Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980–

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Kuningate tagasitulek

(lühiromaan aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.769
Arvustused (13)

Tunnustan tublit tööd selle lühiromaani kallal, aga paraku ei meeldinud!

Esimene võrdlus, mis pähe kargas oli: "Stalker", ehk siis "Väljasõit rohelisse". Teine - Siim Veskimees. Nii vähe kui ma ka Veskimeest lugenud olen, täpselt tema stiil, tema karmi liini süžee, isegi tegelaste dialoogid olid kui Veskimehe sulest. Ma ei tea kas sarnasus (ja see sarnasus võib eksisteerida ainult minu meeltes) on tahtlik või puht juhuslik, ja tegelikult see pole üldse tähtis. Arvatavasti mulle ei meeldinud see lühiromaan samadel põhjustel: mulle väga Veskimehe stiil ei istu.

Merese senised lood (vähemalt 2 neist, 3dat pole ma veel lugenud) on sellised...feministlikud. Või ütleme siis, et naiseliku fantasy esindajad. Sellised kus tegevus toimub nagu ikka miskis omaloodud maailmas, mis vähem või rohkem sellist tulirelvadeta ja vähimagi tööstusliku revolutsiooni märgita keskaega kõvasti meenutavad. Vaat ja sellistes maailmades siis toimub miski traagiline tundlemine, keegi emotseb kõvasti, pahad kiusavad häid jne. Ma ei ütle ühtki paha sõna nende kohta, loetud 2 lugu mulle väga meeldisid mõlemad. Aga vaat see praegune, see praegune lühiromaan ei meeldinud. Stiililt oli see pigem juba sf, kuskilt tagant aimus miskit postapokalüptikat.

Tegemist on mingisuguse luureretke kirjeldusega ja kogu lühiromaan keskendubki luurerühma liikmete tegevusele. Algul on neid rohkem, õige pea jäävad aga järele ainult komandör Katja, keegi Raun, siis miski raskelt haavatu ja siis bandiitide seast värvatud mulatipoiss Hamilton. Nende ridu harvendab mingi müstiline Kuningas, kes muidu on nagu kahemeetrine mehemürakas, juuste, habeme ja riietega ja puha, ainult et kütib ja sööb liha nagu tiiger ja üleüldse, inimesega siiski tegu pole, kuigi Kuningas isegi räägib.

Kuningaid on vähe, aga siiski mitmeid ja mingil ajal sekkub veresauna keski teine Kuningas, kes ilmutab inimeste suhtes tuntavat poolehoidu ja päästab luurerühma riismed oma liigikaaslase käest.

Taustal on miskit suuremat, mingi Uniooni - Konföderatsiooni konflikt + metsades hulkuvad partisan-bandiidid, aga USA kodusõjaga loomulikult tegu siiski pole.

Loo arenedes sekkub tegevusse mingi regulaarväeosa, kes on Kuningate potentsiaali vägeva lahingujõuna arvestades saadetud elusalt mõnd kinni võtma. Ja siinkohal lõpeb sisust rohkem rääkimine, edasi lugege ise. Täheaeg nr.11, parem kui ostate, saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest, aga kui muidu ei saa, võib ka laenutada raamatukogust.

Lugu oli vägev, aga nagu ma juba ütlesin, minust vähemalt libises kogu see lumine ja verine saaga suht puhtalt üle. Ei tõmmanud kaasa, ei köitnud, kuidagi igavavõitu oli minu jaoks. Veidike häiris kummaline vandumine "pekki", mida iga natukese aja tagant kõik tegelased kuuldavale lasid, aga noh, see on juba pisiasjades norimine. Ma päris täpselt ei teagi, miks ei meeldinud. Algus tundus mulle kuidagi "stalkerlik", ehk oli see vene ulme pahahaisuline pahvak, mis häiris, ehk miski muu. Tunnustan ja annetan keskmise "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.

Teksti loeti eesti keeles

Ma tavaliselt hoidun arvustamast teoseid-kogusid-lugusid, millega ma kuidagipidi seotud olen. See ei ole raudne reegel, aga üldiselt arvustan ma eesti autorite loomingut ainult siis, kui saan seda sisemise kompromissita teha ja/või – nagu antud juhul – mulle senised arvustused karjuvalt ebaadekvaatsetena tunduvad. Ma olen juba väljendanud oma muret seoses Baasi risustumisega, st aeg-ajalt on mingil kolmandajärguselt saastal neljad-viied, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Ja see ei ole ainult meie mure. Olen IMDB-s leidnud fantastilise hindega idamaade ulmefilme, mis tegelikult sobivad mu kuldkaladele hulga rohkem kui mulle – ohutum, noh, pole aju, mida kahjustada...
Antud juhul pole tegemist ju mingi erilise šedöövriga, kuid tegu on ikkagi kirjandusega ja see on ilmselt paljudele tabamatu, kuid väga oluline erinevus 9/10 viimasel ajal ulme silti kandavate kirjandusesarnaste toodetega võrreldes.

Kui ma seda lugu lugesin, mõtlesin, et kuidas kurat ma selle baasi kirja panen nii, et mõte kaduma ei läheks, aga ma ka edaspidi saaksin autoriga ühes ruumis viibida :-P Et see on kõige antifeministlikum teos, mida ma olen üle tüki aja lugema sattunud. Kandev idee: naised, sh ka lesbilised naised langevad müraka, metsiku, tapahimulise mehe jalge ette, kui see neile pisutki positiivset tähelepanu pöörab; antud juhul lubab neid mitte ära süüa. Sellise mehe nimel on kõik lubatud, sh massimõrv. Inimesed, inimliik, kodu, varasemad suhted – mitte miski ei loe (aust ja kohusetundest ma ei räägigi, seda pole neil tegelastel olemaski), kogu endine elu heidetakse mängleva kergusega kõrvale, kui tuleb ülekahemeetrine karvane vägilane ja ütleb, et nüüd oled minu oma.
Ja ma sain aru, et mul on Triinu juures lootust... (Olgu, rumal nali, ma olen ise kogu aeg rääkinud, et ärge ajage autorit segi peategelasega...)

Teatud lähenduses on võimalik lugusid kirjutada lähtudes sündmustest (ehk kitsamalt püandist) või kontseptsioonist. Triinu näib kirjutavat oma lugusid peamiselt lähtuvalt kujundist, meeleolust, mingist enam-vähem visualiseeritud konstruktsioonist, millele ta siis sündmustiku ümber kasvatab. Minu kõige suurem etteheide selliselt kirjutatud lugudele – krt, liiga selgelt on näha, et dekoraktsioonide taga ei ole midagi. Nagu teatris – ma tean, et sel põõsal või majal seal laval puudub teine külg, et natuke prožektorivalgusest väljas on vaid tolm ja tumedad varjud. Meenub näiteks Nossovi „Totu kuul”, kus jõuti järeldusele, et Kuul kommunismi ehitada ei saa, sest seal pole hiidtaimi, järelikult ütleb teos, et kommunism on võimatu ilma nõidusliku põllumajanduseta. Või Martini „Jää ja tule laul”, kus pagenduses kuninganna pääses haledast hukust kusagil karuperses ainult sellepärast, et haudus välja lohed, ja seega on sõnum kõigile eskapistidele – ilma lohemunadeta ei pääse sa reaalsusest kuhugi. Aga paljud suudavad või oskavad niimoodi mõelda? Oma variandi kuningatest arusaamiseks esitasin eelmises lõigus, aga ega seegi vist väga levinud interpretatsioon ei ole...

Lühidalt, ma näen selles loos emotsiooni, potentsiaali ja tahtmist tekstiga tööd teha. Samas ma näen ka teatud arrogantsi või hoolimatust, võimalik et teatud abitsioonikat kirjanduslike kaanonite eiramist. Triinu, reegleid saab ja tuleb rikkuda, tõepoolest, kõik geeniused teevad seda, aga kõigepealt tuleb reeglid omandada! Nii pika loo puhul ei piisa ainult sellest, mida sulle meeldib kirjutada, tuleb seada end näoga lugeja poole ja valmis komponeerida ka „teine kuni neljas hääl”. Antud juhul räägib ainult üks hääl, peategelase hääl, mis kannab ülemusesse armumise, koeraliku truuduse ja kõige ümbritseva suhtes väga eemaletõukavalt kalgi ja inimvihkajaliku hoolimatuse sõnumit. Millegipärast ma ei usu, et see nii oli mõeldud ja võimalik, et see tuleb vaid sellest, et ma ise mõtlen kõrvaltegelastele juurde motiivid ja mineviku – tausta –, ning see näib seetõttu südamelähedasem, kui eikusagilt tulevate peategelaste väärastunud motiivide ja loogikaga rabelemine?

Minu hinne siin on pisut mu skaalalt väljas, objektiivselt paneksin ma sellele loole „4”, aga praegu on see selleks, et parandada kahe esimese arvustuse keskmist, mida minu arvates ei ole see lugu küll kuidagi ära teeninud.

-----

23.04.2013
Parandangi hinde 4-ks, selgitus eelmises lõigus -- nüüd on siin karjas normaalseid ja õiglasi hindeid ja ega see minu isiklikul skaalal siiski 5-lugu ei ole. Sry, Triinu.

Teksti loeti eesti keeles

Halb pealkiri, sobimatu pealkiri. Mitte ainult selle pärast, et tekib seos jutuga “Kuninga tagasitulek”, vaid kuna ei seostu jutu sisuga. Kuningad ei tule ju tagasi. Jutt ei jõua kuidagi moodi sinnamaale, isegi kui põhimõtteliselt kunagi samas maailmas jõuab.

Triinu Meres on autor, kes kirjutab pikki jutte. Ja minu jaoks, jällegi, oli jutt liiga pikk. Kuskil kärujaani jaama ümber madistamise hetkel tekkis mul küsimus – aga millest siis jutt ikkagi on? Sealt millegi välja jätmine või alguse lühendamine aitaks oluliselt kaasa lugemiskergusele. Kui jutu keskne idee on kuninga loomus, siis selleni peaks jõudma rutem ja sellest peaks rohkem juttu olema. See oli praegu väga kõrvaline. Ehk eksitas mind ka pealkiri, aga kuningad tundusid huvitav nähtus, millest meile vee mitte kõike räägitud pole.

Mulle jätkuvalt meeldib see, kuidas Triinu maailmades asjad endale nimesid saavad ja kuidas neid kirjeldatakse. Ja teisalt mõni asi ei meeldi ka – kuidas järsku tulevad mängu peale asulate veel linnad ja tekib tunne, et mida kuradit, ma justnagu sain sellest maailmast juba aru, misasi see siin veel on?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest on hea, maailma, karakterite ja olustikuga on kõvasti vaeva nähtud. Postapokalüptiline maailm, ilmselt pärast korralikku tuumasõda, mis on osaliselt langenud kuhugi 19. sajandi kanti (võimsaim masin on aururong!), ja kus toimubki vist midagi USA kodusõja korduse sarnast. Tegevus on hoogne, verd pritsib suhteliselt palju ja mitme tegelase surmast hakkab ka kahju.

Tõrkeid tekitas aga peategelase vaatepunkt, maailmanägemus, mille kaudu kogu lugu oli edasi antud: ainult oma salaarmastatu nimel on ta valmis sisuliselt kõike tegema, aga isiku, kes oli ta elupäästjaks, laseb ta külmavereliselt kalkuleerides maha, selle suhtes mingit märgatavat kahetsust tundmata. Muidugi, ajad on rasked, maailm on karm ja raskeid eetilis-moraalseid valikuid tuleb jutu kestel langetada pea igal sammul. Aga just see tundus kõige õõvastavam.

Siis muidugi kuningad, kes on tõesti huvitav nähtus, ehkki ei selgu, kes nad siis olid: mingisugused tuumasõjaeelsel ajal aretatud mutandid või siis planeedi põlisasukad, keda inimesed häirima on tulnud; "hea" kuninga jutu järgi küll olid tihedad suhted nende ja inimeste vahel juba minevikus, aga ehk on see vaid tema rassi mütoloogia? Võib-olla avatakse seda kunagi edaspidi?

Loo pikkus oli tõesti väheke liiast, oleks enam-vähem sama sisu ja mulje ka lühemalt võinud edasi anda, ja see veidi liiga ebameeldiva kiiksuga peategelane ka, mistõttu pälvib lugu tugeva nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, aga nõustun eelkõnelejaga, et imeliku kiiksuga peategelane tekitas omajagu võõristust. Loo peategelasteks olidki minu jaoks kõrvaltegelased. Saab ka täitsa niimoodi hästi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Maailma ennast oli seal loos rohkem, kui loo jaoks vajalik. Võibolla tuleb sellesse maailma lugusid juurde, siis võiks isegi kaaluda hinde tõstmist.....
Teksti loeti eesti keeles

Elevant portselanipoes. Nii pika loo lugemise järgselt, mis on sedavõrd hästi kirjutatud, et igav ei hakanud kordagi, teame me ikka tähelepanuväärselt vähe loo tegevuspaigaks oleva maailma ja selle tegelaste kohta. Siin loos on kindlasti liiga palju higist müttamist lumes ning motiveerimatut tegutsemist ja liiga vähe selgitusi/põhjendamist/portreteerimist.

Mis mõte on ekspeditsiooni (tsiviil)juhil, kes isegi ilma erilise provotseerimiseta hakkab töötama omade vastu? Kes täiesti võõra monstrumi vastu ilmutab seletamatut empaatiat ning oma liigikaaslaste suhtes ei tunne seda peaaegu üldse. Peast katkiolevaid inimesi on kindlasti olemas, aga miks peaks nende irratsionaalsetest tegudest reportaaže kirjutama? Loo peategelaseks olevast Rauna-nimelisest humanoidist ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

„Kuningate tagasitulek“ ei olnud see põhjus, miks ma endale Täheaja 11. numbri soetasin.

Seetõttu olin väga – tegelikult kohe eriti väga – üllatunud, kui see lugu nö. ise end lugema asus. Jutt siis Uniooni 12. piiripatrullist, mis tõttab appi bandiitide rünnaku alla sattunud tugipunktile ja kõigest sellest, mis seal siis edasi juhtus. Verd, higi ja pisaraid.

Annan kõrgeima hinde, sest see on nii palju parem kui see, mida siiani Meres’ilt lugenud olen.

Stiilist kui niisugusest

Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.

Võta pekk, aga ära lähemale tule…

Ülal on pühendatud leheruumi sellele sõnakesele „pekki“. Kusjuures lugedes ootasin justkui alateadlikult, et kohtan nähtust juba avalehel. Natuke võttis aega, enne kui selleni jõudsin. Aga kuskil vast kolmandiku peal see termin tuli, et jääda. Ei tea, kas tõesti mõjus asi naljakalt/veidralt seetõttu, et muude vägisõnade sekka tundus see kuidagi pehmeke või just vastupidi, et vandumine ja ropendamine üldiselt tundusid tekstis kunstlike lisanditena? Mingil moel on aru saada, kas ropendamisega pikitud tekst on autoril orgaaniline keelepruuk või natuke võõras, kunstlikult ponnistatud. Sel juhul võib ju ka jätta selle kasutamata. Tekst tervikuna ei pruugi sellest vaesema saada. Ütleks siis nii, et nt. Kunnasel oma triloogias ei ole (vähene) sõduriargoo nii loomulikult välja tulnud kui Meres’il. Nii mulle tundub. Ja näiteks Bujoldi kosmoseooperid on suht-koht poliitkorrektse sõnakasutusega, kuid ikka mõnuga loetavad.

Tahan, ütlen, tahan, ei ütle!

Meres ise toob välja oma kirjanduslike eeskujude loetelus (vt. kogumiku koostaja eessõna) mõtte, et võib seletada asju lahti just nii vähe kui ise tahab. Muidugi – autori/kunstniku püha õigus oma taiese kujundamisel. Aga lugejana ju ikka natuke ootaks. Võimalik, et teksti pikkus on üks põhjuseid, miks lõpuks see alateadlik ja hiljem sihipärane ridade vahele ja sõnade taha kaevumine natuke frustreerib.

Mis maailm see on? Ilmselt tuumasõja üleelanud, sest juttu on (suurest) paugust ja radiatsioonist. Seal on riigid(?) Unioon ja Konföderatsioon, kuid tehnoloogia on paras segapuder tänapäevasest ja aurumasinatest.

Kes on kuningad? Noh selge on, et neil on väline sarnasus inimesega. Neil on omadused, mis vägisi toovad meelde kõik need vampiiri- ja mutandilood: kiirus, jõud, paranemine, suhteline immuunsus tulirelvadele, ei kannata päikesevalgust, toitumine inimlihast-verest, ääri-veeri viitamine justkui oleks tegu kõrgema eluvormiga…

Aga kui kirjutaks natukenegi tausta juurde: tegelastele ja maailmale nö. ajaloo, siis ju saaks juba tõsise romaani. Muidugi ei oleks siis enam tegemist sama tekstiga.

Mis viimaks mõtlema pani: miks on lugu pealkirjastatud kuningate tagasitulekuna? Mitmuses? Tagasi tuli ju ainult üks. Võibolla näitab see, et tormasin lugedes liialt, oleks pidanud võtma rohkem aega, et selles maailmas ringi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Armastatud briti kirjaniku E. Snelli põnevik liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Hobiajaloolane Juan ja tema sõber Coombs (kes on minajutustaja) otsivad ja leiavad Mehhikos vana indiaanlaste maa-aluse templi ukse. Juan on asjaga rohkem kursis ja teab, et see on Valge Ööökulli nimelise jumaluse tempel (tegelikult vaid põhjatu vertikaalasendis šaht, kuhu sisse ei pääse). Legendi järgi ei ole keegi sinna siseneda üritades eluga pääsenud. Mehed kangutavad suure luugi šahti pealt ja sealt lendab välja suur öökull, kes Juani šahti tõmbab. Lisaks hakkan maapõu kuumenema ja helendama, nii et meest pole mõtet väga taga otsidagi.
 
Poole aasta pärast tuleb aga Londonis Coombsi juurde Juani tüdruksõber (lesk), kes räägib, et ta olla Juani öösel hotellitoas näinud - ja see i olnud unenägu. Uskumatu lugu näib tõsi olevat, sest varsti on ka Coombsil kokkupuude surnuks arvatud sõbraga, kes on oluliselt muutunud - metsik, vaenulik, ja väidab, et ta polegi enam inimene. Lisaks kadunud Juanile ilmuvad Londonisse müstiline öökull, kummaline indiaani päritolu naine Naia ja ja nende latiinost käsilane. Ähmaselt võib mõista, et Valge Öökull on kätte maksmas mingite vanade arvete eest seoses mehhiko templiga. Algab keeruline ja tempokas tramburai, tapmine ja tagaajamine, mis viib Pariisi ja mujale, tegelaste hulka tulevad eradetektiiv ja hakkaja muskliline taksojuht. Puudu ei ole ka armukadedusest ja armastusliinist.
 
Finaalis suletakse lõpus šahtiuks Mehhikos ja kõik on enam-vähem. Päris tore lugemine, kuigi samas žanris on siiski paremaid asju.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud Austraalia kirjaniku Ambrose Pratti romaan keerleb ulmekirjanduse intrigeerivaima teema - elustuva muumia ümber. Egiptuses on kahe eraldi grupina kaevetöödel kaks egüptoloogi. Vanem mees (kellega on kaasas tema kaunis noor tütar), on suutnud iidse kirja järgi tuvastada ühe matusekoha, kus tuhandeid aastaid tagasi mumifitseeritud preester on jätnud maha kirja, et ta pidavat 2000 aasta pärast üles tõusma. Kirst leitakse, aga muumiat ei ole. küll on aga kirstu alumine salakamber täidetud veidra aroomiga ainega, mille aur selle sissehingajatele väga omapäraselt mõjub. Peategelasest noorem Egiptuse-uurija ja vanem mees satuvad vaenujalale ja vaen kandub koos tegevusega edasi ka Inglismaale, kus vanem mees koos ühe kurjust kehastava arstiga hakkab eksperimenteerima leitud ainega. Inglismaale näib kaasa tulevat ka muumiat meenutav araablane, kes aeg-ajalt nähtamatu ks muutub. Kurjus ja headus peavad võitlust ja auhinnafondis aga kauni Mary süda, millele pretendeerivad koguni kolm meest.
Teksti loeti inglise keeles
4.2024

Brennan oli lühijutukirjanik ja -meister. Tema kontol on vaid üks romaan, aga lühižanri oi-oi-kui-palju. Silma torkavad head ideed, mis ta lahendab nappide vahenditega, aga ei jää muljet, et puudulikult. Selle kogumiku üheksa õudust ja üks unenägu mahuvad 106 leheküljele. Raamat on pühendatud ajakirja Weird Tales mälestusele.
 
Eesti lugejatele on tuttav jutt "Slime", mis kirjeldab teadvusega ja näljase limaläraka sattumist merepõhjast kaldale. Huvitavalt ja põnevalt kirja pandud õudus.
 
"Levitation" on samuti eesti keeles ilmunud. Hüpnotisöör kutsub lavale huligaanse tüübi, uinutab ta ja paneb siis horisontaalasendis õhku tõusma. Enne, kui ta hüpnoosi lõpetada jõuab, saab ta infarkti ja sureb. Hüpnotiseeritu aga tõuseb ja tõuseb... Meenub Marek Simpsoni jutt "Vihmamees", mis mängis sarnase ideega ja oli samuti üks tore lugu.
 
"The Calamander Chest" - mees ostab vanavarapoest odava hinnaga ilusa kirstu, müüja näib tundvat kergendust, et kaubast lahti saab. Mingi "kala" peab siin olema. Ühel õhtul näebki õnnelik kirstuomanik, et kirstukaane vahelt ilmub välja sõrm... aga kirst näib ikkagi tühi olevat. Õnnetu lõpuga traditsiooniline õudusjutt.
 
"Death in Peru" ekspluateerib pärismaise needuse tuntud teemat. Peruu väikelinnas on üks valge mees raskelt haigeks jäänud. Valdavalt ollakse veendunud, et mees on ise süüdi: ta ajas ligi lapseohtu kohalikule tüdrukule ja tolle poissõber toimetas pedofiili kallal müstilisel moel. Kiimakoti sõber püüab sõpra päästa, ent rikub asja hoopis ära.
 
"On the Elevator" - jutt käib hotelli liftist. Hotelli tuleb öösel märkamatult mustas vihmamantlis mees ja läheb lifti. Retseptsionist arvab, et küllap oli mõni klient. Aga liftis ja selle ümber juhtuvad õige pea üleloomulikud ja verised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Võib-olla on see variant Wellsi "Nähtamatust".
 
"The Green Parrot". Seda rohelist papagoid näeb üks Uus-Inglismaal sõitev autojuht ja peatab ootamatusest auto. Välja ilmub ka üks vanatädi, kes näib oma lendu läinud papagoid taga otsivat. Autojuht läheb appi lindu taga ajama, aga tulemusteta. Hiljem hotellis selgub, et see vanaeit ajab oma papagoid taga juba üle 80 aasta...
 
"Canavan's Back Yard" on raamatuantikvaar Canavani maja tagaõu. See rohtukasvanud hooldamata õu näib mehele väga depressiivselt ja lummavalt mõjuvat. Ta räägib, et vahel tunduvat, nagu ulatuks see õu miilide ja aakrite laiuselt kaugusesse. Ühel peval kaob mees ära ja tema kliendist sõber läheb teda aeda otsima, mis tõepoolest on piiritu ja ohtlik. Taustaselgituseks on ammune nõiaprotsess, kui ebaõiglaselt põletatud naine paiga ära needis.
 
"I'm Murdering Mr. Massington" on kogumiku kõige lühem lugu (2 lk) ja ainuke, mis ei ole üleloomulik. Sisu ei jutusta, aga väga sümpaatne idee-lugu.
 
Ega ei saanudki aru, milline kogumiku kümnest loost peaks olema pealkirjas mainitud "unenägu", aga "The Hunt" on kõige unenäolisema sisuga. Ühele rongireisijale tundub, et väikeses jaamas jälgib teda vaenulikult ainuke teine ootaja. Tal tekib esialgu üsna ebaratsionaalne hirm, aga kui see kummaline jälgija ilmub samasse vagunisse, siis sihtpunktis samasse taksosse jne, jääb mulje, et hirmul võib põhjust olla. Jutu viimane lause on "An instant later the stranger's pointed teeth flashed towards his jugular".
 
"The Mail for Juniper Hill" puudutab ühte kohalikku postivedajat - alkolembelist ja eneseküllast jurakat meest, kelle ainuke uhkustamist väärt asi on see, et ta on palju aastaid linnast külasse posti vedanud ja pole mitte kunagi ei ilma ega joobeastme tõttu tööd tegemata jätnud. Nüüd tuleb aga ennenägematult metsik lumetorm, mis ummistab tee ja on lausa eluohtlik. Kuraasikas mees läheb hoiatustest hoolimata postiveole ja saabki oma ülesandega hakkama, kuigi lõppfaasis pole ta enam elavate kirjas. See on ka üks traditsiooniline õudusjutt.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud nõukogude ulmekirjaniku Vanja Jefremovi jutustus viib meid paleontoloogide pärusmaale. Noor teadlane Nikitin läheb väikese ekspeditsiooniga Arkarlõ mägedesse korjama dinosauruste luid, mis kohalikud sealt on hiljuti leidnud. Seal on üks kolmest küljest piiratud mäekuru, kus ühtäkki kerkib inimeste silme ette türannosauruse hiiglaslik poolläbipaistev fantoom:
"Tohutu suur dinosaurus seisis kaljurünka välise serva kohal liikumatult õhus, püsti, kümme meetrit kõrgemal jahmunud inimeste peadest. Koletis hoidis kõrgel oma kongninalist pead, suured silmad vaatasid tuhmilt ja süngelt kuhugi kaugusse; mokkadeta laiad lõuad jätsid nähtavale pika rea tahapoole painutatud hambaid. Looma kergelt küürus selg langes järsult alla, minnes üle uskumatult võimsaks sabaks, mis toetas dinosaurust tagantpoolt."
 
Teadlasel ei õnnestu fantoomi pildistada ja see haihtub peagi. Tema edaspidine tegevus on suunatud väljaselgitamisele, kuidas selline kangastus saab võimalik olla. Spetsiifiline "maavaigu" (asfaldi) kiht, justkui fotoplaat, millele on minevikus salvestunud pikemat aega paigal seisnud elukas, mingisugune valguse nurga kokkusattumus jne. Nikitin hakkab valmistama seadeldist, millega seda nähtust tulevikus jäädvustada. Laias laastus võib öelda, et see tal ka õnnestub, aga mitte enne, kui ta on omaks võtnud nõukogude moraali põhimõtte: mitte üksi ei tule pusida masina kallal, vaid kollektiivselt - haarata kaasa teisi teadlasi, füüsikuid jne.
 
Suhteliselt tuim jutt teiste omasuguste seas kena kujundusega, ent igavatest lugudest koosnevas kogumikus "Valge sarv" (1950)
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud eesti ulmekirjanik J. Kaus on loo määratlenud kirinovellina - isa kiri pojale. Mees (see isa) on vaielnud oma tädi Mariega, kes tegutseb selgeltnägijana, aga keda mees peab šarlataniks. Marie toob talle näha piiblit meenutava ladinakeelse raamatu, kus muuhulgas on ka nõiasalvi retsept. Selle retsepti abil pidavat inimene lennuvõimeliseks muutuma. Koostisosade seas on ka surnud lapse rasv. Samas ei pidavat see toimima meeste peal. Mees muidugi ei usu seda mula, aga tahab ikka tõestada, et Marie on šarlatan. Hiljem panebki ta selle määrde kokku ja... selgub, et ta muutub nähtamatuks. Salvi maha pestes nähtamatus kaob ja riietele see ei mõju - umbes nagu Herbert Wellsi raamatus. Tuleb Ukraina sõda ja mees mõtleb, et tal oleks võimalik Putin oma imesalvi abil kõrvaldada. Sõidab alasti Moskvasse, hiilib Putini magamistuppa ja teeb küünekääridega tembu ära. Teeb ära ja pääseb nähtamatuna ka minema. Siiski saavad Venemaa "organid" talle jälile ja pole üldse selge, kas ta tappis õige mehe või teisiku: uudiseid surmast ei tule, sõda jätkub jne.
 
Mitte just väga originaalse ideega lugu, aga haiget ka ei tee. Ilmselt ajendatud jõuetustundest sõjapealiku vastu, keda tavapärased vahendid ei näi peatavat ja tuleb meeleheites pöörduda üleloomulike vahendite poole. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Teine raamat, kus tegutseb karismaatiline suurusehullustuses hüpnotisöör dr Nikola. Tegevus algab 6 kuud pärast romaani "Dr Nikola's Vendetta" sündmuste lõppu.
 
Seekord esineb võitmatu doktor vägagi positiivse kangelasena: sõnapidaja, rüütellik, kõrge autundega, riskeerimisvalmis teiste inimeste elu eest. Tal on käes eelmises osas hangitud hiina päritolu imepulgake. Õieti see pulgake ise midagi ei tee, aga see on otsekui läbipääsuluba Tiibetis paiknevasse salajasesse kloostrisse, kust juhitava kummalise ordu käes on varjatud teadmised meditsiini imedest, sh surnute elluäratamisest. Dr Nikola palkab endale abiliseks ühe hakkaja mehe (kelle jutustuse läbi me kõike teada saamegi) ja algab seikluslik teekond Tiibetisse ja tagasi. Rohked pääsemised, põgenemised, kokkusattumused, uskumatud kombinatsioonid, kangelaslikud pingutused. Ka armastuslugu, kus juhuse läbi romaani alguses peategelasega kokku juhtunud misjonäri tütar saab lõpuks talle naiseks.
 
Kas saab raamatule veel paremat reklaami olla?
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene raamat sarjast, kus tegutseb lugejate poolt palavalt armastatud kuritegelik mastermind, okultist ja hüpnotisöör doktor Nikola.
 
