Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Kuningate tagasitulek

(lühiromaan aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.769
Arvustused (13)

Tunnustan tublit tööd selle lühiromaani kallal, aga paraku ei meeldinud!

Esimene võrdlus, mis pähe kargas oli: "Stalker", ehk siis "Väljasõit rohelisse". Teine - Siim Veskimees. Nii vähe kui ma ka Veskimeest lugenud olen, täpselt tema stiil, tema karmi liini süžee, isegi tegelaste dialoogid olid kui Veskimehe sulest. Ma ei tea kas sarnasus (ja see sarnasus võib eksisteerida ainult minu meeltes) on tahtlik või puht juhuslik, ja tegelikult see pole üldse tähtis. Arvatavasti mulle ei meeldinud see lühiromaan samadel põhjustel: mulle väga Veskimehe stiil ei istu.

Merese senised lood (vähemalt 2 neist, 3dat pole ma veel lugenud) on sellised...feministlikud. Või ütleme siis, et naiseliku fantasy esindajad. Sellised kus tegevus toimub nagu ikka miskis omaloodud maailmas, mis vähem või rohkem sellist tulirelvadeta ja vähimagi tööstusliku revolutsiooni märgita keskaega kõvasti meenutavad. Vaat ja sellistes maailmades siis toimub miski traagiline tundlemine, keegi emotseb kõvasti, pahad kiusavad häid jne. Ma ei ütle ühtki paha sõna nende kohta, loetud 2 lugu mulle väga meeldisid mõlemad. Aga vaat see praegune, see praegune lühiromaan ei meeldinud. Stiililt oli see pigem juba sf, kuskilt tagant aimus miskit postapokalüptikat.

Tegemist on mingisuguse luureretke kirjeldusega ja kogu lühiromaan keskendubki luurerühma liikmete tegevusele. Algul on neid rohkem, õige pea jäävad aga järele ainult komandör Katja, keegi Raun, siis miski raskelt haavatu ja siis bandiitide seast värvatud mulatipoiss Hamilton. Nende ridu harvendab mingi müstiline Kuningas, kes muidu on nagu kahemeetrine mehemürakas, juuste, habeme ja riietega ja puha, ainult et kütib ja sööb liha nagu tiiger ja üleüldse, inimesega siiski tegu pole, kuigi Kuningas isegi räägib.

Kuningaid on vähe, aga siiski mitmeid ja mingil ajal sekkub veresauna keski teine Kuningas, kes ilmutab inimeste suhtes tuntavat poolehoidu ja päästab luurerühma riismed oma liigikaaslase käest.

Taustal on miskit suuremat, mingi Uniooni - Konföderatsiooni konflikt + metsades hulkuvad partisan-bandiidid, aga USA kodusõjaga loomulikult tegu siiski pole.

Loo arenedes sekkub tegevusse mingi regulaarväeosa, kes on Kuningate potentsiaali vägeva lahingujõuna arvestades saadetud elusalt mõnd kinni võtma. Ja siinkohal lõpeb sisust rohkem rääkimine, edasi lugege ise. Täheaeg nr.11, parem kui ostate, saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest, aga kui muidu ei saa, võib ka laenutada raamatukogust.

Lugu oli vägev, aga nagu ma juba ütlesin, minust vähemalt libises kogu see lumine ja verine saaga suht puhtalt üle. Ei tõmmanud kaasa, ei köitnud, kuidagi igavavõitu oli minu jaoks. Veidike häiris kummaline vandumine "pekki", mida iga natukese aja tagant kõik tegelased kuuldavale lasid, aga noh, see on juba pisiasjades norimine. Ma päris täpselt ei teagi, miks ei meeldinud. Algus tundus mulle kuidagi "stalkerlik", ehk oli see vene ulme pahahaisuline pahvak, mis häiris, ehk miski muu. Tunnustan ja annetan keskmise "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.

Teksti loeti eesti keeles

Ma tavaliselt hoidun arvustamast teoseid-kogusid-lugusid, millega ma kuidagipidi seotud olen. See ei ole raudne reegel, aga üldiselt arvustan ma eesti autorite loomingut ainult siis, kui saan seda sisemise kompromissita teha ja/või – nagu antud juhul – mulle senised arvustused karjuvalt ebaadekvaatsetena tunduvad. Ma olen juba väljendanud oma muret seoses Baasi risustumisega, st aeg-ajalt on mingil kolmandajärguselt saastal neljad-viied, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Ja see ei ole ainult meie mure. Olen IMDB-s leidnud fantastilise hindega idamaade ulmefilme, mis tegelikult sobivad mu kuldkaladele hulga rohkem kui mulle – ohutum, noh, pole aju, mida kahjustada...
Antud juhul pole tegemist ju mingi erilise šedöövriga, kuid tegu on ikkagi kirjandusega ja see on ilmselt paljudele tabamatu, kuid väga oluline erinevus 9/10 viimasel ajal ulme silti kandavate kirjandusesarnaste toodetega võrreldes.

Kui ma seda lugu lugesin, mõtlesin, et kuidas kurat ma selle baasi kirja panen nii, et mõte kaduma ei läheks, aga ma ka edaspidi saaksin autoriga ühes ruumis viibida :-P Et see on kõige antifeministlikum teos, mida ma olen üle tüki aja lugema sattunud. Kandev idee: naised, sh ka lesbilised naised langevad müraka, metsiku, tapahimulise mehe jalge ette, kui see neile pisutki positiivset tähelepanu pöörab; antud juhul lubab neid mitte ära süüa. Sellise mehe nimel on kõik lubatud, sh massimõrv. Inimesed, inimliik, kodu, varasemad suhted – mitte miski ei loe (aust ja kohusetundest ma ei räägigi, seda pole neil tegelastel olemaski), kogu endine elu heidetakse mängleva kergusega kõrvale, kui tuleb ülekahemeetrine karvane vägilane ja ütleb, et nüüd oled minu oma.
Ja ma sain aru, et mul on Triinu juures lootust... (Olgu, rumal nali, ma olen ise kogu aeg rääkinud, et ärge ajage autorit segi peategelasega...)

Teatud lähenduses on võimalik lugusid kirjutada lähtudes sündmustest (ehk kitsamalt püandist) või kontseptsioonist. Triinu näib kirjutavat oma lugusid peamiselt lähtuvalt kujundist, meeleolust, mingist enam-vähem visualiseeritud konstruktsioonist, millele ta siis sündmustiku ümber kasvatab. Minu kõige suurem etteheide selliselt kirjutatud lugudele – krt, liiga selgelt on näha, et dekoraktsioonide taga ei ole midagi. Nagu teatris – ma tean, et sel põõsal või majal seal laval puudub teine külg, et natuke prožektorivalgusest väljas on vaid tolm ja tumedad varjud. Meenub näiteks Nossovi „Totu kuul”, kus jõuti järeldusele, et Kuul kommunismi ehitada ei saa, sest seal pole hiidtaimi, järelikult ütleb teos, et kommunism on võimatu ilma nõidusliku põllumajanduseta. Või Martini „Jää ja tule laul”, kus pagenduses kuninganna pääses haledast hukust kusagil karuperses ainult sellepärast, et haudus välja lohed, ja seega on sõnum kõigile eskapistidele – ilma lohemunadeta ei pääse sa reaalsusest kuhugi. Aga paljud suudavad või oskavad niimoodi mõelda? Oma variandi kuningatest arusaamiseks esitasin eelmises lõigus, aga ega seegi vist väga levinud interpretatsioon ei ole...

Lühidalt, ma näen selles loos emotsiooni, potentsiaali ja tahtmist tekstiga tööd teha. Samas ma näen ka teatud arrogantsi või hoolimatust, võimalik et teatud abitsioonikat kirjanduslike kaanonite eiramist. Triinu, reegleid saab ja tuleb rikkuda, tõepoolest, kõik geeniused teevad seda, aga kõigepealt tuleb reeglid omandada! Nii pika loo puhul ei piisa ainult sellest, mida sulle meeldib kirjutada, tuleb seada end näoga lugeja poole ja valmis komponeerida ka „teine kuni neljas hääl”. Antud juhul räägib ainult üks hääl, peategelase hääl, mis kannab ülemusesse armumise, koeraliku truuduse ja kõige ümbritseva suhtes väga eemaletõukavalt kalgi ja inimvihkajaliku hoolimatuse sõnumit. Millegipärast ma ei usu, et see nii oli mõeldud ja võimalik, et see tuleb vaid sellest, et ma ise mõtlen kõrvaltegelastele juurde motiivid ja mineviku – tausta –, ning see näib seetõttu südamelähedasem, kui eikusagilt tulevate peategelaste väärastunud motiivide ja loogikaga rabelemine?

Minu hinne siin on pisut mu skaalalt väljas, objektiivselt paneksin ma sellele loole „4”, aga praegu on see selleks, et parandada kahe esimese arvustuse keskmist, mida minu arvates ei ole see lugu küll kuidagi ära teeninud.

-----

23.04.2013
Parandangi hinde 4-ks, selgitus eelmises lõigus -- nüüd on siin karjas normaalseid ja õiglasi hindeid ja ega see minu isiklikul skaalal siiski 5-lugu ei ole. Sry, Triinu.

Teksti loeti eesti keeles

Halb pealkiri, sobimatu pealkiri. Mitte ainult selle pärast, et tekib seos jutuga “Kuninga tagasitulek”, vaid kuna ei seostu jutu sisuga. Kuningad ei tule ju tagasi. Jutt ei jõua kuidagi moodi sinnamaale, isegi kui põhimõtteliselt kunagi samas maailmas jõuab.

Triinu Meres on autor, kes kirjutab pikki jutte. Ja minu jaoks, jällegi, oli jutt liiga pikk. Kuskil kärujaani jaama ümber madistamise hetkel tekkis mul küsimus – aga millest siis jutt ikkagi on? Sealt millegi välja jätmine või alguse lühendamine aitaks oluliselt kaasa lugemiskergusele. Kui jutu keskne idee on kuninga loomus, siis selleni peaks jõudma rutem ja sellest peaks rohkem juttu olema. See oli praegu väga kõrvaline. Ehk eksitas mind ka pealkiri, aga kuningad tundusid huvitav nähtus, millest meile vee mitte kõike räägitud pole.

Mulle jätkuvalt meeldib see, kuidas Triinu maailmades asjad endale nimesid saavad ja kuidas neid kirjeldatakse. Ja teisalt mõni asi ei meeldi ka – kuidas järsku tulevad mängu peale asulate veel linnad ja tekib tunne, et mida kuradit, ma justnagu sain sellest maailmast juba aru, misasi see siin veel on?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest on hea, maailma, karakterite ja olustikuga on kõvasti vaeva nähtud. Postapokalüptiline maailm, ilmselt pärast korralikku tuumasõda, mis on osaliselt langenud kuhugi 19. sajandi kanti (võimsaim masin on aururong!), ja kus toimubki vist midagi USA kodusõja korduse sarnast. Tegevus on hoogne, verd pritsib suhteliselt palju ja mitme tegelase surmast hakkab ka kahju.

Tõrkeid tekitas aga peategelase vaatepunkt, maailmanägemus, mille kaudu kogu lugu oli edasi antud: ainult oma salaarmastatu nimel on ta valmis sisuliselt kõike tegema, aga isiku, kes oli ta elupäästjaks, laseb ta külmavereliselt kalkuleerides maha, selle suhtes mingit märgatavat kahetsust tundmata. Muidugi, ajad on rasked, maailm on karm ja raskeid eetilis-moraalseid valikuid tuleb jutu kestel langetada pea igal sammul. Aga just see tundus kõige õõvastavam.

Siis muidugi kuningad, kes on tõesti huvitav nähtus, ehkki ei selgu, kes nad siis olid: mingisugused tuumasõjaeelsel ajal aretatud mutandid või siis planeedi põlisasukad, keda inimesed häirima on tulnud; "hea" kuninga jutu järgi küll olid tihedad suhted nende ja inimeste vahel juba minevikus, aga ehk on see vaid tema rassi mütoloogia? Võib-olla avatakse seda kunagi edaspidi?

Loo pikkus oli tõesti väheke liiast, oleks enam-vähem sama sisu ja mulje ka lühemalt võinud edasi anda, ja see veidi liiga ebameeldiva kiiksuga peategelane ka, mistõttu pälvib lugu tugeva nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, aga nõustun eelkõnelejaga, et imeliku kiiksuga peategelane tekitas omajagu võõristust. Loo peategelasteks olidki minu jaoks kõrvaltegelased. Saab ka täitsa niimoodi hästi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Maailma ennast oli seal loos rohkem, kui loo jaoks vajalik. Võibolla tuleb sellesse maailma lugusid juurde, siis võiks isegi kaaluda hinde tõstmist.....
Teksti loeti eesti keeles

Elevant portselanipoes. Nii pika loo lugemise järgselt, mis on sedavõrd hästi kirjutatud, et igav ei hakanud kordagi, teame me ikka tähelepanuväärselt vähe loo tegevuspaigaks oleva maailma ja selle tegelaste kohta. Siin loos on kindlasti liiga palju higist müttamist lumes ning motiveerimatut tegutsemist ja liiga vähe selgitusi/põhjendamist/portreteerimist.

Mis mõte on ekspeditsiooni (tsiviil)juhil, kes isegi ilma erilise provotseerimiseta hakkab töötama omade vastu? Kes täiesti võõra monstrumi vastu ilmutab seletamatut empaatiat ning oma liigikaaslaste suhtes ei tunne seda peaaegu üldse. Peast katkiolevaid inimesi on kindlasti olemas, aga miks peaks nende irratsionaalsetest tegudest reportaaže kirjutama? Loo peategelaseks olevast Rauna-nimelisest humanoidist ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

„Kuningate tagasitulek“ ei olnud see põhjus, miks ma endale Täheaja 11. numbri soetasin.

Seetõttu olin väga – tegelikult kohe eriti väga – üllatunud, kui see lugu nö. ise end lugema asus. Jutt siis Uniooni 12. piiripatrullist, mis tõttab appi bandiitide rünnaku alla sattunud tugipunktile ja kõigest sellest, mis seal siis edasi juhtus. Verd, higi ja pisaraid.

Annan kõrgeima hinde, sest see on nii palju parem kui see, mida siiani Meres’ilt lugenud olen.

Stiilist kui niisugusest

Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.

Võta pekk, aga ära lähemale tule…

Ülal on pühendatud leheruumi sellele sõnakesele „pekki“. Kusjuures lugedes ootasin justkui alateadlikult, et kohtan nähtust juba avalehel. Natuke võttis aega, enne kui selleni jõudsin. Aga kuskil vast kolmandiku peal see termin tuli, et jääda. Ei tea, kas tõesti mõjus asi naljakalt/veidralt seetõttu, et muude vägisõnade sekka tundus see kuidagi pehmeke või just vastupidi, et vandumine ja ropendamine üldiselt tundusid tekstis kunstlike lisanditena? Mingil moel on aru saada, kas ropendamisega pikitud tekst on autoril orgaaniline keelepruuk või natuke võõras, kunstlikult ponnistatud. Sel juhul võib ju ka jätta selle kasutamata. Tekst tervikuna ei pruugi sellest vaesema saada. Ütleks siis nii, et nt. Kunnasel oma triloogias ei ole (vähene) sõduriargoo nii loomulikult välja tulnud kui Meres’il. Nii mulle tundub. Ja näiteks Bujoldi kosmoseooperid on suht-koht poliitkorrektse sõnakasutusega, kuid ikka mõnuga loetavad.

Tahan, ütlen, tahan, ei ütle!

Meres ise toob välja oma kirjanduslike eeskujude loetelus (vt. kogumiku koostaja eessõna) mõtte, et võib seletada asju lahti just nii vähe kui ise tahab. Muidugi – autori/kunstniku püha õigus oma taiese kujundamisel. Aga lugejana ju ikka natuke ootaks. Võimalik, et teksti pikkus on üks põhjuseid, miks lõpuks see alateadlik ja hiljem sihipärane ridade vahele ja sõnade taha kaevumine natuke frustreerib.

Mis maailm see on? Ilmselt tuumasõja üleelanud, sest juttu on (suurest) paugust ja radiatsioonist. Seal on riigid(?) Unioon ja Konföderatsioon, kuid tehnoloogia on paras segapuder tänapäevasest ja aurumasinatest.

Kes on kuningad? Noh selge on, et neil on väline sarnasus inimesega. Neil on omadused, mis vägisi toovad meelde kõik need vampiiri- ja mutandilood: kiirus, jõud, paranemine, suhteline immuunsus tulirelvadele, ei kannata päikesevalgust, toitumine inimlihast-verest, ääri-veeri viitamine justkui oleks tegu kõrgema eluvormiga…

Aga kui kirjutaks natukenegi tausta juurde: tegelastele ja maailmale nö. ajaloo, siis ju saaks juba tõsise romaani. Muidugi ei oleks siis enam tegemist sama tekstiga.

Mis viimaks mõtlema pani: miks on lugu pealkirjastatud kuningate tagasitulekuna? Mitmuses? Tagasi tuli ju ainult üks. Võibolla näitab see, et tormasin lugedes liialt, oleks pidanud võtma rohkem aega, et selles maailmas ringi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

 Aasta 1957. Koolipoiss Kalev kuuleb enne magamajäämist oma isa juttu kellegagi, kes arutavad justkui tulevikku rändamise võimalust ja mismoodi siis inimene maailma tajuks. Et kui jääks magama nüüd ja ärkaks 150 aasta pärast. Kalev jääbki magama ja ärkab 150 aastat hiljem. Tulevikus satub ta kokku endaealise tüdrukuga, kes arvab, et poiss on valmistunud stiilipeoks. Tüdruk ei jäägi lõpuni uskuma, et Kalev on minevikust, küll aga mängib ta poisiga kaasa ja tutvustab talle tundmatuseni muutunud elu Tartus, kus kõik töö teevad ära tronkad (robotid), kus suheldakse "lokaatoriga", mis on midagi nuti/videotelefoni sarnast ja lennatakse "kopidega", mis on tillukesed hõljukid. Kalev omakorda peab tulevikulastele loendu elust 20. sajandi keskel.
 
Tegelikult ei või kindel olla, kas see kõik oli Kalevi unenägu või juhtus päriselt. Pigem see esimene. Igal juhul on autor alapealkirjastanud loo "teaduslik-fantastiline jutuke". Täiskasvanule see jutt eriti huvitav ei ole, ent arvan, et ka lapsena oleks see lugu mulle lapsik tundunud. "Hüpe tulevikku" on ilmunud kultusmainelise noortele suunatud antoloogiasarja "Jutupaunik" esimeses osas. Vana-Otepääl sündinud autori (sünninimega Maksim Reinhold) avaldatud asjade hulgas on ka teisi ulmejutte. Ühe pealkiri on "Lumeinimene", mis sai auhinnalise koha 1957. aasta ajakirja "Pioneer" jutuvõistlusel.
Teksti loeti eesti keeles

See on nii lühike jutt - alla 2 lk - et üle ühe idee sellesse ei saagi mahtuda, aga kui see idee (koos teostusega) on tundub n-ö kümnesse, siis ei olegi lühidus miinuseks.
 
Jutustaja avab uksekella peale kodu ukse. Seal seisab keegi võõras, käes ämber ja põrandalapp, kes kohe sisse trügib. Võõras hakkab ohtrate vabanduste saatel põrandat pesema, liikudes mööda maja edasi ja pidevalt rääkides, et tal on piinlik, et ta sellise asja korraldas. Koduomanik on jahmunud - oleks nagu võõras inimene, aga käitumise ja jutu järgi peaks too tema juures varem käinud olema. Elutoas tulija ohkab ja tõdeb, et "aja substantsi pole nad siiski suutnud leida", misjäärel haarab taskust küpse tomati ja virutab vastu seina.
 
Võib-olla on selle kirjelduse järgi juba arusaadav, milles loo uba, nii et vabandan, kui kellegi lugemisrõõmu ää rikkusin.
Teksti loeti eesti keeles

Tuntud kirjanik Walter Streeter saab lugejalt lühikese ja ebamäärase kirja. See on justkui kriitiline ja etteheitev kirjaniku karakteriloome suhtes. All on ainult initsiaalid W.S. Kirjanik kehitab õlgu, aga vastata ei saa, sest aadressi ei ole. Kirju samade initsiaalidega tuleb veel, need muutuvad ähvardavamaks ja kirjanik märkab, et need on iga kord saadetud umbes 50 miili võrra lähemal tema elukohale. Viimases kirjas lubab W.S. nädalavahetusel külla tulla. Kirjanik märkab, et initsiaalid langevad kokku tema enda omadega, aga ta pole ju kahestunud isiksus, kes endale kirju saadab. Talle meenub aga üks samade nimetähtedega tegelane, kurjategija, kelle ta ühes oma raamatus halastamatult võlla saatis. Ta informeerib politseid, kes lubavadki nädalavahetuseks tema tänavale politseiniku julgestama saata. Nädalalõpp on käes, politseivormis mees jalutab tänaval, heliseb uksekell...
 
Edasi loete seda sünget juttu juba ise World Review'st, kogumikust "The White Wand and Other Stories" (1954), nagu siinkirjutaja, või mõnest muust avaldamiskohast.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu sain raamatukogust noorteraamatute riiulist, põhilised tegelased on 17-aastased. Märksõnad: satanism, ohtlikud sektid.
 
Lugu saab alguse ühelt erapeolt, kus Gerda tutvub Sixteniga. Samal peol tapab keegi rituaalselt naabri koera ja külaliste seas nähakse musta riietatud võõrast poissi. Sixten on üks kahest tegelasest, kelle kohta me teame, et tema päris vanemad pole teada. Teine poiss on Stefan - teda kasvatab vanaema. Poisid ei ole omavahel tuttavad ja seda, et nad on kaksikvennad, saame teada alles raamatu keskpaigas. Mingil hetkel selgub, et nende ema viibib juba aastaid vaimuhaiglas ja et ta oli noorena tõmmatud satanistide sekti. Seal sünnitas ta sekti juhile kaksikud, kes lubas need aga tehingu käigus Saatanale. (Nii et siis peaaegu nagu Eesti oludesse toodud "Rosemary's Baby".) Lepingu täitmise ajaks pidi olema poiste 18. sünnipäev. Nüüd on selle tähtpäevani veel lühike aeg ja tekib küsimus, kuidas toimuvat ära hoida. Poisid ise ei ole kaastööaltid, sest neis süvenevad saatanlikud jooned: nende teadvuse võtab aeg-ajalt keegi või miski üle ja sellel ajal teevad Stefan ja Sixten nii mõndagi tülgastavat.
 
Süžee jõuab lugejani erinevate tegelaste silmade läbi ja lühikeste peatükkide ajajoon ei ole lineaarne. See sunnib mõnevõrra pingutama, kaasa mõtlema. Lisaks põhiliinile on põimitus loosse muidugi sugupooltevahelisi suhteid ja ka neid probleeme, mis tekivad siis, kui üks sõpradest on jõukate vanemate laps ja teine peab leppima miinimumiga.
 
Ma oletan, et vastavale vanusegrupile on see täitsa tore raamat. Seda lugedes oleksin tahtnud noorem olla, siis oleksin ilmselt parema hinde pannud ja arvatavasti ka mõnedele liiga lihtsatele lahendustele läbi sõrmede vaadanud.
Teksti loeti eesti keeles

See peaks olema seitsmes (aga mitte viimane) raamat kahasse kirjutatud sarjast "Professionalnõi oboroten". "Libahuntide arhiivid" liigitub koomilise ulme alamžanri, ent samas ka paljude fännide seas hinnatud kassiulmesse.
 
Romaanis seiklevad ukraina/vene/tatari taustaga abielupaar Aleks ja Alina ning trullakas kõnelev kõuts Pusik. Kõik kolm on eriagendid salajases tulevikuorganisatsioonis nimega Baas, kassi ja abielupaari vahel ei ole peremehe/lemmiklooma suhet. Kuigi lugu on kirjutatud Alina silmade läbi, eendub dünaamilisest triost kass, kelle totaka käitumise tõttu saab igasugust nalja: kõuts on buliimik, kõrge enesehinnanguga, rahahimuline, keeruliste peresuhetega. Kolmiku ülesandeks on teleporteeruda ajas ja ruumis sinna, kuhu vaja, ja võidelda igasuguste pahalastega, kes pärinevad slaavi mütoloogiast, ilukirjandusest. Nt lk 107 on lühike loetelu Baasi viimastest töödest: Röövel Ööbiku vahistamine ja väljasaatmine Istanbulist, Peata Ratsanikule uue pea hankimine, Gulliveri vabastamise apellatsioonikaebuse esitamine, tegelemine Winnie Puhhiga, kes Põrsakest pantvangis hoiab jne.
 
"Libahuntide arhiivid" koosnev 5 peatükist, millest igaüks sisaldab kolmiku ühte missiooni. Esimeses osas teleporteerutakse Arhangelskisse, aastasse 1775, kus üks kikimora on asunud kimbutama kohalikku kõrtsi ja - nagu selgub - soovib koos Rootsi isandatega Vene impeeriumist eralduda, luues omaette riigi. Teises episoodis sõidavad Aleks ja Alina oma kassile järgi Tsooni (Strugatskite omasse), kus too otsib koos teiste stalkeritega mingit kõike soove täitvat võlupalli. Kolmandas peatükis teleporteerutakse Holmesi-aegsesse Londonisse, kus ülesandeks on päästa kuulus detektiiv Moriarty käest, sest Reichenbachi joa juures toimunu sai nii õnnelikult lõppeda vaid seetõttu, et tulevikust tulid eriagendid ja aitasid Holmesi. Neljandas osas otsitakse taga kassi eksabikaasa küüneterituspalki ja viimases episoodis põrutatakse Rooma, kes Julius Caesari Vari turiste tapab. Kõigis osades n palju tähelepanu kulinaarial ja tegelaste rietusel; viimast peatükki saab kasutada ka Rooma reisijuhi või ajalooõpikuna, mille kirjutamiselon ilmselt kasutatud palju Vikipeedia abi.
 
Romaanis on ainest viieks komöödiafilmiks. Ega ei ole lihtne kirjutada 300 lk teksti, kus igas lauses või vähemalt lõigus on kild, vaimukus, nali, totrus, ja jääda sealjuures kõrgele tasemele. Seetõttu ei ole iga vaimukus väga vaimukas, aga mingil moel püsivad autorid siiski pinnal. Kõrvuti inimestega tegutsevad kääbikud, gnoomid, trollid, näkineiud, vampiirid, biorobotid jne. Kohati jääb mulje, et inimesed on üldse vähemuses. Komöödiažanr lubab vältida loogikat ja tõsiseltvõetavust, mis annab kirjanikele vabamad käed. Tulevikuagentide kõikvõimsus vaheldub nende ootamatute hättajäämistega, aga alati on mingi deus ex machina, mis nad päästab. Kohe algusest on selge, et midagi halba kangelastega juhtuda ei saa - isegi kõik n-ö pahalased on omamoodi nunnud ja lobisemishimulised tegelased.
 
Ajaviiteline koomika neile, kellel on vastavat soolikat. Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Järg eelmistele osadele adventures of "Deadly Dimensions" ja "Neural Psychoses" (sarja nimi on "Sherlock Holmes vs Cthulhu"), kuhu jookseb ka hulk selle raamatu sündmusi. Üldiselt on see üks erakordselt jabur tramburai, mille tegevus toimub 1891 Innsmouthis, Lovecrafti loomingu tundjatele teada-tuntud rannikulinnakeses. Holmes, Watson, Watsoni naine, väike laps, lapsehoidja, professor Moriarty, Cthulhu, Dagon ja veel mitu tegelast varasematest osadest kogunevad ühel ajal sinna, et lahendada dagoniitide ordu ja planeedi Maa eksistentsiaalseid küsimusi. Moriarty probleem oli vist tegelikult maisem - saada kätte tüüp, kes oskas tinast ja väävlist kulda valmistada.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 1936. Järgmine aasta on kirjanik Lovecrafti surma-aasta, aga ta ise seda veel ei tea muidugi. Ta saab kirja Pennsylvania karupersest kelleltki Ezekielilt, kes tahab, et Lovecraft aitaks tal valmis kirjutada väidetavalt dokumentaalse teose "The Animal Truth". See peaks kujutama metsas elavaid loomi, kes on hakanud mõjutama koduloomi nende peremeeste vastu. Millel need väited põhinevad, pole selge. Lovecraft keeldub ja saadab ettemaksuks kaasa pandud raha tagasi.
 
Siis liigub kaamera sinna karuperse, kus näeme seda Ezekieli. Ta on oma maamajas äsja tapnud isa, aga ta ei püüagi mõista, miks vanamees mitu päeva voodis lebab ja haiseb. Ezekiel on vägivaldne, inimvihkajalik, viskijoodik. Öösel läheb ta metsa jahile, käib neljakäpakil ja ulub. Teda kardetakse. Ta on nagu tegelane mõnest Lovecrafti teosest. Tema järgmine kiri Lovecraftile ja telefonikõne on juba ähvardav.
 
Siis saame teada kohaliku konstaabli mõtetest Ezekieli mineviku kohta: kuidas ta ema end peale poja sündi kahtlastel asjaoludel üles poos; kuidas käisid jutud, et ema näitas end piirkonnas veel pärast surma; kuidas nende maamajast leiti voodoo-nukkude sarnaseid esemeid. Politseinik läheb maamaja kontrollima igaks juhuks, sest isa ja poega pole mõnda aega näha olnud. Majast leitu sunnib teda hooneid kiiresti põlema panema. Kirjanik Providence'is sellest midagi ei tea, aga ta täheldab teravaid valusid kõhus, haiguse intensiivistumist... (Ta suri peensoolevähki.)
 
Mitmeti tõlgendatava lõpuga lugu on väga sisutihe ja selles oleks olnud materjali kas või romaaniks.
Teksti loeti inglise keeles

Väike kaevanduslinnake (1000+ elanikku) Delaware'i osariigis. Aasta on umbes 2017. Söekaevanduse ümber tiirlev elu kulgeb nürilt juba üle 100 aasta. Peategelane Allison on suutnud siiski kaugemal keemia-alase kõrghariduse omandada, ent saabub nüüd tagasi koju. Kaevurist isa on vahepeal surnud, matusele tütar ei jõudnud. Kummalisel kombel ei taha ema rääkida isa surma asjaoludest, ka teised tuttavad on sõnakehvad. Allison hakkab uurima isa surma, kaevates muuhulgas üles isa surnukeha: on ainult mõned luud, pealuu on kadunud. Selgub, et juba sadakond aastat on kaevanduses hukkunud või jäänud kadunukd vanemaid kaevureid, enamasti juhtub see kevaditi või sügiseti. Kaevandus aga maksab lesele tavaliselt elu lõpuni head kompensatsiooni. Mis toimub?
 
Allison siseneb öösel salaja kaevanduse hoonetesse ja avastab sealt keemialabori ning mingi protoplasma taolise piiritute mõõtmetega elusorganismi moodi olluse. Ent jääb ka kohe valvuritele vahele.
 
Peaaegu romaani mõõtu loost jäävad vastandlikud muljed. Ühelt poolt väga teravapilguline psühholoogiline vaatlus - seksuaalsuhete psühholoogilised nüansid (seksi on loos rohkem kui tavaliselt ulmelugudes), hariduse, väikelinna trööstituse, vanemate-laste suhted. Teiselt poolt on süžee ulmeline osa kuidagi väga mannetu - kosmiline olevus, selle huvi naise keha vastu, kaevanuses toimuv kui justkui täiesti teadmata asi julgeolekustruktuuridele, jms.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Korralik ja fantaasiaküllane käsitöö, kus domineerivaks muljeks pole mitte action, Kiievi ja Moskva Vahtkonna juhtide napisõnalisus, sügavamõtteline vaikimine: ikka ja jälle jäävad need tüübid mornilt vaid, vahivad alluvaid informeerimata enda ette. nii jääb ka lugejal kannatlikult oodata, et millal teadmamees suu lahti teeb ja selgitab, mis siis tegelikult toimus või toimuma hakkab. Ma arvan siiski, et aasta pärast oskan ma selle romaani kohta öelda vaid seda, et "olen lugenud ühe vene autori raamatut - autori nime ja raamatu pealkirja ei mäleta -, kus tegelaseks oli ka üks eestlasest maag-inkvisiitor Edgar"...
Teksti loeti vene keeles

Nõukogude Liit, Moskva, 1938. Kõrge julgeolekukomissar Jessenin saab ülesande uurida noore naise Marina kadumist. Marina oli ministeeriumis töödanud tõlk, kelle lummav sarm oli toonud kaasa palju murtud südameid nõukogude kultuurilise ja poliitilise eliidi seast. Teda tundsid nii Stalin kui ka ülesande saanud Jessenin. Kadumisest on möödunud 7 kuud. Viimati nähti naist uusaastaööl, kui ta viibis keelatud džässmuusikaõhtul, millele tehti haarang. Ta pidi minema kellegi juurde võimikoridorides, et päästa õnnetuid muusikuid.
 
Jessenini probleem on selles, et tema ise tappis tol ööl Marina ja mattis selle koos gorilla-tüüpi autojuhiga maha. Ent Marina vaim jäi "ellu" ja hakkas Jesseniniga kaasas käima, ajades temaga juttu ja esitades aeg-ajalt küsimuse "Miks sa mu tapsid?" Mees ei oska sellele õigesti vastata. Teda hakatakse hulluks pidama, kui ta räägib tapetu vaimuga, keda keegi teine ei näe ega kuule. Nüüd hakkab ta läbi viima vormilist uurimist, vaadates, kas saab tapmise kellegi kaela sokutada.
 
See on väga muljetavaldav lugu, lausa ootamatu oli sellise peale sattuda. Erinevate episoodide kaudu avaneb terrorirežiimi süda, selguvad suhted NKVD kõrgemas ešelonis, süsteemi ja lihtsa inimese vahekorrad. Kas see kõik nii oli, ei tea, aga jääb usutavuse mulje, sest see on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Kõike seda seob erinevate meeste armastus kauni - ja juba surnud - naise vastu. Väga tundeline lugu, ma ütleks.
Teksti loeti inglise keeles

 
"Ma pöördusin tagasi Dublinisse suvel, kui ma oli saja kaheksakümne seitsme aastane."
 
Selle lausega algab igavese elu mõistatuse avastanud okultisti/maagi jutustus. 30-aastase mehe kehas elav Charles on sündinud aastal 1810, ta on elanud läbi palju erinevaid elusid, nii luksuslikku ja naudingurikast kui ka askeetlikku ja rasket - vahelduseks. Ta on intelligentne, palju lugenud ja mõelnud, ta on kindlate eetiliste põhimõtetega. Pika elu jooksul on ta olnud ka palju kordi suhtes/abielus, olles siiski pärast paarikümneaastaseid perioode lavastanud enda surma, et vältida tema suure saladuse ilmsikstulekut.
 
Nüüd on aga tema kannul teised rituaalse maagia harrastajad ühest ringist (The Circle), mille liige ta on olnud. N-ö kolleegid on mõistnud, et Charlesil on võti igavesele elule ja nad soovivad selle temalt välja pinnida, sest kes siis ei tahaks surma vältida? charles leitakse üles, teda veendakse, meelitatakse ja ähvardatakse. Mees ei nõustu kolleegidega oma saladust jagama. Ta on veendunud, et nood kasutavad seda halbade tagajärgedega. Kavatsused võivad olla head, aga inimkonnale oma headuse-nägemuse pealesurumine ei saa lõppeda hästi. Ta otsustab vastu võtta lahingu, teades, et on oma võimetelt teistest üle. Asja komplitseerib tema uus naissuhe, kes juhuslikult mõistab, et Charles on ligi 200-aastane.
 
Loos on pikki mõttekäike üksikisiku vastutusest, moraalist. Üldiselt on see küllaltki intellektuaalne ja hästi kirjutatud lugu, hoolimata leierdatud teemast.
 
Mul on mõningaid kahtlusi selle loo avaldamisaasta suhtes. Lugesin kogumikust "Other Voices, Darker Rooms. Eight Grim Tales". Samas on võrgus vihje, justkui oleks autor abaldanud aastal 1983 romaani nimega "The Stranger". Loos on alla 60 lehekülje, nii et kahtlused jäävad. Kaudselt toetab aastat 1983 siiski asjaolu, et loo tegevus algab aastal 1982.
 
Autori kohta leiab võrgust rohkem materjali seises tema tegevusega Ameerika Natsiparteis ja muudes valgete ülemvõimu pooldavates organisatsioonides.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sisu sarnaneb mõnevõrra "Kümnele väikesele neegrile".
 
Ilmakuulsat rockbändi on tabanud kaotus - nende kitarrist sureb narko üledoosi. Bändi juht ja laulja Jenny on maenduses, ent mõne aja pärast teeb ansambli mänedžer ettepaneku minna salvestama uusi laule kaugel Walesi pärapõrgus asuvasse äsja avatud lindistusstuudiosse. Stuudio on ehitatud iidse mungakloostri varemetele ja saja aasta eest on seal pesitsenud kummaline enesetapusekt. Veidi eemal metsas on druiidide kiviring, stuudio omanik ja tema abilised on haaratud mingisugusest New Age'i teooriast...
 
Lumetorm lõikab stuudio ülejäänud maailmast ja majas hakkavad järjepanu toimuma surmajuhtumid. Iga surmaga kaasneb kirjake, kus anonüümne saatja tsiteerib surmadega kokkusobivaid laulusõnu. Tapamajaks muutunud hoones on ilmselt mõrvar, aga kes? Asja ei tee lihtsamaks teisest ilmast ühendust võttev surnud kitarrist, kes astub Jennyga vaimu kujul ka armuühtesse ja sekkub teadmata meetodil ka bändi uutesse salvestustesse.
 
Lobedalt kirjutatud põnevuslugu, kuigi klišeesid on rohkem, kui olla võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Õhtu maamajas, verandal istuvad viis inimest, 2 abielupaari ja veel üks mees. On nii-öelda ühine õhtusöök. Kohe maja juures on ka väike metsatukk, kus kunagi olla olnud nõidade kooskäimise koht. Trükiruumi on kulutatud 5 inimese omavaheliste suhete ja suhtumiste kohta. Sümpaatseima mulje jätab majaperemees, kes eriti ei räägi ja näib pigem tukkuvat. Üks külaline märkab metsatukas mingit liikumist ja minnakse kambaga "nõida" kinni püüdma. Kätte saadakse aga hoopis üks mustlasneiu, kes olla juhuslikult maja lähedale sattunud. Mustlanna veetakse tuppa, antakse süüa ja kästakse tal seltskonna lõbuks ka ennustada. Ennustamine - klaaskuuliga - hõlmab aga ka vaadet minevikku ja kui ennustaja räägib üksikasjalikult ära kellegi mineviku truudusetuse ja kellegi tuleviku truudusetuse, löövad osalistel emotsioonid lõkkele. Vaid vaikne majaperemees jääb rahulikuks ja teeb kiire otsuse lahkuda koos mustlasnaisega taborisse.
 
Sümpaatne lugu. Seda võiks määratleda ka nukratoonilise psühholoogilise jutuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kuressaare, vabaõhukohvik, aasta 1924 (aastaarvu pole küll mainitud, aga et tegelaste hulgas on para-ajakirja Fakiir toimetaja ja see ajakiri ilmus ainult nimetatud aastal, siis tuletame). Endine linnapea Heinrichsen omab meediumivõimeid ja peamiselt kasutab ta neid võimeid surnud kuulsate luuletajate teispoolsusest kohaletoomiseks - eesmärk lasta neil kirjutada uut loomingut, et siis sellega äri teha. Ei-tea-mitmendat-korda juba kutsub ta välja Puškini, kes on tüübist tõsiselt väsinud. Käsu peale ta siiski luuletab midagi, millega Heinrichsen siiski rahul pole, parandades ja kirjutades suurvaimu poeesid oma meele järgi üle. Kui kohvikusse tulevad kohalikud konstaablid, relvad vööl, tekib vihasel suurvaimul mõte proovida siinpoolsuses midagi muud kui lihtsalt luuletada...
 
Humoorikas ja puändikas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tagakaanelt: "Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase." Väited vastavad tõele. Kõige enam on see siiski "Salatoimikute" stiilis põnevik, kus üleloomulik põimub kuriteo või muidu tavapäevase eluga.
 
Proloog algab linnuse õuel, kus näeme leekides hukkuva naise teadvust. Oma vaimu- ja hingejõudu pingutades väljub ta kehast ja valmistub järgmiseks eluks. Et järgmises peatükis oleme tänapäeva Eestis ja näeme maailma nooremapoolse naise Natali silmade läbi, tuleb eeldada, et tegu on reinkarnatsiooniga. Natali on nn selgeltnägija, kel on võime (tahtmatult) ka poltergeisti tüüpi nähtusteks, paigutades välgukiirusel nt lauanõusid ühest toa otsast teise. Ühe korra on ta ka tahtmatult materialiseerinud sõbranna kadunud sõrmuse. Ta on aastaid olnud abiks politseile kuritegude lahendamisel. Kui jõudsin mõelda, et tegu on vägagi New Age'i hõngulise raamatuga, tuli kohe järgmises lõigus ette koht, kus peategelane väljendab oma suurt vastumeelsust ja põlgust nn uusvaimsuse suhtes - aga see vist käib selle nähtus ejuurde: nagu hipster ei tunnista end meeledi hipstteriks...
 
Põhisündmused saavad alguse järjekordsest politsei abipalvest - tuleb tuvastada Läänemerel sõitev kahtlane laev - mis on koormaks, kuhu sõidab jne. Samal ajal soovitakse Natali võimeid uurida ühe teadlase poolt, kellel on katsetel kaasas ka ilmselt julgeoleku või sõjandusliku maailmaga seotud tüüp. Üldsielt - selgub, et Natali on oma ande tõttu saanud teada liiga palju ja ta muutub ise tumedate jõudude sihtmärgiks. Teine peategelane - politseiuurija Rainer - saab mingil moel tema kaitseingliks ja samuti saab mees omakorda kaitset sensitiivilt. Et Rainer on lahutatud mees ja ka Natali elab üksi (kui välja arvata nõia kaaslane, kassipoeg), siis ei tasu imestada, kui asjad lähevad nii, nagu nad tihtipäevale lähevad. Omavahel põimuvad Natali eelmine elu, tema hukkumine tuleriidal nõiasüüdistuse alusel, tänapäeva kuriteod, teadustöö, armukolmnurk ja muu selline. Kuigi Natali väljendab üleolekut New Age'ist, läbivad tema maailmanägemust sellised termind nagu karmaline taak, keha meridiaan, ülitaju, egost loobumise tee, vikerkaarekeha, energiad jne.
 
Ei tea, kui tõsiselt autor ise nendesse suhtub, aga raamatukaanel on peetud vajalikuks mainida, et autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt, viibinud Himaalaja mägedes kloostrites, õppinud hiima meistrilt taji'd ja kirjutanud ülikooli lõputöö Laozi "Daodejing'ist". Üldiselt on selles raamatus kummaline kompott justkui kerglasest põnevusest ja suhetest ning teiselt poolt Oriendi-hõngulisest metafüüsilisest maailmatunnetusest, mis on paljude inimeste jaoks midagi põhilist ja fundamentaalset. Väga vastu see kombinatsioon mulle ei hakka, aga vaimustust ka ei tekita. Seda lugu ei ole raske ega vaevaline lugeda. Pigem soovitaksingi seda neile, kellel on põnevusromaanide soolikat ja kes ootavad raamatust sündmuste hoogsat arengut.
 
"Meedium" on Olivia Mindi (ilmselt pseudonüüm) esimene romaan ja selle nime alt me rohkem teoseid näinud ei ole. Tegu on ka kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris äramärgitud tööga. Panen kolm plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
 
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles

See on vampiirilugu, millel on märkimisväärseid sarnasusi Le Fanu klassikalise"Carmillaga": tegevus toimub mõisahäärbertites (ühte nimetatakse chateau'ks), vampiiri ohver on alaealine ja teda kasvatab üksikvanem. Erinevalt Carmillast on vampiir ja ohver meessost ning sündmused kulgevad palju hiljem, umbes 1950, kuigi õhustiku mõttes mõjub ajastu palju arhailisemalt.
 
Inglismaa. Rikas maaomanik on hiljuti matnud naise ja tal on hea meel, kui saab juhtumisi vaheldust pakkuda oma pojale: nende kandist satub läbi reisima prantslasest härra (samuti hiljuti üksikisaks jäänud), kes teeb ettepaneku, rakendada tollal moodsat nn lastevahetust - ühe pere lapsed lähevad mõneks ajaks teise perre elama. Denis hakkab koolivaheaegadel Prantsusmaal käima. Ent siis teatab Prantsuse võõrustaja, et Denis rohkem tulla ei saa. Et on juhtunud midagi ja ta peab kaitsma ennast ja teisi - selline segane jutt. Inglismaale tagasi saabuv Denis on otsekui "ära tehtud" ja igasugune usaldus isaga on kadunud. Ei-tea-kuidas saabub ühel päeval aga Denisi juurde keegi kummaline mees Raoul, kellega Denis olevat Prantsusmaal parimaks sõbraks saanud. Pereisa ei ole suuteline kummalisest mehest lahti saama, kuni ühel päeval ta vihahoos ründab meest, kes haihtub otsekui õhku. Poeg põgeneb kahtlast sõpra otsides Prantsusmaale ja üle poole lühikese romaani tegevusest toimubki Mandri-Euroopas.
 
Kui hakata mõtlema, siis sõna "vampiir" vist kordagi tekstis ei kasutatagi. Põhjus, miks Raouli ja Denisi kummaline suhe Denisi isa ärritab, võis olla ka kahtlus poisi seksuaalses kuritarvitamises. (aga ka selliseid sõnu tekstis ei kasutata). Otsesõnu ei viidata ka vereimemisele, vaid räägitakse poisi kuhtumisest. Üldsiselt on kogu lugu psühholoogiliselt veider ja ebausutav. Kui tegevus oleks toimunud 100 aastat varem, siis ma võiksin ehk veel kuidagi kahe prk-pea käitumist mõista. Arvatavasti on ebausutav käitumine vajalik selleks, et loo sündmused enne nede algamist ära ei lõpeks.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugu ulme vanimast, hinnatuimast ja väärikaimast alamžanrist.
 
Advokaat saab kirja vanalt armastuselt, kes kutsub teda kiiresti enda juurde maahäärberisse. Tema abikaasa on haige, aga ilmselt mitte füüsiliselt haige, ja naine on hädas. Kohapeal selgub, et majaperemees tunneb seletamatut hirmu, vahib pidevalt ühele küljele, võpatab iga krõpsu peale. Tema vestlusteemades on hakanud domineerima kohalik (Šotimaa) vanem ajalugu, paganlikud riitused, roomlaste ajajärk. Ta on soetanud koju haruldase Justinianuse büsti. Lõpuks soostub ta oma murest rääkima: ta tajub enda lähedal mingisugust varikuju, kelle kohta ta on veendunud, et see on Kurat ise. Kurat ei jäta teda rahule ja väidetavalt poeb ka tema kehasse, kui mitte pole seda juba teinud. (Ka keiser Justinianus oli väidetavalt Saatanaga lepingu sõlminud.) Advokaat peab juttu hullumeelsuseks, ent nii tema kui ka kohalik vaimulik hakkavad samuti tajuma hirmutunnet ega oska seda kuidagi seletada. Sündmused ja hirmud kulmineeruvad mõne päeva pärast sellega, et n-ö seestunu tormab kodust välja mägede ja soode maastikule, kus siis teda kätte saada püütakse ja kus selgub, et asi ongi tõsisem kui tavaline vaimuhaigus.
 
  Justkui mitte väga põnev sisu, aga kui sugestiivselt edasi antud - ega minu sünopsis ei saa kirjaniku haarava sulejooksu vastu. Jutus on palju šoti murrakus või šoti päritolu sõnu, mistõttu sõnaraamat on lugemisel tarvilik.
Teksti loeti inglise keeles

Gerald Deane on arst, kes loo alguses saab kokku lapsepõlvesõbraga. Vestlus läheb üle igavese elu võimalikkusele, teadvuse püsimesele pärast füüsilise keha surma. Deane'il on rääkida kummaline lugu iseendast, mis moodustab mahuliselt suurema osa sellest jutust.
 
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
 
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
 
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...
Teksti loeti eesti keeles

"Dark Chamber" on gooti stiilis romaan ja liigitub ilmselt ka nn hullu teadlase alamžanri. Tegevus kulgeb umbes romaani kirjutamise ajal USAs, kus peategelane, 30-aastane muusik, on kutsutud tööle ühte maahäärberisse. Häärberis elab jõukas härra, nimeks Richard Pride, kes püüab leida kinnitust oma teooriale nn esivanemate mälu säilimise kohta iga elusolendi (ala)teadvuses. Selle teooria üsnagi tuntud osa on see, et teatavad aistingud (lõhn, heli, pilt jms) ergastavad mingisuguse mälestuse minevikust, mille inimene on juba ammu unustanud või mida ta pole teadlikult kunagi mäletanudki. Teooria tundmatu osa liigub ajas veel tahapoole, kus stimulantide (peamiselt narkoained) saab inimese teadvuse viia esivanemate teadvusega ühte ja näha kauges minevikus toimunut. Sealhulgas ajast, mil inimene polnud veel inimenegi, vaid nt mingi vee-elukas.
 
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
 
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
 
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
 
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Aasta on umbes 2080. Maalaste kosmoselaev kapten Carlsseni juhtimisel leiab ilmaruumist mahajäetud hiiglasliku (80x50 km) võõrtsivilisatsiooni laeva. Laevas on mh mõnikümmend inimesesarnast olevust, kes näivad viibivat letargias või vegetatiivses seisundis. Otsustatakse  kolm tükki Maale kaasa võtta - kaks mees ja üks naine (naine on väga seksikas, ka seljali lebades on tema rinnad vetruvad ja kikkis). Paraku osutub see otsus valeks, sest tegu on vampiiridega, kes otsivad võimalusi elusorganismide elujõu endasse imemiseks. Palju juttu käib lambda-välja ümber, mis on elusorganismi tunnus. Vampiirid hülgavad oma kehad ja hakkavad hüppama ühe inimese seest teise sisse. Süümepiinu tundev kapten Carlssen hakkab koos ühe teadlase ja politseišefiga vampiire jälitama, mis pole aga lihtne, sest väliselt midagi tuvastada ei ole. Jama ka see, et üks vampiir seestub Suurbritannia peaministrisse. Lõpuks läheb kõik siiski hästi.
 
Seda lugu on mingil määral huvitav lugeda, aga lõpus keeratakse peale mitu keerulist puänti ja ega ei viitsinudki meelde jätta, mis kogu selle segase loo taust oli. Natuke pani muigama, et kuigi inimkond või tiirutada kauges kosmoses, näib Maa peal romaani kirjutamise ajaga võrreldes olevat suurim tehniline saavutus videotelefon (telescreen), mida saab aga kasutada ainult lauatelefoni põhimõtte, st ruumis, kus see juhtmega seina küljes on.
Teksti loeti eesti keeles