Meeldetuletuseks siis, et triloogia lahkab peaasjalikult võimuintriige Interdependency-nimelises kosmoseimpeeriumis, mida on kogemata valitsema sattunud eelmise imperaatori vallaslaps. Kogemata selles mõttes, et üks peamisi tegevusliine käima tõmmanud juhtumeid esimeses osas oli tegeliku troonipärija surma saamine. Nagu sellest võimuintriigide puntrast vähe oleks, on tähtedevaheliseks liikluseks kasutatava kosmiliste hoovuste vooga (the Flow) miskit põhjalikult korrast ära. See on siis teine peamine tegevusliine käivitav ja käimas hoidev teema.
Scalzi on ehitanud tähtede vahele ühiskonna, mis mõneti meenutab 18. ja 19. sajandi Briti impeeriumit. Ja mingis mõttes mulle kangesti meeldib see maailm.
Kolmandas osas saab siis selgemaks, mis saab sellest hääbuvast hoovustesüsteemist, antakse vastus, kuidas päästetakse isolatsiooniohtu sattuvad miljardid inimesed surmast, mis saab kogu sellest kogemata-imperaatoriks-saanud tütarlapse vastu suunatud vandenõude puntrast, tuleb isegi ilmsiks mõni saladus, mille olemasolu vähemalt mulle varasemalt pähegi polnud tulnud. Ma ei ütleks just et õnnelik lõpp on sel lool (maitse asi muidugi), aga lõpp on siiski viisakuse piires kokku sõlmitud.
Sarnaselt Reidariga jääb aga kokkuvõttes natuke selline nõutu mekk külge kogu triloogiale. Scalzi ise tituleerib ennast järelsõnas jubedaks koletiseks, sest jättis (nagu viimasel ajal kombeks) raamatu käsikirja üle andmise täisti viimasele minutile. Siit kajab läbi tegelikult see, et ta on hetkel ilmselt natuke orkis oma miljonilepingu tingimuste täitmisega ja surub läbi valu ning vaeva käsikirju välja, et omalt poolt lepingut täita.
Kokku on kolm osa triloogias ilmselgelt vahtu täis klopitud ja kui midagi fokusseeritumat tahta, siis minu poolest 3x400 lk asemel võinuks olla kasvõi ca 700-800 lk tellis või siis kaks köidet. Hetkel on tegelikult nii, et kolm osa ongi üksteisele niivõrd järgnevad, et ainus kaalutlus neid eraldi romaanidena esitada on maht. Osad ei ole minu meelest eraldi tarbitavad. Esimene jääb pooleli, teisest ei saa sotti kui pole esimest lugenud ning ega see eraldi ka kuhugi jõua. Kolmas tõesti võtab selle loo liini kokku, kuid paraku on Scalzi endale ka siia jätnud tagaukse, et soovi korral teha miski spinn-off näiteks. Hästi ilmekas on see, et nii teises kui kolmandas osas läheb palju mahtu selle peale, et püüdlikult üle seletada, mis varem on toimunud (a'la previously in the Interdependency saga...)
Samas - tuleb tõdeda, et kirjutada ta kahtlemata oskab. Ma olen selgelt erapoolik, sest mulle Scalzi stiil meeldib, kui tahta näiteid asjasse puutuvatest dialoogidest, mille kaudu kantakse edasi sündmustikku ja lugeja saab infot ning mis samas on teravmeelsed ja naljakad, siis palun väga - Scalzi pakub neid kogu raha eest.
Küll aga on selge see, et kogu sari ongi eeskätt poliitiline ulmeromaan - selles mõttes, et sündmustiku kese on ikkagi paleeintriigid ja impeeriumi saatus. See pole militaar SF, see pole planeediseiklus. See pole krimilugu. Ja ridade vahelt ei puudu ka (minu hinnangul siiski viisakuse piires maskeeritud) seisukohavõtud päevakajalistel teemadel.
Kokkuvõttes tundub triloogia tervikuna natuke tugevam kui osad eraldi võetuna. Kui järjest lugeda, siis ilmselt tekkib teise ja kolmanda osa juures olukordi, kus tahaks lehekülgi edasi keerata, sest info on juba olemas. Aga aasta-paari pikkuste pausidega kulusid tegelikult ka meenutused varasemast ära.
