Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.
Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.
Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada
Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)
Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…
Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.
Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.
Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.
Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.
Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.
