Kasutajainfo

Ülle Lätte

22.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Ülle Lätte ·

Puskarimees

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
6
0
0
Keskmine hinne
3.444
Arvustused (9)

Looga "Udriku küla naised" hiilgava ulmedebüüdi teinud autorilt oleks oodanud paremat tekst, kui see jutt väljasurevast Kesk-Eesti(?) külast ja külalähedases metsas tegutsevast salapärasest puskariajajast, kelle otsa kohalik külamees juhtumisi komistab. "Udriku küla naistele" omast hoogsat gorest sündmustikku ja musta huumorit siin eriti pole, pigem annab tooni päevakajaline sotsiaalkriitika maaelu allakäigu teemal. Lugu on iseenesest talutavalt kirja pandud, külarealismina oleks ehk tegu kvaliteetse kirjandusega, ulmena on pigem igav. Hindeks kokku "3-".
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles

Eesti külaelu allakäigu ja mandumise lugu suures osas, nagu ülal juba mainitud. Oli mitmeid värvikaid kirjeldusi, kohati vast isegi üleliiagi, eriti loo alguses.

Mis aga tõsisemalt häiris, on teatavad loogika- ja muud sarnased apsud. Mille puhul tuleb küll öelda, et see eelmises arvustuses äratoodu seda tegelikult vist küll ei ole, sest Mari polnud mitte just Maale jõudnud, vaid seal vähemalt aastakese Joonase naisena juba elanud. Mis aga seda kindlasti on, on see, kui loo alguses saab Joonasest üheks hetkeks Peeter ja siis taas Joonas tagasi. Ja see tundus ka imelik, et kõik külas kardavad puskarit ajada, et politsei karistab, samas kui selgub peagi, et politseinik ise on ka puskarimaias. Ei lähe need kaks asja omavahel eriti hästi kokku. Eks selliseid läbimõtlematusi on jutus ilmselt veelgi.

Ja nende tulnukate puhul võinuks vastutustundetu triksteri nimeks olla näiteks Loki, naisel seega Sigynn ning nende kantseldajal muidugi Odin. Konteksti oleks need minu arust sobinud häsi, Remmi/Odin võinuks siis olla vanamees, kelle ühel silmas on must side vms.

Teksti loeti eesti keeles

Ehe külamiljöö, mis aga paraku sumbus suhteliselt jaburasse seletusse, kes see puskarimees ikka täpselt oli ja miks külamees Joonase naine tema juures aeg-ajalt meest saamas käis. See seletus oli nii totter ja muu jutuga võrreldes võõrkehana külge poogitud, et tegelikult peaks hinde jagama kaheks: eheda maaelu ahastamapaneva realismi eest(mis tegelikult võlus ka autori eelmises jutus, "Udriku küla naistes") tugev, rasvane "neli" ja ülinõrga tulnukateema eest väga nõrk "kaks". Paraku on külaelu ilma puskarit ajava tulnukata täiesti ulmevaba. Masendav, naljakas, vaimukas ja traagiline üheaegselt, kuid totaalselt ulmevaba. Üldiselt - nende kahe poole hinnete kokkuliitmise tulemus ongi selline keskmine "kolm".

Mulle tundub, autoris on kõvasti materjali uuema aja külalüürikuks saamiseks, selline umbes nagu Jüri Tuulik oma Abruka-lugudega 80ndatel oli.

Teksti loeti eesti keeles

Uuendan hinnet! Lugesin just kogumiku uuesti läbi ja vaatamata teatud... Isiklikele vastuoludele autoriga... Olen sunnitud tõdema, et see jutt on siiski täitsa kirjandus. NB! Ulmekirjandus! Ja selline hoogne kirjandus, mida paraku enamus teisi jutte kogumikus ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpp oli jama (eriti Lemmi tegelane: see oli umbes nagu jõuluvana - mõõtis, kes on olnud hea laps, kes halb, ja siis andis mõõdukalt kommi ja vitsu), liiga kokkuvõtlik, liiga ilmselgelt püüti kõiki lahtisi otsi kokku siduda - mõningaid suuri ebaloogilisusi samas märkamata jättes.
Aga lugu ise mulle meeldis. Puskariaparaat kesk metsa ja see jabur pohhuistlik sarvedega tüüp. Isegi see, et need sarved olid tegelikult antennid.
Mõnusalt elusad tegelased, rämedus ja tunded segiläbi.

Samuti oli kohutavalt lõõgastav, et ei näidatud järjekordselt mingeid relvastatud tüüpe, kes üksteist notivad. See "Täheaeg" tuli nimelt peaaegu sama üheteemaline kui eelmine, lihtsalt teema ise on uus. Ütleks, et "Viirastuslik rügement" on väga sobiv pealkiri ja natuke külaelu, joomist ja litutamist oli sealt just puudu. Tugev 3+.
Teksti loeti eesti keeles

No ma panen nelja, väga nõrga küll, aga koos sellega on ka arvustuste keskmine hinne jällegi adekvaatsem :)

Lõpplahendus sellisel kujul toob mulle automaatselt meelde Robert Sheckley loomingu. Paraku mitte selle paremiku. Ma ei taha ka uskuda, et elu maal päriselt nii troostitu on kui jutus kirjeldatud, aga on selge, et metsas tasuta jagatav puskar ei too kokku just maa soola. Mis kõige tähtsam, loo inimtegelased käituvad loogiliselt ning neist karakteritest on mu absoluutne lemmik Milli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles