Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Lihtsad valikud

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.
Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...
Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.
"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!

Teksti loeti eesti keeles

"Tumeda torni" sarja eelviimane raamat. Kui eelmine, "Calla hundid", oli üle 800 lehekülje siis see tellis on õhem. Eelmine oli kohati natuke rahulikuma tempoga, see laul aga läheb märksa kiiremal kõnnil edasi. Huntide tegevus toimus peamiselt ühes külas, seekord on haare laiem.

Raamat jätkub sealt, kus eelmine otsa sai seega ilma eelmisi lugemata pole mõtetki seda kätte võtta, kogu taust on puudu ja ei saa tegevusest mõmmigi aru. Sisu poolest on tegevus jõudnud küll New Yorki, kus siis laialilöödud ka-tet mitmes erinevas ajajärgus tühja krunti ja roosi üritavad kaitsta ning lõhestunud Susannah on terve raamatu sünnitamise piiri peal.

Kui rääkida veel kihilisusest siis siin raamatus toob autorihärra cameona sisse iseenda, eriti huvitav oli päevikulaadne raamatulõpp, mis kogu tegevuse eriti huvitavalt krussi keeras. Või... äkki see ongi päris päevik? Seda pole otseselt välja kirjutatud - ning pole ka tähtis, las olla tõde ja tõlgendus lugeja peas. Kogu Kingi puudutav osa ajab veelgi pildi segasemaks kuna ega aasta '77 (kus siis tegevus toimub) kirjanikuhärra ei tahtnud jsut kõige rohkem mingist Rolandist ja Tormist kirjutada. Aga siis seguneb päriselu ja väljamõeldis ja ja jah...

Stiili poolest läheb vahepeal raamat kohe ERITI käest ära ning muutub sürrealistlikuks ja unenäoliseks, kus juba keelekasutuse poolest pole enam tegu lihtsa ja sirgjoonelise jutustamisega. King loobib potti ikka väga korralikult vürtse peale, loksutab osasid tegelasi mineviku ja oleviku vahel, ajab hullumeelsuse piirile. Ning mis kõige hullem - lõpetab jälle raamatu järsku ära. Praegu, kui sari on juba kenasti lõpuni ära ilmunud, pole muidugi probleemi aga kujutan ette kuidas pidi omal ajal küüsi närides viimast osa ootama...

Seda raamatut on päris palju sakutatud seetõttu, et paras osa toimub... no ütleme, et ühe tegelase peas ning kisub üsna "naistekaks" ära. Minu arvates on see hoopis sümpaatne kuna neid higihaisuseid mornilt muigavaid meessoost vesternikangelasi on niigi igalpool, parem ongi kui mõnda laskurit ka natuke teise nurga alt näidatakse.

Tuleb nentida, et ega ma esimesest lugemisest seda raaamatut väga ei mäletanudki enam. Seega tundus igatepidi värske ja esmakordne ning seni on sari olnud üsna ühtlaselt väga-väga hea. "Calla hundid" on natuke "nii ja naa" - aga see on ikka väga kerge pinnavirvendus.

Käisin eile Tarantino uusimat filmi "Once Upon a Time in Hollywood" vaatamas (lühidalt: meeldis, väga) ning kuna seal on ka paras osa vesternit siis sobis raamatuga hästi komplekti. "Calla hundid" oleks muidugi veel paremini klappinud aga ärme nüüd liiga palju ka ootuseid üles kruvi. 

Teksti loeti eesti keeles

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on "Tumeda torni" sarja ühe raamatuga, mis on kirjutatud peale seda, kui sari oli juba valmis. Teos paigutub loogiliselt neljanda ja viienda raamatu vahele, nimetataksegi seda "Tumeda torni" 4,5 raamatuks.

Kuna seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud siis lugesin inglise keeles. Tundub, et päris huvitav oleks võrrelda kõrvuti originaale ja tõlget kuna vähemalt lukuaugu puhul kasutab King kohati sellist mõnusalt värvikat arhailist keelt. Eestikeelne tõlge on olnud omade vigadega aga üldiselt kenasti loetav - aga mulle tundub, et mingi hõng on läinud tõlkes kaotsi. Raamatu lõpus on ka viiendas raamatust ("Calla hundid") proloog, siis saab võrrelda kõrvuti originaali ja Silver Sära tõlget.

Kuna ma kipun mingi nurga alt natuke perfektsionistiks kätte ära minema siis ikka tuli võtta sõnaraamatut kõrvale mõne sõna tõlkimiseks. Mis kokkuvõttes sikutas lugemiseks kuluvat aega kõvasti pikemaks - aga ei seganud teps mitte.

Raamat on tehniliselt päris huvitavalt üles ehitatud. Ei tahaks isegi detaili minna aga põhimõtteliselt saab raamatut lugeda jällegi eraldiseisvana, üldsegi mitte sarja osana. Jah, seal on ka torniga seotud detaile siin ja seal - aga pigem vähe. Samas tasub pidevalt lugeda ridade vahelt ning üldse ei väsi ma mainimast, et tegu on (küll vast liiga vähese fantasylugemuse puhul) ühe äärmiselt väärt sarjaga. Raske on rääkida vaid ühest teelõigust pikemal teel tumeda torni suunas.

Kui siin on veel mõni, kes on seni kartnud lugeda originaalis, inglise keeles siis julgustan ikka järgi proovima. Jah, ei pruugi olla tingimata tehniliselt lihtne ettevõtmine, eriti kui võrdlen enda eelmise ingliskeelse raamatuga (Andy Weir "The Martian"). Kuid tõesti - kirjanikuhärra keelekasutus on äärmiselt mõnus ning kui tihti kohtab ikka kedagi kasutamas sõna "ascairt" (mida isegi tavasõnaraamatutes ei kohta)?

-----

Billy was standing at the bars of the drunk-and-disorderly cell. He’d heard our palaver, and looked frightened. “Is it here?” he asked. “The skin-man?”

“I think so,” I said, “but there’s no way to be sure.”

“Sai, I’m ascairt.”

“I don’t blame you. But the cell’s locked and the bars are good steel. He can’t get at you, Billy.”

------

Kaks stiilinäidet veel:

-----

She laughed and her bosom heaved like the sea. “Polite of you, young gunnie, aye, and very snick, but it’s long since I was weaned. We’ll not eat ye.” Her eyes, as black as her shoes, twinkled.

“Although ye’d make a tasty snack, I think—one or both. I am Everlynne of Serenity. The prioress, by the grace of God and the Man Jesus.”

“Roland of Gilead,” I said. “And this is Jamie of same.”

Jamie bowed from his saddle.

She curtsied to us again, this time dropping her head so that the wings of her silken hood closed briefly around her face like curtains. As she rose, a tiny woman glided through the open gate. Or perhaps she was of normal size, after all. Perhaps she only looked tiny next to Everlynne. Her robe was rough gray cotton instead of white muslin; her arms were crossed over her scant bosom, and her hands were buried deep in her sleeves. She wore no hood, but we could still see only half of her face. The other half was hidden beneath a thick swath of bandagement. She curtsied to us, then huddled in the considerable shade of her prioress.

-----

“P’raps he’s thow’d hisself in the river and drownded,” Stokes speculated.

“Hop up in the wagon, son,” Cosington said. “I’ll drive’ee back to yer ma’s.”

But Tim shook his head. “Thankee, I’ll walk, if it’s all the same to you.”  

------

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").



Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.


"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.


"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.


Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...


Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.


Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.


Ehe ja vürtsine värk, soovitan soojalt.


Teksti loeti eesti keeles
5.2019

Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegu armastusromaaniga.
 
Raamat räägib noorest naisest nimega Reinita, kuidas kehvades ja vaenulikes oludes kasvanud tüdruk lööb algul koolis läbi erakordselt kõrgete testitulemustega. Samal ajal on ka juttu ta lapsepõlvesõbrast Kaurist, kes on pärit parema taustaga perest kuid ometi saavad noored omavahel väga hästi läbi. Palju on igasugust tavaelulist-osa, kus mängitakse malet, juteldakse ning peamiselt juuakse kohvi. Edasi läheb tumedamaks, kus Reinita armastus Kauri vastu saab kurva lõpu. Siis läheb raamat noortekast põneviku suunas, lõpeb hoopistükkis perekonnaromaanina.
 
Kogu tegevus on pandud postapokalüptilises maailmas. Jah, põhimõtteliselt võiks ka ütelda, et tegemist on ulmeromaaniga aga seda osa on (minu hinnangul) näpuotsaga ning tegemist on pigem fooniga. Sajandeid tagasi on maad tabanud tuumakatastroof ning ellujäänud inimesed-loomad kannatavad mitmete tagajärgede all. Kusjuures olid ühed sümpaatsed tegelased kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldib väga elektrijuhtmeid süüa :). Inimestega on olukord keerulisem kuna mutatsioonid on karmid ning nende vältimiseks on loodud Süsteem, mis paneb paari, suunab elusid, otsib sobivaimad kaaslased. Aga ega ükski arvutisüsteem pole täiuslik ning tegevus keerlebki selle ümber, mida saatuslik Viga kaasa toob ja kuidas inimelusid mõjutab.
 
...aga tegelikult pole (jällegi minu arvates) ulmeline osa isegi väga tähtis. Jah, see loob oma keskkonna ning seetõttu on mitmed detailid teistmoodi, ka Reinita elu uperpallid on seotud Süsteemi Veaga. Kui tegelikult on see siiski armastusromaan, armastus lapse, armastus lapse isa vastu.
 
Raamatul on veel kaks liini, üks on Emake Maa, kes siis muretseb ta pinnal toimuva pärast. Lisaks jupikesed Ray Domeni, Süsteemi looja elust. Temast ja ta kaasast Laurast oleks tahtnud rohkemgi lugeda (kuigi nad elasid üsna vahetult peale tuumakatastroofe ning nende elude füüsiline ja moraalne lagunemine oli päris jube).
 
Üks asi, mida ise lugemise ajal ka üritasin meeles pidada - tegemist on debüüdiga. Seega kuigi raamat ise-enesest meeldis mulle väga siis siin seal mõnes detailis ei ole mõtet norida. Lisaks tundub mulle, et nii mõnigi arvustaja (vt BAAS) luges raamatut... kas just valesti aga väga tugevate omapoolsete eeldustega. Oma osa on siin ka reklaamil või turundusel sest ega tagakaanel lubatakse ju "postapokalüptilist ulmet". Mida ju saab ka aga see on nö. maitseks, suurem osa raamatust on siiski inimsuhetest, mis juhtub olema ulmekastmes. Raamat on ka üsna turvaline... kui rääkida siis postapo-võtmes. Kui rääkida Reinita elust siis on muidugi seal päris julmi ja raskeid hetki.
 
Kui oleks ise universumi direktor siis eelistanuks ca ~100 lehekülge paksemat raamatut, kus oleks rohkem välja toodud tausta. Miks ikka oli Reinita Süsteemile risuks jalus, mis seos oli Domenil Reinitaga, rohkem juttu mutantloomadest ja -putukatest, rohkem juttu poliitikast, filosoofiast ning üldse uuest maailmakorrast.
 
Igaljuhul lahe raamat, mulle meeldis ning tulevikus loodan autorilt ka teisi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

"Cozy catastrophe" - eesti keeles "hubane katastroof". See võeti ühe ulmekirjaniku-kriitiku (Brian W. Aldiss) poolt kasutusse mahukas ulmekirjanduse ajalugu käsitsevas teoses aastal 1973. Tema kirjeldas väga irooniliselt ja hammustavalt siis briti pealeteisemaailmasõjajärgseid katastroofiraamatuid, mis lähenevad peategelasele ja teda ümbritsevale leebelt. Maailm saab hukka, miljardid inimesed surevad aga peategelasel on ikka tüdruk olemas, käed-jalad küljes, ning pole palju puudu, et õhtul viie ajal pakutakse küpsiseid ja teed. Kui rääkida Wyndhamist endast siis "Trifiidide päev" on eesti keeles ilmunud hubastest katastroofides üks kuulsamaid teoseid.

See termin on praeguseks algse autori lõikava kriitika kaotanud ja kirjeldab lihtsalt ühte tekstikorpust.

Üldse oli huvitav lugeda järelsõnast raamatusarja koostaja Raul Sulbi selleteemalist kokkuvõtet. Sest ega samamoodi on olemas ka hubane krimka, kasvõi Christie ja muu kuldajastu raamatud lähevad suures osas sinna alla. Kaasaegsematest siis näiteks M. C. Beaton.

Raamatust endast polegi juttu veel jõudnud teha . Eks on teised seda juba ka teinud. Kui pigem lühidalt sisul peatuda siis inimkond pistab rinda kosmosest tulevate vaenulike jõududega, kes tegelikult teevad kurja hoopis läbi maailmamere. Peategelasteks on ajakirjanikest briti abielupaar, kes on läbi aastate seda probleemi kajastanud. Raamat on üles ehitatud faasidena, kus siis tegevus järjest areneb ning olukord keerulisemaks muutub. Võib-olla sisust rohkem ei räägikski, las jääb lugejale ka rõõmu.

Enda jaoks lugesin raamatu läbi "valel" ajal. Nimelt veel üsna hiljuti lugesin üle Frank Schätzingu "Parve", mis lembib sarnase teemaga - inimkond ning merepõhjast tõusev õudus. Kui Wyndham on õdus ning päeva lõpuks läbivalt pigem positiivne siis Schätzing on õdususe teises otsas, isegi mitte olles ülepaisutatult grotesktne vaid pigem enda detailsuses annab katastroofi julmust hoopis teisel skaalal edasi. Kui Wyndham on seal romaani ja lühiromaani piirimail (kuigi vist pigem ikka romaan) siis Schätzing kasutab enda mõtte edasiandmiseks ära üle tuhande lehekülje (ning teksti on ka lehekülgedel selgelt rohkem). Kui "Kraken ärkab" on seiklusromaani-tüüpi ning mingil määral on ka filosoofilist poolt, siis "Parves" on oluline osa teaduslikul lähenemisel ning rõhutatakse seda, kuidas kriisilukorras indiviidid, riigid ja inimkond käituvad. Eks on ka Krakenis kõike seda aga mastaap, volüüm on erinev.

Mis tähendas, et Wyndhami lugedes oli esimene kolmandik selline, et täitsa kaalusin diagonaalis lugemist. Raamat polnud halb, kaugel sellest. Aga ta oli saksa kirjaniku tellise taustal selline... lihtne. Vähe mõtisklemist ja filosoofiat, palju dialoogi ja tegevuspõhist lähenemist. Raamatu arenedes õnneks olukord muutus paremaks ning just viimane veerand või kolmandik rehabiliteeris eelneva korralikult. Ühtepidi tekkis rohkem inimlikku komponenti ning kogu sellele jamale hakkas lahendus tekkima. Teisalt hakkas autor keskenduma rohkem sellele, mida siis erinevad juhtoinad ette võtavad. Tuli mängu mõtisklev hoovus, ei olnud enam action-action-action. Kui korraks veel neid kahte raamatut võrrelda siis "Krakeni" lõpp oli äärmiselt mõnus ja sümpaatselt vormistatud, naerulsui sulged raamatu. "Parve" lahendus oli kahjuks nõrgavõitu, samas muu raamat oli nii võimas, et et et... aga see on teine teema.

Teksti loeti eesti keeles

Autor ise on kirjutanud 90nendatel "Loomingus" mõne novelli Jaan Niiluse nime all, aastal 2010 pärisnime alt veel ühe lühijutu. Googeldades avaneb pilt täiesti tavalisest ettevõtlikust keskealisest pereinimesest. Kui natuke pusletükke kokku panna siis raamatu peategelane on Jaan, autori kunagi pseudonüüm kah Jaan. A võta nd kinni, kuipalju kirjutatul päriseluga seost on.



Sisusse ei tahakski väga laskuda kuna märksa huvitavam on lugeda ilma midagi teadmata. On see siis postapokalüptiline põnevik, mis räägib kunstniku kirest fantasy kastmes? Noo... jaah. Vihjab ju raamatu pealkirigi, millega on tegu, omamoodi kiriromaaniga, Jaan kirjutab, Kadri vastab. Autori stiil on väga mõnus, eriti just esimene kolmandik raamatust on selline, et keerad vahel lehti tagasi ja loed üle. Teine kolmandik oli hoogne, sutsu lihtsama koega, samas sedasorti kirjandust eesti keeles vist pole kirjutatud? Viimane hakkas minema algul ühes, siis teises suunas ning rääkis kokkuvõttes mitu lugu. Jube lahe kuidas autor oskab astuda erinevatesse kingadesse ja näha maailma isepalgeliste nurkade alt.


Kõik kokku on selline heas mõttes "normaalne" tulemus, mõnikord kasutatakse ka vist väljendit "suveromaan" - loed mõnuga, naudid nii mõndagi kohta aga ega vist teist korda kätte ei võta. Midagi pole isegi halb aga pole ka sellist eredat, säravat hetke. Teisalt tundub, et raamat tahab natuke settimist saada, vbolla kirjutan seda juttu liiga vara. Sest säherduse olemusega teost kohtab harva. Puhtalt juba selle pärast tasus ja tasub ette võtta.


Teksti loeti eesti keeles

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

 
 

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on stiililiselt fantaasiaromaan, tuginedes eesti mütoloogial, täpsemalt siis sellest, kuidas Kaali kraater omal ajal tekkis. Õigemini - kuidas tekkida võis, sest nagu autor ka järelsõnas mainib siis on üht koma teist pärit päriselust kuid suurem osa on siiski kirjaniku mõttelend ja vaimusünnitis.

Peategelasteks on kolm sõpra, kellel ühel on mõnevõrra üleloomulikud võimed ning keda kutsutakse Saarele appi. Nimelt on peale meteoriidi kukkumist hakanud levima erinevad tõved, haldjad on muutunud kurjaks ning Maaema ise hakkab juba inimestele kallale kippuma. Alguses jääb mulje, et tegu on sellise "tüüpilise" fantaasiajutuga, kus esmapilgul mittesobiv tüüp pannakse maailma päästma, solgutatakse teda igasugusest jamast läbi ja nii edasi. Tegelikult täitsa nii ei ole, Tolmovil on varrukas mitmeid nutikaid võtteid ja huvitavaid (kõrval)tegelasi. Ei tahaks sisust väga rääkida, las jääb lugejale avastamisrõõm.

Raamat on hea mõnus lugemine, läks endal üsna ruttu, paari päevaga ehk kokku. Kui ehk natuke saaks siit ja sealt kritiseerida näiteks liigmodernset sõnakasutust siis see tegelikult ei sega. Loomulikult, kui kunagi peaks minema teksti ülevaatamiseks või läbikirjutamiseks siis äkki jätaks normaliseerimise ja illusioonid välja . Aga tglt ka, see läheb juba liigse nokkimise valda.

Mulle väga meeldis loodud maailm. Kuna tegelikult ei tea me sellest ajast suurt midagi siis sai autor lasta kujutlusvõime pikema paela otsa ja välmida paeluva keskkonna. Juba need nimed - Säde, Vagur, Aulemb, Tarn, Lõõmar, Maasi... jumalik!

Teksti loeti eesti keeles



Paar kuud tagasi, kui Peeter Helme raamatust oli palju juttu, jäin mõtlema, et enne seda võiks ära lugeda mõnes mõttes ühe sarnase teose. Teose, millest räägitakse kui ulme suurteosest - Philip K. Dick'i "Mees kõrgel lossis". Ei hakka pikemalt sellele keskenduma aga lühidalt - ei meeldinud. Seega jäi Helme raamat ootele, vbolla olekski jäänud ripakile kuid juhtus nii, et võitsin Apollo kinkekaardi. Ning kuna mul oli kindel plaan osta selle eest eesti kirjandust siis kokkuvõttes vaatasin raamatupoest ühes käes olevaid rusikaid ja teises haakristi. Kuna 800+ lehekülge tundus tol hetkel natuke liig siis läksin kaasegse eesti ulme teed.


"Haakrist ja ajarelv" lähtub võimalusest, et teise maailmasõja võitsid Saksamaa, Itaalia ja ja Jaapan. Maailm ning päikesesüsteem on nende vahel ära jagatud, suur osa (rahvus)riike kaardilt kadunud. Tehnoloogia on natisde käe al teinud võidusamme, paras osa keskkonna kujutamisest ongi igasuguste vidinate-keskne - holofilmid, bioonika, lendavad autod, tähelaevad - noh, teate küll, selline "kohustuslik" ulmekola.


Kui rääkida veel keskkonnast siis minu jaoks oli raamatu peamine võlu Natsi-Saksamaa kujutamine, kus lähtepunkt oli laias laastus see, kuhu aastaks 1945 oli meie ajaloos jõutud ning seda siis arendati edasi. Totalitaarne haare koos häirivalt tuttava riigiaparatuuriga(RuSHA, OrPo, SD, SiPo, Reichsrat) või siis Germania, Reval, igasugused führer'id - on tunda kuidas autor tunneb valdkonda ning on kokku pununud detailse põneva maailma. Sinna kõrvale veel Jüri Saksa illustratsioonid, mis on lihtsalt hurmavad, armastan ta "käekirja".


Aga et siis sisu... sisu on selline...lihtne? Raamatus on mitu tegevusliini, kus ühes tegutsevad natside juhtfiguurid, kellele tundub, et midagi on aja ja ruumiga kahtlast. Raamatu jooksul selgubki, et kunagise USA kolkas küpseb kaval plaan ajalugu muuta, ehitada ajarelv. Lisaks tehisnaine-superagent Inertia ja minategelane oberjunker-itipoiss Staack. Kusjuures tehniliselt oli täiesti arusaamatu, et kui enamus raamatut on kirjutatud nö. jumalapositsioonilt siis üks osa oli mina-vormis. Vbolla on see midagi uudset ja erilist aga antud juhul mõjus...veidralt.


Peeter Helme on ise ütelnud, et kirjutas raamatu üsna kiirelt, vist oli juttu paarist nädalast. Kui see infobitt võtta taustaks siis on raamat märksa rohkem mõistetav. Täpsemalt siis ta sisuline pealiskaudsus, kus nii mõnigi koht saab väga kiire ja imelihtsa lahenduse, eriti just mida lõpupoole seda hoogsamaks kõik läheb. Millest kõigest on jube kahju kuna nagu algul ütlesin - raamatu pseudoajalooline õhkkkond on väga äge, koos tehnikabutafooriaga on kõik head eeldused, mille sisse põnev sisu luua. Kuna raamatu lõpus lubatakse järge ("Haakrist ja tõusev päike") siis äkki tuleb sealt midagi? Samas pole see esimene kord Peeter Helmel lubada raamatule järge ("Tuleviku mäletajad. Sofia" ootab seni), saame näha.


Kokkuvõtvalt - kõik head eeldused olemas aga ega raamatut oli vähevõitu. Jube-jube kahju.



 
Teksti loeti eesti keeles

Algul teen natuke reklaami - üks niššikas ostu-müügi-vaheta-kingi FB grupp on loodud just ulme jaoks - https://www.facebook.com/groups/1967289303382887/ . Just sealt ma ise ka tolle raamatu ostsin. Kusjuures tegelikult ma sihtisin hoopis muid raamatuid aga siis vaatasin, et kolmeka eest võiks ju eesti ulmet olla küll. BAASi-kriitikud küll väga kõrgelt ei arvanud... aga kolmeka eest võiks raamatut olla ju küll. RR'is on ka raamat üsna odavalt müügis, muide.
 
Ning oli ja on ka tõesti väärt raamat! Kuna mu eelmine lugemine oli Pautsi krimka siis ilmselgelt oli lihtne paremaks minna. Aga isegi täiesti tavalisel skaalal on tegu väga hea postapokalüptilise ulmega, kus maailm on hädas Indiast vallapääsenud ebolaviiruse erilise vormiga. Raamat keskendubki sellele, kuidas Eestis maailmalõpp üle elada, selline mõnus eestimaine värk, kus tegevus toimub tuttavates kohtades ning inimesed on ka luust ja lihast. Lisaks on raamatut natuke, moka otsast nimetatud ka "naistekaks". Ilmselt siis seetõttu, et teoses on laipu vähe, verd ei lenda, keskendutakse hoopis sellele omalaadsele Noa laevale, kes üritab kogu kaose sees elus püsida. "Cozy catastrophe" on see väljend, mida võib julgelt kasutada.
 
Kui täpne olla siis on üldse küsimus, et kas tegu ongi ulmega sest võimalus, et mingi tõbi maailmas valla pääseb, pole üldsegi mitte võimatu. Vahepeal natuke uurisin, Mari Järve on kirjutanud veel ka raamatu "Klaasmeri", peaks olema samamoodi fantasy, mis on tegelikult üsna "tavakirjandus" kerge ulmelise nüansiga.
 
Enda lemmiktegelane oli "Esimeses aastas" Lumi, maal elav vanem naine, kes ei arva kehtivast riigist ning tehnikasaavutustest suurt midagi, kes üritab siin maailmas hakkama saada nii nagu seda maal sajandeid on tehtud. Pole tal ei elektrit ega üht vihjetki moodsale elule.
 
Tegelaskujudest rääkides - ilmselt on ka teistel lugejatel veider tunne kui mõni tegelane kannab sama nime kui enda mõni sugulane, tuttav. Kuna enda lapse nimi on Leemet siis oli päris huvitav lugeda, kuidas nimekaim raamatulehtedel tegutseb.
 
Mari Järve on õppinud geenitehnoloogiat, raamatu kirjutamise ajal oli molekulaarbioloogia doktorant. Seega teab hästi, millest kirjutab.
 
Tore on avastada selliseid raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.

Teksti loeti eesti keeles

 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et raamatule on on kirjutatud ka järg "Живые люди" aga seda pole kahjuks eesti keelde tõlgitud. Samuti pole seda autorit rohkem eesti keelde tõlgitud. Õnneks on raamat kenasti loetav ka üksikuna, lool on igati korralik lõpp.

Sisust, kasutan väljalõiget raamatututvustusest: "...apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda."

Raamatul on huvitav loomislugu. Jana Vagner kribas algul blogisse järjejuttu, see meeldis lugejatele, kokkuvõttes kirjutas autor selle romaaniks kokku. Tegu on ta esikromaaniga, mille kohta käiv tagasiside on kohati... huvitav. Näiteks kritiseeritakse lauseehitust - nimelt on tihti laused justkui liiga pikad. On tõesti pikad, seitsmeteistkümnerealine lause on täiesti tavaline - ning teate milline nauding on neid lugeda! Algab ühest kohast, liugleb kõrvalteemasse, hüpleb tagasi, põikab kolmandas suunas - puhas rõõm!

Või siis peategelane, noor naine Anja, on mõne lugeja jaoks liialt neurootiline. Kardan, et selle kriitika taga on taaskord autori stiil, kus suur osa tegevusest toimub Anja peas. Ning kui mõtleme, et raamatu taustaks on ülemaailma apokalüptiline kaos, kus miljonid inimesed surevad gripi erilisse ja kiirestikulgevasse kurva lõpuga vormi - pole ju ime, et peas on teinekord virr-varr ning meel on tume. Minu jaoks ongi üks selle raamatu põhiväärtuseks inimese sisemaailm, kus üheltpoolt rebitakse ema süda pooleks keeruliste inimsuhetega, kus mehe "ex" ja poeg mehe eelmisest suhtest satuvad ootamatult lähedasse seltskonda.

Kus teiselt poolt on külm, väga külm - tegevus toimub karmis vene talves, kus autodega rühitakse suurlinnadest ning tõvest kaugemale põhja, eesmärgiks Vongozero järv, kus perekonnal asub vana jahimaja. See roadmovie tüüpi raamat meenutab endale mitmeid talviseid autosõite Lapimaale läbi külma Soome - tõsi, meil oli taustaks turvaline elu, ei mingeid ähvardavaid teelisi, kes on valmis kütuse eest kõhklemata tulistama ning tapma. Kuid siiski, see üdini tungiv pakane on tuttav. Raamatu üheks äärmiseks kõvaks plussiks (heh-heh) ongi see karm miinus, mis tegelased korralikult proovile paneb.

Kui vaadata raamatu miinuseid (ei, mitte temperatuuri) siis kohati asjad "juhtuvad" kuidagi väga lihtsalt. Tegelased satuvad plindrisse ning siis ühtäkki rebitakse kusagilt torukübarast jänes välja. Noh, nagu näiteks Jules Verne "Saladuslik saar", kus igasugused maavarad asuvad kenasti kohe maapinnal. Muide - see ei vähenda kummagi raamatu väärtust, lihtsalt selle kallal saaks natu-natuke norida.

Nojah, бот так. Üks tõeliselt hea leid, mis on täiesti arusaamatul põhjusel raamatupoes kõvasti alla hinnatud. Ütleksin lausa, et on alahinnatud raamat. Tõesti loodan, et Vagnerilt tõlgitakse ka muid raamatuid eesti keelde.

Stiilinäide leheküljelt 301:

"Viis pikka tundi pöördekohani hoidsin mõlema käega rooli ja vaatasin ette, hüplevat kõikuvat haagist, kõrvale, mööda ujuvat osavõtmatut puudemüüri, ja taha, tujukalt siuglevat tühja teed, mille meie rattad üles kündsid; ma ei suutnud rääkida ega kuulnud enam midagi, sest igaüks neist kolmesajast minutist oli pilgeni täis ootust — midagi peab juhtuma, kindlasti, aga mis ja millal ja kas ma jõuan ära arvata — ning õige varsti Marina, kes lõpuks minu pilgu selles neetud peeglis kinni püüdis, kuigi ma üritasin teda oma pilguga mitte riivata, vakatas poolelt sõnalt ja neelas alla kõik, mis kavatsenud öelda, tõmbas häälekalt ninaga õhku ia istus edasi vaikides, peites näo tüdruku karvasesse kapuutsi."
Raamatu järgi on Venemaal tehtud seriaal "Эпидемия (Вонгозеро)", esimene osa tuli 2019 aasta 10. aprillil.

Ahjaa, enda lemmiktegelane selles raamatus oli Koer.

Teksti loeti eesti keeles

Inglismaal on suure tähega Probleem - maa on vallutanud erinevad kummitused, enamus neist inimvaenulikud. Samal ajal on lastel erinevad erivõimed, mis aitavad kummitusi tajuda - kes näeb, kes kuuleb neid. Kusjuures erivõimed nõrgenevad ja lõpuks kaovad täiskasvanuks saades. Seega ongi loodud kummitusi uurivate/kõrvaldavate noorte agentuurid, raamat räägib ühest nimega Lockwood & Co., peamiselt läbi ühe liikme, Lucy, silmade. Lisaks on tiimis skeptilisest pakatav George ning karismaatiline tiimiliider Anthony. Anthony etendab muuhulgas ka detektiivi-rolli, raamatut saabki vaadata mitme nurga alt - noortekas, õudukas, detektiivikas, alternatiivajalugu. Kõike seda väga mõistliku kokteilina.



Konkreetne raamat keerleb algul ammuhukkunud Annie Wardi kummituse ümber, siis aga astub lavale tööstur Fairfax, kelle käsu minnakse uurima ühte kõige kummitavamat maja Inglismaal, Combe Carey mõisat, kus siis tuleb pista rinda Punase Toa ja Kisendava Trepiga. Tegevus kisub vahepeal üsna intensiivseks, õhustik on ühtepidi kohati üsna õudne aga seda kuidagi... turvaliselt, "keskmisele koolieale" sobivalt.


Samas seerias on olemas veel neli raamatut, kokku saab lõpetatud pentaloogia. Neist on "Sosistav Kolp" ka eesti keeles ilmunud.


Teksti loeti eesti keeles