Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Lihtsad valikud

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (7)

Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, kui koloniaalplaneetidel on kehtestatud kummaline uusfeodaalne valitsusviis. Koloniaalplaneete valitsevad geneetiliselt töödeldud aristokraadid, kes ei vanane väliselt ja kujutavad endast justkui omaette inimliiki. Kuna aristokraadid on rikkad ja maksavad päris paljud asjad oma taskust kinni, suhtub lihtrahvas nende võimu valdavalt erilise nurinata. Ent on ka mässumeelseid demokraatidest terroriste, kes aristokraatide võimu iga hinna eest kukutada soovivad.
Gertrud Omara on naispolitseinik Glasgou planeedil, mida valitseb Boudicate klann (kelle nimi vihjab teatavasti 1. sajandil Britannias elanud kuulsale ikeenide hõimu kuningannale). Ühel päeval õnnestub tal kinni võtta oma endine armsam ja kurikuulus terrorist Lauri Tropcher, endine korrakaitsja, kes oli aastaid varem mässuliste demokraatide hulka infiltreerumist pooltevahetuseks kasutanud. Erilist kaastunnet ta Lauri suhtes ei tunne, sest mees on vahepeal üsna vastikuid tegusid korda saatnud. Küll aga palub Lauri Gertrudil päästa Boudicate käest oma lapseootel armsam Nadine...
Merese jutuloominguga tuttavatele inimestele ei tule käesoleva romaani stiil ilmselt üllatusena. Veidi raskepärane, depressiivne ja verine, vaimselt ning füüsiliselt katkiste peategelastega, rohkete võitlustseenidega ning naiselikust erootikast läbiimbunud. Ja üsna põhjaliku maailmaloome kõrval on pööratud rohkelt tähelepanu ka tegelaste sisemaailmale. Käesoleva romaani puhul tahaks eriti kiita religiooniteemasse (ja religiooni tekkepõhjustesse) puutuvat.
"Lihtsad valikud" ei meeldinud mulle päris niiväga, et sellele maksimumhinnet anda, ent "4" saab kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles

Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.

Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.

Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.

Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.

Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.

Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.

Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.

Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.

Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma, kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.

Lugedes saab teada, et kuskil Glasgou-nimelisel planeedil käib mingi tagasihoidlikumat sorti kaklus rohelisteks (…?... ausõna, tead… rohelised!?...?...) nimetatud demokraatiat ihkavate terroristide ja seda süsteemi valitseva aristokraatia vahel. Viimastest tutvustatakse lugejale küll võrdlemisi napilt üht printsessi, üht printsi ja siis veel väga põgusalt üht teist printsi. Päris lõpus ilmub veel üks prints korraks. Vihjatakse kuningale, räägitakse teistestki aadliperekondadest; noh – jääb mulje, et nad on sigarikkad ja neid on üldiselt sama palju kui kärbsemusta, aga raamatu lehekülgedele neid eriti ei jõua. Praegu taipan end mõtlemast, et Boudicad ja üldse kõik sellesinase maailma printsid ja printsessid on nagu Saudi-Araabia printside sugu. Muu maailma jaoks on neist enamasti teada kaks fakti: nad on rikkad ja neid on palju.

Õnneks on sellel raamatul väga konkreetne peategelane, kes pole prints ega printsess. Selleks on uurija-teadur Gertrud Omara. Meres on otsustanud 99,999…% osas oma lugeja sellest teadmisest ilma jätta, mis puudutab teaduri osa Omara ameti juures. Ühes kohas korraks vilksatab viide, et ta justkui kuskil kedagi õpetab, aga miks ja keda ja üleüldse, mida värki, selles suhtes on Meresil ilmselt sügavalt poogen. On selline müstiline amet nagu uurija-teadur seal Glasgoul (võibolla selles interstellaarses kuningriigis laiemaltki, aga selle üle võidki näpp suus mõistatama jääda) ja Omaral näikse vähemalt uurimise osa piisavalt hästi käpas olevat, et juhatada mingisugust politsei eriüksuse laadset asja.

Omara võtab pikaajalise operatsiooni kulminatsioonina kinni roheliste demokraatiaterroristide legendaarse võitleja Lauri Tropcheri – ühemehearmee, kelle kontos on mitmeid otsekui üleloomulikuna näivaid rünnakuid valitseva aadlikeklanni vastu. Keerulisemaks muudab olukorra muidugi asjaolu, et nimetatud Tropcher on Omara kunagine sõber ja armsam, kelle ta ise spioonina roheliste ridadesse saatis ja kes otsustas pooli vahetada.

Ei – mina ei saanudki teada, et mis värk nende rohelistega on, et miks nad rohelised on, noh. Sama hästi võiksid olla punased või valged või lillad või kirjud. Demokraatiat tahavad raiped, noh – ja on nõus selle nimel pomme panema ja inimesi tapma ja ilmselt veel mõndagi muud tegema, millest Meres meile ei räägi. Ma ei tea – ju siis selliseid asju teevad rohelised. Üldse seab autor meid kahvlisse – autoritaarselt valitsevad aristokraadid on justkui suhteliselt head selles maailmas, kellega ollakse võrdlemisi rahul ja demokraatiat ihkavad tegelased on sildistatud pahadeks (võibolla ongi roheline selles maailmas halb värv?), kes külvavad kaost ja hävingut. Huvitav allhoovus: demokraatia võrdub kaos…

Kinni nabitud Tropcher, va närukael aga sokutab vaatamata vangilangemisele Omarale ja valitsevale Boudicate klannile ühe eriti eriskummalise pommi, mis potentsiaalselt võibki kogu olemasoleva maailmakorra segi paisata, hävitada. Võibolla ka midagi selle asemele luua, aga see on üksnes minu oletus.

Kuskil kuklas sumiseb häirivalt tõdemus, et võibolla pole ma sellest raamatust üldse aru saanud, et see ongi lihtsalt liiga keeruline ja diip mu jaoks. Aga ma teen teadliku valiku selle sumina ignoreerimiseks. Ja laon välja, mis ma asjast arvan.

Esiteks ma arvan, et Triinu Meres on selle raamatu kirjutanud iseendale. Selle üle, et kirjanik iseennast lehekülgedele jätab, pole mõtet üldse pikemalt arutada, see on loomulik paratamatus. Kuskilt on mulle meelde jäänud Triinu arvamus, et talle meeldib kirjutades öelda just niipalju kui ta ise paremaks peab. Umbes nii, et tahan, siis ütlen, ei taha, jätan ütlemata. Hea küll – autori püha loomeõigus. (Ja võibolla polnud see üldse Triinu mõte, vaid seda ütles keegi teine… Minu peas lihtsalt on see mõte ja Triinu omavahel seotud. Kõik.) Tekst, kõne, pilt, kuju – iga teos võib olla mingi mõtte väljendus, selles mõttes, et autor annab midagi endast välja, eksole. „Lihtsaid valikuid“ lugedes ei saa ma aga üle kummalisest tundmusest, et seesinane asi on hoopis kuidagi sisse- mitte väljapoole kirjutatud. Sisendus…?

Lugedes on selge, et autori peas, mõtetes on terve see maailm olemas kogu oma keerukuses, täiuslikkuses ja puudustes, ilus, valus, koleduses ja ülevuses. Aga saast küll, miks sa mulle seda lugeda ei anna!? Mina, näe pean end peast ogaraks kujutlema ja ise kogu selle sisenduse üle, millega kodanik (vabandust – uurija-teadur) Omara tegeleb, mina pean ise proovima sinna ümber mingi maailma kokku konstrueerida. Ühesõnaga on autor pannud mind väga ebamugavasse olukorda – ma pean lugedes mõtlema hakkama. Või siis võingi rahulduda selle maailma piilumisega läbi autori poolt pakutud lukuaugu ja pärast kirudes raamatu riiulisse visata ning otsustada, et see on üks puudega tükk.

Teiseks. Vaatamata sellele, et tegemist on kõige ehedama ulmeromaaniga, mitte mingi müstilis-alternatiivse-maagilise-suri-muri-kamarajuraga, on „Lihtsad valikud“ samas omal äraspidisel moel üleni Eesti Romaan. Ma tsiteerin siinkohal Urmas Vadit, kellelt sain sügisel ühe hindamatu tarkusetera draama (ja üldse jutukirjutamise) teemal: „On oluline, et kogu aeg toimuks midagi!“ Siin raamatus justkui oleks kogu aeg esiplaanil mingi keks-ja-kiun, aga ei toimu peaaegu mitte sittagi. Olgu-olgu – Omara läheb ja tuleb, teeb kuuma jooki, vahepeal võitleb teiste tegelastega, tapab mõned inimesed maha, on seksi, verd ja peaaegu soolikaid. Näpuotsaga. Valdav enamik sellest kõigest, mis raamatus sisaldub on minu meelest kokkuvõetav sõnaga ’sisekaemus’. (Mäletate – sisendus?) Ehk siis ehe Eesti Romaan. Kui mulle mistahes põhjusel Omara sisekaemused korda ei peaks minema, kui ma juhtumisi temast kui isiksusest mitte kröömigi ei pea, siis kaotab kogu tekst kandvama osa mõttest. Või vähemasti on seal seda ideed ja sündmustikku ainult ühe lühikese jutu jagu.

Selgemast selgem, et siin pole tegemist vidinaulmega. Ja ega ma seda otsigi. Vidinaid muidugi on ka – võrr, laud, tehis, liugur, pihukas, närvipiits, linna kattev kuppel, kasutatavad kemikaalid, isiklikud kilbid, vihjeid teistsugustele sotsiaalsetele suhetele. Mõnigi igapäevaselt tuttav sõna tähendab siin tekstis hoopis midagi muud kui oleme täna harjunud. „Lihtsat valikud“ on lugu inimestest, nende mõtetest, tunnetest, motiividest. Vidinaid on tegelikult nii vähe, et kuidagi lausa lage, askeetlik tundub nende tegelaste ilmaelu.

Kolmandaks taban end lugedes mõttelt, et Triinu Meres on poeet. Tema keelekasutuses on midagi… noh ma ei oskagi tegelikult sellele nime anda. Loen ja mõtlen: vau!

Ja siis virutab Triinu mulle justkui haisva kaltsuga näkku kui osad tegelased hakkavad pruukima estonglish’it. Nagu päriselt või!? Jah, nii tõesti on. Toibun, kehitan õlgu – see on ka ju tegelikult Eesti elu, eesti keel. Ja taevas polegi veel selle pärast alla kukkunud ega eesti kultuur hukkunud. Hoolimata aastatepikkusest häda-ja-viletsuse kuulutusest. Kirjanike liidu romaanivõistluse auhinnaline koht näikse isegi justkui ääri-veeri tunnistavat, et ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, või siis lihtsalt tuleb valida olulisemaid võitlusi, kui estonglish’i vastane ristiretk.

Mingid pisiasjad… Tahaks nagu viriseda, kuigi see tundub väiklane, aga no nii kange tahtmine on ju. Anna mulle Triinu, palun peatükkidele kasvõi mingid tärnid või numbrid, mitte lihtsalt tühi rida kuskil lehekülje keskel. Kui see juhtumisi täpselt kahe lehekülje vahele jääb, siis ma ei saagi aru, et on uus „osa“. Võimalik, et see polegi muidugi oluline, aga mind on niigi mugavustsoonist kaugele välja tiritud, midagigi võiks karguks alles jätta. Nimed – osad on täiesti võõrad, teised nii läbinisti eestikeelsed, et jällegi tekkib mingi seletamatu konflikt mingis minu aju osas. Omara/Gertrud/Gert/naine/uurija – mingi lõhestunud isiksus on või…? Loe nagu sünonüümisõnastikku, ausõna, tead, kohati tekkis lausa segadus, et mis jant see on, kas jälle mingi peidetud sõnum, millest mina, va tuimur aru ei saa? Kusjuures ühtegi teist tegelast niimoodi ei kohelda. Nagu öeldud – pisiasjad.

Hinnata… Aga kas peakski? Olgu siis… Hästi tehtud, Triinu Meres! Oi-oi kui hästi tehtud.

 

PS. Kaanekujundus… Mul oli möödunud suvel võimalus kätt proovida elektroonilisse märklauda laskmisega. Sellel on need kontsentrilised ringid, mille keskmine, väike must südamik tähendab „10“ Sihid, lased ja vaatad ekraanilt tulemust. Näitab 10,2 näiteks. Et mis mõttes? Noh – saab lasta täpsemini kui 10…
Seesinane kaanekujundus on 10+

Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasahaarav kirjatöö, mille sisust ja probleemidest on eelarvustajad juba pikalt juttu teinud. Lisaksin ainult paar momenti.
Raamat on kahtlemata väga tihedalt autori isikuga seotud, tema isikupärasid ja vaateid väljendav. Mis ei ole otseselt ju ei hea ega halb, aga lihtsalt tõsiasi, mida nentida. Nagu Merese teostele omane, leidub siin hulk karaktereid, kellest pea kõik on suuremal või vähemal määral kaasaelatavad (täiesti eemaletõukavaid tüüpe on vist ainult üks prints, aga iseg tema pole ju üdini halb). 
See, et teoses on "normaalühiskonnana" kujutatud sisuliselt (valgustatud?) autokraatlikku monarhiat, ei tundu mulle kuigivõrd üllatav, sest fantaasiajuttude tegevus ju enamasti säärases "ühiskondlikus formatsioonis" toimubki. Tõsi, siin on tegemist (kosmose)ulmega, aga teatud fantasy elemendid on ka siin hoomatavad. Vabariiklastest-demokraatidest terroristid toovad esimesena meelde "Frenchi ja Koulu", ehkki kaheldamatult on kahe teose tonaalsused diametraalselt erinevad. Ja aristokraadid, eriti nende teatud käitumismallid, jällegi meenutasid vägagi Targaryeneid.
Üldiselt aga ei leia väga suuri põhjuseid virisemiseks - autori stiil on kahtlemata eri- ja omapärane ning sellise õhustikuga raamatuid Eesti ulmemaastikult ilmselt teisi ei leia. Mis on aga pigem positiivne kui negatiivne. Lõpuks peab siiski tõdema, et päris nii häst ka ei meeldinud, et päris täispunkte panna (usun, et autor suudab veelgi enam), aga väga hea ja tugev teos kahtlemata.
Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tellisin healt Eva Lutsult ca kuu aega tagasi hunniku Fantaasia raamatuid, olen neid järjest vaikselt lugenud. Nagu ikka selliste kuhjade puhul siis mõnda raamatut tahad kiiremini lugeda, teised tulevad riburada mööda sabas - ja siis osad jäävad erinevatel põhjustel lõppu ootama.

Jube naljakas mõtelda, et Howardi raamatud jätsin üsna viimasteks, eks põhjuseks oli see, et ma ei teadnud tast ju veel hiljuti sisuliselt mitte midagi. Praeguseks on seis teine - tema töö kaasaegse fantasy loomisel, panus Cthulhu maailma (antud kogumikus jutt "Asshurbanipali tuli") - see kõik on võrratu. Pole veel barbar Conani juttudeni jõudnudki.

Antud kogumik sisaldab nii varast kui hilist Howardit, samuti näeb erinevaid väljalõikeid ta loomingust. Seega kui on soovi järgi proovida, mida "sword & sorcery" looja eelmise sajandi alguse kirja pani siis see lühijutukogumik võiks nähtavasti algus olla. On üllaid ja jõulisi kangelasi, kes kirves või mõõk peos veristavad õudseid koletisi ning päästavad kauneid neidusid. Stiil on seikluslik ja hoogne, ei mingit miljoni kõrvaltegelase elulugude jutustamist. Mille tõttu Howardit armastatakse ja vihatakse samaaegselt. Aga eks on siin päikese all kohta nii Howardi lühijutumaailmale kui telliseformaadis romaanisarjadele.

EDIT: jäin mõtlema, et just filmikujul on paljud odavad filmid tekitanud naistegelastest lihtsa ja labase mulje. Howardil on küll suurem osa tegelasi mehed aga see ei tähenda, et naised oleks ajulagedad ja nõrgad, päästmistootavad kergemeelsed, suurerinnalised ning napis riides... ehk siis stereotüüpsed. Oh ei, tegu on tugevate ja julgete naistega... kes tõsi küll, satuvad vahel hätta ja siis vajavad mehise põhjamaise tüübi abi. 
 

Kogu mu jutule räägib osaliselt vastu kasvõi konkreetne kaanepilt... aga õnneks tekstiline pool on teise tonaalsusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks lugu professor Challengerist. Eesti keeles kohtuti esimest korda aastal 1958 mil "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas ilmusid koos "Kadunud maailm. Maracoti sügavik". "Kadunud maailmas" sukelduti ekstsentrilise Challengeri juhtimisel Amazoonasesse... kadunud maailma otsima. Selles raamatus on ära toodud kaks lühijuttu, kus "Kui maailm karjus" on päris huvitava ideega maakerast kui elusorganismist. "Lõhustamismasin" on mõnevõrra lihtsam ja sirgjoonelisem, kajastades professori toimetamisi siis hoopistükkis eetilisema nurga alt - mis sammud on õigustatud kui kaalul on muuhulgas äärmiselt suure hävitusvõimsusega leiutise juurutamine? Kirjutatud aastal 1929, aatompommi leiutamiseni oli üle 10 aasta veel aega.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele Robert E. Howard nimi ei ütle midagi - temast sai alguse esiteks moodne fantasy ja teiseks selle verest tilkuva mõõgaga allhoovus "sword & sorcery" - ehk siis mõõga ja maagia kirjandus. Näiteks barbar Conani tegelaskuju on tema loodud (keda kinolinal Arnold Schwarzenegger kehastas).
 
Antud raamat koondab seitset lühilugu, kõik siis sellessamas vanakooli fantaasiarikkas kastmes. Selline kergestiloetav kraam, kus on parasjagu sisu, kus on nii õilsad kui pahelised kangelased, igasuguseid veidraid elukaid, libahunte, -hüääne ja muid jõurameid. Ning lugude keerkäikude lahtisõlmimiseks tuleb nii mõnigi kord käed küünarnukkideni veriseks teha.
 
Enda jaoks oli kohati sarnasust Lovecraftiga, kus õhkkonna loomisel on jutus kohati oluline osa (kuigi ma neid kirjanikke omavahel ei võrdleks, enda peaks tekkis lihtsalt natuke seoseid). Või teise nurga alt kodumaine Lew R. Berg, kelle looming on üsna lihtsakoeline testosterooni täispumbatud action. Ning taas - liiga palju neid ei võrdleks, mingi nurga alt aga kipub ühiseid jooni olema. Howardi looming on (praeguseks) üsnagi stiilipuhas žanrikirjandus, kasutatakse ka väljendeid "pulp" ja "ajaviitekirjandus". Ning täpselt nii ka on. Ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata, et igasugust kirjandus on vägagi vaja ning omas kategoorias on Howard äärmiselt mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kuidas seda raamatut "sildistada". Nimelt on tegu.... keerulise? mitmetahulise? vastandliku? jabura? teosega, mida ühe nurga alt liigitatakse hoopistükkis pseudofeministlikuks. Ise võtsin raamatu endale lugemisse kuna "Kaklusklubi" meeldis väga. See on tiba teine teema kuid "Fight Club" on üks väheseid erandeid, kus väga hea raamatu järgi on tehtud veel parem, suurepärane film. "Kaunist sina" pole küll filmistatud.



Raske ütelda, kas tegu on nö. tavalise ilukirjandusega, kus väljamõeldud tegelased tegutsevad tavalises, argises keskkonnas. Või on tegu ulmega sest raamatu tehnoloogiline pool + veel mitmed nüansid ei ole just väga tavapärased? Võinoh, on vägagi kindel, et raamatul on mitmeid fantastilisi elemente, selles pole kahtlust ka. Minu jaoks mõjus raamat blackmirrorlikuna. Nii enda vindi peale keeramisega kui üldse sellega, et milliseks tehnoloogia areng võib inimest muuta.


Raamat räägib noorest Penny Harriganist, tavaline inimene, kes sisimas vaatab rikaste ja ilusate elu ning õhkab. Ühel hetkel tutvub neiu miljardär C. Linus Maxwelliga, elu saab täis kulda ja karda ja ennenägematuid seksuaalnaudinguid. Nimelt uurib Maxwell naise keha ning aistinguid loomaks tooteliini "Kaunis sina" slooganiga "Miljard abikaasat asendatakse üsna pea". Jah, me räägime üldnimetajast seksmänguasjad (kuigi mängust on antud juhul asi kaugel).


Kes on Palahniuki varem lugenud või kasvõi "Fight Club" filmi näinud - jah, ka siin raamatus võetakse asju suurelt ette. Õnneks ma lugesin enne ühte sisukokkuvõtet, muidu oli esimese veerandi puhul juba tunne, et kuradile! See, mis algul tundus erootiline, läks üsna kiirelt hoopis teise seina, raamatu läbi noot ongi juhtida tähelepanu inimeste kerglastele kiirnaudingutele. Kui muidu räägitakse peamiselt (noorte) meeste lembusest arvutimängude ning netiporno vastu siis see raamat keskendub algul õrnema soo kiirmeelelahutusele. Ning mida edasi seda rohkem läheb pilt üldisemaks - kuidas me, inimesed oleme kõik ikka üsna ajudeta lambad ja kergesti mõjutatavad.


Põhimõtteliselt saab ütelda, et tegu on eriti musta huumoriga - ise pakun, et mingi nurga alt on raamatus tõesti märkimisväärselt satiiri. Aga muigama ei pannud kordagi, pigem nimetaks hoiatusromaaniks. Sest tõesti, kui vaadata ümberringi siis raamatus kirjeldatu ei pruugi olla (kauge) tulevik, juba praegu asendatakse iga päev inimsuhteid masinate, erinevate ekraanide ning virtuaalmaailmaga. Palahniuk keerab selle kõik üle võlli, kus elu käib "kärtsroosa plastikrahulduse jahis". Või kas keerab? Äkki ongi tegu dokumentaaliga?


Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see olnud kahtlemata üks raskemaid raamatuid viimase mitme-mitme aasta jooksul. Nimelt on ta surmigav ja puine. Lugesin ta lõpuks läbi päris pika perioodi jooksul, muude asjade vahele, peatükkhaaval. 
Dicki stiil on antud juhul "kaamera lahti, kaamera kinni" - suvalises kohas toimub ühel hetkel midagi, kaamera käib. Siis äkki toimub mujal midagi huvitavat - plaks esimene kaamera kinni ja teine tööle. Ühel hetkel on käes lehekülg 198 ja kaamera läheb mingis stseenis kinni, igasugused niidid ripakil. Lahtine lõpp pole kindlasti mitte halb tehnika, samuti on hea kui jääb lugeja fantaasiale mõistatada, et mis nüüd edasi sai. Antud juhul saab raamat lihtsalt ühel suvalisel hetkel otsa ja kõik.

 

Idee oli tõesti huvitav aga ei haaranud tegevus kaasa, karakterid pehmelt üteldes igavad ning vorm suurest dialoogipõhine. 

Peamiselt lugesin raamatu praegu lõpuni, et Peeter Helme "Haakrist ja Ajarelv" saaks tausta. Nimelt on mõlemis ühine joon alternatiivajalugu ning natside võit. Muus osas ei oska veel midagi kosta kuna üks neist kahest on lugemata.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas see raamat Pratchett'it aga selle vahega, et oli huvitav. Selline lahe lugemine väikeste vimkadega, kus ilmselgelt keel-põses trajektooril ei pea midagi tõsiselt võtma.
Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
1.2016

Käisin 2013 aastal kinos "Cloud Atlas"-t vaatamas ning täitsa meeldis. Uurisin hiljem natuke filmi tausta kohta ja selgus, et põhineb David Mitchell`i samanimelisel raamatul. Aga sinna see jäi sest ega kõiki maailma raamatuid raamatuid ei jõua ka läbi lugeda.

Paar nädalat hiljem jäi Goodreads`is silma, et Metsa Vana loeb "Pilveatlast", mis tekitas juba sutsu suurema huvi. Millalgi raamatukogus riiulite vahel lonkides tõmbasin riiulist kogemata hoopis "Varikirjas" välja. Natuke pani kõhklema raamatu staatus - autori esikromaan. Samas sirvides tundus sümpaatne, lisaks tundub Varraku sari "Moodne aeg" kandvat mõningast kvaliteedimärki. Kuid olegem ausad - vaid Viktor Pelevin ("Tšapajev ja Pustota") ja Anthony Burgess ("Kellavärgiga apelsin") on sarjas tuttavad nimed, teiste peale ei oska isegi õlgu kehitada.

David Mitchell on suhteliselt noor inglise autor (1969 aastal sündinud), kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat. Viis romaani kirjutanud (kaks on eesti keeles ilmunud), eelmisel aastal külastas ka kirjandusfestivali "Head Read". Elanud pikamalt Jaapanis, praegu Iirimaal Clonakiltys väikelinnas. Raamatus on ka tunda, et nii mõndagi on autor enda elust ja reisidest ammutatud (üllatus-üllatus).

"Varikirjas" koosneb sisuliselt üheksast novellist, kus erinevad tegelased ja tegevuspaigad siin ja seal lõimuvad, ka on teemakäsitlus sutsu sarnane. Mängumaa on Euroopast Aasia servani, sisu poolest on nii krimihõngulisust kui mälukirjandust, isegi ulmet. Autor tutvustab Hiina kultuurrevolutsiooni, näitab mis toimub kõrgtehnoloogia kullissidetaguses, kujutab ööd raadiosaates, valgustab varikirjanike maailma. Minu jaoks on raamatu läbiv joon häda&viletsus ehk siis elu ilusate pisiasjade asemel kujutab autor pigem tumedamat poolt. Samas see pole läbinisti lohutu ja nukker, eks nalja saab ka ja pulli peab ise tegema kui ka elu täiest nõust nöögib. Tihtipeale tähendab see seda, et tuleb olemasoleva eluga teha lõpparve ja pea ees tundmatusse söösta (või siis pöörduda juurte manu tagasi).

Mõni tegelane ja novell kulus ludinal ja neelasin mõnuga, kahjuks oli meepotis ka tõrvatilku. Eks kindlasti on see maitse asi, ei vaidle üldse vastu. Üldine lobe ja lõtv dialoogikeskne stiil läks ühes novellis mu jaoks selgelt liiale, lisaks hakkas tegevus vägisi narkotrippi meenutama. Samuti üks peategelane oli lihtsalt eemaletõukav (mis oligi ilmselt eesmärgiks) ning see tõmbas ka natuke hoogu maha. Aga üldiselt läksid need 500 lehekülge kiirelt ning lugemist ei kahetse.

Seega kuna raamat koosnes sisuliselt kümnest osast (üheksa pikemat ja üks laastuke) siis poolteist punkti sikutan maksimumist alla. Üks siis ülalmainitu pärast ja poole seetõttu, et mingi asi kergelt häiris kogu aeg lugemise ajal. Alles lõpupoole sain aru - siit ja sealt kumab läbi "ma olen nii hea", "vaata-vaata mind" suhtumine. Nagu üks teine inimene ütles kuulsa telekoka kohta: "Hõh, ma tunnen sarnast ärritust Jamie Oliveri kokaraamatuid lugedes: retseptid on tegelikult head ja inspireerivad, aga millegipärast on iga rea vahele kirjutatud “vaadake, ma olen nii lahe! ma olen popp ja noortepärane! Jee!”"

Aga sellest hoolimata väga korralik tükk lugemist. Iseasi kas mõnda teist teost samalt autorilt tahan veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
1.2015

Jätkuvalt olgu tänatud see hetk kui Indrek Hargla lugemissoovitustest Zafon mulle esimest korda näppu jäi. "Marina" on hispaania härrasmehe (sai hiljuti 50-aastaseks, muide) neljas eesti keelde tõlgitud raamat (iga kord on tõlkijaks olnud Kai Aareleid).

"Marina" leiab aset taas Barcelona viirastuslikel tänavatel, seekord on raamatu keskmes 15-aastane internaatkoolis õppiv Óscar. Kuna elu koolis pole just kõige põnevam siis armastab Óscar linna avastada, ühel hetkel kohtub endavanuse Marina ning ta isa Germàniga. Zafonile omaselt kannavad kõik endaga kaasas saladusi, lisaks ühel jalutuskäigul satuvad noored järjest sügavamale ajaloo keeristesse. Täpsemalt mõnikümmend aastat tagasi Barcelonasse tulnud võõramaalase Michal Kolveniku ja ta naise ooperisolisti Eva Irinova kurva saatuseni. Michaeli vend Ondrej suri noorelt luude ja lihaste ravimatu väärarenguga mis ta ka 8-aastaselt hauda viis. Kurb mälestus jäi igaveseks Michali mälestusse ning ta uskus, et kui tehnoloogia oleks rohkem arenenud siis suudaksime selliseid inimesi aidata kunstkäte, -jalgade, -kõride ja muude tehislike elundite ja kehaosadega. Kuid milleks jääda peatuma selles punktis? Võib ju... aga parem lugege ise, raamatus huvitavat materjali jagub küllaga. Mu jaoks tuli ulmeline nüanss ja suund suure üllatusega - mis oli väga vahva kuna lugemiselamus muutus veel võimsamaks.

Kui karmilt liigitada siis on tegu meisterliku "young adult" žanri esindajaga. Kusjuures Zafonilt on eesti keelde tõlgitud kõik ta täiskasvanutele mõeldud raamatud ("Taeva vang", "Ingli mäng" ning "Tuule vari") - paistab, et nüüd on ta noorsookirjandus ette võetud. Natuke kahju kui mõnelt kirjanikult on juba üle poole raamatutest läbi loetud (kolm noorteraamatut on tal veel). Aga noh, äkki pole Zafon sulge põõsasse visanud.

Nii remargi korras - kirjanikuhärra on sündinud Barcelonas kuid elab püsivalt USAs, kirjutab hispaania keeles.

Raamatut saab lugeda väga mitmel viisil:
* Nö. tavaline ulmgarneeringuga "young adult", tähtis osa on esimesel õrnal armumisel ja noorte sirgumisel, elu meeldivama ja kurvema poole nägemisel. Kohati mõjus "Marina" remargilikult (või remarquelikult, kuidas õigem kirjutada ka pole).
* Kummitusliku Barcelona olustikukirjeldus ja maaliline õhkkond, sekka (liba)ajalugu ning tagasivaatavat nüanssi.
* Valus armastuslugu koos tõusude ja mõõnadega, kuidas armastus teeb pimedaks ning tee põrgusse on heade plaanidega sillutatud.
* Kriminull või täpsemalt siis minevikus tuhnimine ning kunagise hirmuloo haavade lahtirebimine.
* Õudukas. Esimene pool juhatas kenasti otsa kätte, teine pool läks kohati päris õõvastavaks kätte ära kuni kulminatsioonini välja.

Varraku kodulehel on ka kolm peatükki tasuta lugemiseks välja pandud.

Lugesin raamatut tükk aega ning peatükk haaval, hoidsin hoogu tagasi, et need napilt 200 lehekülge liiga ruttu otsa ei saaks. Vahepeal ikka libastusin ja kütsin 50 lehekülge järjest ära...

Hindeks mu poolt puhas 5. 2014 aastal loetud raamatutest kas esikohal või siis esimese kolme seas (ei mäleta enam peast mida eelmine aasta loetud sai ja mis jäi varasemasse aega). Nädal peale lugemist tundub seni, et veatu raamat. Mis näitab vast rohkem lugeja kui raamatu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on sellest raamatust kirjutada. Ei olnud halb raamat, oh ei. Kuid...

...lugemine läks ka pehmelt üteldes aeglaselt. Kolm kuud tagasi laenasin raamatukogust, algul lugesin natuke ära ja jäi seisma. Siis lugesin lehekülg-paar haaval mõnda aega - sobib ideaalselt enne magamaminekut kättevõtmiseks ja varsti käest ärapanemiseks. Põder veeretas vaikselt enda mõtet (nagu ikka!) ning tegevust oli ka raamatus algul vähevõitu - peategelane seilas üksi merel ringi. Aeg aga läks, ühel hetkel võtsin tõsisemalt kätte ja sain nende paarisaja lehega ühele poole.

Globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb maailmameri vaikselt ning Taani väinadesse ehitatakse algul tammid ette. Need aga ei pea lõputult vastu ning eestlastel (ja teistel mõjutatutel) antakse võimalus emigreeruda, uus eluase on Kanadas. Paljud aga ei taha kodumaalt lahkuda ning kuid ühel hetkel maailmameri kaitsetammidest läbi murrab (ja Eestimaa vee alla jääb) siis leiavad paljud mahajäänud endale kurva lõpu.

Raamatu peategelane on keskealine mees, kes ka ei taha kodumaalt lahkuda. Küll aga on ta olukorraks paremini valmistunud - nimelt ehitab koos sõbraga Arki-nimelise laeva ning seilab üksi mööda merd mis kunagi oli Eesti. Raamat ongi üldjoontes tema igapäevaelust merel, kohtumistest teistega (mõned kõrgemad alad on jäänud puutumata ja seal leiab teisi inimhingi) ja tagasivaadetest minevikku. Kohati on väga vahvaid lõike - näiteks kohtumine ühel "saarel" vanapaariga, kes on elanud iidamast-aadamast üksi mäe otsas. Nokitsevad enda maja ümber, kasvatavad natuke köögivilju ja kusagil enam ei käi - pole enam kehas seda jõudu. Kui peategelane nende juurde jõuab siis uurivad vanakesed, et tea kuidas ka all külas elu on? Pole teistest enam midagi kuulda olnud, varem ikka käis vahel harva keegi külas. Tea kas on ka viimased inimesed ära kolinud või... Minategelasel pole südant vanapaarile rääkida, mis tegelikult Eestimaaga juhtunud on - ja nii see jääb.

Natuke kergelt ulmelise taustaga, samal ajal nö. "tavaline Eesti realism" või siis psühholoogiline romaan nagu Põderile kombeks. Kui tulla algusesse tagasi siis aeglase edenemise põhjuseks on ilmselt kirjanikuhärra üledoos (minu jaoks). Vahepeal lugesin üsna palju ta raamatuid järjest - ka parim kirjanik võib ühel hetkel mürgitust põhjustada.

Kuidas raamat mulle meeldis? Tegelikult mõnus lugemine oli - selline pisikeste suutäite kaupa närimine jättis pidevalt hea maitse suhu ja ei olnud tahtmist pooleli jätta. Muude Põderi raamatute foonile selline tubli ja korralik tükk, mis ei üllata otseselt millegagi kuid tegelikult on siiski tegu täitsa viisaka tulevikuvisiooniga. Kohati võiks lausa ütelda, et düstoopiaga. Kuigi autor sellest väga ei räägi siis on kogu pilt üsna lohutu. Eriti kui teiste ellujäänutega kohtuda - kui läheb hästi siis on see lihtsalt nukker kokkusaamine, halvimal juhul tahetakse maha lasta või kusetakse joogiveetünni ning süüdatakse laev.
Teksti loeti eesti keeles

Käisime mõnda aega tagasi sõber Taaviga kinos "Labürindijooksja" filmi vaatamas. Kuna mulle ikka meeldib ulmet kinolinal vaadata siis mõnikord annan enda nõudmistes järgi - seda enam, et Hollywoodi toodangu puhul tasub kriitikameel koju jätta ja lihtsalt vaatemängu nautida. Peale filmi nägemist selgus, et selle aluseks olev romaan (esimene triloogiast) on ka eesti keelde tõlgitud. Internet teadis rääkida, et kui algul lugeda raamatut siis ei ole mõtet filmi vaadata. Kui aga algul filmi vaadata siis tasub raamatut juurde lugeda küll. Win-Win.

Jüri Kallas ütles hiljuti, et (tema arvates) pole vaja enda elu raisatada "young adult" raamatute peale. Ma olen sellega noh nii üldjoontes päri - eks on tõesti olemas märksa asjalikumaid kunstiteoseid, vahet pole kas rääkida nüüd fimist või raamatust (antud juhul on mõlemad üsna sarnased). Küll aga on antud juhul tegu sellise kvaliteetse tükiga omas vallas. Noorukid satuvad järjest ühele välule, mida ümbritsevad kõrged seinad ja seinte taga on labürint täis ohtlikke elukaid. Ning mitte keegi ei mäleta varasemast elust mitte midagi. Korra kuus tuuakse neile igasugust eluks vajalikku manti, vahepeal tuleb ise hakkama saada. Tekib omaette kommuun, hierarhia, inimsuhted on keerulised nagu ikka. Ärksamad ja rahutumad otsivad väljapääsu, üritavad labürindist välja murda. Peategelane on vähe keerulisema minevikuga kui teised, raamatus tuleb karakteri ehitamine ning pisidetailide paljastamine päris hästi välja. See, et algul on kõik "tabula rasa"-d ei tähenda, et nad jääksidki anonüümseteks. Aga lugege/vaadake ise.

Selline omamoodi segu romaanist "Kärbeste isandast" ning teleseriaalist "Lost". Raamatuna üles ehitatud äärmiselt filmilikuna, ameeriklastel on kombeks tempot kruvida jättes iga peatüki lõppu "cliffhangeri". Film oli kohati aeglasem, samas lõpp-lahendus (mis pole lõpp, see on alles esimene kolmest filmist/raamatust) oli kohati nõks erinev ja visuaalselt mõjusam.

Sihtgrupile nauditav, mulle ka . Aga üldiselt keskmine burx, ilma milleta saab ju ka elatud. Aga teinekord tahaks ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Peale Arto Paasilinna "Maailma parim küla" raamatu lugemist kondasin ükspäe raamatukogus ringi ja nutt tuli peale. Teate küll seda tunnet, et ei tea mida lugeda - aga tahaks! Ja siis vahid ühte ja teist raamatut, kolmandat korda kisud mingi teose välja ja topid tagasi - no ei ole ikka see õige! Unustasin juba selle jauramise peale ära, et aga äkki vaataks kas soome kirjanikuhärra on midagi muud kirjutanud veel.

Nojah. Igaljuhul lõpuks üeale tunniajast jalutuskäiku riiulite vahel korjasin täiesti juhuslikult välja "Tule taevas appi" raamatu. Lugesin lühikokkuvõtet, sirvisin siit ja sealt - täpselt see mida vaja.

Üks "mõttetu mees", täpsemalt ajakirjanik, jääb auto alla. Vahib tänava peal võõraid naisi ja kõmaki, pikali maas ja toss väljas. Värske surnuna avastab mees, et tegelikult on surnutel täitsa omette maailm. Kohati kummaline, üldiselt päris põnev. Vaimuna ringi seigeldes kohtab peatgelane mitmeid kuulsusi või siis niisama huvitavaid tüüpe - näiteks paavst Pius IX või kiviajast pärit Hurettat, kes on nüüdisaja inimeste keele ära õppinud ja armastab räpasest kinos pornot vaadata. Omaette klass on surmavalt haige neiu Elsa. Paetegelane armub temasse esimsest silmapilgust, istub kogu aeg ta sängiserval ja ootab, et millal neiu lõpuks ometi sureb. Sest elavate ja surnute maailma on ju eraldatud, surnud näevad elavaid aga vastupidi mitte.

Võinoh, teatud viisil saavad ka elavad surnutega suhelda. Raamatu arenedes leiab endine ajakirjanik, et läbi unenägude on kokkupuude võimalik. Siia sobib hästi tsitaat raamatust:

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.”

Kõlab vist üsna morbiidselt seni? Eks ta ole jah, kohati võiks ütelda, et hoiatusraamat enesetapjatele. Kuid tegelikult on see ikka sama vana hea Paasilinna, lihtsalt mõnevõrra tumedamates toonides seekord. Kuid kõik huumor on ikka alles, pealegi selline korralik ugridoom võiks eestlastele peale minna. Kahjuks lõpupoole läheb käest ära - tundub, et kirjanikuhärra ei osanud hästi niite kokku sõlmida ja tuli rapsaki-rapsaki välja.

Väärt lugemine igaljuhul. Tegelikult kirjutab Ato Paasilinna kriitilise pilguga meie igapäevaelust, lihtsalt vaatenurk on läbi kõrvalseisja silmade. Ei ole ka surnute elu meelakkumine. Elusana õpitu ja kogetu võib teinekord vägagi abiks olla:

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on kirjutatud läbi Smilla Qaaviqaaq Jasperseni silmade - 37-aastane naine, sündinud Gröönimaal (ema inuit ning isa taanlane) ning lapsepõlves kolinud (korduvalt) Taani. Korduvalt siis seetõttu, et Taani ei meeldi talle üldse ning Smilla üritas mitu korda kodumaale tagasi põgenda. Üks raamatu tugevaid hoovuseid ongi sotsiaalne, Gröönimaa ja põliselanike allutamisest Taani võimule ning inimeste hakkamasaamine ebamugavates oludes. Mulle endale meeldiski vast sotsiaalkriitiline osa raamatust kõige rohkem - ühtepidi äärmiselt hariv kuna ega ma Gröönimaast ei teadnud suurt midagi. Lisaks ei räägi paljud õpikud ja allikad sellest mdia tunnevad needsamad iniemsed, keda äärmiselt viisakalt ning tungivalt surutakse teistesse vormidesse. Kasvõi kui rääkida sellest, et Gröönimaal on nõks üle kahe miljoni ruutkilomeetri kohta viiskümmend kuus tuhat inimest. Ehk siis 50 korda rohkem maa-ala kui Eestis ja 23 korda vähem inimesi kui meil. Taani on aga tihedalt rahvastatud ning Gröönimaalt Taani ümberasujatel on jube kitsas ja harjumatu olla.

Põhiliin on põnevik või krimka, vaata mis otsast tahad. Üldse on raske seda raamatut kuhugi liigitada, mis on ka üheks populaarsuse põhjuseks kuna erinevad inimesed leiavad kõik endale sobiva vaatenurga. Smilla saab hästi läbi ühe väikese grööni poisi Esajasega ning kui ühel päeval Esajas surnult leitakse ning surmapõhjused on segased, asub Smilla olukorda uurima. Sellesliinis saab raamatule läheneda kui üsna stiilipuhtale krimkale - üksik hunt, mõne harva liitlasega, korduvad tagasilöögid ning lõpus suurema sasipuntra lahtiharutamine. Hästi kirjutatud kuid õnneks on raamatus veel palju põnevat.

Sotsiaalkriitika, krimka, põnevik - lisaks veel on oluline osa lumel ja jääl. Smilla grööni-taust on andnud talle mitmed lisameeled lume, jää ja vee erinevate olekute tajumisel. Seda osa raamatust on raske kirjeldada, nagu ka Smilla ise nendib siis kui näiteks muusikateost kuulata ning üritada kirjeldada kellelegi kolmandale siis ei ole tegu enam muusika vaid kirjapandud mõtetega. Nagu on väidetavalt eskimotel üle viiekümne erineva sõna lume kirjeldamiseks siis midagi sarnast toimub ka Smilla peas. Seda peab ise lugema, sammoodi nagu Lovecraft on meister õudse õhkkonna maalimises.

Siinkohas sügav kummardus tõlkija Arvo Alase ning toimetaja Anu Saluäär suunas. Tõlkija sõnavara on äärmiselt nauditav, pidin kohati eesti keele sõnaraamatu appi võtma. Väike illustratsioon: "Teatud hetkel saavutab merepind miinus 1,8-kraadise külmusastme Celsiuse järgi ja tekivad esimesed kristallid, lühiajaline kirmetis, mille tuul ja lained frasiilseks jäämassiks puruks peksavad; see kohub kokku seepjaks sulbiks, mida nimetatakse rõhveks, greace ice`iks, mis ajapikku moodustab ajusa kookjää, pancake ice`i, ja ühel pakaselisel pühapäeva lõuna paiku külmub see ühtseks laamaks." Kontrollisin mitu korda üle, et ei oleks ühtegi viga sees.

Mis veel puudu on jäänud? Smilla ise - eks sotsiaalkriitiline pool on üks osa ta elust aga teine osa on naise sisemaailm, hirm siduvate inimsuhete ja kaotuste ees. Või siis ta mässumeelne pool, mis on viinud korduvalt konflikti võimuesindajatega. Smilla erudeeritus ja armastus arvude suhtes. Taas - seda peab ise lugema kuidas Smilla peas seostuvad omavahel matemaatika ning jää.

Kuna see raamat jäi mulle ka silma BAASis siis peaks kusagil sees olema ka ulmeline komponent. Mina seda ei suutnud leida. St lõpupoole lahenduses ja "point"-is on jah sees mõnevõrra segane allhoovus, mida võiks ju ka ulmena võtta. Minu jaoks oli see lihtsalt midagi, mida teaduslik lähenemisviis ei suuda (veel) seletada aga midagi üleloomulikku küll ei jäänud meelde. Täitsa võimalik, et mul jäi midagi kahe silma vahele.

Høegi kirjakeel on kohati väga napp ja kiretu, mitmed tegevused on kirjutatud üles tagurpidi - loed mõned lõigud läbi, ei saa algul nagu suurt midagi aru ja siis lõppu poetab kirjanikuhärra nagu muuseas siis selgitava lausejupi. Üldiselt on see stiil nauditav kuid kohati nõuab üsna palju tähelepanu ning mõnes kohas ma kardan, et ma lasingi natuke lobedalt üle jala.

Tegevustik jääb kohati sutsu nõrgaks. St ütleme nii, et mu huvi krimkade suhtes on mõõdukas ning see raamat on selline "tugev okei", märul on nii napisõnaline, et ei saagi aru kui keegi surma saab või nina peas viltu on. See on sügavalt maitse asi ning verepulma ka ei tahaks. Ning kas ei võikski olla raamat gröönimaiselt külm? Laseme kirjanikul kõneleda: "Ma nööbin meie riided lahti, istun talle kaksiratsa sülle ja lasen tal endasse tungida. Niiviisi istume me kaua."

Samas on kohati raamat vägagi kirest tiine või siis jäiselt külm ning emotsiooni purskab igast sõnast... või siis külm tunne voolab üle lugeja.

Vägev raamat, soovitan soojalt. Ptüi, külmalt.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimesed kaks eesti keeles, kolmanda võtsin ka raamatukogus eestikeelsena näppu aga siis jäi võõrkeelses sektsioonis silma ingliskeelne versioon. Sirvisin natuke ja mõtlesin, et pole jupp aega ilukirjandust ingliskeeles lugenud, võiks ju vahelduseks. Kusjuures eestikeelsete versioonide tõlge oli täits nitševoo, kujundus/küljendus/trükk ka tasemel. Niiet müts maha kirjastus Tänapäev, tõlkija Evelin Schapel, toimetaja Priit Põhjala ning sisekujundaja Siiri Timmermani ees. Minu loetud ingliskeelne versioon oli UK paperback, pisike, halb käes hoida ja üldse odava sopaka maiguga.

Õnneks see sisu ei puuduta.

Kolmas jätkab sealt kus teine ohjad üle andis. Katniss suutis taas Kapitooliumi küünte vahelt pääseda ning lasi president Snow usaldusväärsuse turvisesse vibuga korraliku augu. Kolmas raamat on eelmistest märksa erinev, palju tuleb sisse uusi tegelasi, tegevusvaldkond on laiem - ei ole enam raamatu algul teises piirkonnas ja siis areenil nagu esimesed kaks raamatut. Katniss toimetab partisanide poolel ning maailm muutub märksa kirjumaks. St kui esimesed osad olid üsna mustvalged - Kapitoolium paha, "raffas" hea - siis olgugi, et selgelt toimub kahe poole vahel võitlus ei ole ülestõusnud tingimata puhtad poisid ja positiivsed tegelased. Selles suhtes läheb Collins märksa sügavamaks kuna mässajad pole paipoisid või printsid valgetel hobustel. Pigem tekib kohati küsimus, et kui palju vägivalda võib "hea" ja "õilsa" eesmärgi nimel käiku lasta ning kas ühel hetkel vastupanu ei kasva mitte üle hoopis endise vähemuse ja allasurutud jõu terroriks?

Ma väga ei tahakski detailidesse laskuda kuna see raamat pöörab paljud asjad pea peale ning varasemad pigem sirgjoonelised tegevusliinid ajatakse sassi, osad nupud korjatakse malelaualt ära, osad tulevad juurde, "head" ja "pahad" tegelased vahetavad pooli ning kõige selle keskel on Katniss enda möllava puberteedi, keevalise olemuse ja vibu + teravate nooltega. Tüdruk karastub, saab kõvasti kolki kuid ajab end ikka ja jälle üles ning rühib edasi lõpplahenduse suunas. Mul hakkas ausalt üteldes juba hirm lõpupoole lehti keerates - raamat vähenes hirmsa kiirusega kuid mulle vähegi sümpaatset lahendust ei paistnud, tunneli lõpust paistev valgus oli tõesti pigem mürinalt otsasõitva rongi esilatern.

Aga otsa see raamat sai, eks ka mõne helgema noodiga. Kuid kokkuvõttes ikka düstoopia mis düstoopia, triloogia kolmas teos on ikka üsna masendav ja verine. Veri vereks kuid just vaimn press oli väga tugev, Katnissi vaimne tervis sai korduvalt vasakult ja paremalt hoope.

Märkimisväärne osa on üldse meediasõjal ning propagandal, mis mõjub ka tänasel päeval vägagi argise ja hoiatavana. Omaette liin on pantvangistatud vaenlase võitlejate mõttemaailma murdmine ja nende tagasisaatmine "omade" hulka kui vaenlase käepikendus.

Ma hindan numbriliselt kolmandat osa nii nagu ka kõiki eelmisi kuid tegelikult oli see nõks parem kui eelmised. Mitte, et eelmised kaks oleks halvad, oh ei. Aga "Pilapasknäär" suutis minu silmis viia kogu tegevuse mitu sammu edasi ning tõstatab palju teravaid küsimusi. Samas ei saa ma jätta toonitamata, et tegu on väga hea raamatuga (ülikooli hindamisskaalal "4" mitte "suurepärane" ehk "5").

Miinustena vast tooks välja selle, et raamatul/sarjal oli sisuliselt vaid üks peategelane, kes mingil hetkel natu-natuke kippus end ammendama. Nagu ülalpool Indrek ka ütles: äkki oleks võinud võtta peategelaseks kellegi teise kui lihtsa kütist tüdruku? Noh, oleks-poleks. Ma arvan, et ka praegune variant on korralik valik ja karakteri voolimine on õnnestunud. Lihtsalt, et kui ainult ühele tegelasele põhirõhk panna siis on tulemus kergelt ühekülgne, selle vastu ei saa.

Aga on see tingimata halb?
Teksti loeti inglise keeles

Teine raamat jätkab üsna sealtsamast kus esimene lõppes. Ahjaa - iga raamatu eripära kui võib ütelda on ajaline pidevus. Sisuliselt iga peatükk algab sealt kus eelmine lõppes, ei ole stiilis "mõni kuu hiljem" auke sees. Ehk siis on üks pikk lugu kui nii võib ütelda.

Katniss ja Peeta (Katnissiga samas ringkonnas võistelnud poiss) võitsid kahekesi eelmised näljamängud ja mängisid Kapitooliumile ja president Snowle ninanipsu - sest varem kunagi ei ole võitnud rohkem kui üks tribüüt. Ringkondadele see muidugi meeldib, seda enam, et Katniss ja Peeta on pealtnäha üks tore paarike. Kaamerate ees sümpaatsed ja teineteise käest kinni, õrnad pilgud teineteist paitamas. Kulisside taga on on pingeid rohkem kui rubla eest, paarikese asemel kipub kohati kolmnurk olema Katnissi lapsepõlvesõbra Gale näol.

Teine raamat jätkab sama stoorit. Ringkondades tõuseb järjest rahulolematus, eriti kui viimaste mängude võitjad rohkem või vähem avalikult võimule "ära tegid". Katnissis ja Peetas nähakse vastuliikumise sümboleid, mängudejärgsel ringsõidul lahvatab leek ning mitmes kohas avaldavad inimesed avalikult toetust võitjatele. Kapitooliumile see ei istu mitte, korraldatakse avalikke hukkamisi, tõmmatakse inimesi rattale ning president Snow isiklikult käib Katnissi hoiatamas - juhul kui plika end kokku ei võta siis siis arvestagu, et kogu ta pere võib rahuvalvajate löögi alla sattuda.

Ühel hetkel on näha, et tribüütide ringkäik ei õigusta ennast ning Kapitoolium muudab mängureegelid. kuna on tulemas juubel, 75ndad mängud. Nimelt valitakse seekord võistlejad hoopis ellujäänud võitjate seast, teises ringkonnas on neid vaid kolm tükki ning taaskord satuvad võistlustulle Katniss ja Peeta. Taas toimub raamatu teise poole (või viimase kolmandiku) tegevus areenil ning taas ei lähe asja nii nagu Kapitoolium plaanib.

Seda ma pole veel maininud, et Katniss on väga osav kütt, koos lapsepõlvesõber Galega on nad salaküttinud terve elu ning areenil kulubki vibuosavus marjaks ära. Millega raamatu grand finale ka päädib.

Teine raamat on korralik järg esimesele. Kui esimene tekitas tausta ja anti esimene ülevaade mängust ja mehaanikast/filosoofiast siis teine läheb sügavamale, mitmed kohad joonistatakse uuesti üle tugevamate/detailsemate toonidega. Seda on ka raamatule ette heidetud - et justkui midagi uut ei toimu. No mõnes mõttes võib nõustuda, samas teisalt - räägitakse rohkem vastupanust, Gale suu läbi saadakse aimu, et tuha all hõõguvad söed ning Katnissi õlgadele vajub järjest suurem vastutus. Mitte lihtsalt osaleda mängudel vaid olla eeskuju, liider, tulla eluga välja sellest supist ning aidata Kapitooliumi kukutada. St tehakse vihjeid selles suunas.

Sama nagu eelmine raamat - hea, isegi väga hea. Mitte tingimata üdini originaalne või meisterlikult kirja pandud - kuid omas klassis toekas tükk.
Teksti loeti eesti keeles

Sõber Taavi kutsus ühel päeval kinno. Filmiks oli "Näljamängud: lahvatab leek" ehk siis triloogia teise raamatu järgi tehtud film. Kui esimene film aasta tagasi välja tuli siis minu silmis langes see huviorbiidist kohe välja. Nimelt 1999 aastal ilmus Jaapanis raamat "バトル・ロワイアル" ehk ingliskeeli "Battle Royale", millest aastal 2000 tehti samanimeline film. "Battle Royale" filmi sisu (raamatut pole lugenud) oli kirjelduse põhjal väga sarnane Suzanne Collinsi raamatuga, palju oli ka juttu sellest, et tegu on lausa plagiaadiga (Collinsi esimene raamat ilmus 9 aastat peale "Battle Royale"-i) . Igaljuhul kuna mulle Jaapani film meeldis väga siis ei tundunud üldsegi huvitav (potentsiaalse) remake`ga tutvust teha. Noh ja sinna see film minust aastal 2012 ka jäi.

2013 lõpus aga läksin kinno, pikk jutt lühidalt (sest praegu ei tule juttu filmist) - jäin rahule. Kui "Battle Royale" oli väga tume ja karm düstoopia siis Hollywood tegi sarnasest süžeest üsna turvalise filmi - mis on endiselt hoiatav tulevikuvisioon.

Terve "Näljamängude" triloogia on kirja pandud teismelise tüdruku Katniss Everdeen`i vaatenurgast. Tegevus toimub tulevikus, kus Põhja-Ameerikat on laastanud sõda ning alles on jäänud üks riik nimega Panem. Keskmes on toretsev ja haljal järjel pealinn Kapitoolium ning seda ümbritsevad 12 (või 13 aga sellest saab täpsemalt raamatust lugeda) virelevat ringkonda. 75 aastat tagasi üritasid ringkonnad mässu tõsta, oli ka paras madin kuid Kapitoolium surus selle veriselt maha. Et enam see ei korduks siis igal aastal korraldab Kapitoolium vaatemängu, näljamängud. Igast ringkonnast valitakse välja üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, natuke õpetataks-koolitatakse võitlemis- ja ellujäämiskunsti ning pannakse kogu kamp (24 last) areenile elu ja surma peale võitlema. Ellu saab jääda ainult üks, võitjaid saab olla vaid üks. Areenid on relvi ja lõkse täis riputatud, kogu mängu juhivad ja tõmbavad kulisside taga niite erinevad ametimehed, kõike kantakse lives üle telekanali riigis laiali. Võitja ringkond on järgmise aasta jooksul mõningate privileegidega... kuni lähevad järjekordsed mängud lahti.

Esimeses osas loob Collins päris korralikult tausta, märkimisväärne osa "actionist" toimub üldsegi Katnissi peas. Selles suhtes on film absoluutselt jõuetu, arusaadav kah, et mõningaid asju saab paremini kirjasõnaga edasi anda. Varakult enda pere eest hoolitsemine, isa kaotus varajases nooruses, apaatne je enesesse tõmbunud ema ning väike õde, kelle eest Katniss on kasvõi surema. Või siis astuma näljamängude areenile - mis ka esimeses osas juhtub. Panemi ajalugu, keskkonna kirjeldus, meeleolu, erinevad kõrvaltegelased - kirjanikuproua suudab anda kogu maailma edasi anda üsna piiratud vahenditega. St mitte hemingwaylikult lihtlausetega kuid pole ka sedasorti jorutamist, mida (kaasaegses) fantasy`s ikka kohtab.

Omaette liin on veel Katnissi varajased armusuhted ning klassikaline "kas poiss on sõber või midagi enamat" kõhklused. Varajane ärkav erootika on väga nauditavalt kirja pandud ning ei libastu. See on ilmselt ka üks põhjus, miks raamat/film on naiste hulgas palju huvi tekitanud. Noh ja mulle meeldis ka see joon raamatus.

Teine pool esimesest raamatust toimubki areenil, on võimuvõitlust, actionit, planeerimist ja koostööd ning eks mängijad langevad järjest nagu kärbsed. Ilmselt ei ole mul vedanud kuid suurem osa loetud (heast) kirjandusest on kirjutatud meeste poolt, naiste kirjutatu on aja jooksul kerge skeptsise ja eelarvamuse tekitanud. "Näljamängud" on meeldiv erand, Collins suudab ehtnaiselikult (vabandage mu stereotüüpset väljendusviisi) hästi edasi anda nö. "tundelist" poolt, samuti manab vaheda sulega esile karmimat, nö. "mehelikku" osa tulevikumasendusest.

Selline sümpaatne ja hea raamat. Miinuseid otseselt polegi kuid ülim tipp ja ahhetamapanevalt oivaline ka mitte. Loed järjest ja huviga, endale raamaturiiulisse ostma ei hakka - viid raamatukokku tagasi ja oled kokkuvõttes kulutatud ajaga rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Harglaga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses aga kohati päris hästi. Noh ja siis on veel French ja Koulu, "Palveränd uude maailma" mis kohati meeldisid, kohati tekitasid tahtmise diagonaalis lugeda.

Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine.

Asja juurde!

Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras. Tsiteerin: "Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud." Mis tekitab küsimuse - kui Andrus oli väidetavalt joodik ja põles purjuspäi sauna sisse siis kuidas ta suutis elamist nii heas korras hoida?

Rääkimata sellest, et Peep ei tunnegi Andrust. Aga miks Andrus pärandas enda elamise Peebule? Alevikus kruvib samal ajal pinget üles Kevini-nimelise poisi kadumine, keda pole juba mitu päeva väldanud otsingute tulemusena suudetud leida. Kui perekond Ambros natuke uue elukohaga tutvub, suhtleb kohalikega siis tekib küsimus järjest juurde. Kuidas Andrus joodikuna suutis maja nii heas seisus hoida? Miks on lapsed ka enne Värravis kadunud? Miks tahavad inimesed tulla surema Süvahavva talusse? Miks kohalik väldivad küsimusi, mis on seotud Süvahavva talu, eelmiste omanike ning kellegi salapärase Vaigutajaga? Kuidas sattus ühtäkki Kevin öösel Süvahavva talu ülemisele korrusele?

Sauna varemetest jääb näppu üks imelik tehnoloogiaime, mille Andrus on Peebule maha jätnud. Kui natuke veel perekond Ambros teadmisi juurde saab siis hakkab järjest Süvahavva talu tume minevik lahti rulluma. Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutaks - las jääb lugejale ka midagi.

Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.

Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.

Kohati tundub teos visandlik. Samas saab seda ka nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks kus kunstnik kasutab mõnda joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimub. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat ja suurepärane autor mulle pakuvad.

Kahju, et nüüd peab teist ja kolmandat raamatut nii kaua ootama. Ma olen üritanud hoiduda poolikute sarjade lugemisest - aga no ei saa ju alati . Siinkohas ei saa üle ja ümber George Martini tule ja jää saagast, mis venib nagu **** kuid on kuradi põnev... ma loodan, et vanahärra jõuab ikka kõik lahtised otsad kokku sõlmida ja seitsme raamatuga Westerosi maailmale punkti panna (viis on valmis). Aga see selleks, jutt läheb jälle vales suunas.

Kokkuvõttes vägev värk, mina jäin raamatuga väga rahule. Raamatu alguses olev Värravi kaart nking raamatu kujundus on samuti äärmiselt sümpaatsed. Kerge puudujäägina tooks jah välja kiiruse, millega tempo üles on kruvitud. Hoogne stiil pole paha, samas midagi jääb nagu sügavusest puudu.

9/10, BAASi skaalal siis viis miinusega.

P.S. Ma pole "Süvahavva" teleseriaali näinud. Ilmselt saaks sealt mitmeid detaile juurde, mis raamatut lugedes puudu jäävad. Ja vice versa.

P.P.S. Raamatu esimene peatükk on ka netis loetav - siin.
Teksti loeti eesti keeles

"Must kaardivägi" on pikk lugu, korralik tellis. Keskmes on tulnukatega (zooridega) sõja maha pidanud noor veteran Lex (vanuselt kahekümnendates), kes ei oska erru minnes enda eluga suurt midagi peale hakata. Tüüpiliselt Bergile on tegu rusikakangelasest möllumehega, üks kadunud põlvkonna esindaja kes sõjaväes on vägagi hinnatud tegelinski, rahu ajal on aga kõigil risuks jalus. Töötab mingis suvalises tehases, on abielus modellitüüpi ja -mõõtu Ereniga, vaba aja veedab baarides kakeldes ja autodega kihutades.

Ühel hetkel leiab pakkumise, kus otsitakse inimesi missioonile võõrale planeedile (Talisium), kus sõda zooride tõsist kahju tegi. Planeedi kunagi hõivanud inimkond sai zooridelt korraliku keretäie ja oleks vaja nüüd minna seda jumalast hüljatud kanti turvama. Selleks aetaksegi kokku punt endisi sõjaväelasi ning mitmeid hämara taustaga selle.

Raamat on suuremas osas Lex Rogani kolmeaastase teenistusaja ümberjutustus. Talisiumil on vaja teha märksa rohkem kui lihtsalt korda valvata - stoori arenedes selgub, et sõda zooridega ei pruugi läbi olla. Samuti ei suhtu kohalik elanikkond "vabastajatesse" tingimata hästi ning konfliktid on kerged tulema. Üks raamatu pidepunkte ongi palgasõdurite moraal ja eetika - kuidas käituvad inimesed kriisiolukordades kui nende üle kontroll praktiliselt puudub (st kui jätta välja kohapealne sõjaväeline käsuliin). Pilt on üsna õõvastav ja nukker - võim hakkab kiirelt pähe ning kõva käe praktika tapab mõistuse hääle. Minu jaoks on see romaani tugevaim osa - kuidas inimesed kujunevad halastamatuteks jõhkarditeks ning väikeste sammude haaval on järjest vähem vaja põhjust vägivallaks. Vabastamise tähe all saadetakse korda järjest julmemaid tegusid, sarnasus näiteks Saksamaal kolmekümnendatel lõkkele löönud fašismiga on ilmselged. Nii tavalised kui ka tavaelus kergelt jõhkrusele kalduvad indiviidid muutuvad pidurite kadumisel ning kambakesi teineteist tagant õhutades hoopis teisteks inimesteks.

Teine liin on loomulikult militaarne - Berg valdab perfektselt sõjaväe hingeelu, erinevate positsioonide omavahelist suhtlust ning sõjastseenid on tippklass. Lahingute ülesehitus, relvade kasutamine, kiire karjäär kriisitingimustes - äärmiselt, äärmiselt nauditav. Ei puudu ka erinevad noa selgalöömised (nii otses kui ülekantud mõttes) ja intriigid sest võidavad tugevamad. Või need, kes annavad esimese hoobi.Nõrkade pooltena ei saa üle ega ümber sellest, et erinevatel meeskodanikel mina ei suutnud vahet teha - võta üks ja viska teist. Võinoh, ma orienteerusin nende seas peamiselt auastmete järgi aga kui ikka algul oli hunnik seersante, siis lipnikke, ühel hetkel jõuti nooremseersantideni... no ürita nüüd sellest kambast mingit pilti ette saada! Hullumaja! Naistegelastega oli olukord lihtsam kuna vähe rohkem lavapinda said vähesed, paljude roll piirdus kahjuks "joodame täis ning siis maha ja taha" rolliga.

Kõlab häirivalt? Madalalt? Nõmedalt? Võtan`d kinni - ühtepidi on tegu jah "meestekaga". Samas ma tean mitmeid naisi, kes on selle raamatu läbi lugenud. Ja on rahul selle otsusega. Tegu on masendava raamatuga, marodööritsev must kaardivägi unustab kiirelt ära enda algse eesmärgi ning rahu valvamise asemel otsitaks ise konflikte. Berg ei võta kogu selle madina sees ise otseselt positsiooni, moraaliga tegelemisse ta ei lasku. Küll on aga ridade vahelt tunda nii autori kui peategelase sisemist valu - sest kas see ongi nüüd elu? Vangide piinamine, väiksegi eksimuse peale mahalaskmine, küüniline nihilism... üsna hirmus pilt.

Samas pole tegu patsifistliku raamatuga - Berg ilmselgelt naudib seda mida kirjutab ning sõjavägi on talle meeltmööda. Võinoh, keeruline lugu. Mõnes mõttes on tegu hoiatusromaaniga - sest tegelikult on jutt sellest, mida tegid hispaanlased Ameerikat "avastades". Mis toimus Afaganistanis. Või mida ka praegu tehakse piirkondades, kuhu tehnoloogiliselt kõrgemalt arenenud rahvus läheb "rahu viima".

Selliseid raamatuid ON vaja. Isegi kui kohati on vorm nõrk - Berg ei jäta sisuliselt midagi lugejale vaid kipub äärmiselt detailset seletama kasvõi lihtsaid vanasõnu ära - siis loeb see, mida autor ei ütle. "Must kaardivägi" võib ju pealiskaudsel hinnangul tunduda lihtsalt ühe karmide meest naturalistliku relvapaugutamisena - aga ridade vahel küsib autor, kas me ikka tahame kogu seda jama enda südametunnistusele? Õilsad mõtted võivad kergelt lörri minna ning iga ideed pole vaja ellu rakendada. Eriti kui see tähendab teiste inimeste mõttemaailma muutmist. Relvaga. Ilma mingi kahetsuse ja kõhkluseta.

Ahjaa - tegu on näpuga järge ajades küll ulmega kuid see on pigem kerge garneering, rõhk on hoopis mujal. Samas ulmekomponenti täitsa minema ka ei saaks visata - noh, sama nagu toidutegemisega kus maitseainet on vaid murdosa kuid toidu maitse sõltub sellest VÄGA palju.
Teksti loeti eesti keeles