Kasutajainfo

Joel Jans

19.07.1982-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Vihapõletus

(jutt aastast 2017)
http://algernon.ee/node/1116

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2017; detsember
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

John Scalzi "Vanamehe" sõda on koos oma järgedega ilmselgelt vajutanud ulmemaastikule igavese lahmaka jälje. Väga südametunnistus ei piina kui spoilerina selle siia niimodi välja ütlen, et selle loo tegevus toimub millalgi pärast "Human Division" ja "The End of All Things" sündmusi.
 
Inimkond ja Kolooniate Liit ja Maa on toredasti (niivõrd-kuivõrd) ellu jäänud. Konklaavi nimetatakse siin Ümarlauaks (pole eestikeelseid tõlkeid lugenud rohkem kui "Vanamehe sõda" - vbl on sealgi Konklaav selliselt tõlgitud...), kehtib jätkuvalt mingi piirang koloniseerimisele, mida ühel või teisel määral rikutakse. Ja loomulikult tahtmise, vajaduse ja sunni (või mingi kombinatsiooni neist) pärast mõistusega rassid sõdivad omavahel.  
 
Inimkonna hulgas on ka neid, kes päris arutult ei soovi tulnukaid nottida. Ja siin võibolla astub lavale Veskimees ise sellega, mida ta nimetab ühiskonna modelleerimiseks - ehk siis mulle tundub, et ta on proovinud Scalzit "õigeks kirjutada". Omal kummastaval moel tundub see umbes sellise tegevusena, millega näevad vaeva tänasel päeval ilmselt ilma formaalse hariduseta teoloogid ja islami tõlgendajad ja muidu veidi peast soojad religioossed fanaatikud, kes püüavad inimestele üle maailma selgeks teha, mida religioonide rajajad "tegelikult silmas pidasid" ja "kuidas asjad tõesti need kõige õigemad ja pühamad oleksid".  
 
Seal, kus Scalzi on jõudnud järelduseni, et üksteise nottimine on viljatu ummiktee ("The End of All Things" toob igapäevaelust kohati päris selgelt sisse nii Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõja vastased meeleolud), visandab Veskimees läbi oma tegelaste mõtete võiduka verise teekonna universumi valitsejateks ja kõik, kes teisiti mõtlevad, tembeldatakse nõrkadeks ja ebaolulisteks...  
 
Loo enda seisukohalt on tegemist küllalt huvitava kohtumisega Kolooniate Kaitsejõudude kõrge sõjaväelase ja inimestega sõjast oleva tulnukarassi kõrge esindaja vahel ning küsimuseks on, miks inimesed näiliselt põhjuseta selle tulnukate rassi suhtes järjepidevat genotsiidi rakendavad. Olgu siis natuke lugeja enda avastada, mis seal taustal on. Niisugusena on tegelikult tegemist isegi päris hea "Vanamehe sõja" maailma laiendusega. Ma ilmselt pole piisavalt pädev tõmbama piire fan fiction'i ja selle päris kirjanduse vahele. Kuri kahtlus on arvestades selle Algernoni numbri sisu, et seegi jutt on siiski fan fiction. Noh - piisavalt hästi tehtud, et saada hindeks "3". Kirjaniku vaba voli oma lugu üles ehitada nii, kuidas talle endale parem tundub, aga minu meelest on need kaks tüüpi seal vannis mõnulemas ja toimunu üle arutlemas täiesti kasutu ballast. Ehk siis milleks esitleda seda põhilugu justkui kaudselt, ümber nurga? Miks mitte teha täiesti aus ja häbenematu fan fiction...?
 
PS. Huvitava parralleeli leidsin veel ka Kunnase "Gort Ashryniga". Aga eks mingid motiivid ongi nii Kunnasel kui Scalzil sarnased: inimkond kosmoses tulnukatega ellujäämisvõitlust pidamas; kloonimised ja teadvuse ülekandmised ja tehisinimeste loomine... Ja veel mõned teisedki.
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles