Kasutajainfo

Joel Jans

19.07.1982-

  • Eesti

Teosed

· Joel Jans ·

Taevatrepi punased astmed

(jutt aastast 2018)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taevatrepi-punased-astmed

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 82 (juuli 2018)
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Metsavana lood kipuvad algama nii-öelda poole sammu pealt. Maailma, tegelaste või ükskõik mille kirjeldamisele kulutatakse väga vähe aega ja hoogne tegevus läheb põhimõtteliselt esimest lausest peale lahti ning esimesed ohvrid pudenevad maapinnale hiljemalt teise lõigu lõpuks. Antud loos on tapmine avastseeniks.

 

Lugu järgib peategelase Meli katset mööda kosmoselifti Maalt sõna otseses mõttes minema ronida, kõrvus all maapinnal asjadel silma peal hoidva paarimees Mutiku õpetussõnad. Metsavana on show, don't tell absoluutne meister, nii et lugu tuleb tegevuse kõrvalt ise oma peas kokku panna. Ronijaid on mitu. Miks? Ei tea. Polegi nii oluline, nad peavad seal olema. Miks nad omavahel võistlevad? Ei tea, ju polegi nii oluline. Miks ronitakse on juba selgem - Maa on mingisugusest katastroofist nii hävinud, et sealt tuleb iga hinna eest minema saada, vajadusel kas või ennast viiekümne meetri kaupa üles vinnata ligi saja kilomeetri pikkusel "oavarrel". Kõik muu ongi taust, esteetika. Kesksel kohal on ronimine. Iga hinna eest kõrgemale. Oluline on protsess ja selle detailid - nii peategelase jaoks, kes tahab ellu jääda, nii lugeja jaoks, kes tahab teada, et miks, milleks, ja kuidas, kui ka ilmselt Metsavana enda jaoks, kes ilmse mõnuga on fantaseerinud teemal: "Kuidas oleks, kui roniks krabinal mööda kosmoselifti üles? Oleks see üldse võimalik?!"


Selline üks hea ulme peabki olema.


Hinde osas olen pisut kahevahel - loo esialgne versioon, mida mul õnnestus lugeda, oleks saanud väga tugeva nelja (BAAS ei luba komakohti panna), aga viimane, parandatud versioon elimineeris pea kogu kriitika, mis mul loole algselt oli ning palju seda polnud. Ma ei oska mõelda midagi, mida sellele loole võiks juurde anda, muuta, vähemaks võtta, nii et panen südamerahus viie ära, kuigi ma muidugi tahaks kohe lugeda otsa mahukat triloogiat vihjamisi mainitud katastroofist. :) Aga sellised need Metsavana lood ongi - paari käeviipega luuakse sisukam maailm ja taust kui teised suudavad terve jutustuse jooksul valmis treida, aetakse hammas verele, ihu imelikuks ja siis lõppeb jutt ära. 

Teksti loeti eesti keeles

Alustades samast kohast, kust esmaarvustaja: see, et lugu kohe käima läheb, ei ole miinus, vaid pluss, kui sellega kaasneb oskus taustainfot järgnevasse teksti tilgutada. Praeguses tekstis on sellega suures jaos hakkama saadud, kuigi küsimus sellest, miks ülalt poldud liftile seni järele tuldud, ometi jääb.
 
Esimese kolmandikuni on tekst isegi mõnevõrra huvitav, kuid süžee on siiski ülimalt lihtsameelne. Iga mõtlemisvõimeline lugeja saab aru, kes allaronija on ning tema tapmisest edasi tuleb vaid pikk haigutus.
 
Lõpus kaob autoril aga pind täielikult jalge alt. Kui maailmalõpu visandamisega saab ta pärast seitset aastat harjutamist juba enam-vähem rahuldavalt hakkama, siis armastatu kaotanu tunnetest on suudetud vaid kuiv kokkuvõte koostada. Kui keegi arvab, et see on show, don't tell alal "absoluutne meisterlikkus", saab sel väitel mõtet olla vaid mingis kontekstis või taustsüsteemis, olgu selleks siis väljaanne, töötuba, autorite kollektiiv või muud sarnast. Mina isiklikult oskan taolise kollektiivi ülejäänud liikmetele küll vaid kaasa tunda.
 
Tehnilise konarlusena võib veel ära märkida mure hapnikuvooliku läbilõikamise pärast samal ajal kui ärarebitud käega skafander ennast ise parandada suudab.
Teksti loeti eesti keeles

Tüüp ronib mööda kosmoselifti oavart üles täitsa inimlikult mõistetava motivatsiooniga: all maa peal on võrreldamatult sitt lugu ja üleval on elu ilus ning unistuste tüdruk kah ootel. Ja kui tee peal on vaja mõni teine ronija mättasse lüüa, et oma unistus kätte saada, noh - nende kaotus.
 
Mul jääb tegelikult paar-kolm etteheidet jutule. Nimelt käest ilma jäänud kodanik ei saa parima tahtmise korral ka niivõrd kõbus olla ilma mingi tõsise välise abita. Eespool esitatud väitega puuduliku tundekaose kirjelduse kohta, kui selguvad mõningad tõsiasjad, nõustun samuti. Ja kolmandaks on siin seesama teema, mis paljude Metsavana juttude juures iseloomulik: need on head stseenid, kuid selleks, et see oleks väga hea jutt, tuleks natuke algust, keskpaika ja lõppu veel "lihaga" täiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Eraldiseisva loona igati tip-top. Muhe tehnoulme, kontseptsioon mulle täiesti meeldis. Peategelasega on aga natuke raske suhestuda kui juba algusminutitel lihtsalt kellegi ära tapab. Ma saan aru, et see on ela-või-sure situatsioon, ent lugeja visatakse suvalises kohas vette ja karjutakse, et õpi ujumine selgeks. Ma ei tea, kuhu ma sattunud olen, ma ei tea, mida arvata - kas Mel on hea tüüp või halb tüüp, kas ta tahab liftiliiklust taastada või seda hävitada?
Õnneks loo jooksul see aegamisi selgub ja minu esmane vingumine oli asjatu. Suur emotsionaalne kulminatsioon lahendatakse natuke liiga kergekäeliselt justkui peaks lugejale jäetama mulje, et *** oli ise süüdi, et alla ronis. Mida ta siis ronib, kui nuga ei taha saada.
PS. lisamärkusena mainiks kah, et kui skafander käist parandada suudab, siis miks ei võiks samad nanoosakesed skafandrit noatorgete eest kaitsta? Nuga on üldse üks mõttetu relv. Palju ägedam oleks olnud seal trepi peal käsikähmlust pidada.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: