Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Tegi-tegi-tegi-tuld

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)
Indrek Rüütel

Lugu neandertaali poisist Timmyst kõnetab mind täna lapsevanemana oluliselt rohkem ja teistmoodi kui kunagi ammu-ammu kogumikust "Lilled Algernonile" lugedes. Ma siin, Edithi ja Timmy saatust vaid õige ääri-veeri avava loo juures Asimovi "häält" väga ei kuule, küll aga on siin seda, mida olen hakanud Triinu Merese tekstides armastama. See on kuidagi nii õige emotsiooniga lugu. Esimene pool on antud siis neandertaallaste vaatepunktist, kelle rada Edithi ja Timmyga ristub; teine pool on juba Edithi vaatenurgast. Nii hää jutt!
 
Sisust ehk nii palju, et peategelased peavad kauges minevikus kohanema sealse keskkonna ja hõimuga, kelle juurde sattutakse. Huvitav on ka neandertaallaste nö kultuuri ja ühiskonna kirjeldus.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Asimoviga on tõesti vähe pistmist, kuid vist seepärast meeldiski see jutt mulle algmaterjalist enam.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Indrek Rüütel

Lihtne ladus lugemine, mis võiks sümpatiseerida krimisõpradele, kes ei põlga ära väikest üleloomulikku vahepala. Aga ega siit midagi enamat kui meelelahutus ka leida (ja vbl et otsidagi) ole. Mitte et ilmtingimata peakski. Lõbus oli (kohati), jutt jooksis (algusest lõpuni), tegevuspaik Chicago (miskipärast läheb automaatselt plusspunktina kirja), pole jõhkralt küüniline (nagu nt Kadrey Sandman Slimi lood), ei püüdle sellise mastaabi poole, et hakkame aga kohe pihta lapsepõlvest ja läbi kooliaastate jne (ei tee nt Rothfussi), vaid ikka kohe aktsiooni keskele, gaas põhja ja lahendame probleeme, milleks on siis võlujõudu mõrvamiseks ja narkootikumide tootmiseks ja peategelase rajalt maha võtmiseks kasutava kurikaela paljastamine ja peatamine. Et täitsa tore vaheldus.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

The Dispatcher episood 2... (Et siis krimilugu maailmas, kus mõrvaohvrid haihtuvad mõned sekundid pärast surma ja materialiseeruvad kas oma kodus või mõnes muus kohas, kus tunnevad endid turvaliset. Ja seetõttu on inimeste tapmine keeruline ja seetõttu eksisteerib säherdune amet nagu ärasaatja, kes on siis litsenseeritud halastusmõrvar, kes aitab õnnetusse sattunud inimesi või neid, kes peavad läbi tegema väga riskantseid meditsiinilisi protseduure või näiteks neid, kes soovivad teada, mismoodi võiks tunduda veetornist alla kukkumine või nt vanamoodsa duelli pidamine või muu selline asi. Need viimased on siis näited ebaseaduslikest tegevustest, millesse ärasaatjad on segatud.)
 
Antud juhul siis saab lugu alguse kui esimesest osast tuttav minajutustaja Tony Valdez saab mitte nii väga seadusliku tööpakkumise Chicago advokaadibüroolt sisuga saata üks hiina ärimees tagasi Pekingisse. Nüüd ja kohe. Kuul pähe ja phuuhhh - läin'd ongi hr Peng. 
 
Teenitud raha pangaarvele andes (jah, see USA, kus ilmselt peab minema telleri juurde, et sularaha arvele panna või siis lihtsalt armastab tegelanee inimestega suhelda), sattub Valdez aga pangaröövi keskele. Ja sealt edasi hakkavad asjad viltu kiskuma, sest vastupidiselt tervele mõistusele näib, et keegi tõesti mõrvab edukat inimesi tema ümber. Ja tema on kahtlusalune ja samal ajal ka sihtmärk.
 
Ühest küljest tüüpiline Sclazi: lihtsasti loetav ja küllaltki mõnus tekst. Teisalt on see lihtsalt krimka väikse ulmekastme törtsuga. Esimene Dispatcher tundus uus ja värske. Siin ei suuda Scalzi seatud latti kõrgemale tõsta. Seepärast ka hindeks kolm. Sihuke keskmiselt hää sooritus. Meelelahutuseks täitsa omal kohal. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

"Rise of the Jain" triloogia kolmas osa.

Võimalik, et siinkohal tuleks midagi öelda ka terve sarja kohta – Sõdur, sõjalaev, inimene… Miskipärast kõlab ’lahingulaev’ mu silmis uhkemalt ja poeetilisemalt kui ’sõjalaev’… A’ jäägu see tõlkijate inimeste otsustada. Ilmselt nagu ikka kipub selliste telliste puhul küsimus tõstatuma, on see, kas tegemist on ühe romaani kolme osaga või kolme eraldi seisva romaaniga? Järjed võtavad täiesti katkestuseta sündmuste kirjeldused üles samast kohast, kus eelmine osa lõpetas. Seega on minu silmis lihtsalt üks pikk romaan.

Heakene küll – mingid väga selged erinevused on kolme osa vahel olemas: kui esimene keskendub peamiselt tegelastele Cog, Trike, Angel ja Klient. Natuke mõni veel. Siis teises osas tõusevad keskmesse Trike ja Orlandine, lisaks näikse oluline olevat prador-kapten Orlik ja kolmas osa on juba suhteliselt konkreetselt Trike’i show, Klient, Orlandine ja teised on lihtsalt vajalikud dekoratsioonid. Kui esimene osa oli valdavalt kirjeldav, hästi dialoogivaene, siis teises osas tekkis dialoogi juurde ja kolmandas osas olid tegelased juba suhteliselt jutukad. Samamoodi areneb triloogias see esimese osa puhul küllalt teravalt vajaka jäänud inimlikkuse aspekt. Kuigi tuleb tõdeda, et paradoksaalsel kombel arenes Trike inimlikkusest ikka väga kaugele ja sama kehtib ka Orlandine’i kohta.

Nii et jah… Üldplaanis on „Rise of the Jain“ triloogia kolmas osa üks tõsiselt massiivne ja minu jaoks kurnav lahingukirjeldus. Relsskahurite, plasmakahurite, mateerialagundajate, energiakilpide, induktsioonrelvade, virtuaal- ja küberrünnakute, bio-, fusioon- ja muude reaktorite sähvimise-särina-kärina ja kõikmõeldavate eriefektide kaskaad on hingemattev. Hämmastav mastaap ja lehekülgedele laiali laotatuna lõpuks äärmiselt tüütu. (Välja arvatud muidugi juhul kui lugeja just midagi taolist otsibki.) Ühtegi tegelikult uut ideed siin raamatus polnud. Kogu see ulmebutafooria on juba varasematest osadest loetud-nähtud.

Minu jaoks personaalselt on oluline see, mis selgub Jaini ja Kliendi mineviku kohta. Mida ma saan teada Spatterjay viirusest ja huvitav on jälgida Trike’i ja Kliendi tegutsemist olukorras. Kokkuvõttes jäi mulle tunne, et 2/3 teosest on lihtsalt ballast ja kuna keerasin ikka vahepeal julmalt lehti edasi, libistades silmi diagonaalis üle teksti, siis eks ilmselt mõndagi olulist jäi ka märkamata... Süvenedes võiks siit ilmselt leida väärt viiteid Polity ja Pradorite kuningriigi poliitilistele suhetele, sest suhteliselt palju lehekülgi on pühendatud nii Pradorite kuningale kui EC’le, mis on Polity valitsev tehismõistus. Kahju on sellest, et Dragon’i nimeline tulnukas kaob vaateväljast, samuti Obsidian Blade’i nimeline erioperatsioonide sõjalaev, mille abil alistati teises osas sülem-intelligents Clade, mis palju hävingut külvas.

Kuri saab lõpuks tappa ja nagu asjakohane, siis võibolla ei saa ikkagi kah. (Natuke jäävad otsad lahti.) Aga vähemalt lühikeses perspektiivis on inimkond päästetud.

Ehk siis justkui oleks täitsa hea raamat (nagu kogu triloogiagi), kuid nimetatud vead ei võimalda mu meelest maksimumhinnet.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

"Rise of the Jain" triloogia teine osa võtab järje üle sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Tegelased selles Prador/Pollity universumi loos on tuttavad esimesest osast. Vahest ehk värskemana mõjub kohtumine Pradorite kuningaga, aga see on niivõrd episoodiline, et väga pole nagu tahtmist teda tegelasena arvessegi võtta.
 
Eelmises osas ("The Soldier") olid siis haiman Orlandine'i relvaplatvormid ametis Jaskori sõltumatu maailma naabruses oleva tolmupilve valvamisega, sest seal oli 5 miljonit aastat tagasi areenilt kadunud supertsivilisatsiooni Jaini tehnoloogia jäänukid, mis olid äärmiselt ohtlikud ja omasid potentsiaali hävitada kõik, millega kokku puutuvad. Näis, et siiski mingid Jaini AI-d olid hüperruumis alles ja saatsid ühe kurja tehismõistuse (Wheel) seal tolmupilve keskel olevat prototähte lõhkama, mis oleks siis selle Jaini tehnoloogia saaste mööda ilmaruumi laiali lennutanud. Orlandine teisaldas aga sinna tolmupilve väikse musta augu ja korraks tundus justkui oleks kõik päris hästi.
 
Teise osa alguses, kui on äsja jagu saadud Jaini supersõdurist, kelle Wheel saatis relvaplatvorme ründma ja prototähte õhkima, on eelmisest osas tuttav Klient saanud teada, et ta põlvneb tegelikult neist samadest Jainidest, aga on siiski erinev - pole nii ksenofoobne kui soovite. Nad vahetavad infot Dragoniga ja saavad mõlemad targemaks.
 
Samal ajal selgub, et hullunud tarumõistus Clade, kes toimetab ringi tuhandete droonide kujul on infiltreerunud nii Jaskori süsteemi, kui pradorite laevadele, kui (pealtnäha) hävitanud salajase ründelaeva Obsidian Blade'i, mis teda jahtis. Clade ründab Orlandine'i ja esmapilgul tundub, et tapab ta. 
 
Ja siis tuleb välja, et tegelikult on kogu aktsiooni siiani olnud üksnes varjuteater ja Wheel'i tegelik eesmärk oli hoopis vabaks päästa prototähe gravitatsioonilõksu suletud hüperruumi mullis kinni olev Jaini supersõjalaev. Koos sellega on seal lõksus ka Kliendi tsivilisatsiooni viimased säilinud liikmed omaenda supersõjalaevaga. 
 
Sellest kohast edasi on terve romaan juba üks peatumatu pidurdamatu tulevärk ja aktsioon, kus droonid, androidid, pradorid, inimesed, sõjalaevad, Clalde, Klient ja hulk tegelasi veel peavad oma suuremaid ja vähemaid võitlusi, mis on kõik osaks aina hullemaks pööravast kriisist.
 
Kogu selle tohuvapohu keskel on ehk veidi inimlikumat mõõdet pakkuv kõrvalliin eelmisest osas tuttava Spatterjay laevakapteni Trike'i lugu. Näib, et hullus haarab ta endasse ja viirus mis seni on vaevaliselt olnud kontrolli all, muudab ta pealtnäha monstrumiks. Kuid nagu selgub, on tal täita oluline roll.
 
Asherile kohaselt - palju raju möllu, bioloogia ja tehnoloogia on lahutamatult üksteisega läbi põimunud. Pealtnäha bioloogiline keha võib sisaldada ometi erineviad tehnoloogiaid (peamiselt muidugi kõikvõimalikku relvastust) ja masinad meenutavad tihtipeale hoopis elusorganisme. Sarnaselt esimesele osale ei ole siin väga palju ruumi dialoogidele (kuigi kohati tundub neid olevat rohkem), palju on kirjeldusi, vähe nö ühe inimese vaatenurgast sündmusi - ikka mastaapset suurt pilti. Ja seda mastaapi on ikka kõige raha eest.
 
Ja kui siis keerad viimase lehekülje, jätab Asher lugeja täpselt sellesse kohta, et pole parata - tuleb kolmanda osa juurde edasi minna, sest kogu maailma saatus on kaalul.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ats on sisukokkuvõttes olulisema ära öelnud: Bob-1 läheb otsima ammukadunud Benderit, kes lahkus Boviverse’ist enne FTL-side leiutamist ja kellega kontakt on kadunud. Tal kulub mitukümmend aastat, et jälg üles võtta ja seejärel jõuda sinna huvitavasse kohta, kuhu ilmselt Bendergi kadus. Pole ka eriline spoiler, et ta leiab eest megastruktuuri, mis tekitab kõikvõimalikke seoseid eelmises kahes raamatus teemaks olnud Teistega, kes oma Dysoni sfääri tarbeks materjali hankides hävitasid ka terveid maailmasid koos sealse eluga. Eriti soovitav oli kui selle elu hulgas leidus ka mõistuslikke tegelasi. Vaidleks küll vastu hinnangule, et maailm on rahulik. Olgu – vähemalt esialgu ei toimu mingit niivõrd dramaatilist madinat nagu oli sõdimine eri riikide replikantidega, sureva Maa päästmine või sõda Teistega. Samas on suhteliselt teose alguses teema püsti selle Tähelaevastiku fraktsiooni ja teistega (Starfleet, Skippies, Gamers), kes kloonimise käigus toimuvate isiksuse muudatuste tulemusel aina ebabobilikumaks muutuvad. Õhus on konflikt.

Suurem osa teosest on siis seotud sellega, kuidas mõned Bobid ja üks Bridget (mitte-bob-inimreplikant) üritavad seal megastruktuuris Benderit otsida. See on justkui Jules Verne’i seiklusromaan 19.saj. loodus- ja kultuurivaadetega. Sekka on pillatud SF temaatikad ja natuke Bobverse’is toimuvat sisekonflikti, sest see Tähelaevastiku fraktsioon tahab ikkagi jõustada oma põhidirektiivi st välistada Bobide (ja tundub, et üldse replikantide) kontaktid bioloogiliste teadvuslike eluvormidega. Konflikt realiseerub.

Minu probleemiks selle raamatuga on, et autor on laiali valgunud. Benderi otsimine on muidugi selline leebe ja tore ja kohati põnev quest. Aga… sarnaselt kapten Granti laste rännakute kirjeldamisega jääb kohati ikka täiega venima. Kummalisel kombel saan tõmmata paralleele McDevitti „Omegaga“, kus tegelased seiklevad võõrtsivilisatsiooni keskel ja kuskil taustal terendavad mingid muud kriitilised probleemid. McDevitt siiski suutis need muud probleemid oluliseks kirjutada ja ka konkreetset tsivilisatsiooni ähvardas hukku. Ehk siis kriis oli olemas. Bobiverse’i neljas osa on mu meelest jätnud kriisi loomata.

Aga suht tore lugemine oli siiski.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Meeldis idee. Ei meeldinud see, mida ma nimetaksin "vene vaibiks"... Vendade USA pole muud kui ristand Petrogradi agulist ja Moskva suvilarajoonist. Aga vot see idee! Ehk siis kokkuvõttes jättis vastuokslikud tunded, mis väljenduvad hindes. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
 
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse. 
 
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
 
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
 
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
 
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Coop on varas, kelle eelis (supervõime, kui soovite) selles maagiat täis maailmas seisneb asjaolus, et needused (ja tundub, et üldse must maagia) tema peal ei toimi. Ise ta rohkemat võluda ei oska, nii et peab ikka vaeva nägema ja oskaja olema. Noh, alati kõik ei õnnestu. Coop sattub vangi ja kui ta sealt välja saab, siis palkab üks rikas tegelane ta varastama maagilist karbikest, mille õnnetu ingel Qapphsiel oli 4000 aasta eest kaotanud ja mida ta siiani taga ajab ja mille avamisel saabuks maailma lõpp.
 
Veidra Teaduse Osakond (ingl.k on raamatus kasutusel lühend DOPS, nii et vbl VTO polekski paha variant) tahab samuti seda karpi endale. Ja samamoodi tahavad seda saada endale esinevad pooletoobised deemoneid kummardavad sektid. Ja siis veel... Noh - nagu raamatu tutvustus ütleb: korraga tahavad kõik seda karbikest. Ja Coop oma sõprade-kolleegidega peab selle keskel ellu jääma.
 
Täitsa võimalik, et ma olen leidnud endale uue lemmiku... Ma ei suutnud jätta ingel Qaphsieli juures imetlemata teatavat sarnasust "Head ended" tegelaskujudega (iga kord kui see välja ilmus, oli tal minu jaoks Michael Sheeni nägu ees) ja loomulikult juba eelarvustaja poolt nimetatud vaimukad dialoogid ja maailmasüsteem, milles maagia eksisteerib tänapäevas kõrvuti meie argiolmega.
 
Aga... Ma päris viit ei pane, sest tõsi ta on, et tagantjärgi (ilmselt ülekohtuselt) tundub, et 80% raamatust ongi vaimukas lõõp. Olgu, hästi tehtud lõõp. Siiski tahtnuks rohkem tegevust, rohkem maailma, rohkem - teagi, võibolla tõsist sisu...? Siiski on tegu hea raamatuga, mida julgen soovitada kõigile, kes ei kohku tagasi fantasy ees, mis ei ürita iseennast liialt tõsiselt võtta ja kes tahaksid natuke nalja ja aktsiooni saada. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Viit väärib see teos juba kasvõi selle tõttu, et suutis lüüa suure suitseva augu minu vahepeal küllalt sügavuti juurdunud eelarvamusse fantasy suhtes. Aga õnneks puuduvad siit nii päkapikud-haldjad-lohed (mitte et need iseenesest oleksid vastunäidustatud) kui misiganes-keskaegne seting. Täitsa igapäevane 21.sajandi LA ja autod ja püssid ja Department of Homeland Security ja nutitelefonid ja arvutid ja zombid ja inglid ja deemonid ja taevas ja põrgu ja Lucifer ja veel terve maailmatäis igasugust tavalist ja võlu-värki.
 
Lugu on lihtne tõepoolest: peategelane, kes soovib järjekindlalt, et teda Starkiks kutsutaks, sattub teiste maagide reeturlikkuse tulemusena põrgusse ja peab seal kuidagi toime tulema. Vähe sellest, teose antagonist Mason mõrvab Starki armastatud naise Alice'i. 11 aastat möödub: Starkist saab tasapisi põrgus palgamõrtsukas, kes lisaks areenil gladiaatorina võitlemisele rakendab oma oskusi Luciferi konkurentide kõrvaldamiseks. Ja siis tuleb ta tagasi Maa peale ja hakkab oma kättemaksu ellu viima.
 
Maailm on nüansirohke, avaneb tasa ja targu sündmuste arenedes. On lahedaid kõrvaltegelasi (nt 200-aastane prantslasest alkeemik, kes muutus kogemata, mingi pekki läinud eksperimendi tulemusena surematuks), on vaimukat dialoogi, tervmeelseid tähelepanekuid elust-olust jne. Kirja on see kõik pandud parasjagu sihukese mõnusa küünilisusega. Lugedes leian end seda paratamatult võrdlemas Deadpool'iga. Ja kuidagi õnnestub Kadreyl ka siiski öelda tõsiseid asju elust ja inimestest ja surmast ja armastusest. 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ilmselt pälvis Marko Kloos mu tähelepanu tulenevalt kunagisest militaar-SF'i teemalisest vestlusest Mandiga ja siis jäi nimi veel silma ka animatsiooniantoloogiast "Love, Death & Robots", kus tema lühilugude ainetel on (kui mälu ei peta) kaks pala ("Lucky Thirteen" sealjuures näikse toimuvat kas samas või siis väga sarnases maailmas kui käesolev sari), mis minu silmis esindavad viidatud animatsioonide paremikku.
 
Ja üllatus missugune - BAASis polegi ühelegi teosele arvustust tehtud...  Autorist niipaljukest siis, et tegemist on USAs elava sakslasega. (Lisalugemist leiab siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Marko_Kloos) "Terms of Enlistment" on Viable Paradise'i kirjanikekursuse läbimise tulemiks.
 
Raamatu sündmused toimuvad sajakonna aasta pärast. Põhja-Ameerikas laiub tänase USA ja Kanada asemel Northen American Commonwealth (NAC), mida iseloomustab küllalt räige sotisaalne kihistumine: megapolistes on riigi poolt ülalpeetavad getod, milles elab kümneid ja kümneid miljoneid inimesi minimaalse sünteetilise kaloraaži najal, lokkab kuritegevus ning taas ja taas puhkevad mässud.
 
Peategelane Andrew Grayson igatseb sellest viletsusest välja rabeleda küllaltki fantaasiavaesel viisil: ta kandideerib sõjaväkke. Kuna NACis inimestest puudust pole, siis peabki tõesti kandideerima. Noh, poleks teda vastu võetud, poleks ka antud romaani sellisel kujul. Kui ta ei saaks baaskursusel hakkama, poleks antud romaani sellisel kujul. Kui tal teenistuses probleeme ei tekkiks, poleks... Ja nii edasi.
 
Minu hinnangul ei ole mõtet siit romaanist midagi eriliselt hiilgavat ja teravmeelset otsida. Põhimõtteliselt on olemas kõik kohustuslikud sõjaromaani elemendid: peategelase taustalugu, sõjaväkke astumine, baaskursus, sõpruse ja armastuse teemad (mitte ülearu mesised), on eetilisi konflikte, on lollakaid bürokraate, ebainimlikku poliitikat (õnneks ei ole siiski poliitikutest tegelasi, kellele oleks mingit kandvat (kõrval)rolligi antud), on raskusi, mida tuleb ületada, peategelane pole mingi übervend. Lõpupoole kandub tegevus kosmosesse ja tuuakse tulnukad ka mängu.
 
Ausalt öeldes on võibolla kõige üllatavam selle raamatu juures asjaolu, et vaatamata teatavale puisusele ja igavusele ja etteaimatavusele, ei väsinud ma sellest siiski ära. Võimalik, et hetkel ongi lihtsalt selline momend, et sihuke mõtlemist mitte nõudev, rahulikult kulgev militaarteemaline lookene on sobilik meelelahutus... Seega neli on hindeks teatava avansiga. Näis, kas järgmine osa annab põhjust Kloosiga tutvumisele joon alla tõmmata või läheb asi tõsisemaks.
Teksti loeti inglise keeles
8.2020
Indrek Rüütel

"Rise of the Jain" triloogia avateos.

Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.

Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.

Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.

Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?

Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Murderboti (mõrtsukbot) uued seiklused. Sedapuhku on siis lugu natuke rohkem, annab romaani mõõdu välja. 
 
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus. 
 
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
 
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus. 
 
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
 
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
 
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
 
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema. 
 
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
 
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud. 
 
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita. 
 
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
 
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
 
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel. 
 
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Sisu poolelt võib pöörduda eespool Rätsepa arvustuse poole; vahest ehk selle erinevusega, et Piiteri mafioosod ei sattu sinna lumme uppunud Siberi pärapõrgu külasse, vaid lähevad ikka konreetse sihiga. Ma pole just suurem asi õudukate ega splätterõudukate austaja ja mingil äraspidisel moel oli see lugu koomile enamgi kui õudne (asjaolu, mis ilmselt ütleb minu kohta rohkem kui loo kohta...), kuid üllatuslikult osutus see kokkuvõttes täitsa asjalikuks tükiks. Ma kahtlustan, et sellel on mõndagi pistmist Tumedate tundide podcasti meeskonna suurepärase tööga - ilmselt poleks ma seda paberilt lugedes kaugele jõudnud. Võimalik, et tõesti on liialt palju auru läinud soolikate ja teiste siseelundite detailsele kirjeldusele, aga ma ei ütleks, et lugu venima oleks jäänud.
 
Mingi pulp'i vaib on lool küljes. Leian end jällegi mõtlevat Bergi Willardi-seiklustest (Kaos katselaboris ja Üle piiri jt). Oletan, et Mahkra kirjutaski selle jutu puhtalt seikluslusti pärast. Ja seiklust siit saab, pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

'Excession' on päris hea termin siin tegevust käima tõmbavale "tundmatule ülikõrge arengutasemega objektile". Eestikeelsed vastes 'liialdus' või 'liiasus' jäävad nagu veidi kahvatuks. Niivõrd üle mõistuse palju arenenum näib see Esperi-nimelise tähe lähedalt avastatud tundmatu objekt, et isegi niivõrd arenenud tasemel tsivilisatsioon nagu seda on Banksi maailmas Kultuur, näib selle kõrval umbes samal tasemel kui koopainimene 19. sajandi auru- ja püssirohu- ja terasetsivilisatsiooni kõrval.
 
Kultuuri Arud nimetavad selle tundmatu objekti poolt tekitatud olukorda välise konteksti probleemiks: miski mitte siit universumist pärinev kujutab endast potentsiaalset ohtu kõigele, mis kannab koondnimetust "meie eluviis". Ja Banks ei hoia siinkohal kokku galaktilise kõrgtsivilisatstiooni kohta infokildude jagamisega. Kultuur on nagu mingi ummamuudu hedonistlike progressorite anarhistlik jõuk, mis on otsustanud Galaktikasse ringi jõlkuma jääda selle asemel, et Vanade Tsivilisatsioonide eeskujul suunduda edasi Transtsendentsele Tasemele, eesmärk tundub olevat ühelt poolt nautida siinset elu nagu see on ja teisalt aidata järgi kõikjal üle Galaktika jätkuvalt olevaid "primitiivseid" rasse.
 
Möödaminnes puudutatakse siin Kultuuri igapäevaelus tavapäraseid küsimusi nagu soovalikud, teadvuste digitaliseerimine (varukoopiad ja nende kasutamisel võimalus igavesti elada). Banks jutustab ka möödaminnes sellest, kuidas erinevad kildkonnad on Kultuurist lahku löönud ja omaette tsivilisatsioone loonud, kuidas osad laeva Arud on otsustanud hakata ekstsentrikuteks ja üksi mööda Galaktikat ringi kolada, kuidas osad kildkonnad ikkagi on läinud Transtsendentsele Tasemele jne. Banksile kombe kohaselt on "Excession" suhteliselt aeglase algusega romaan ja ei lase endale väga lihtsalt ligi.   Banks justkui naudiks rasket ja keerukat struktuuri, kus esimese sajakonna lehekülje jooksul tuleb võidelda kiusatusega raamat nurka jätta, sest tunne on selline nagu oleks lauale lihtsalt visatud omavahel mitte sobituvad pusletükid, millest siis tuleks mingi pilt kokku saada. Vaikselt hakkab siiski selgima ja kui lõpuks on kõigi nende liinide suunad selginenud, mõned taustalood teatavaks saanud, hakkab lugedes põnev.
 
Üks sellistest pisematest, primitiivsematest rassidest, mida Kultuur püüab "tsiviliseerida" on Affront. Nad laiendavad küllalt agressiivselt oma asuala ja kui muus osas võiks nad olla veel isegi kuidagi talutavad, siis ebameeldivaks muudab neid eeskätt komme põhjustada mõnuga kannatusi kõigile, kes nende mõju all on - alustades oma saakloomadest, lõpetades alistatud rassidega. Jah - mastaabid on suured, idegi "väike rass" on tegelikult tähtetevahelise impeeriumi rajanud seltskond.   Tuleb välja, et mingi kildkond Arusid on pikalt planeerinud väikest vandenõud, kuidas tõmmata käima Affronti ja Kultuuri sõda, et siis esimene saaks loomulikult haledalt peksa ja integreeritaks Kultuuriga ja lõpetataks nende barbaarsused. Aga vandenõu taga on veel sügavam vandenõu ja üks veidrikust laev Sleeper Service tundub olevat kõige võti. Kui siis kokkuvõtteks pinged on haripunkti keritud, on lõppvaatus hingematvalt võimas.
 
Ei ole lihtne raamat, on kohati igav raamat, aga kui tahta mastaapset, kõrgtehnoloogilist kosmoseooperit, siis Banksilt seda kindlasti saab. Sihuke pika hambaga viis.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Antoloogia Isaac Asimov 100 koostaja Raul Sulbi julgele väitele: "Kindlasti on ka kõigi tänaste eesti ulmeautorite suurimaks mõjutajaks lapsepõlves olnud just Isaac Asimovi raamatud." võin oma nime küll kõhkluseta alla kirjutada. Asimov oma Asumi ja Igavikuga on minu jaoks täpselt seal, sellel mõttelisel troonil, kuhu ca 10-16-aastase lugejana asetaksin veel Verne'i, Clarke'i, Simaki ja Wyndhami. Igalt autorilt küll ilmselt 1...3 teost, aga jälg on vaieldamatu. Hiljem on tulnud teised juba nö ülesküntud uudismaale omi vagusid ajama.
 
Seega ootasin antoloogia ilmumist pikisilmi. Võtsin lugemisjärjekorda nö vahele. Ja ilmselgelt pole ma ka oma hinnangutes objektiivne - mitte et mul mingit kohustuski oleks. Lõppeks ongi lugemiselamus ja sellest tulenev nauding (või mõni muu positiivne või negatiivne tundmus) subjektiivne asi.
 
Antoloogia on mõeldud austusavaldusena Asimovile ja minu meelest täidab sellisena oma rolli ilusasti ära.
 
Sissejuhatuseks võetakse ette ajarännu ja personaalsete portaalide teema - Triinu Meres on siin kohal oma tugevuses, vahetult (kohati vaat' et isegi võikalt) kohal; Kristjan Sandri püüdlus vaadelda tehnoloogia mõju ühiskonnale jäi minu jaoks küll nõrgaks, aga jutt ise on algusest lõpuni kenasti ära tehtud ja Asimovi stiili (üldse sellist 1950.aastate tüüpilist angloameerika ulmeteksti) hästi tabav. 
 
Edasi tuleb blokk robootika kolme seadust: 3x Susan-Calvinit Roosvaldilt, Andresonilt ja Harlgalt. Ühelt poolt on need krimilood (probleemilahenduse lood), teisalt on tegemist aruteluga robootikaseaduste ja võimalike probleemide üle, mis robotitega võib ette tulla. 
 
Vesimehest Belialsini käiakse üle Asumi maailma tulevikuajalugu. Laurik kirjutab lõputiitrite järgse järelloo Igaviku maailmasse. Ja noh, Hargla lõpupauk on lihtsalt relvitukstegev kastist välja lähenemine Asimovile. 
 
Kui nüüd oma lemmikuid kuidagi reastada või esile tõsta, siis Hargla "Einsteini viimaste sõnade" kõrval nimetaks Belialsi "Asum ja psühhoajalugu" ning Merese "Tegi-tegi-tegi tuld". Jah - vaatan oma hindeid juttudele ja tõden, et siin on liidetavate summa suurem kui elementidest üksiti võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Altajalugu - vähese tegevustiku toimumisajaks on 1957. aasta ja valdavalt Berliin. Teisest maailmasõjast väljus Saksamaa uuesti kuningriigina, Venemaa sai pasunasse ja tuumarelva polegi veel leiutatud.
 
Selgub, et sõja sundlõpetasid meie mõistes UFO-d, mida nende sekkumiskäitumise tõttu hoopiski ifo-deks nimetatakse. Ja siis tegelased: minajutustajaks on USA teadlane Isaac Asimov (kelle kontos on ja noorusrumaluseks tembeldatud ulmejutu avaldamine vastavas ajakirjas; asjaolu, mida ta kahetseb ja häbeneb), loomulikult Einstein, kelle Berliinis ifoloogiakonverentsil toimuva pidava ettekande ja selle ärajäämise ümber tiirleb suur osa jutust. Hawking, Heinlein, Clarke, Andersson ja paljud-paljud teised ajaloost tuttavad ulmekirjanikud, teadlased, muusikud, maletajad on loos esindatud, kuid sootuks teistsugustes rollides. Totaalne rollikonflikt. Hargla oskab siin kostitata iga paari lehekülje järel järjekordse muigama paneva lisandusega tegelaste plejaadi.
 
Kesksel kohal on ifode mõistatus - mis värk siis nendega ikkagi on. Ja olgu öeldud, et see saab ka lõpuks vastuse. Lugedes kõlgun ma enam-vähem täpselt sellel piiril, kus ilmselt Hargla ongi tahtnud mööda noatera käia - paroodia, satiiri ja täiesti tuumaka SF'i kokkupuutejoonel.
 
Janomaeivõi - selle lugemise järgselt on täpselt selline tunne kui mingi kiiksuga nuputamisülesande kallal oma hambaid murdes kui siis lõpuks keegi tuleb ja näitab, et kae-kae - niiviisi kastist välja mõeldes on lahendus täiesti geniaalne oma lihtsuses... Olgu - Hargla ei kirjutanud seda algselt Asimov 100 kogumikule. Ja selle antoloogia lõpetuseks sobib see ometi kui veel üks fantastiline kogupauk juba niigi muljetavaldava ilutulestiku-šõu lõpetuseks. Kummardus ja aplaus!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Harlan ja Noys on siis tagasi minevikus ja püüavad genereerida muudatusi, mis saavutaksid selle, et inimkond ei jääks Maale nö lõksu - tuumateaduste areng ja sealt edasi kosmoselennud ja Galaktika koloniseerimine jne. Sihuke parasjagu nostalgiline omaaž Asimovi suurepärasele romaanile "pärast lõputiitreid".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Oh seda rõõmu kui viimaks saab kolme põhiseaduse juurest edasi liikuma. Minu jaoks on Asimov esmalt ja üle kõige ikkagi Asumi ja Igaviku looja. Ning mulle sealjuures täitsa meeldis "Asumi äär". Selle järg küll läks sutsu tüütuks, aga... Siin on siis nö after credits stseen, mis sai pärast "Asum ja Maa" viimaseid ridasid. Trevize ja Bliss ja Daneel ja... Puänt!
 
Mulle väga meeldis - selline makrovõtte välja suumimise ja suure panoraami andmise tunne tekkis.
Teksti loeti eesti keeles