Peategelane ja ülimalt positiivne kangelane on aga kapteni nimega noor mees Richard Hatteras. Ta on Austraalias ja mitmel pool Lõunamere saartel organiseerinud pärlide püüdmist ja kullakaevandamist, nii et tegu on keskmiselt jõuka mehega. Paraku ei kuulu ta siiski kõrgemasse klassi, mis saab takistuseks abiellumisele briti siniverelise neiuga, keda tal õnnestub tänavaröövlite käest päästa. Aga neiu ümber sehkendades satub juhtub ta kokku kummaliste inimestega, kes justkui midagi planeerivad, luuravad, skeemitavad. Pikapeale selgub, et neiu isa on sattunud kellegi doktor Nikola vaenu objektiks. Nikola kõrval tundub isegi professor Moriarty paras poisike, sest lisaks laialdasele kurjategijate võrgustikule on sellele mehele toeks ka üleloomulikud hüpnotisööri võmed. Nikolaga käib kaasas ka must kass - nn nõia kaaslane - kellel näib peremehega olevat veel kummalisem side kui tavaliselt loomal ja tema ülemusel on.
 
Hatteras hakkab detektiivina sündmusi uurima ja ta tõmmatakse suurejoonelisesse seiklusesse, kus ei puudu mürgitamised, vangistamised, põgenemised ja paljud imetabased pääsemised. Alles romaani lõpu eel saab selgeks, et dr Nikola jahib Hatterase tulevase äia kätte sattunud hiina päritolu pulgakest, mille valdaja saaks vastavate teadmiste olemasolul võimu terve inimkonna üle või umbes nii.
 
Tempokas lugu kulgeb vääramatult õnneliku lõpu poole: Hatteras saab oma kangelasliku võitluse eest kauni naise, lisaks veel kopsaka päranduse ebameeldiva onu käest, kes parajal hetkel otsad annab. Aga ka Nikola jääb ellu, et oleks võimalik pakkuda lugemiselamusi sarja järgmistes raamatutes.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugemisvara õudukirjanduse alamžanrist.
Pealkirjas nimetatud Parker on eradetektiiv. Tema kodulinna lähedal on paarikümne aasta eest tabatud sarimõrvar, kes hukkas väikesi lapsi (neid sealjuures vägistamata). Mõrvar elas suhteliselt eraldatud majas, kus ta politsei tulles end maha lasi. Nüüd, aastaid hiljem, seisab maja tühjana. Selle on ära ostnud ühe tapetud tüdruku isa, et majast ei saaks mingit friikide kultuskohta. Sellest hoolimata leiab ta ükskord maja üle vaatama minnes selle postkastist ühe tundmatu tüdruku foto. Tal tekib arvamine, et see võib olla märk tulevasest kuriteost, kus pildil on kujutatud ohver. Ta pöördub nii politsei kui ka eradetektiivi poole, et need asja uuriksid.
Charlie Parker võtab selle mõnigase kõhkluse järel ette ja järgneb põnev uurimine, mis viib lõpuks üleloomulike sündmusteni.
Connolly kirjutab suurepärases stiilis, tekst on täpne, võrdlused tabavad ja tihti ka päriselt vaimukad, mitte punnitatult. Neid tähelepanekuid saab üldistada terve kogumiku "Nocturnes" (2004) peale, kus 100 lk pikkune jutustus ilmus, ja mis on ühtlaselt tugev ega sisalda ühtegi viletsat juttu.
Teksti loeti inglise keeles

Atraktiivse pealkirjaga jutustus kulgeb täpselt nii, nagu peaks järgnema vähemalt keskmise pikkusega romaan, aga üsna ootamatult tõmmatakse kõik otsad kiiresti kokku.
 
USA väikelinna saabub keegi mees Buddy Carson, peas kauboimüts, millel kiri "Buddy". Asub hotelli. Väikeses linnas jääb kahtlane võõras kergesti silma, aga esialgu pole teda nagu milleski süüdistada. Lugeja näeb toimuvat läbi mitme inimese silmade, sh kohaliku šerifi ja Buddy silmade. Seetõttu on lugeja politseinikust ees ja saab teada, et kauboimütsiga võõras põeb mingisugust haigust, mis sarnaneb vähile, aga see pole siiski päris haigus. Tema organismis elutseb mingi võõras eluvorm, võib-olla koguni kosmosest vms. See tema sisemine "vähk" annab sümptomites järgi siis, kui ta nakatab mõnda teist inimest. Nakatamine käib lihtsalt - tuleb lihtsalt puudutada teise inimese keha, nii et piisab ka kätlemisest. Nakatunud inimesel arenevad mõne tunni või päeva jooksul välja muhkkatkule sarnanevad sümptomid, samuti muutub veri mustaks. Inimene sureb mõne päeva jooksul, aga ise ta nakatusohtlik ei ole. Kauboi peab regulaarselt kedagi nakatama, et tal endal enesetunne parem oleks, sams näib see võõrorganism laadivat teda mingi julmuse ja kurjusega, nii et kellegi nakatamine pakub mehele ka sadistlikku rõõmu.
 
Tekst on stiililiselt hästi kirjutatud, on palju teravmeelseid võrdlusi. Aga seda, kust see "vähk" alguse sai, meie teada ei saagi. Kauboi oma minevikku ei mäleta, lihtsalt ärkas ühel hetkel põllul ja nii see läks.
Teksti loeti inglise keeles

Toimub võimas maavärisemine. "India oli häwinenud, Hiinast oli jäänud waid mälestus. /---/ Lõuna-Euroopat polnud enam ning Saksamaa muutus kõrweks, millest lained uhtusid kõik elawa./---/ Troopilises Indias samuti kerkis merepõhi. Meresügawuses elutsewad olendid kärwasid kiiresti kuiwal mudal ja õhk oli küllastunud kohutawast raipe haisust." (lk. 3).
 
Tegevus toimub 1-2 kuu vältel inglismaal. Nooremapoolne advokaat Martin, tema naine Helene ja nende 2 last. Katastroofi hetkel olid pereisa ja naine-lapsed lahus ja neil tekkis vastastikku arvamine, et teised on hukkunud. Helene saab ühte paati, millega pääseb ühele saare osale, mees jääb teisele poole. Kui suured need maatükid on, ei tea, aga tundub, et ikka kümneid ja kümneid miile. Ellujäänud inimesed grupeeruvad röövlijõukudeks, kus kehtivad julmad reeglid. Eriline probleem on naised, ked on ellujäänute hulgas vähemus (suhe umbes 1:3). Mis meetodiga saavad mehed endale naise valida ja kas naisel ka mingi sõnaõigus on? Tom satub mingil hetkel kokku hakkaja ja füüsiliselt tugeva Klaaraga (originaalis ilmselt Clara või Clair), kellega koopereerutakse ka intiimsel tasemel. Tomi abikaasa Helene ja lapsed satuvad aga tema advokaadist abikaasa kunagise kaitsealuse Tomi hoole alla, kes tänutundest kaitseb advokaadi peret teiste meeste eest. Sündmuste peamised liinid ongi ellujäänud jõhkrate inimgruppide omavaheline võitlus ning abikaasade püüd teineteist leida. Kui lõpuks taas kokku saadakse, on probleem - Martinil on justkui juba uus abikaasa, mis tekkis teadmises, et Helene on kindlasti surnud. Kui ma õigesti aru sain, siis lõpplahendusena jääbki Martinile 2 naist. Seda kinnitab ka asjaolu, et minu loetud eksemplaris on viimase lause järele kirjutanud keegi ammune lugeja sulepeaga: "Nii jagavad kaks naist ühte meest. Väga ideaalne.".
 
Romaanil on peal oma aja pitser ja arvatavasti öeldaks selle kohta "vähenõudlikule lugejale".
Teksti loeti eesti keeles

Žanriliselt romaani ja jutukogu vahepealne asi: proloog, 5 juttu, juttude vahel vahepalad ja siis epiloog.
Donald on sõbralik ja altruistlik vanapoiss, kes ei tee kärbselegi liiga. Ühel päeval aitab ta üles jäisel tänaval kukkunud kummalise mehe. Paistab, et kukkudes ta pole viga saanud, aga mees kordab, et ta on nälga suremas. Donald viib mehe enda koju, kus too siiski keeldub tavalist toitu söömast - ta on vampiir. Kui Donald teadvusele tuleb, on ta uimane ja paraja portsu vere jagu kergem. Aga et ta on heasüdamlik, siis ta ütleb: "Aga sa oleksid võinud lihtsalt küsida ju!"
Vampiir kutsub sõbraliku mehe kaasa koletiste kinnisesse klubisse. Seal on igasugu olevusi: libahundid, vampiirid ja teised, samuti nende erinevad ritsugutised (mille nimetused on ka mõne jutu pealkirjad). Selles klubis juuakse ja aetakse lõbusat juttu. Kogumiku kolm esimest lugu on kolme erineva klubis jutustatud lood oma elust, peamiselt lapsepõlvest. Kaks viimast lugu on klubis vaadatud filmide ümberjutustused.
Lood on sellised humoorikad ja toredad, mitte väga õudsed. Tavaliselt huumori ja õuduse segamine head tulemust ei anna, aga siin on enam-vähem.
Soomekeelne versioon kannab pealkirja "Hirviöklubi".
Teksti loeti soome keeles

Omapärane libahundilugu, kus ei puudu Venemaalt saabunud kummaline printsess, kõrge müüriga majas katseid tegev okultist, armastus ja parasjagu klišeid, sh õnnelik lõpp.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud inglise mustkunstniku ja kõhurääkija Val Andrewsi romaani tegevus paigutub 1950-ndate Londonisse. Pealinna saabub ameeriklasest stsenarist, kes lisaks isiklikele põhjustele on pidanud USAs taluma ka senaator MMarthy tagakiusamist oletatavalt kommunistlike vaadetega inimeste vastu. Ta leiab endale odava üürikorteri Baker Streetil. Odavast üürihinnast saab ta aru alles siis, kui õhtul ilmub tema juurde Sherlock Holmesi vaim, kes oma vanas kodus kummitab. Siis mõistab stsenarist ka seda, kes on majaperemees Hudson - endise omaniku missis Hudsoni poeg. Esimese ehmatuse järel saavad stsenarist ja Holmes sõpradeks. Üüriline sisustab korterit Holmesi maitse järgi ja puhub tollele õige koostisega piibusuitsu näkku. Holmes omakorda aitab üürilist filmistsenaariumite (kriminullid) kirjutamisel. Loomulikult lahendab Holmes ka ühe mõrvamüsteeriumi.
 
Leebe, aga hambutu huumoriga lühike romaan, mis ei tekita erilist traumat ega ka õnnejoovastust.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud eesti ulmekirjaniku Toomas Haugi näidend kannab alapealkirja "Okultne seanss".
 
Seltskond sugulasi istub seansilaua ümber ja püüab välja kutsuda vanavanavanaema vaimu. See ei taha õnnestuda. Üks osaline on varem erakonna suvepäevadel noorparteilaste algatusel välja kutsunud Karl Marxi vaimu, nii et põhimõtteliselt peaks ka vaar-vaarema tulema. Tõsi, seal oli seansi vahendajaks Elisa, kes hiljem vahetati Tele2 vastu - parem levi vms.Tuleb aga jälle Marx, kes tsiteerib "Kapitali". Näidend rõhub põhiliselt kaua ümber istuvate inimeste suurele vanusevahele, nii et vanad ei saa paljudest noorte sõnadest ja vastupidi.
 
Et näidend on ilmunud armastatud Eesti ulmeajakirjas Akadeemia, peaks selles idee järgi lisaks koomikale olema ka sügavus, aga ilmselt ei ole mul tuukrile vajalikke omadusi. Et Marxi austatakse mõnes ringkonnas rohkem kui vanavanemate tarkust - see pole vist teab mis uudis.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan liigitub ulme vanimasse ja konkurentsitult hinnatuimasse alamžanri. See on danbrownilik põnevuslugu (kui püüda mingit äratuntavat iseloomustust anda) ja selle märksõnadeks on satanism, okultism, piibel, surematus, Igavene Juut.
Sündmused hakkavad hargnema kuriteost: tänavalt leitakse vägistatud ja raskelt läbi pekstud teismeline tüdruk. Enne surma on ta veel teadvusel ja kui näeb voodi ees arsti, bakterioloogi ja Nobeli teaduspreemia laureaati, hakkab ta hirmunult karjuma: "Devil daddy! Devil daddy!". See viib kahtluse peategelasele, kellel kuriteoga siiski mingit pistmist ei ole. Küll aga taipab see arst-teadlane, et tüdruk võib rääkida hoopis hr Batterdayst, kummalisest härrasmehest, kes on arstiga äravahetamiseni sarnane ja kellega arst seetõttu tutvunud on. Tüdruku surmale eelneb aga kummaline sündroom: ta vananeb 24 tunni jooksul raugaealiseks. Tekib kahtlus, et ohver sai vägistamisel mingisuguse "nakkuse", mis levimisel ähvardab kogu inimkonda. Järgneb võitlus selle ärahoidmiseks, kus detektiivitööd ja paralleele religiooniga hakkavad tõmbama teadlane ja tema abikaasa. Hoogne süžee tõmbub kokku justkui surmale immuunse hr Batterfieldi ja prosatanistliku sekti ümber, kes püüab saavutada igavese elu allikat.
Lõpp on dramaatiline, aga õnnelik.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jüri Lina Rootsis trükitud romaan määratleb end ise "esoteerilise romaanina". Tuleb nõustuda. Raamat pakatab kõiksugu ebaharilikest ja teadusega disharmoonias olevatest teooriatest. Peale selle on see ka autobiograafilise koega romaan, kus peategelasel on palju kokkulangevat autoriga, keda Vikipeedia defineerib kultuuritegelase, publitsisti, kirjaniku, filmirežissööri, vandenõudeuurija ja ufoloogina.
Seido on romaani alguses 30-aastane eestlane, noor, aga tunnustamata helilooja, kes on põgenemas paadiga Soome. NSVL-is Andropovi aeg ja mehele on Eestis kõik vastumeelne. Kapitalistlikku maailma (eelkõige nn demokraatlikku Läänt) nimetab peategelane Kartaagoks.
"Seido oli nägus blond siniste silmadega noormees. Ta ei suutnud endale kaua seletada, miks ta just eestlaste hulka kommunistlikku vangipõlve oli sattunud. Pidi olema mingi oluline põhjus, miks ta siia väiklasesse ühiskonda oli pidanud sündima. Oma ülitundelise ja otsiva meelelaadiga taipas ta, et niisama ei juhtu kunagi midagi. Ka kommunism poleks niisama saanud laiutama hakata. Seido leidis, et siin elasid piiratud materialistlikud inimesed. Kõigi nende vastu, kes pööblist kuidagi erinesid, oldi lausa tigedas. Tal oli raske leppida, et eestlased põlgasid andekaid rahvuskaaslasi. Andekate üle uhkuse tundmine asemel sülitati neile näkku, sõimati hulluks, trambiti jalge alla ja naeruvääristati, kuni selle maailma vägevad neid olid tunnustama hakanud. Siis pidas eestlane vajalikuks tunnustatud andeka ees lömitada." (lk 15).
Selline põlglik suhtumine massi, kes "andekat" ära ei tunne läbib kogu raamatut. Lisaks ülitundelisele meelelaadile on Seidol ka üleloomulikke võimeid: ta oskab panna ohutisi (teatavaid sõnalisi vormeleid) enda ja teiste kaitseks, kui ähvardamas on hädaoht. Tema sõber Andrusel on samuti müstilisi kogemusi (lk 41-45) ja kõige ägedam parajuhtum romaanis on Giordano Bruno kuju elustumine Roomas (lk 62).
Seido asub elama Rootsisse, aga ka seal ei leia ta seda, mida ta vabast maailmast justkui ootas. Pagulaseestlaste juhid peavad teda kahtlaseks veidrikuks, tema muusika ei leia kuulajaid. Siit leiab ka omajagu arveteõiendamist Välis-Eesti juhtfiguuridega, kes on sarnaste nimede või muude tunnuste alusel äratuntavad. Seido kirjutab "figuratiivset" muusikat, mis erineb peavoolust nii palju, et rumal kuulajaskond ei suuda ära seedida. (Mulle meenub, kuidas autor mängitas 90-ndatel ühel Tallinnas peetud loengul taolist muusikat ja see oli tõesti väga raske kuulata, lausa kakofooniline; ju siis ei ole ka minule antud võimet andekust ära tunda.)
"Eemaldumine Kartaagosse" on n-ö õpetlik teos, kus lugejale selgitatakse õige ja vale vahekorda väga erinevatel teemadel. Positiivse hinnangu saavad erinevad esoteerilised seisukohad, heledad kirevad riided (sh kollased "pihikpüksid"), Ida filosoofiad (korduvalt tsiteeritakse "Dhammapadat"), kommunismivastasus, astroloogia, Giordano Bruno ja Pythagorase filosoofilis-esoteeriliesed teooriad (hülosoism), paralleelmaailmad, reinkarnatsioon, taimetoitlus, "Siioni tarkade protokollid".
Negatiivse märgi saavad materialistlik  Lääne elulaad, Rootsi liberaalne poliitika, kokkuleplus kommunistlike võimudega, liha söömine, kristlus, äärmusjuutlus, mõttelaiskus, vabamüürlased, immigratsioon jpt.
Kõiki neid vaateid serveeritakse dialoogides ja mõistulugudes (ka tähenduslikes unenägudes).
Üldiselt on see väga hea raamat autori elutunnetuse ja seisukohtade teade saamiseks, süžee mõttes mitte eriti. Pigem selline programmiline romaan.
 
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
 
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
 
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
 
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
 
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
 
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Teksti loeti inglise keeles

USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
 
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu pealkirjastki mõista, liigituvad antoloogia 22 lugu põnevasse juudi õuduse alamžanri. Tsiteerides tagakaanelt: "The Jewish Book of Horror offers you twenty-rwo tales about the culture, history and folklore of the Jewish people.". Suurem osa autoreid on etnilised juudid (kirjanikena vähe tuntud) ja kõigis lugudes on rahvuse või usuga seotud teema sees. See annab raamatule omamoodi tõsiduse, "kerglast" ulmet on vähe. Rohkesti leiame ka tõlkimata jäetud sõnu jidišist või heebrea keelest. Jutte ja jutusisesid olulisemaid lõike eraldavad kuusnurksed Taaveti Tähed. Raamatul on koguni kolm eessõna. Kõik lood on esmatrükid- teemad varieeruvad seinast seina.

 

Richard Dansky jutus "On Seas of Bload and Salt" toimub tegevus piraatide laeval. Kapten on juudi rabi, kel otseühendus mingisuguse ingliga. Vaatevälja ujub teine laev, kus - nagu selgub - on meeskonnaks aeglaste zombidena toimetavad surnud. Röövimisplaanist loobutakse, aga võõras, lagunenud ja mererohuga kattunud laev ei upu ka kahuritule tagajärjel. See süütatakse põlema, ent tuli ei mõju. Kapten tungib oma elust hoolimata surnute laevale ja kasutab oma käsutuses olevaid maagilisi vahendeid.

 

K. D Casey "The last Plague".Juudi pere lapse silmade läbi, kus püütakse hoida oma traditsioone. Tegevuspaik on USA ja ilmselt tänapäev, aga pere elab tagakiusamise hirmus, püüab goidega (mittejuutidega) hästi läbi saada. Lõpuks ikkagi põgenetakse amishite usulahu juurde, kus elatakse end varju hoides. Siis tulevad aga sõjaväelased, kes tapavad pereema ja panevad põlema küüni,kus lapsed heinte sees peidus on. Palvete peale tuleb appi Eelija selgest taevast. Mõjub alternatiivajaloolise loona. Miljöö-lugu.

 

Marc Morgenstern "The 38th Funeral". Juudi matusekõneeja naise kurb elu: naine on loobunud algfaasis olnud muusikalilaulja karjäärist, sest mehe arvates pole see matusekõneleja naisele sobilik. Nukker tagasivaade abielule, kus tunded on kadunud ja naine peab meest matustel saatma. Viimasel matusel hakkab naine kuulma mingeid muusikalilaule, mida keegi teine ei näi kuulvat.

 

Alter S. Reiss "Same as Yesterday". Mees läheb mahajäetud suvituskohta, kus ta poisikesena suvesid veetis. Muuhulgas pani ta tollal kabalistlikud ohutised nelja kohta, et kurje vaime eemale hoida. Nüüd hulgub ta seal ringi ja toimub justkui timeshift, kui ta lendab ajas tagasi lapsepõlve ja elab uuesti asju läbi. Mh kotrollib ta ohutisi, võtab neist midagi ära ja võitleb mingi kolliga. Ei saanudki aru, kas see kõik toimus tema teadvuses või päriselt.

 

Simon Rodenbergi "Rabbi's Wife". Juudist üliõpilane tutvub kooli kaplani/rabi naisega. Naine on väga atraktiivne, rabi ise aga alkohoolik, kellel ei paista abikaasaga suuremat tunde-elu olevat. Noormees tõlgendab naise kehakeele märke valesti ja teeb lähenemiskatse, mis tagasi lükatakse. Üleloomulikuks lähevad lood aga paari aasta pärast, kui ühes kõrtsis toimuva suurema juudi ühingu peo järel ründab 5-liikmeline neonatside kamp peolt lahkuvat peategelast, tema pruuti, rabi ja rabi naist. Rabi naine annab silmad ette Steven Seagalile, aga juba üsna ulmelisel moel. Päris hea lugu.

 

Michael Picco "The Horse Leech Has Two Maws". Teine maailmasõda ja juudigeto Theresienstadtis. Autor on siin ette võtnud alukah-nimelise õuduse juudi mütoloogiast, kus viiuldajast peategelasel tuleb lisaks surmahirmule ja sakslaste tekitatud vaevale  rinda pista ka nimetatud koletisega.

 

Henry Herzi "Demon Hunter Vashti". Kuningriigi pealinnas ja just nimelt juutide kvartalis toimuvad öised salapärased mõrvad. Korrakaitsjad ei suuda tapjat leida ja kuninganna läheb ise salaja nähtamatut kurjategijat jahtima, saades enne mõõgameistrilt spetsiaalse mõõga ja pulbrit, mis deemoni nähtavaks muudab. Fantasy. Üks raamatu "kerglasemaid" lugusid.


 

Vivian Kasley "Catch and Release". Naise kägistanud ja järve visanud mees teeb järve ääres lunastusrituaali, viskab leivapuru vette. Näeb, et üks suur kala sööb selle ära. Hiljem püüab üks kalamees selle sama kala kinni. Hiiglane, aga haiseb imelikult ja on plekiline. Kalamehe naine ei taha seda puhastadagi ja keeldub söömast. Mees sööb ja temasse mingil moel seestub mõrtsuka vaim, ta tungib naisele kallale, pidades teda oma juba tapetud naiseks. Seejärel põgeneb järve, kus surnud naine teda vee alla tõmbab, aga siis lahti laseb, kui mees on kala välja oksendanud.

 

Elana Gomel ja "Bread and Salt". Ukraina päritolu juuditar sõidab pärast II MS lõppu tagasi koduküla vaatama. Natsid koos kohalike laborantidega on kõik juudid maha lasknud. Aga selgub, et naise poeg, kes tema lahkudes oli 1-kuune, on ellu jäetud. Poisi vanaema andis lapse vahetult enne hukkamist ühe pealtvaatajast naise kätte. Hukkajad justkui millegipärast kartsid sea võõrast naist ega julgenud last ta käest ära võtta, et olevat nagu nõid vms. Juuditar läheb nüüd selle naise juurde oma poega tagasi nõudma. Nelja-aastane poiss teda muidugi ära ei tunne, aga võõrasema on veel palju enamat, kui lihtsalt nõid...

 

Emili Ruth Verona "Purim Story". Juuditari ja tema isa vahelt on mingil põhjusel must kass läbi jooksnud. Nad pole väikese 6-aastaseks saanud tütre sündimise järel kohtunudki. Aga nüüd läheb naine koos tütrega isa kutse peale vanemate kodulinna küla, et osaleda juutide püha Purimi karnevalil. Tema isa käitub vastu ootusi jahedalt ja silmitseb kuidagi eriti tähelepanelikult tütretütart. Pere kokkusaamine ei ole oodatult sõbralik. Aga siis kaotab naine karnevalil teadvuse (unerohu manustamine) ja ärgates on ta juba kinniseotult isakodus ning asi näib vilets. Saame teada, miks isa ja tütar omavahel läbi ei saa - asi on tütre lapse isas, kes on deemon, ja tütretütar järelikult bat-mazzik (mida iganes see ka ei tähenda). Isa on veendunud, et tütertütar tuleb seetõttu tappa.

 

Mike Marcus ja "In the Red". Ilukirurg Aaron Resnick on suures hädas ja depressioonis. Mängukirg ja kihlveobörs on tekitanud talle suured võlad, mis on üles ostetud vene maffia poolt, ja vene maffia pole just tuntud oma paindlike tagasimaksegraafikute poolest... Aaroni naine kulutab meeletult ja on mehe vastu külm. Üldse on kõik sitasti. Aaron käib üle aastate taas sünagoogis ja otsib rabilt hingeabi. Siis võtab temaga ühendust võlausaldajast autoriteet Oleg ja teeb ettepaneku, millest on raske keelduda. Aaronist saab n-ö must kirurg, kes vaestehaiglasse sattunud põhjakihist otsib välja sobivaid elundidoonoreid ja lõikab neid osadeks, et maffia illegaalsele elundidoonori ärile kaupa pakkuda. Töö eest väheneb vastavalt võlg Olegi ees. Aga surnud ei jäta kirurgi rahule.

 

Margret Treiber ja "The Hanukkult of Taco Wisdom". Autor on koomilise ulme ajakirja Sci-fi Lampoon toimetaja ja humoorikad nüansid kajastuvad ka selles jutus. Siin on "juudi õudus" ühendatud Cthulhu Mythosega. Juudi tüdruk on sõpradega söömas/joomas/narkot tarbimas, ent nad teevad tagasiteel metsa vahel autoavarii. Ootamatult ründavad neid sektandid (Synagogue of Starry Wisdom), kelle õpetuses on seotud ortodoksne judaism ja Nyarlathothepi kultus. Sekt näeb noorteseltskonnas head võimalust korraldada ohverdus oma jumalusele.

 

Ülejäänud juttude kohta loevad huvilised ise raamatust, mille väljaandjaks on Denver Horror Collective.

 
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud eesti kunstniku ja muuseumitöötaja A. Tassa kogumik "Nõiasõrmus" (alapealkirjaga "Fantastilised novellid") on valdavalt sõnarohke stiilieksperiment, mille eesmärk näib olevat lugeja kannatuse proovilepanek. Mitmed lood on siiski ladusamad, kuigi narratiivi mõttes üsna ebahuvitavad. "Suvitus mägedes" kuulub nende tavaopärasemas võtmes juttude hulka.
 
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
 
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).
Teksti loeti eesti keeles

Pealkiri on minu meelest väga vaimukas. Tegevus toimub tänapäeval ja loo tegelased on kursis ka Lovecrafti loominguga, aga miskipärast ei taha nad tõmmata seoseid "The Dunwich Horror'iga". Teisalt meenub mulle, et Dunwich tuleb hääldada "dannitš", mitte "danuitš"....  Lugu ise sarnaneb küllaltki sellele ammusele loole ja suurt originaalsuse võlu ehk sellest ei leia.
 
North Carolina karuperses elab üks kohalik eradetektiiv, kelle poole pöördub tuttav mees hädaga - tema alpaka on öösel pihta pandud. Ümbruskonnast on kadunud viimastel aastatel palju koduloomi ja kahtlus langeb eraklikule loomade kokkuostjale Whateleyle, kelle maal ei kasva rohi ega puud ja pole tal ka nii palju abihooneid, et loomakarja ära mahutada. Mees ise väidab, et tema müüd kallimalt edasi. Samal ajal on Whateley kirjutanud suurde linna ühele maagile, kellelt palub laenuks Necronomiconi. Maag (kes on nn valge maag), ei kavatsegi ohtlikku raamatut, vaid sõidab maale tuttava detektiivi juurde asja uurima. Koos kohaliku šerifi Bobi ja nõia kaaslasest kaarnaga minnakse Whateley farmi asja uurima ja hoitakse ära Yog Sothothi saabumine meie dimensiooni.
 
Jutustuse leiame antoloogiast "Tales of Yog-Sothoth" (Macabre, Inc, 2021).
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud eesti prosaisti E. Viljaranna jutt oleks 120 aastat tagasi kandnud ilmselt pealkirja "Saladusline sõrmus ehk õudne reis teispoolsusesse". Tolleaegsete teostega ühendab teda venivus ja igavus, aga eristab selguse puudumine.
 
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms. 
Teksti loeti eesti keeles

Abielupaar on puhkusel väljamaal. Puhkavad saarel, aga käisid mandril ringi vaatamas ja nüüd on tagasiteel sadamasse, kust praamlaev nad üle peaks viima. Vestlusest selgub, et nad on napilt eluga pääsenud - riskantne möödasõit ja vastutulev suur reka. Sadamas teisi inimesi ei ole, kummalisele tüübile makstakse ülesõidu eest, nende auto on laeval ainuke. Ilm on udune, vastaskallast pole näha, aga sõit näib aina pikemaks vvenivat - mitte 20 minutit, nagu ette nähtud, vaid varsti juba tund aega. Pikapeale näib, et laeval pole peale abielupaari ainsamatki hinge. Lugeja hakkab kobamisi mõistma, et võib-olla nad siiski ei pääsenud reka käest eluga ja kas nad ei ületa mitte Styxi või Lethet...
 
Soomekeelne versioon "Vertaileva anatomiaa" on ilmunud 1994 antoloogiasarja "Kauhujen kirja" 5. osas.
Teksti loeti soome keeles

Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses ütleb koostaja, et käesolevas raamatus ilmunud lugudest on 9 juttu USAs, 6 UK-s, 3 Kanadas, 1 Uus-Meremaal, üks põhja-Iirimaal, üks Austraalias üks Saksamaal ja 1 Eestis elavalt autorilt. Väike guugeldamine sunnib arvama, et Eestis elab Gerard McKeown, kelle kodulehel on öeldud, et tegu on iiri kirjanikuga, kes "spends his time between London, England and Tallinn, Estonia". Tema nimi ja looming on mulle seni tundmata. Jutt ei ole mitte Eesti, vaid Iiri teemal ja on algselt ilmunud antoloogias The Black Dreams: Strange Stories from Northern Ireland.
 
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
 
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.
Teksti loeti inglise keeles