Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Lihtsad valikud

(romaan aastast 2017)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.
Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...
Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.
"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:


Kaks Georgia puuvillaplantaažil rüganud orja – Cora ja Caesar – põgenevad ning neid hakkab jälitama pearahakütt Ridgeway oma meeskonnaga. See on lugu põgenemisest. Asja muudab meie jaoks huvitavaks ulmeline element – lõunaosariikidest viib orje põhjaosariikidesse mitmeharune ja väga salajane maa-alune raudtee. Selle on ehitanud ja sealseid maa-aluseid ronge juhivad valged, kes orjapidamist heaks ei kiida.

Lisaks eeltood konspektiivsele sisukirjeldusele võin kinnitada, et raamat on väga meisterlikult kirjutatud. Kuna see on ilmunud ka eesti keeles, siis soovitan tutvuda suurepäraste tutvustustega rühmas „Lugemise väljakutse“, millest ka mina võtsin tuld ja hankisin selle raamatu. Lugege, lugege, lugege!

Teksti loeti soome keeles

 

See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
 

Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
 

Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
 

Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.    
 

Teksti loeti soome keeles

 

Meeldis. Isegi väga! Juba pealkiri Vanavanamees on asi iseeneses. Veskimees oskab maailmu võrratult luua. Nii ka seekord.
 

Paigutan selle raamatu oma mõttelises eesti ulme romaanivaramus 5-6 tipu hulka. Seal ootavad ees tema enda „Pilvelinnuste ajastu langus“, Hargla „Palveränd uude maailma“, Weinbergi „Tõrkeotsing“ ja Tarlapi „Tuleriitade öö“. Tegelikult on see romaan lugejasõbralikum Pilvelinnuste raamatust, kus pidin osade tegelaste nimed üles märkima, et mäletada, kes on kes.
 

Võrreldes Veskimehe enamike romaanidega, jäävad siin kõik olulised tegelased meelde, ka on enamik korduvkasutuses ning neid pole palju: Valdur, Arnold Smirsson, Kersti, Alissa, Milsiena, Ülle, Hans ja Grethol, Ista ja Dana. Mõni veel, aga tosinajagu olulist tegelast rohkem kui kahe ja poolesaja lehekülje peale pole sugugi palju ning on täiesti vastuvõetav, mõnus lugeda. Ka olulisi maailmu pole palju (Hedda ja Lukateia on peamised võõrmaailmad). Seekord siis Veskimehelt sedapidi.
 

Nii et: jään ootama järgmisi meistritöid!
 

Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis nagu iseenesest kahe päevaga läbi sai. Lisaks sellele, et meeldis, on ka see boonuseks. Kuigi usuasjad mind teg. elus ei huvita, on see kirjanduses OK. Filmi nägemisest on aastakümneid, nüüd ka raamat loetud.
Teksti loeti eesti keeles


Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is  üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).

Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.

Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.

Teksti loeti soome keeles

 

Kunagi ammu olen lugenud Hautala romaani Kuokkamummo, mis on tõlgitud ka saksa, inglise ja tšehhi keelde – sain hea mulje autori oskusest luua ängistav õhkkond ja kerida üles põnevust. Et mulle meeldib lühiulme, siis võtsin ette tema esimese ja ainsa kogumiku, kümmet juttu sisaldava „Surnute valsi“. Märgatavalt nõrgem.
 

Ainus elamust pakkuv novell oli lühim, ligi üheksa leheküljene Käärmetaajuus ( = „Maosagedus“), mida hindaksin ehk neli plussiga. Peakangelaseks on muusikust vägivaldse alkohooliku tütar, kes väiksena pidi isa üminast ja meloodiavalikust järeldama õhtu kulgu. Kui isa meloodiad olid „head“, siis õhtul oli ühislaulu, vanade plaatide kuulamist jm meeldivat. „Halvad“ meloodiad aga andsid teada, et hommikust saati on pitsi kummutatud ja õhtul pidi keegi armu paluma, enamasti ema. See on loo taust (oma kolmandik lk); stoori räägib täiskasvanud Päivist ja sellest, kuidas ta oma selliselt, aja jooksul edasi arendatud annet kasutab.
 

Ühe loo lugemine nõudis isegi tugevat enesesundimist, seega mitterahuldav. Ülejäänud kaheksa on tugevad kolmed. Kokkuvõtteks: ilmselt tulevad romaanid Marko Hautalal paremini välja, neid loen vahetevahel ka edaspidi.
 

NB! See kogumik on pühendatud Boris Hurta mälestusele (1945-2022).
 

Teksti loeti soome keeles

 

Sujuvalt kulgev tekst ning pöörased ideed. Samas: üheski loos pole peategelast/kangelast, kelle ettevõtmise mõnuga jälgiks, naudiks. Vana tõde pädeb: armastus, reetmine, kättemaks ning raha ja võimu laostav mõju kannavad lugu, loovad pinget.
 

Seega: Meelis Kraft kirjutab huvitavalt ja tulevikus loen meelsasti tema muidki teoseid. Ning loodan, et üha paremaks läheb.
 

Teksti loeti eesti keeles

Selline mõnus ja kiirelt loetav (üks pikem õhtupoolik) seiklusjutt, mis lõpus pakkus „inglite“ näol paraja üllatuse. Eks neid üllatusi oli loo käigus muidki, aga see muutis peategelasel Lonnil ja ka lugejal ettekujutust asjade seisust päris kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud minu raamat. Kohe mitte ei olnud. Olen seni vältinud liigse nõiduse ja maagia lugemist, hoidunud kätte võtmast raamatuid teispoolsusest. Siin aga tulid ühtevalu vastu hiislarid, vaimud, tuuslarid, haldjad, nõiad, vaimusõdalased, toonelased, ögardid, ehmatised, õndrused, luulindlased, säinakörtsutajad, lummur ja libahändlane. Ligi 190 leheküljelisest raamatust oleks minu hing virisemata ja puiklemata vastu võtnud paar-kolm üleloomulikku liiki olendit. Kui nende teispoolsete olendite üliküllust mitte arvestada, siis lugu ise oli korralik. Kuigi mitmel korral oli tahtmine raamat pooleli jätta, sundis uudishimu selle lõpuni lugema. (Pooleli jäetud raamatuid hindan ühe-kahe palliga). Muinaskuningas pakkus kolmeväärse elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

 

See romaan on iseseisev järg ligi kümnesse keelede tõlgitud raamatule Sarasvati liiv. Vaadeldav Veeuputuse lapsed toetub kolmele vaalale, st. kolmele teaduslikule hüpoteesile. Neil on muidugi erinev paikapidavuse tõenäosus. Vaatlemegi neid alustugesid.    

1.      Nagu „Sarasvati liivaski“ on neist kolmest kõige tõenäosem Gröönimaa hiigelsuurte mitme tuhande kuupkilomeetri suuruste liustike nn. libisemine merre, mis omakorda võib esile kutsuda hüppertsunami üle 100 m. kõrguse lainega. Hävib miljardeid inimesi, sest nagu muiste, elab ka nüüd enamik inimkonnast merede rannikul.  

2.      2011. aastal esitas Isomäki koos Esko Pettay’ga raamatus Ships, Sulphur and Climate mõtte (koos põhjenduste ja arvutustega), et laevaliikluses vabanev väävel jahutab planeedi atmosfääri. Nende analüüside põhjal tuleks Euroopa, Aasia ja P-Ameerika laevaliikluses suviti kasutada väävlirikast kütust, aga talviti mitte (sest tegelikult on väävel ju loodusele kahjulik mürkaine). Vaadeldavas romaanis päästavad peategelased inimkonna jäänused, lõhates Kanada väävlikaevanduses väikesemõõdulise aatomipommi.  

3.      Minu jaoks kõige huvitavam, kuid maailmas peaaegu tunnustamata, on Max Westenhöferi ligi sada aastat tagasi avaldatud teooria inimeste eellastest – veeahvidest. Seda teooriat on edasi arendanud Alister Hardy ja Elain Morgan. Kahjuks pole väljakaevamised veel tõestanud, et sellised meres elavad veeahvid oleksid eksisteerinud. Isomäki astub väikese sammu kõrvale: ta ühendab teineteisega mereahvietapi alguse tänapäevainimese tekkimisega. Kui oletada, et inimese ülisuur aju arenes siis ja ainult siis, kui inimesed hakkasid osaliselt toituma mereandidest, siis muutub inimese arengupilt tervikuks. Westenhöfer esitas üle kolmekümne omaduse, mis on ühised inimesel mereimetajatega ning milliseid ei leidu inimahvidel või maismaaimetajatel. Toon siinkohas ära mõned:  

a)      Paleontoloogid Lõuna-Aafrikast on märganud, et pikk elu maismaal vähendab imetajate ajumahtu, seevastu elu meres kasvatab seda. Meredes on arenenud vähemalt 34 väga suure ajuga varustatud imetajate liiki, maismaal mitte ühtegi (kui inimest mitte arvestada). Nimelt saab aju arenguks vajalikke rasvhappeid  (DHA ja AA) peamiselt mereandidest.  

b)      Inimeste eluviis erineb märgatavalt suurte inimahvide omast. Meil tuleb päevas teha ca 10 000 sammu, et veresooned ei ummistuks, et ei tuleks suhkruhaigust jne. Suured ahvid aga väldivad igasuguseid tarbetuid liigutusi. Neid hoitakse vangistuses (loomaaedades) ebatervislikult ja nad ei liigu praktiliselt üldse, kuid elavad palju kauem kui liigikaaslased looduses. Vererõhk neil ei tõuse, veresooned ei ummistu, keha rasvaprotsent ei kasva ja nad ei saa ka II tüüpi diabeetest.  

c)      Inimlapsed oskavad sukelduda juba enne käimaõppimist, inimahvide lastel seda omadust pole. Tegelikult nad kardavad vett nagu tuld.  

d)      Inimestel on higinäärmed, mida muudel maismaaimetajatel pole. Savannides ja džunglites elavad imetajad ei higista palju ega kuse tihti, sest ei taha kaotada vett ega soolasid, mida savannides on vähe. Inimesed seevastu higistavad ja kusevad tihti.  

e)      Inimlapsed sünnivad küllaltki matsakatena võrreldes vasikate, varssade, koera- või kassipoegadega. Neil on märgatav rasvakiht nagu muudelgi mereimetajate lastel, sest nad vajavad seda soojaisolatsiooniks ja veepinnal püsimiseks.  

f)       Teatud protsent kõikidest lastest sünnib sõrmede ja varvaste vahel kasvavate kiledega, mis kohe sündides lahti lõigatakse.  

g)      Jne, jne, jne ...    

Nüüd raamatu ülesehitusest. See ca 400 leheküljene romaan koosneb kahest enam-vähem võrdse pikkusega ca 180 lk loost, mis on tükeldatud mitmeks ca 40-60 leheküljeliseks osaks ja vahelduvad omavahel. Vaatleme neid kahte stoorit.  

1.      Kalur Manno Ann leiab võrgust kaditha = mereinimese, merineitsi. See toimub ca 6676. aastal e.m.a India läänerannikul. Puhkeb armulugu täis seiklusi, kuid peamist tähelepanu pälvib hiigeltsunami, mis praktiliselt hävitab kogu tolleaegse inimkultuuri nii India poolsaarel kui ka Mesopotaamis jne. Manno Ann, tema seitse kaaslast ja kaditha hakkavad kõrkjapaadil liikudes levitama teadmisi (näit meliaratsioon, kirjaoskus jne) oma reisidel lääne poole, Egiptuseni välja. Indiast, Mesopotaamiast ja Egiptusest on leitud müüte seitsmest targast, kes pääsesid veeuputusest. Sumerite Oannes, hindude Manu, kristlaste ja moslemite Nooa. Oannes = Manno Ann.  

2.      Teises stooris on samad peategelased kui „Sarasvati liivas“: Susan Cheng, Pierre Chamberlain ja Horst Brandauer. Lugu jätkub sealt, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Horst Brandaueri idee põhjal hangivad nad New Yorgist tuumaainet (kõne all oli minituumajaam, mida ka Ats Miller on propageerinud), ehitavad algelise tuumapommi ja lõhkavad Kanada väävlikaevanduses. Paarileheküljeses epiloogis on tegevus viidud aastasse 6676 m.a.j ja säilinud inimriismed elavad meres, kuid igatsevad ka kuivale maale minekust (puuviljad, puuviljad jm. taimne toit!).  

3.      Tänapäevase teise poole sisse on visatud viis-kuus 6-7 leheküljelist kirjeldust külmenevast Soomest (kokku ligi 40 lk). Viimaks on külmakraade alla 70 ja muidugi surevad ka need soomlastest tegelased nagu ilmselt kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaski, rääkimata Siberist jm Venemaast. Minu arust need 40 lehekülge olid asjatud. Olukord sai selgeks ka Susani, Pierre’i ja Horsti loost, samas need uued soomlastest tegelased ei jõudnud veel tuttavakski saada, kui surid.    

Raamatule hindeks neli. Palju andis juurde lugu Manno Ann’ist ja kadithast. Millegipärast Susani, Pierre’i ja Horsti kangelaslik võitlus inimkonna päästmiseks nii palju ei köitnudki. Igal juhul: selgelt parem kui „Sarasvati liiv“. Reetsin siin küllaltki tähtsa osa raamatu sisust, kuid õigustuseks olgu öeldud, et vaevalt seda eesti keeles avaldatakse. Aga teooriad on huvitavad!                            

Teksti loeti soome keeles

Kui poolteist aastakümmet tagasi jättis Sarasvati liiv oma põhjaliku teadusliku tausta tõttu üsnagi hea mulje, siis nüüd, uuel lugemisel säilisid küll kõik plusspooled, kuid need olid tuttavad ja hästi meeles. Seevastu tegelaste ja nende omavaheliste suhete kujutamine tõusis nüüd jõuliselt esile ja see polnud suurem asi. Ning seekord see häiris. Nii et teine lugemine võttis palli alla ja viin lähipäevil raamatu antikvariaati (kui vastu ei võeta, siis kingin Punase Risti poodi „Kontti“). Nii et hindeks kolm.
Teksti loeti soome keeles

 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles


 

Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
 

Pika musta mantliga mees. Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
 

Haualkäik meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
 

Meie külas nähti imet. Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
 

Kolmanda Reichi triumf! Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
 

Kaks lugu olid tugevad, head:
 

Ajudega töötajad. Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
 

Tolmused soldatid. Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
 

Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
 

Teekond Ridamuseni. Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
 

Tähed täis surma. Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
 

Valuhoidjad. Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
 

Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.     
 
 
 

Teksti loeti eesti keeles

 

See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:  

... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.  

... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.  

... ta silmad klammerdusid Julia külge.  

Loo peategelane leidis  tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:  

... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.  

Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:  

... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.  

... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.  

Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:  

a)      tõstetakse silmi 

b)     lastakse silmadel ringi käia jne.  

Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!    

Teksti loeti inglise keeles

 

Jutu tegevus on tuhandeid aastaid enne jutustuses „Väikses majas raudtee ääres“ toimuvat. Kosmoselende ei tehta, valitseb keskaeg. Peategelaseks on inimesed, kes kasvatavad (kodu)katte söögiks, kuigi viimased on rääkivad-tundvad olendid. Tuultejumalanna Aahe teenriteks on majed, rohtlahaldjad, kes meenutavad antiloope, kuid on kiskjad. Selles jutus ei selgu, et ka majed on mõistusega liigiks. Planeet Ge põhjaosades valitsevad hiiglaslikud laanekatid, aga nendega ei puututa siin kokku.

Jutt on märksa seikluslikum ja põnevam, kui „Väikses majas raudtee ääres“, kuid siin on minu maitse jaoks liialt palju seiklust liiga tihedas vormis ja maailmale on vähem tähelepanu pööratud. Hindaksin heaks ja lisan plussmärgi.          

Teksti loeti eesti keeles

 

Loo maailm mulle sobib. On mingi täht Me Yu ja selle ümber tiirlev planeet Ge. Sel kummalisel planeedil elavad nii inimesed, hiidkärbid kui ka mitmesugused katid – kõik mõistusega liigid. Lisaks veel antiloopide sarnased majed, rohtlahaldjad. Hiidkärbid, kosmoselendude meistrid, on mingis sõjas saanud inimestest jagu ja tõrjunud nad elama Ekvatoriaalföderatsiooni. Vaid mingi osa inimpööblist on jäänud elama Meeriasse, Põhjariigi suurimasse linna. Näib, et selle planeedi inimesed enam kosmoserände ei harrasta.    

Jutustusel on liha luudel, st võib lugeda peategelase laanekatt Limu mõtetest-tunnetest ja tähelepanekutest, mida ta teeb ümbruse kohta, kus ta parasjagu on. Samas areneb tegevus ja pinge kasvab. Kunagi märkisin autorile, et selle maailmaga tahaksin sügavamalt tutvuda. Alustasin sellega, et lugesin uuesti läbi kaks olemasolevat lühiteost. Endiselt meeldivad. Ka autori kirjutamisviis on sümpaatne, mu meelest rikka sõnavaraga. Nii et väga hea.  

Teksti loeti eesti keeles
8.2021

 

Käesolevat lugu ligi viisteist aastat tagasi lugedes jäi mind häirima, et otsese kõne saatelauses on ääretult tihti kasutatud verbi say/said. Nüüd lugesin jutu uuesti läbi ja sama tähelepanek! Muidu asjalik ja südamlik jutt, aga lisaks liiglihtsale lauseehitusele  veel ka see viga! Valisin raamaturiiulilt kolm ingliskeelset klassikut ja mõistagi ka Pat Murphy’ jutu. Tulemustest alljärgnevalt:  

a)      R. L. Stevenson A Lodging for the Night (terve jutt, 28 lk, kokku 83 saatelause verbi e. saateverbi, sagedasem say/said, 39x). E = 39/83X100% = 47%. Siin on E enamesineva saateverbi tõenäosus e. sagedus.

b)      W. Golding Lord of the Flies (esimesed 26 lk, kokku 45 saateverbi, enamesinev say/said 25x). E = 56%  

c)      B. Aldiss Outside (9lk) + Who Can Replace a Man (9lk). Kokku 99 saateverbi, enamesinev say/said 60x. E = 60%  

d)      Pat Murphy On a Hot Summer Night in a Place Far Away (kogu jutt, 12 lk). Saateverbe 49, enamesinev say/said 35x. E = 71%  

   Seega: Pat Murphy’ jutt on selgelt ülejäänud valitud juttudest vaesem.  

Aga nüüd oli mu uudishimu tärganud ja ma võtsin lahti ka vene kirjanike mõned venekeelsed teosed. Tulemused:  

e)      M. Bulgakov „Meister ja Margarita“ (7 esim. lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: vastama 6x. E = 18%  

    f) S. Dovlatov „Kolmas pööre vasakule“ (1984, kogu jutt, 12 lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: ütlema 10x. E = 29%    

    g) S. Loginov „Mašake“ (jutu algus). 36 saateverbi, enamesinev: rääkima 5x).     E = 14%          

Võrdluseks uurisin väheke ka eesti kirjanikke.  

h)     H. Tammsaare „Vanaisa surm“ (kogu jutt). 49 verbi, enamesinev: küsima 12x. E = 25%  

   i)  I. Hargla „Kolmevaimukivi“ (kogu jutt). 38 saateverbi, enamesinev: ütlema 12x. E = 32%  

   j) Maniakkide Tänav „Laevakaitsjad“ (35 esimest lk). 37 saateverbi, enamesinev:küsima 13x). E = 35%. Siinkohal on hea tõdeda, et eesti kirjanikud ületavad oma ingliskeelseid kolleege mitmekülgse sõnavalikuga, kuid vene kirjandus näib olevat keele poolest ületamatu nii ühtedele kui teistele. NB! Siinkohal pole käsitletud teoste sisulist külge.  

Teksti loeti inglise keeles

 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles

 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

 

Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.  

Hindaksin neli miinusega.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja -lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Olen jaapani ulme vastu ligi 20 aastat huvi tundnud ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õhukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.  

 Kuid siiski oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse.  

Loole kindel viis.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
 

Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
 

Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
 

Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
 

Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
 

Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
 

Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
 

BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
 

Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
 

Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
 

Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
 

Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
 

Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
 

Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
 

Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
 

Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!  
 

Teksti loeti eesti keeles