Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
5
2
0
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Loo tegevus toimub kummalisel feodaalsel koloniaalplaneedil, mida valitsevad aadlikud ja mille lihtrahvas on pärisorja seisuses. Ühelt poolt on selle maailma arengutase justkui keskaegne, teiselt poolt eksisteerivad kõrgtehnoloogia elemendid (aadlike kõikvõimas satelliidisüsteem põgenenud pärisorjade püüdmiseks, viljakusravi). Sellest, kuidas nii kummaline ja vastuoluline ühiskond on tekkinud, me loost teada ei saa - loo sündmustik keskendub hoopis naisterahvale, kes asub karistuse hirmus trotsima üht lihtrahvale kehtestatud majavärvimispiirangut...
Loo tegevusmaailm on päris huvitav ja süžee omapärane. Tegu pole küll seda tüüpi tekstiga, mis mulle niiväga meeldiks, et maksimumhinnet pälvida, ent "4" saab see mult küll. Negatiivse külje pealt mainiksin keelekasutust - autor püüab kuidagi "omapäraselt" väljenduda, muutes sõnade järjekorda lausetes (näide: ... jõi siis teed, mida Kuido ei olnud teinud, Bill ei olnud teinud, ent vahepeal tuppa tulnud Leila ja Kuido tütar tegi), ent nagu enamasti juhtuma kipub, ei muuda sedalaadi eksperimenteerimine teksti paremaks ega loetavamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Pealkiri on liiga pikk et ühe korraga meelde jääda, aga mõte paistab vist olevat, et progress on siiski võimalik, isegi kui ühiskonnakorraldus jätab esmapilgul masendava mulje. Natuke keeleeksperimente, nagu eelmine arvustaja juba mainis, noh, see hoiab lugeja vähemalt lugemise ajal virgena. Kirjutatud on, nagu oleks tegemist osaga mingist suuremast kirjatööst. Vabalt võib see jutt kuidagi olla seotud autori äsja ilmunud romaaniga "Lihtsad valikud", kuigi ma viimast veel lugenud pole, ja seega täiesti eksida võin. Miski meenutas ka natuke Orson Scott Cardi "Surnute eest kõnelejat", aga seegi seos on kaudne ja üldsegi mitte kindel. Kirjutatud siiski hästi, lugu voolab ühtlaselt ja suuri katkestusi pole, kui üldse.
Teksti loeti eesti keeles

See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustuse esimese lõiguga ma olen nõus (ja üldiselt ei seedi seda niinimetatud alamžanri), viimase lausega aga mitte mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles