Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Tegi-tegi-tegi-tuld

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)
Indrek Rüütel

Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Asimoviga on tõesti vähe pistmist, kuid vist seepärast meeldiski see jutt mulle algmaterjalist enam.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Indrek Rüütel

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Planeet Gaalil on toimunud totaalne katastroof: muidu elust kihiseb kuurortplaneet on viimastel aastatel võõrustanud teadusinstituuti, mis on eksperimenteerinud teoreetilise füüsika uute ja huvitavate valdkondadega. Ja nüüd tundub, et midagi on selle eksperimendi käigus kapitaalselt valesti läinud - terve planeedi koor on tules. Märgid viitavad justkui asteroiditabamusele, kuid sellele iseloomulikku kosmilist räbu pole planeedi ümber ollagi. Impeeriumi kriminaalpolitsei eriti tõsiste juhtumite osakonna inspektor peab selle probleemipuntra lahendama. Selle käigus (taas)avastab ta planeedil Solaria tegutsevad robotid ja solarialased ning nende vandenõu. Niipalju siis spoilereid. 
 
Planeedil Gaal toimunud katastroofist kajab minu jaoks läbi justkui Strugatskite "Kauge Vikerkaare" temaatika - teaduseksperiment, mis läheb tuksi, mõjub hävitavalt tervele planeedile. Õõvastav on sealjuures see, kuivõrd vähe emotsionaalset mõju see katastroof tegelikult asjaosalistele avaldab. Üks maailm ees või taga, vahet pole - meil on neid ju jalaga segada. Asi vajab lahendamist Impeeriumi julgeoleku, mitte inimliku õigluse pinnalt, kahju on pigem teaduslik, majanduslik, mitte niivõrd inimlik, moraalne. Ehk siis impeeriumi ebainimlik olemus tõstatub siin ridade vahelt väga ilmekalt esile. 
 
Hinne väljendab jällegi teatavat tasakaalu. Head ideed, tempokas lugu, lugejat ei lasta igavusse suikuga. Aga... Jansile ja Tänavale iseloomulikult on lõpptulemus saanud liiga skemaatiline, tormakas ja lakooniline. Võibolla puht asimovlik on see puisus, naiivsus, mis iseloomustab siin mees- ja naispeategelase omavahelist suhet ja suhtlust. Samas tundub mulle, et Asimov oleks võtnud vähemalt rohkem aega dialoogile, arutlusele toimuva üle. Jans-Tänav tandemi peamine töövahend jututooriku valmimise järgselt näib olevat DELETE-nupp. Jäängi juurdlema selle üle, kui palju tegelikult huvitavat ja olulist infot on nad kirvemeetodil jutust välja visanud...?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Mõrvamüsteerium kuskil avakosmoses triivivas vanglakompleksis. Uurimisalus võtab vastu hädakutsungi ja kuna selle juhtsüsteemiks on positronaju, siis on sisuliselt tegemist kosmoselaev-robotiga, mis loomulikult hülgab kõik hetkel käsioleva ja tõttab inimestele appi. Kasu pole isegi sellest, et apelleerida parasjagu käsil olevate eksperimentide kriitilisusele teiste inimeste elu ja tervise seisukohalt. Kui on kaks akuutset kriisi, siis valitakse see kõikse akuutsem ja vahetum, mida lahendada.
 
Ajaliselt paigutub kuhugi enne Trantori tõusu ja Impeeriumi teket. Siiamaani jõudnud on mul juba natuke üledoos hakkamas robootika kolmest seadusest ja pole välistatud, et seetõttu ei suuda ma ka päris 100% seda lugu nautida. Teine pool tuleneb sellest, et klassikaline kriminull pole ka päris 100% minu rida. Küll aga tuleb tunnustada selle loo konstrueerimist ja ausaltöeldes tekitab selline väikest viisi hägusaks jäetud lõpp ka igasuguseid mõtteid. Mis siis kui...?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Veskimees ütleb pealkirja ja eessõnaga piisavalt palju ära, et vähegi Asimovi maailma (tuleviku)ajalooga kursis olev lugeja teaks, mida laias laastus taustaks oodata. Maa on sulgumas isolatsiooni, millest võib lugeda romaanist "Teraskoopad". Isegi vihje Elijah Bailey'ile on ilusasti olemas. Erinevalt Asimovi ulmekriminullist, mis suuresti tiirutab jällegi 3 põhiseaduse ümber ja mille juurest Asumi maailmani kulgeb veel pikk ja käänuline, paljuski kaardistamata teekond, on Veskimees valinud oma lemmikteema: ühiskonna modelleerimise.
 
Millalgi õige mitme sajandi kaugusel tulevikus on Maal inimkond koondunud suurlinnadesse ("teraskoopad"), maha on peetud justkui sõjalaadne toode Välisilmadega ja nüüd, mõnikümmend aastat hiljem käib vägikaikavedu selle üle, kes-keda üle trumpab ja milliste nippidega õnnestub inimkond uuesti arenguteele suunata, sest vähegi mõtlevale inimesele, kes pole mingi jobukakust imbetsill-idioot ja suudab ääriveerigi kaks mõtlevat ajurakukest omavahel koostoimes tööle rakendada peaks ju selgemast-selgem olema, et kui asjad lähevad nii nagu hetkel näikse minevat, pole ees ootamas muud kui degenereerumine ja korralik ugriduum... Noh, mõtlevaid inimesi muidugi peategelaste seas leidub, mõni veskimehelik übermensch samuti sekka ja need siis püüavad samuti asju oma parema äranägemise kohaselt õigeks sättida.
 
Vahelduseks eelmisele kolmele Susan-Calvinile pole ju tegelikult üldse paha. Veskimees minu meelest pole jäljendanud Asimovi stiili. Veskimees on kirjutanud, nii nagu Veskimees ikka kirjutab. Sest Veskimees tihti kirjutabki nn asimovlikus võtmes - ei vii lugejat koos tegelastega otse sündmuste keerisesse (nö first person SF-action), vaid annab juhtunud sündmustiku edasi mingite (esmapilgul ja teinekord päriselt) suvaliste teisejärguliste tüüpide vestluse abil. Rääkivad pead. Aga kui ma võtan nt kasvõi sellesama "Teraskoopad" või Asumi esimesed kaks köidet, siis seal on need rääkivad pead ometigi vahetult keset sündmusi, on ise osalised selles, mis juhtub, mitte lihtsalt ei jahvata, mis kuskil toimus ja mis selle kõige tähendus on.
 
Veskimees, noh... Minule mõjub see jutt kui ilukirjanduseks maskeeritud essee, kus autor on saanud möödaminnes rääkida südamelt ära hetkel kipitavad teemad pärismaailmas. Lisaks lihtsalt igavale ja üleüldse mitte korda minevale tekstile on see "jutlustamine" üks tegureid, mis mind isiklikult teksti juures kipuvad välja lülitama. Täielikust eemaletõukavusest päästab antud hetkel olukorra see, et vähemasti puhttehniliselt on tegemist hästi kirjutatud tekstiga ning "jutluse" peitmine muu teksti sekka ja suhtkoht hea haakuvus üldisema teemaga, mida jutt käsitleb on samuti olemas.
 
Veskimees, noh... Tänuväärne on see, et ei ole iga mõne kuni kümnekonna lehekülje peale surutud sisse mõnd üliinimeste vahelist seksistseeni. No ei klapiks see kuidagimoodi Asimoviga kokku. Linadevaheline vestlus on küll olemas, aga kõik jääb ilusasti peresõbralikuks.
 
Hinne väljendab siis tasakaalu selle tõdemuse vahel, et täitsa hästi teoks tehtud ja informatiivne (minu jaoks toimib kui täiendav killuke Asimovi tulevikuajaloos), kuid neetult tüütu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Järjekordne kosmosejaam (asteroid, kuubaas võimisiganes), järjekordne jabur tohuvapohu 3 robootikaseaduse teemal, järjekordselt pole kellelgi teisel kui Susan Calvinil piisavalt oidu, et olukord lahendada. Ausõna - selleks hetkeks peaks küll aktsiaselts U.S. Robots and-what-not tegema riskianalüüsi ja aru saama, et neil oleks vaja a) midagi oluliselt teisiti teha; b) veel paar tarka inimest lisaks dr Calvinile palgata...
 
Ja siis, noh "astuvad lavale" purjus koboldid st koobaltit kaevama pidanud robotid, kellele juhtumisi seadistati "väheke näpitud" versioon kolmest põhiseadusest.
 
Ma ausalt öeldes kujutan täitsa ette, kuidas Hargla talle omase rahuliku ja täiesti siiralt sirge näoga on võimeline ära seletama, et see lugu on tegelikult mõeldud täiesti surmtõsise ja diipleva ühiskonnakriitilise palana, milles saavad peksa nii kõivõimalikud sotsiaalse õiguse sõdurid, kui pahad kapitalistid, kui hullu panevad teadlased, kui totakavõitu bürokraadid, kui kolonialism, tarbimisühiskond, pinnapealsed inimesed, kes tilulilu nimel on valmis süsteemi orjama, ilmselt ka Asimov ise oma kolme seadusega ja arvatavasti jääb mul veel paljugi adumata.
 
Päris hää satiir.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Järjekordne päev ja järjekordne kolme seaduse probleem dr Susan Calvini elust. Sedapuhku on siis dr Calvin kutsutud kuhugi asteroidile uurimisbaasi, kus on testimisjärgus hüperajam tähelaevade tarbeks. Juhtunud on aga õnnetus, milles on hukkunud mõni inimene ja üks võrdlemisi spetsiifiline robot NS4 "Nestor", kelle positronajusse seadistatud kolme põhiseadust on "natuke näpitud".
 
Mis, miks ja kuidas täpselt juhtus, olgu ise lugemise rõõm. Mu meelest on ositi kummaline lugeda 21. saj ulmejutust trükimasinast ja andmekaartidest seoses arvutite programmeerimisega ja ketaslintidest ja mis kõik veel. Teisalt tekitab see natuke sellist mõnusat nostalgialaksu 1940-50 aastate ulme suunas kummardades.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Minu isikliku maitse-eelistuse tarbeks on selles "hautises" veidi vähevõitu tegevust.
 
Jupiteri kuul Callistol on kaevandus, milles on uut tüüpi kaevurrobot otsustanud justkui streigi välja kuulutada. Seda probleemi peaks lahendama kaks inseneri - Powell ja Donovan - kes ometi jäävad hätta, sest roboti veenmiseks ei paista ükski nö ussirohi aitavat ja püssirohtu ka ei taha mängu panna. Enter dr Susan Calvin, pearobopsühholoog firmas US Robots and so forth... Kui sissejuhatuseks närvitsevad kolleegid Powell ja Donovan, et nende istumine tehakse tuliseks (mis muidugi pole ka kokkuvõttes välistatud, kuid ilmselgelt pole käesoleva loo teemaks), siis dr Calvinit näikse huvitavat hoopis probleemi tegelik olemus, mis nagu lehekülgede edenedes selgub, on sootuks uudne ja keerukam. Rohkem spoilima ei hakka.
 
Tõsiasi on, et ma pole piisavalt palju Asimovi robotilugusid lugenud, et kõiki peeneid vihjeid ja kogu seda kolme seaduse ümber arutlemist 100% tabada. Aga - minu jaoks oli lugu ikkagi täitsa nauditav. On hästi palju dialoogi ("rääkivad pead", eksole) ja natukene üldisema tausta kommentaare samuti. Leidub vihjeid sellele, et robotite teema pole suuremas plaanis sugugi nii roosiline - tehnoloogilise võidukäigu vastu ollakse kodusel Maal samuti poolt-vastu grupeeringuteks jagunenud jne.
 
Natuke võtaks kritiseerida jutu algust, kus ilmselt sihilikult on selline ebamäärane kahe tüübi dialoog. Minule mõjub selline asi veidi välja lülitavalt - kõõlun 50/50 piiril, et kas jõutakse "selle asjani" nüüd ka lõpuks või saab mul enne viitsimine otsa. Siinkohal õnneks viitsimist jagus ja kui juba veidi selgemaks hakkas saama, mis värk on, siis tuli ülejäänud jutt toredasti järgi.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Stiilipunktid nopib Kristjan Sander selle jutuga ära. Kuidagi väga tuttav tunne on seda juttu lugedes. Viimati tekkis see tunne "Üheksa homse" lehekülgedel. Et camp ja pulp... Olgu Asimov kui suur tegija ulmes tahes, isegi tema loomingust suur osa aegub. Nii jääb järele miskit sorti kunstiline õhkamine.
 
On Uksed - et Sander ise eessõnas seletab ära, et tegemist on teleportatsiooni seadmetega, siis tore - see on selge. Natuke veidra võitu tundub valik (mu meelest eba-asimovlik) hakata tegelema nende seadmete ühiskondliku mõju uurimise asemel ühe tütarlapse kadumise juhtumiga, mis lõpuks taandatakse kukeseente kuulamise kunsti tasemele ära. Lool on oma puänt ka, mis tekitab sellist kerget kohmetust. Mul on tunne, et midagi oleks nagu puudu, midagi olulist, mille tulemusena loetu mulle korda ka peaks minema.    
 
Kummardusena Asimovile täidab eesmärgi ära.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Suht-koht tänapäeva USA. Yellowstone'i supervulkaan ilmutab märke ebatavalisest aktiivsusest. Bürokraadid valitsuses ja valitsusagentuurides, kes peaks sellisel puhul midagigi ette võtma, et olla valmis katastroofiks (niivõrd-kuivõrd üldse saab midagi asjalikku ette võtta supervulkaani purske puhuks), summutavad olukorra tõsidust viimase hetkeni. Ja siis käib korralik kabuum. Yellowstone'i kohale jääb järgi auk ja taevasse lendab mitu tuhat kuupkilomeetrit (jah - km3) tuhka, kive ja mida ikka vulkaanist eraldub. See siis settib maha, tuues endaga kaasa enneolematu jama. 
 
Samal ajal väikeses Kansase linnakeses, kus on ülikool, kus õpib igast' rahvast on üks füüsikageenius avastanud võimaluse, kuidas pääseda paralleelmaailmadesse. Koos kaaslastega ehitavad nad masina, millega saab siis sinna alt-reaalsusesse minna. Eesmärk on lihtne - minna alt-reaalsusesse, otsida üles mõni ajaloost tuntud kulla leiukoht, saada rikkaks ja kui see on tehtud, avaldada oma avastus ja saada Nobeli preemia ning surematu kuulsus.
 
Aga siis noh see Yellowstone, va kurinahk lendab õhku ja rikub kõik ära muidugi. Teisalt muidugi võimaldab avastus peategelastel evakueeruda "ohutusse" kohta. Mitte et kõik nii lihtne oleks...
 
Natuke on sel asjal selline Pikkmaa vaib küljes. Aga kui Pikkmaa oli selline muhe, ilus muinasjutukene, kus kartuli ja värvilise traadiga ning patarei ja lülitiga tehti sammureid, siis siin on sutsu kvantfüüsika-juttu. Nalja saab ka, kuid see on pigem midagi koomilise leevenduse taolist, sest tegelikult on teose teine pool ikka suhteliselt trööstitu ja morn katastroofilugu.
 
Mu meelest mõnus ja samas mõtlema panev meelelahutus.
 
PS. Tegemist on siis Dennis E. Taylori omakirjastusliku debüütteose "Outland" (2015.a) uuendatud versiooniga.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
 
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
 
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. 
 
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.   
 
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
 
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
 
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
 
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
 
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.
·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
 
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
 
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.
·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
 
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
 
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
 
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.
Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
 
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
 
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
 
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles