Näiliselt lihtsakoeline jutuke. Selline lugu.
Tüdruk läheb enesekindlalt kunstnikule alastimodelliks – hirmuta, laskmaks ennast imetleda – nii vähemalt tundub, et justkui talleke hundikoopasse. Mehed, teadagi, võivad ju…
Tasapisi saab selgeks, et pole talleke. Pole talleke, ise lausa kiskja ju!
Algul tasapisi, siis järsku, saab selgeks, et kiskja on läinud küti juurde.
Ega mees kutsumuselt kütt ole, ta on kütt vere poolest. Tal isa ka kütt olnud ja teda koguni kütiks kasvatatud (aga kõik see selgub alles esimese prahvatava konflikti järel).
Konflikt areneb kiiresti ja järsult kui selgub, et ennegi kiskjaid olnud ja need lõpetanud nahana seinal. Tüdruk ründab, mees kaitseb end. Kaitseb hoidvalt. Ei tee tüdrukule liiga – kuigi see avalikult murdja on ja tapa peal väljas.
Mees olla tahtnud küti/kiskja/saaklooma ringist välja. Tahtnud naistega inimene-inimene suhet, aga oh õnnetust(!) – seegi naine (see minanaine, see ka linnanaine – kes peaks ometigi looduse kutsest kaugemale jääma…) on kiskja – veri kutsub.
Kas seljasilitus võib olla olulisem kui hamba all tukslev arter? Kas kiskjat võib ellu jätta, kuigi sellest inimestele (kas selles kiskja/küti/saaklooma ringis on üldse inimesele kohta?) ohtu võib tõusta?
Nonde küsimuseni jõudmiseks on kulunud pool jutust. Jutusiseselt on toimunud minategelase omaksvõtt lugeja poolt ja emotsionaalse lugeja küsimus on hoopis selles, kas ja kuidas minategelasel õnnestub ellu jääda, sest kohale on saabunud ka kutsumusega kütt – mehe isa.
Kolm lehekülge tegeletakse olukorra täpse selgitamisega, kuni sekkub jumal masinast – kutsumusega kütti, seda isa-kütti, tabab (lugeja poolt oodatud, kuid osalejatele) ootamatu terviserike.
See olukorra täpne selgitus (kolmel leheküljel, jalahoopide ja sõimuga vürtsitatult) on imehästi kirja pandud. Karakteri- ja keeleloogika on minu jaoks väga hästi paigas. Korduvalt korratakse üle alguses vihjatu – libahuntide kiskjalikkus on just nimelt emastele inimestele omane.
Lõppeb häpiendiga. See nahk-õeke on surnud, isakütt paraneb. Minatüdruk ja kunstnikmees täidavad romantilist rituaali („kehade vaikset lohutust ja hiljem pikki naudinguid, mis panevad unustama kõik muud mured “).
Häpiendiga, kus kõik jääb tulevikuks avatuks.
Minatüdruk on sisemas ikka hunt. Mitte eriti tark.
Lisaks nahk-õeksele on veel olemas toanaaber-õeke, kes varem ei teadnudki, mis võimalused maailmal pakkuda on.
Inimene-inimene suhet ihanud ja seepärast linna kolinud kunstnik-mees: „…pomises, et ei taha teada. Ja oli pärast seda väga vait. “
