Kasutajainfo

Joel Jans

19.07.1982-

  • Eesti

Teosed

· Joel Jans ·

Masina nõrkus

(jutt aastast 2011)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 2 (november 2011)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.

Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...

Väga stiilne tekst.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis see lugu väga. Selles on mõnusat nukrust ja kangelase siseheitlust. Ka heitlust väljaspool ennast. Selline igihaljas lugu koerast, kes on kaotanud oma peremehe.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ikka labor ole... No ei pane uskuma kõik need ärkavad masinad, tehke, mis tahate. Pluss muidugi ületamatud tehnilised raskused rauast hiiglase ehitamisel, nii et keegi ülal midagi enne ei märka, kui too lausa maa peale ronima hakkab.

19.10.2013: "Marsi kroonikate" mainimine selle tükiga seoses on solvang, mida vanameister Bradbury küll ära pole teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...

On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...

Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.

Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF`i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!

Teksti loeti eesti keeles

Ilusasti kirja saanud asi. Aga ausõna, kuidas küll üks (intelligente?) tehisaju saab ometi nii loll olla!? (No ei saanud imestamata jätta...)
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus meeleolupildike, või õigemini, meeleolupildikeste jada, mis mulle vähemalt tõis silme ette miski anime, mingi Miyazaki olematu filmi, näiteks. Kuidagi muinasjutuline see metallmonstrumi maapõuest tõusmine ju oli, ja sealjuures, kui hakata mõtlema, miks üldse oli/elas maa-all selline gigantne tehismõistusega peletis? Linna normaalseks funkamiseks poleks nii suurt robotit kuidagi vaja olnud, maa-all laiutavale robotile liikumiseks vajalike roomikute ja haaratsite külgepanemine on ilmne ressursi raiskamine, puhta kummaline tundus tervet linna haldava roboti teadmatus Inseneri saatuse suhtes ja nii võimsa roboti puhul oli juba surnuaial füüsilise laiba ülesotsimine täieliku tobedusena: oleks ju piisand paari andmebaasi lappamisest ja nii edasi, ja nii edasi.

Loo uba siinkohal olid siiski edasi antud fantastilised meeleolupildikesed, ja selle ülesandega tuli autor (keda ma samuti pean üheks eesti ulme tulevikulootuseks) suurepäraselt toime. Hinne "kolm" väljendab mu vastumeelsust ilma sügava poindita olupildikeste ees, mis väljendub täie raskusega paaris järgnevas käesoleva kogumiku loo arvustuses.

Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019

Autorite sildid: