Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980–

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres · Kristo Janson ·

Devolutsioon

(romaan aastast 2024)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

„Devolutsioon” on tunnustatud kirjaniku Triinu Merese ja laiema avalikkuse jaoks veel tundmatu Kristo Jansoni poolt kahasse kirjutatud postaporomaan, kus jälgitakse kahe inimese, endise sõjaväelase Lingi ja noore, umbes kümneaastase poisi Rico teekonda läbi tsivilisatsiooni varemeteks muutunud Ameerika, mida asustavad vähesed viirusest puutumata jäänud inimesed ja verejanulised wending’od.
 
 
Üldiselt ja pigem hästi...
 
Tõtt-öelda on mul selle romaaniga kahetised tunded. Selgituseks ütlen, et lugesin testlugejana selle lühiversiooni ja andsin ka tagasisidet. Seega oli romaani peasündmustik ja läbiv mõte minu jaoks ette teada ning kuskil kolmveerandilt, kus muutusi enam polnud, hakkas lugemine aina enam ja enam hanguma. Lühiversiooni puhul muidugi seda muret polnud.
Ehk siis – usun täiesti väiteid, et tegemist on väga põneva romaaniga, aga minul isiklikult muutus lugemine lõpuosas juba suti vaevaliseks. Aga läbi sain.
 
Hea järelmulje sain ka, sest tekst on oskuslikult kirja pandud, aga sisu huvitavuse püsivuse osas pole ma tõesti õige inimene sõna võtma. Ütlen lihtsalt, et see, mida ei mäletanud või mida lühiversioonis polnud, oli põnev või vähemalt huvipakkuv.
 
Tallinna Keskraamatukogus Triinu Merest intervjueerides esinesin väitega, et „Kristo Janson on kohati tapnud Triinu Merest ja sellest on kasu olnud.”
Jään selle väite juurde enam-vähem kindlaks, sest olles Triinu Merese loominguga tuttav, võin käsi südamel öelda, et „Devolutsioon” on  mereselik ja eba-mereselik (jansonlik ehk?) ühestükkis. Ehk siis on näha ja on tunda, et mõlemad autorid on andnud oma panuse, ja  ehkki Triinut tundub endiselt rohkem olevat, ei ole alati tegemist siiski selle „vana hea ja tuttava Triinuga.” Ei. Mingi muutus on sees ja see on huvitav. Võingi öelda, et kui tekst muutus juba väga tuttavaks, siis üritasin üsna ebaõnnestunult tuvastada kohti, mis oleks kindlalt ühe või teise  kirjutatud.
 
Nagu ütlesin – ebaõnnestunult, sest kogu tekst mõjus ühtse ja ladusa tervikuna.
 
 
Kitsamalt ja kitsaskohast…
 
 
Mainisin sisututvustuses, et tundmatu viiruse tõttu on osad inimesed muutunud verejanulisteks wendingo’deks, ja siin tunnetan ma ka teose ainsat tegelikku kitsaskohta.
Nimelt jääb wendingo-probleem kaugeks. Kui alguses antakse mõista, et lisaks inimestele tulistatakse vahest puruks ka mõni humanoidne värdvorm, siis tegelikult unustatakse wendingo’d üsna kiiresti ära. Jah, seda sõna esineb veel mõnedel kordadel, aga wendingo’d ise tiksuvad distantsil ja kahjuks mitte ähvardavalt, et lugeja peas pidevalt tiksuva lisaohuallikana mõjuda, vaid lihtsalt mingi mitmetähelise võõrsõnana. Autorid pole suutnud panna neid ohtlikuna mõjuma.  Kahjuks. Või siis pole seda üritatudki, millest on samuti kahju, sest miks neid üldse siis sinna vaja on? Alguses esineva wendingo-situatsiooni oleks saanud ka kümnel muul moel lahendada...
 
Nii lõpetuseks või nii...
 
Muidu on aga tegemist juba algusest peale hea minekuga looga, mis käsitleb kahe kardinaalselt erineva inimese  kokkukasvamist.
Võikski lõpetuseks sõnada, et sirgelt öelduna on see  teekonnaraamat…
See käsitleb naise teekonda sõdalasest emaks muutumiseni.…
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles

Sarnasus kogumiku eelmise loo, Lazartšuki jutuga "Pimedusest", on suur. Mistõttu oleks koostaja võinud need üksteisest vähe kaugemale paigutada.
 
Jutt jääb Lazartšuki omale selgelt alla, sest tegelased on skemaatilisemad. Lisaks poleks neid kaldkirjas annotatsioone minu arust vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Süžee on lihtsakoeline ning zooloogiliselt totter. Mõni aasta tagasi jõudis uudistesse fakt, et krabid olevat intelligentsemad kui varem arvatud: suutvat lausa meelde jätta oma teed läbi labürindi. Väga äge neist, aga nojah... Mõte, et igast hõimkonnast võiks piisava aja jooksul tekkida intelligetnte eluvorm, on üldiselt väga kahtlane. Merepõhja peitunud tulnukad oleksid minu arust sama loo paremini välja vedanud.
 
Jutustatud on aga suurepäraselt. Esimese arvustaja täienduseks, tegevuspaik meenutab väga Aleksander Grini omi ning võib olla sihilik tema algatatud traditsiooni jätkamine. Lugedes on tunne, et toimuv võiks aset leida Musta mere ääres, kuid nimed viitavad pigem Skandinaaviale - kliimasoojenemise tulemus? Tempo on õige, kuumalaine ahistus hästi edasi antud, kõik kokku mõõdukalt põnev.
Teksti loeti eesti keeles

Meelega segaselt kirjutatud, aga kui läbi närida, siis erilist lugu seal taga polegi. Linn võetakse kellegi poolt üle. Keegi ei tea täpselt, kuidas  edasi elada, kui vanu jumalaid enam pole ja uutega pole veel harjunud. Vennaskond teab (vähemalt enda sõnul), aga selle juurde käivad inimohvrid. Vennaskond paneb siis ühe liituda sooviva poisi üht tüdrukut ohverdama, aga too loobub viimasel hetkel. Ja siis - ei juhtugi midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik algas hästi. Pärast järgmise nelja jutu lugemist formuleerus aga peas ühelauseline arvustus: "Kaks meistriteost juhatasid sisse raamatutäie saasta". Viimased neli lugu siiski nii hullud ei olnud ja olgu siis koondhindeks "rahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, võiks ju norida selle kallal, et inimest radiatsioonikindlaks ikka ei modifitseeri, aga kus see üldse kirjas on, et tegelased orgaanilise elu esindajad olid.
Teksti loeti eesti keeles

"Rahuldav pluss". Algus oli huvitav, lugeda kõlbas, aga oli hulka puudujääke.
 
Esiteks, kommunikatsioon. Sellisel ussikesel konksu otsas nagu peategelasel oleks pidanud olema kaasas mingi sidevahend - ja Kilpkonna tähtkuju lähistel paari valguskuu kaugusel avakosmoses mingi asi, mis seda kuulab. Kirjeldatava tehnilise taseme juures oleks olnud mõeldav ka mingi punase raketi analoog, mis oleks planeeti eemalt vaatlevale teleskoobile kätte paistnud. Jah, viide oleks olnud aastates, aga siiski parem kui täielik teadmatus.
 
Teiseks, ülimalt ebatõenäolisel juhul, et ussikesel õnnestub kosmoselaeval põgeneda, oleks seda tulnud üritada ise kohe, kui võimalik (st. kui metsa viidi) ja mitte teisi päästma hakata. Selline oleks pidanud olema ka instruktaaž. Jah, ei ole üllas, on aga eesmärgipärane.  
 
Kolmandaks, kaaslase nööbi maha unustamine ei ole usutav. Metoodiline kõiksugu pisiasjadele tähelepanu pööramine on selliste inimeste väljaõppe alus, nii vähe kui mina sellest tean. Võimalik, et eksin, aga on selline mulje. Too unustamine näis olevat konstrueeritud lihtsalt selleks, et peategelane lõpuks ikka natuke ohtu ka asetada, et ta saaks viimast jõudu välja pannes läbi leekide tormata.    
Teksti loeti eesti keeles

Planeedil toimunu kirjeldus oli täiesti ajuvaba.
 
1) Alguses öeldakse "Seetõttu ei tea me hüljatud planetaarkaitsesüsteemide juhtimiskoode" - jutu lõpus aga suvaline isik (peategelane kpt. Lepetov) läheb ja lülitab koha peal kõik välja.
 
2) Nõlva poole minema hakkasid nad viiekesi: ees Selinsky, vasakul Matthew ja keskel Lepetov, Zarubin ja Gnedõšev. Selinsky roomas vaenlase positsioonidest mööda ja hävitas ühe neist granaadiga, pärast mida nende pihta igalt poolt nõlvalt marutuli avati. Gnedõšev hakkas paanikas ringi karglema ja sai surma. Zarubin pani nõlva mööda üles jooksma ning Lepetov "taipas, et veel hetk ja ta kaotab nad kõik" ja hakkas plasmarelvast nõlval olevaid tulepesi põmmutama. Mõni lõik hiljem oli talle maagilise iseenesestmõistetavusega selge, et kõik peale tema olidki hukkunud. Olgu peale, kõrgele roninud Selinsky võis üldises möllus tõenäoliselt pihta saada, aga mis juhtus Zarubini ja eriti Matthewga, keda enam sõnagagi ei mainita? Või miks ta ise ellu jäi?
 
3) Nende ruudus, kus kedagi teist ei tohtinuks olla, ilmus teisel pool küngast äkki välja Ellen, kes nende rühma ei kuulunud, ning oli sealpool kõik vaenlase positsioonid maatasa teinud. Galleluuja.
 
4) Toosama Ellen osutus võltsitud küborgiks, tegelikult inimeseks, kellele oli paigaldatud implantaat, mis suutis ära lollitada küborgide testimise programmid - aga võltsingu paljastamiseks piisas samal ajal lihtsast röntgenpildist...
 
Idiootlik tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks jutt, milles võõras mõistuslik rass teeskleb inimesi. Ootuspäraselt pole autoril aastakümneid eriti filmides mõnuga käiatud teemale mitte midagi uut ega huvitavat lisada. Talutava kirjatehnika eest nõrk rahuldav.
Teksti loeti eesti keeles

Ilma igasuguse kirjandusliku väärtuseta satiir. Kui Orwell oleks nii kirjutanud, siis ei mäletaks teda praegu keegi. Ametliku ideoloogiaga läheb ka hästi kokku: Geiroopa hävitav mõju Emakesele Venemaale...
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja kirjutas:  
 
"Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav."
 
Aga seda on ju loo lõpus otsesõnu öeldudki! Probleem nimega otarkid sai selliseks kasvada ainult inimotarkide tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles