Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
