Väga hea mitmekihiline teos, taas üks parimatest siin kogus. Numeroloogia on sedasorti ebateadus, mis on küll ilmselge jama, kuid millel on samas puhta matemaatika aura tõttu väga suur võlu. See sobib imehästi siinsesse olukorda, kus tundub, et midagi võib tõepoolest olla viltu, kuid mingit mõistlikku seletust sellele pole.
13. "Tegu" (1985) - Helju Rebane 7/10
Mehe hing on teistpoolsuse viimase kohtuniku ees, kes loeb kokku tema häid ja halbu tegusid. Lõpuks tundub, et kõik on enam-vähem täpses tasakaalus, kuni lõpuks vaadatakse veel ühte episoodi.
See ülilühike lugu, tegelikult kõigest paari lehekülje pikkune laast on samas tehniliselt tõeliselt hästi teostatud ja kokku võetud. Midagi otseselt raputavat ei juhtu, aga samas on see meeldejääv ja sobiks väga hästi kas või õppevahendiks, kuidas sedasorti lugu kirjutada.
14. "Kunagi veebruaris" (1986) - Hille Karm 6/10
Peategelasest sünnitusarst on ühel veebruariõhtul väga väsinud ning oma elus on ta juba ammu jäänud täiesti üksi. Kuid kui ta oma korterisse jõuab, siis ootab teda seal keegi.
Nukker, aga ilus lugu, mis teeb ära täpselt selle, mida see tegema peab. Minu arvates poleks monoloogi loo keskpaigas vaja olnud ning ilma selleta oleks lugu olnud veel parem, kuid tegemist pole suure veaga.
15. "Hahim ben Sarah' nurjunud päev" (1986) - Ain Särg 3/10
Millalgi 24. sajandil tõuseb noor filosoof ben Sarah hommikul voodist, et minna tööle. Kuid igasugused väikesed igapäevatööd on juba ammu kõik masinatele antud ja just täna kipuvad need masinad tema juures tõrkuma.
Huumor on üsna keeruline kunst, kus õnnestumise ja ebaõnnestumise vahe võib olla väga õhuke. Ma kujutan hästi ette sellel teemal kirjutatud ja hästi õnnestunud ulmelist huumorijuttu, kuid see lugu siin pigem eesmärgini ei jõua ja lõpuks jääb sellest mulje kui lihtsalt ühest kergelt tobedast anekdoodist.
16. "Mantra" (1989) - Peeter Joonatan 1/10
Selle loo peamine väärtus on praeguseks juba natuke veider tagasivaade kunagisele tohutule müstika- ja esoteerikalainele, mis veeres 1980ndate lõpul üle siinse maanurga. Sellise ajaloolise artefaktina võib see antoloogiasse kaasatud ju olla, kirjanduslikku väärtust aga sellest teemast surmtõsisel moel jutustaval lool paraku pole.
17. "Hea tahte avaldus" (1989) - Urmas Alas 6/10
Peategelane soovib siin loos veeta ühe mõnusa õhtu, lindistades krimisarjast oma videokassettide kollektsiooni ühe järjekordse osa. Ootamatult aga ärkab ellu tema televiisor ning võõrad olendid hakkavad temaga läbi rääkima, et ta seda saadet mingi hinna eest ei lindistaks.
Alase lool pole viga midagi, eriti seetõttu, et see ei võta ka iseennast liiga tõsiselt. Sümboolselt sobib ta antoloogia lõpetuseks väga hästi, sest näitab esmakordselt juhtu, kus Eesti ulmekirjandus hakkab üle võtma angloameerika ulmetraditsiooni, mis sai absoluutselt valdavaks juba mõned aastad hiljem taasiseseisvunud Eestis.
Kokkuvõttes on tegemist lausa üllatavalt mitmekesise antoloogiaga. Esiteks on siin puhast noorteulmet, seejärel mitmed eelkõige oma aja kirjanduse põhivoolu lood, mis rohkem või vähem ulmega haakuvad, ning lõpuks mitmed üsna vähetuntud lood, mis on ilmselt ka autoritel rohkem oma lõbuks kirjutatud, kuid mille seast leiab nii mõnegi huvitava pala.
Kõige ootamatum on asjaolu, et tegemist ei ole sugugi mitte Nõukogude ulmega, nagu ka koostaja Jüri Kallas juba avasõnas märgib. Ainult Beekmani avalugu on ilmselgelt oma aja laps, kuid isegi sellisena üsna leebe. Enamus kõigist teistest lugudest oleks sellistena võinud ilmuda ükskõik kus.
Siiski näitavad selline mitmekesisus ja universaalsus minu arvates, et päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.
Selle hinnangu üle on võimalik kindlasti tulevikus vaielda. Samas võimalust sellele perioodile üldse mingeid hinnanguid anda ja nende üle vaidluseid pidada oleks ilma sellise antoloogiata väga raske. See tähendab, et projektina väärib siinne kogu küll kõige kõrgemat kiitust.
Hinnang: 8/10, arvestades projekti iseeneslikku väärtust
Nagu antoloogia koostajad Jüri Kallas ja Joel Jans märgivad, siis algab isegi enamiku žanriga rohkem kursis olevate inimeste jaoks Eesti ulme alles kuskilt 1990ndatest. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid minu arvates pole väheoluline ka ulmekirjanduse süstemaatiline mõtestamine, mis on seni alanud just sellest ajast.
Headeks näideteks on siin Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia", mis katab perioodi 1989-2000; ning "Eesti ulme XXI sajandil", mis katab perioodi 2001-2019. Varasema perioodi kohta on ülevaatlik lähenemine seni aga puudunud, kui mitte arvestada Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti", mille fookus on üsna teistsugune.
Selles mõttes ongi käesolev teos imetlusväärne projekt. Koostajate töö katab hästi ära just sellesama valge laigu Eesti kirjandusloos. Samuti on tõenäoliselt vaid mõni üksik inimene, kellel oleks samaaegselt huvi Eesti ulmekirjanduse vastu ja võimekus selline antoloogia kokku panna.
1. "Kiired maailmaruumist" (1954) - Vladimir Beekman 6/10
Noor keemik Vello saab ootamatu suunamise ülisalajasse uurimisinstituuti Lõuna-Eestis, Võru lähedal. Kohale jõudes tundub talle kohe, et instituudis on midagi viltu. Kui suur osa kohapealsest salatsemisest on seotud töö iseloomuga ja kui palju õigustatud kahtlustustega? Kas teadustöötajate hulgas võib olla reetur?
Beekmani jutustamisstiil on meeldivalt lihtne ja selge, meelde tulevad kohe paljud tema tõlgitud head lasteraamatud. Lugu ise on mõnevõrra kantud omaaegsest sabotööride ja reeturite hirmust, kuid retrolikult põnev on näha ettekujutlust kommunismist, kus ka tavalised elumajad on tehnikaimed ja Tallinn-Pihkva vahet sõidab elektriline kiirrong.
2. "Viimne üksiklane" (1960) - Rein Sepp 5/10
29. sajandi alguses korraldab inimkond oma asju Päikesesüsteemis utoopilise rahu ja headusega. Kuid järsku jõuab nendeni abipalve kelleltki, kes on kosmose tohutus tühjuses üksi. Hoolimata sellise ürituse tohututest kuludest keskendub kogu inimkond nüüd päästeoperatsioonile.
Sepp on väga hästi ja armsalt tabanud inimlikku tungi hädasolija päästmiseks, mis on püsinud muutumatuna eelajaloost kuni kauge tulevikuni. Positiivsena saab veel tuua tuleviku andekat kujutamist nii, et see tundub tõeliselt võõrapärasena. Paraku on see ka teose puuduseks - pea lühiromaani mõõtu lugu jääb seetõttu kohati venivaks ja igavaks.
3. "Strontsium 90" (1963) - Juhan Saar 6/10
Tuumarelvade ja -sõdade ajastul on ka tavaline vihm muutunud mürgiseks. Kuidas edasi elada? Mõned ignoreerivad olukorra õudust täielikult, mõned meenutavad kunagi olnut ja unistavad paremast tulevikust. Laste jaoks on uus maailm aga selline, millest teistsugust nad enam ei teagi.
Võib kiita autori loodud painajalikult õudset õhkkonda, mis annab hästi edasi omaaegset tuumasõja hirmu. Kohati mängib aga lugu traagilisust natuke üle, mis langetab selle tõsiseltvõetavust tervikuna. Eraldi nutikas idee on kasutada tulevikumaailma inimeste vastastikust meemide loopimist võõrapärasuse sümbolina.
4. "Vaigulõhn" (1965) - Reedik Palm 7/10
Marsil suunduvad ühest baasist teise hiljuti saabunud teadlane ning Marsil sündinud ja kasvanud 12-aastane tüdruk, kes on esimesele teejuhiks. Vahepeal peavad nad varju otsima kohalike ohtlike lendsisalike eest, kes üksikuid ja kaitsetuid rändureid hea meelega õnneks võtaksid.
See lugu tundub esmapilgul nagu üks lihtne planeediseiklus. Ootamatult nutikalt on aga lahendatud see, kuidas just noor tüdruk loo kangelaseks tõuseb, olles sealjuures sunnitud võitlema mitte ainult sisalike, vaid ka pisut juhmaka teadlasega. Selline ootamatu rollide vahetus on siin tõesti peenelt ja targalt tehtud.
5. "Krahvi poeg" (1968) - Rein Saluri 8/10
Loo jutustajaks on noormees, kes elab tagasihoidlikku ja pisut äpardunud poissmeheelu 1960ndate aastate Nõukogude miljöös. Samal ajal on seesama noormees aga ka Hackenbergide aadlisuguvõsa viimane poeg, kes elab Koerajõe mõisas umbkaudu aastal 1800.
"Krahvi poeg" on üks parimaid lugusid siin kogus. Vormi poolest on väga andekas, kuidas lihtne olmeline tekst laguneb kohe ähmaseks teadvuse vooluks hetkedel, kui peategelane jääb justkui oma kahe elu vahele lõksu. Võõrandumist ja vales kohas olemist kujutab see paremini kui enamik ajarännulugusid.
6. "Tõrge" (1970) - Ain Ainsaar 5/10
Arvutid on andmetöötlusega ja -analüüsiga jõudnud nii kaugele, et piisava hulga algandmete põhjal saaks modelleerida ükskõik millise isiku tegevuse ükskõik mis ajahetkel, kas minevikus või tulevikus. Eetiliste probleemide vältimiseks valitakse esimeseks katseks ammu surnud ja laitmatu kuulsusega professor. Siis aga tekib tõrge.
Tegemist on üsna klassikalise viisiga ulmeloo kirjutamiseks – kujutame ette mõnda teoreetilist probleemi ja vaatame, kuhu see viib. Autor on probleemikäsitluse normaalselt lahti kirjutanud, isegi kui see palju muud ei paku.
7. "Helloi maa" (1971) - Friedebert Tuglas 8/10
Maailmast on ammu üle käinud katastroof, mille põhjused ja detailidki on juba vajunud unustusehõlma. Roostetavate transformaatorite ning lagunevate ja rohelusse kasvanud betoonseinte vahel käivad salaja kohtamas noormees ja neiu.
Äärmiselt põnev on selle loo kaudu avastada, mida Tuglas, kes enamikule on tõenäoliselt pigem tuttav oma ennesõjaaegse loomingu kaudu, on veel kirjutanud. Mingis mõttes lihtne, kuid väga ilusalt ja stiilselt kirjutatud postapokalüptiline lugu ei oleks küll olnud midagi, mida mina oleks oodanud tema loomingust leida.
8. "Kergemeelse kosmose hüpotees" (1973) - Henn-Kaarel Hellat 6/10
Juba vanem ajakirjanik kohtub tudengiajast tuttava akadeemikuga, kes on suundumas pensionile. Õllekannu taga jutustab viimane uskumatu loo sellest, kuidas ta on juba kolm korda saanud ühendust võõra tsivilisatsiooniga kuskilt kosmosest.
Esmapilgul üsna lihtne ja lobe lugu võiks olla loetav kui kerge anekdoot. Samas on siin siiski olemas ka selge ja tõsisem allhoovus küsimusest, kuidas saaks üldse suhelda kellegi tõeliselt võõraga. Mingis mõttes saab lugu nii isegi vonnegutiliku hõngu, mis annab sellele paljugi juurde.
9. "Sinine allee" (1976) - Tarmo Kulmar 6/10
Inglise arheoloog jutustab sõbrale oma viimastest välitöödest Lõuna-Ameerikas. Avastatud varemetest leiti muuhulgas ka huvitav kroonika, mille ühte episoodi – kuninga ja ülempreestri vahelist tüli – kirjeldab jutustaja nüüd lähemalt.
Meeldiv lühike jutustus, kus ajaloolisest taustast hoolimata on mõistatusel eelkõige füüsikast lähtuv lahendus. Selline võte seob seda hästi paljude "ulmekirjanduse kuldajastul" ilmunud tekstidega, mistõttu on kohe selge, miks see on antoloogiasse kaasatud.
10. "Ubi est hortus botanicus?" (1983) - Andres Ehin 4/10
Lähtuvalt loost, kuidas professor Paul Ariste olevat kunagi Belgias ühelt mungalt ladina keeles teed küsinud, palutakse Belgiasse suunduval kirjanikul toosama munk üles otsida. Munk leitakse tõesti üles ja kutsutakse Eestisse külla.
Selle loo parim osa ongi Aristega seotud legendi kirjeldus. Muus osas on tegu seda tüüpi naljalooga, kus naljaks on puändi puudumine. Teatud juhtudel võib selline võte olla täitsa hea, siin aga ei hakka see mitte kuidagi tööle.
11. "Ääremaadel" (1984) - Eve Peterson 4/10
Kosmoseraketi meeskond võtab vastu hädasignaali ühelt teadaolevalt tühjalt planeedilt. Kohale jõudes leiavad nad ammu kadunud kosmoselaevade vrakid ning paar ellujäänut varasematest ekspeditsioonidest. Võtnud nood kaasa, jätkatakse teed, kuid varsti hakkavad tekkima probleemid.
Loo eesmärgiks on ilmselt luua paranoilist "kes on kurjategija ja miks" õhkkonda, mis sobib ühe kosmoselaeva-loo juurde hästi, aga samas ei lähe see kõik päris korralikult siiski käima. Nii tekib koguni igavus, mis on põnevusloo puhul kõige viimane asi, mis juhtuma peaks.
12. "Minu isa luulud" (1984) - Ülo Mattheus 8/10
Noor saksa kirjanik jutustab oma isast, keda enne tema varajast surma vaid 35-aastaselt peeti vaimsete probleemide all kannatajaks. Eelkõige seostus see viisiga, kuidas too perekonna ajalugu uurides oli jõudnud järelduseni, et juba mitu põlvkonda isalt pojale edasi kantud needus põhjustab nende surma regresseeruva arvjada alusel.
Väga hea mitmekihiline teos, taas üks parimatest siin kogus. Numeroloogia on sedasorti ebateadus, mis on küll ilmselge jama, kuid millel on samas puhta matemaatika aura tõttu väga suur võlu. See sobib imehästi siinsesse olukorda, kus tundub, et midagi võib tõepoolest olla viltu, kuid mingit mõistlikku seletust sellele pole.
13. "Tegu" (1985) - Helju Rebane 7/10
Mehe hing on teistpoolsuse viimase kohtuniku ees, kes loeb kokku tema häid ja halbu tegusid. Lõpuks tundub, et kõik on enam-vähem täpses tasakaalus, kuni lõpuks vaadatakse veel ühte episoodi.
See ülilühike lugu, tegelikult kõigest paari lehekülje pikkune laast on samas tehniliselt tõeliselt hästi teostatud ja kokku võetud. Midagi otseselt raputavat ei juhtu, aga samas on see meeldejääv ja sobiks väga hästi kas või õppevahendiks, kuidas sedasorti lugu kirjutada.
14. "Kunagi veebruaris" (1986) - Hille Karm 6/10
Peategelasest sünnitusarst on ühel veebruariõhtul väga väsinud ning oma elus on ta juba ammu jäänud täiesti üksi. Kuid kui ta oma korterisse jõuab, siis ootab teda seal keegi.
Nukker, aga ilus lugu, mis teeb ära täpselt selle, mida see tegema peab. Minu arvates poleks monoloogi loo keskpaigas vaja olnud ning ilma selleta oleks lugu olnud veel parem, kuid tegemist pole suure veaga.
15. "Hahim ben Sarah' nurjunud päev" (1986) - Ain Särg 3/10
Millalgi 24. sajandil tõuseb noor filosoof ben Sarah hommikul voodist, et minna tööle. Kuid igasugused väikesed igapäevatööd on juba ammu kõik masinatele antud ja just täna kipuvad need masinad tema juures tõrkuma.
Huumor on üsna keeruline kunst, kus õnnestumise ja ebaõnnestumise vahe võib olla väga õhuke. Ma kujutan hästi ette sellel teemal kirjutatud ja hästi õnnestunud ulmelist huumorijuttu, kuid see lugu siin pigem eesmärgini ei jõua ja lõpuks jääb sellest mulje kui lihtsalt ühest kergelt tobedast anekdoodist.
16. "Mantra" (1989) - Peeter Joonatan 1/10
Selle loo peamine väärtus on praeguseks juba natuke veider tagasivaade kunagisele tohutule müstika- ja esoteerikalainele, mis veeres 1980ndate lõpul üle siinse maanurga. Sellise ajaloolise artefaktina võib see antoloogiasse kaasatud ju olla, kirjanduslikku väärtust aga sellest teemast surmtõsisel moel jutustaval lool paraku pole.
17. "Hea tahte avaldus" (1989) - Urmas Alas 6/10
Peategelane soovib siin loos veeta ühe mõnusa õhtu, lindistades krimisarjast oma videokassettide kollektsiooni ühe järjekordse osa. Ootamatult aga ärkab ellu tema televiisor ning võõrad olendid hakkavad temaga läbi rääkima, et ta seda saadet mingi hinna eest ei lindistaks.
Alase lool pole viga midagi, eriti seetõttu, et see ei võta ka iseennast liiga tõsiselt. Sümboolselt sobib ta antoloogia lõpetuseks väga hästi, sest näitab esmakordselt juhtu, kus Eesti ulmekirjandus hakkab üle võtma angloameerika ulmetraditsiooni, mis sai absoluutselt valdavaks juba mõned aastad hiljem taasiseseisvunud Eestis.
Kokkuvõttes on tegemist lausa üllatavalt mitmekesise antoloogiaga. Esiteks on siin puhast noorteulmet, seejärel mitmed eelkõige oma aja kirjanduse põhivoolu lood, mis rohkem või vähem ulmega haakuvad, ning lõpuks mitmed üsna vähetuntud lood, mis on ilmselt ka autoritel rohkem oma lõbuks kirjutatud, kuid mille seast leiab nii mõnegi huvitava pala.
Kõige ootamatum on asjaolu, et tegemist ei ole sugugi mitte Nõukogude ulmega, nagu ka koostaja Jüri Kallas juba avasõnas märgib. Ainult Beekmani avalugu on ilmselgelt oma aja laps, kuid isegi sellisena üsna leebe. Enamus kõigist teistest lugudest oleks sellistena võinud ilmuda ükskõik kus.
Siiski näitavad selline mitmekesisus ja universaalsus minu arvates, et päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.
Selle hinnangu üle on võimalik kindlasti tulevikus vaielda. Samas võimalust sellele perioodile üldse mingeid hinnanguid anda ja nende üle vaidluseid pidada oleks ilma sellise antoloogiata väga raske. See tähendab, et projektina väärib siinne kogu küll kõige kõrgemat kiitust.
Hinnang: 8/10, arvestades projekti iseeneslikku väärtust