Ulmekirjanduse BAAS - Triinu Meres - Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost

Arvustused (8)

1.10.2017, kell 21:23

Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...
Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Toht

30.12.2017, kell 22:22

Pealkiri on liiga pikk et ühe korraga meelde jääda, aga mõte paistab vist olevat, et progress on siiski võimalik, isegi kui ühiskonnakorraldus jätab esmapilgul masendava mulje. Natuke keeleeksperimente, nagu eelmine arvustaja juba mainis, noh, see hoiab lugeja vähemalt lugemise ajal virgena. Kirjutatud on, nagu oleks tegemist osaga mingist suuremast kirjatööst. Vabalt võib see jutt kuidagi olla seotud autori äsja ilmunud romaaniga "Lihtsad valikud", kuigi ma viimast veel lugenud pole, ja seega täiesti eksida võin. Miski meenutas ka natuke Orson Scott Cardi "Surnute eest kõnelejat", aga seegi seos on kaudne ja üldsegi mitte kindel. Kirjutatud siiski hästi, lugu voolab ühtlaselt ja suuri katkestusi pole, kui üldse.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

8.01.2018, kell 14:18

See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

8.01.2018, kell 14:53

Andri arvustuse esimese lõiguga ma olen nõus (ja üldiselt ei seedi seda niinimetatud alamžanri), viimase lausega aga mitte mingil juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Liisa Vesik

7.03.2018, kell 20:08

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.

Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson

3.09.2018, kell 10:53

Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

3.09.2018, kell 13:40

Madis Maasing

2.07.2020, kell 01:46

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

20.01.1980–

Teosed

· Triinu Meres ·

Lisavahendid:

Triinu Meres

20.01.1980–

Teosed

· Triinu Meres ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: