Kasutajainfo

Joel Jans

19.07.1982-

  • Eesti

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Double Star

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; veebruar - aprill
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

Töötu näitleja palgatakse tuntud poliitiku asendajaks. Asendatav on ise röövitud ning näitleja peab oma rolli täie pingega suhtuma, sest keegi ei tohi vahetusest aimu saada. Mida enam näitleja oma rolliga tegeleb, seda enam saab elu üsna kergelt võtvast tegelasest kodanik. Meeldiv ja inimlik romaan, millele on üsna raske mingit analoogi leida. Ka on ideloogilis poliitiline osa ilusasti tasakaalus inimliku materjaliga. Huvitav on ka marslaste tarulaadne ühiskond.Tõtt öelda ei saa ma aru miks allpool heidetakse romaanile ette lapsikust ja ebausutavust... kui on olemas ebausutavaid ja inimmõistusele mittevastuvõetavaid ühiskondi, siis on seda praegune EW (loomulikult oli seda ka kunagine Nõukogude Liit)... kas me oleme tõesti sedavõrd värdjastunud, et iga vähegi normaalne ühiskond tundub meile tobe ja usutamatu!?!
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Teos, mida spetsialistid peavad Heinleini 50-ndate aastate "täiskasvanuromaanidest" parimaks. Järjest enam tundub mulle aga Heinleini suurema osa teoste otseseks sihttarbijaks olevat mõeldud siiski alaealine. Kuigi tegelasteks on täiskasvanud, kaalukausil on planeedisüsteemi saatus ja rahu, on intriig umbes samal tasemel nagu üleannetu õpilase heitluses miilitsa lastetoaga. Vältimatu on muidugi, et romaani lõpuks on õpilasest inimene saanud. Tahes-tahtmata tulevad meelde Holger Puki kunagi väga populaarsed didaktilise suunitlusega noorsooraamatud ("Rein ja Riina" jms). Hinne kajastab lihtsalt seda, et raamat ei suutnud absoluutselt köita.
Teksti loeti inglise keeles

Yks Heinleini neljast Hugost. Minuarvates oleks nii mõnigi tema teistest teostest toda Hogot rohkem väärinud aga see ei tähenda sugugi seda, et raamat halb oleks. Hea, lihtne lugeda. Ainuke mis natuke järele mõtlema pani on kohalik poliitiline systeem - sisuliselt konstitutsiooniline monarhia. Täpsemalt pööbli vajadus kulla ja karraga pärjatud kuninga järele. Yhest kyljest meeliylendav vaatepilt telekaekraanil, teisest kyljest keegi, kelle *ametikohustus* on linte läbi lõigata ja tribyynilt rahvale lehvitada, kolmandast kyljest poliitilise järjepidevuse illusioon kriiside ja valitsusevahetuste korral. Niiet sisutyhjaks seda raamatut nimetada ei anna. Peale kõige muu oli too kuningas (vahva nimega - Willem) tõeliselt andekalt kujutatud - vaatab 8 tundi oma troonilt kõrgi näoga ringi sebivaid ylikuid ja siis läheb tegeleb rahus ja vaikuses oma hobiga - mängurongidega ;)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates on selle raamatu nimi küllaltki hästi valitud. Topeltstaar ("Double Star") iseloomustabki sundpalgatud näitleja rolli. Nimelt oli näitleja ise andekas ning kahtlemata staar (kellega aga keegi ei tahtnud koostööd teha üsnagi ilmselt tema kõrgi ja ääretult erapooliku suhtumise tõttu maailmaasjadesse) ning roll, mida ta pidi kehastama (tuntud poliitik ning ekspansionistide liider) oli samuti staar - tegemist oli tõelise tähtpoliitikuga. Ma ise olen kahe käega nõus sellele raamatule antud Hugoga, sest ma ise ootan raamatult alati mingit mõtlemisainet ning ei viitsi lugeda ainult ajaviiteks (mulle ei meeldi eriti inimesed, kes kalduvad aega lihtsalt surnuks lööma). See raamat iseenesest on küllalt eba-Heinelinilik: ei ole tormakat actionit, kuna karakter ise peab olema erinev meie peakangelase tegelikus karakterist, siis on RAH suurt vaeva näinud uut tüüpi isiku loomisega (ning ma ise arvan, et poliitiku kuju, mille ta lõi on tunduvalt parem tema tüüpkangelastest). Enamus raamatust räägib näitleja valmistumisest oma rolliks (antud juhul röövitud poliitiku duublina töötamiseks), tema elamist sisse oma uute rolli ning seoses järjest esile kerkivate viitustega ajapikku tegelikult muutumisega inimeseks, keda ta kehastas. Raamatu tippmoment on tegelikult see, et pärast tipp-poliitiku surma tekib olukord, kus ta ise tegelikult ongi originaal, isegi parem ning isik, kes ta tegelikult kunagi oli lakkas olemast. Ma hakkasin seda raamatut õhtul lugema, mõteldes, et loen paar peatükki ja heidan siis magama aga ei suutnud kuidagi lõpetada ning viimase lehe keerasin varahommikul.
Teksti loeti inglise keeles

Teoses esineb üks paremini kujutatud Heinleini karaktereid- töötu näitleja Lawrence Smith. Viimane palgatakse esitama röövitud poliitiku Joe Bonforte’i osa. Raamatu algul Smith räägib nagu näitleja ja tegutseb nagu näitleja, ta ei hooli poliitikast ja mõtleb vaid enesest. Vastupidiselt Bonforte’ile jälestab ta marslasi. Smithi iseloom saab mõistetavaks tema lapsepõlvemeenutuste kaudu ning just see teeb peategelasest elava. Aja jooksul näitleja muutub ning kui Smith astub lõplikult Bonforte’i saabastesse, on transmutatsioon lõppenud. Smith kõneleb nagu poliitik, mõtleb nagu poliitik. Seda muutust on autor kujutanud väga kindlakäeliselt. Teose teiseks tugevaks küljeks on sündmuste otstarbekohasus. Romaanis ei ole midagi liigset- kõik sündmused on hädavajalikud teose arengule. Hästi on kujutatud ka marslased. Paljudes Heinleini teostes on võõrad rassid ebameeldivad ning agressiivsed. Siin mitte. Kuigi kirjutamisest on möödunud üle 40 aasta, on raamatut lahe lugeda.
Teksti loeti soome keeles

Voldemar Panso.HuvitavMitte just see Heinlain keda ootasin ( a. la Starship Troopers või Nukkude isand ) Aga haarab - tõepoolest sihuke ühe hingetõmbega läbiloetav teos. Nobe.
Teksti loeti vene keeles

Suuepärane raamat, kuigi ehk mitte nii haaravalt terav ja kaugelenägelik kui paljud teised autori teosed. Vaidlustamata tema Hugo-väärilisust, on teoses muidugi palju asju, mis häirivalt mõjusid, eelkõige muidugi lõpp, mida oli haista juba esimesest kolmandikust ja ei tahaks hästi uskuda, et mees nii väljapaistev oli, et isegi imitaator veerand sajandit esikohal püsiks (?) Samas on tegemist usutava karakteriga ja väga hästi teostatud nign tasakaalustatud jutuga. Väikse etteheitena veel võib-olla, et kohati läheb seletamine üsna deklaratiivseks ja on lõike, mille vajadusest on raske aru saada (võib-olla pole nad siin ja nüüd lihtsalt enam päevakajalised, aga 50-ndate USA-s olid?). Igal juhul teos, mille lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Haarav teos, mida on raske käest ära panna.

Lisaks veel seda, et näitleja ja tema poolt mängitava rolli teemal on hiljemgi toeseid kirjutatud. Näiteks S.R.Greeni "Blood and Honour". Greeni teos käsitleb asendamist siiski hoopis teisest aspektist ja väga erineva rõhuasetusega.

Tõenäoliselt on sarnaseid teoseid kirjutatud rohkemgi, nii enne kui ka pärast Heinleini, mis aga sugugi ei vähenda Heinleini teose väärtust.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani lõpplahendus oli juba pea poole pealt ette aimatav, oli lugu hea. Ka lõpplahenduse teostus oli hästi kirja pandud, kuna ma juba poole peal arvasin, et õige mr. Bonforte on juba ammu terroristide poolt tapetud. Lool endal on hea ideestik, mis on hästi välja kirjutatud. Lugu on hoogne, sai see ühe jutiga läbi loetud. Kokkuvõttes midagi eriti negatiivset meelde ei tule, seega tugev viis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles

"India printsessi pärandus" on üsna kummaline romaan, mille lugemisel ei saa eirata kirjutamisaja üldist konteksti. Tänapäeval naiivsena mõjuvast utopismist ja Prantsuse-Preisi sõja järel Prantsusmaad vallanud hurraapatriootlikust saksavihast kantud romaan mõjub tänapäeval omalaadse kitšina, meenutades mõnd koomilisuseni absurdset nõukogudeaegset propagandateost ning ületades selles osas kaugelt ka näiteks sama autori "Back Cupi saare saladuse". Selle tänaseks elavate inimeste mälust kadunud sõja mõju 19.-20. sajandi vahetuse prantsuse seiklus- ja ulmekirjandusele oli vist päris suur - lisaks Verne'i hilisemale loomingule meenuvad mulle patriootlik-germanofoobsed elemendid ka näiteks Louis Boussenardi loomingust. Käesolevas romaanis on prantslastest peategelasi kujutatud patriootlike, eetiliste, vaprate ja suuremeelsetena - see kehtib eriti doktor Sarrasini ning ta poja Octave'i sõbra Marceli kohta (viimatimainitu ainsateks pahedeks näivad olevat piibusuitsetamine ja kohvijoomine). Kurikael professor Schultze aga mõjub eriti groteskselt - tüüp on huvitatud põhiliselt Saksa rahva maailmavallutusplaanidest, massihävitusrelvade leiutamisest ja sotsiaaldarvinistlikult põhjendatud tapatalgute kavandamisest. Eriti jälgid on aga Schultze toidu- ja joogieelistused: õlu, hapukapsad ning vorstid, mida ta endale kurjade sepitsuste vahepeal lakkamatult näost sisse ajab. Samas on pealtnäha absurdsuseni mustvalgetes toonides kirjapandud romaani tõlgendamiseks ka sügavamaid võimalusi ja eestikeelse tõlke Raul Sulbi poolt kirjutatud järelsõna, kus avatakse teose üldist kirjandusloolist tausta, on Verne'i romaani mõistmiseks vägagi vajalik. 
Muus osas kujutab "India printsessi pärandus" endast omaaegset lähituleviku-teemalist teaduslikku fantastikat, kus on vihjeid 1870. aastatel hüpermoodsateks olnud tehnoloogiliste uuendustele - näiteks äsjaleiutatud telefonid. Eestikeelses tõlkes on justkui muuseas mitmel korral juttu ka autodest, ent tegu näib olevat tõlkeapsaga - Project Gutenbergi nimeliselt veebilehelt  kättesaadavas prantsuskeelses originaalis esineb selle koha peal homonüüm voiture, mis lisaks "autole" ka hobuveokeid tähistab. 
Õige hoo saab "India printsessi päranduse" sündmustik sisse alles kusagil sajanda lehekülje paiku ehk romaani teises pooles, sealtmaalt hakkab mängu tulema ka rohkem ulmelist elementi ja fantastilisi leiutisi. Just romaani teine pool tõstabki selle hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.
Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna. 
Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?). 
Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma". 
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles