Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Lihtsad valikud

(romaan aastast 2017)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.
Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...
Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.
"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab...
"Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...
Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.
Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama). 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks. 
Teksti loeti eesti keeles

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...
Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.
Teksti loeti eesti keeles

Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab. 
Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles