Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980–

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Kuningate tagasitulek

(lühiromaan aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.769
Arvustused (13)
Meelis Sepp

Tunnustan tublit tööd selle lühiromaani kallal, aga paraku ei meeldinud!

Esimene võrdlus, mis pähe kargas oli: "Stalker", ehk siis "Väljasõit rohelisse". Teine - Siim Veskimees. Nii vähe kui ma ka Veskimeest lugenud olen, täpselt tema stiil, tema karmi liini süžee, isegi tegelaste dialoogid olid kui Veskimehe sulest. Ma ei tea kas sarnasus (ja see sarnasus võib eksisteerida ainult minu meeltes) on tahtlik või puht juhuslik, ja tegelikult see pole üldse tähtis. Arvatavasti mulle ei meeldinud see lühiromaan samadel põhjustel: mulle väga Veskimehe stiil ei istu.

Merese senised lood (vähemalt 2 neist, 3dat pole ma veel lugenud) on sellised...feministlikud. Või ütleme siis, et naiseliku fantasy esindajad. Sellised kus tegevus toimub nagu ikka miskis omaloodud maailmas, mis vähem või rohkem sellist tulirelvadeta ja vähimagi tööstusliku revolutsiooni märgita keskaega kõvasti meenutavad. Vaat ja sellistes maailmades siis toimub miski traagiline tundlemine, keegi emotseb kõvasti, pahad kiusavad häid jne. Ma ei ütle ühtki paha sõna nende kohta, loetud 2 lugu mulle väga meeldisid mõlemad. Aga vaat see praegune, see praegune lühiromaan ei meeldinud. Stiililt oli see pigem juba sf, kuskilt tagant aimus miskit postapokalüptikat.

Tegemist on mingisuguse luureretke kirjeldusega ja kogu lühiromaan keskendubki luurerühma liikmete tegevusele. Algul on neid rohkem, õige pea jäävad aga järele ainult komandör Katja, keegi Raun, siis miski raskelt haavatu ja siis bandiitide seast värvatud mulatipoiss Hamilton. Nende ridu harvendab mingi müstiline Kuningas, kes muidu on nagu kahemeetrine mehemürakas, juuste, habeme ja riietega ja puha, ainult et kütib ja sööb liha nagu tiiger ja üleüldse, inimesega siiski tegu pole, kuigi Kuningas isegi räägib.

Kuningaid on vähe, aga siiski mitmeid ja mingil ajal sekkub veresauna keski teine Kuningas, kes ilmutab inimeste suhtes tuntavat poolehoidu ja päästab luurerühma riismed oma liigikaaslase käest.

Taustal on miskit suuremat, mingi Uniooni - Konföderatsiooni konflikt + metsades hulkuvad partisan-bandiidid, aga USA kodusõjaga loomulikult tegu siiski pole.

Loo arenedes sekkub tegevusse mingi regulaarväeosa, kes on Kuningate potentsiaali vägeva lahingujõuna arvestades saadetud elusalt mõnd kinni võtma. Ja siinkohal lõpeb sisust rohkem rääkimine, edasi lugege ise. Täheaeg nr.11, parem kui ostate, saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest, aga kui muidu ei saa, võib ka laenutada raamatukogust.

Lugu oli vägev, aga nagu ma juba ütlesin, minust vähemalt libises kogu see lumine ja verine saaga suht puhtalt üle. Ei tõmmanud kaasa, ei köitnud, kuidagi igavavõitu oli minu jaoks. Veidike häiris kummaline vandumine "pekki", mida iga natukese aja tagant kõik tegelased kuuldavale lasid, aga noh, see on juba pisiasjades norimine. Ma päris täpselt ei teagi, miks ei meeldinud. Algus tundus mulle kuidagi "stalkerlik", ehk oli see vene ulme pahahaisuline pahvak, mis häiris, ehk miski muu. Tunnustan ja annetan keskmise "kolme".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ma tavaliselt hoidun arvustamast teoseid-kogusid-lugusid, millega ma kuidagipidi seotud olen. See ei ole raudne reegel, aga üldiselt arvustan ma eesti autorite loomingut ainult siis, kui saan seda sisemise kompromissita teha ja/või – nagu antud juhul – mulle senised arvustused karjuvalt ebaadekvaatsetena tunduvad. Ma olen juba väljendanud oma muret seoses Baasi risustumisega, st aeg-ajalt on mingil kolmandajärguselt saastal neljad-viied, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Ja see ei ole ainult meie mure. Olen IMDB-s leidnud fantastilise hindega idamaade ulmefilme, mis tegelikult sobivad mu kuldkaladele hulga rohkem kui mulle – ohutum, noh, pole aju, mida kahjustada...
Antud juhul pole tegemist ju mingi erilise šedöövriga, kuid tegu on ikkagi kirjandusega ja see on ilmselt paljudele tabamatu, kuid väga oluline erinevus 9/10 viimasel ajal ulme silti kandavate kirjandusesarnaste toodetega võrreldes.

Kui ma seda lugu lugesin, mõtlesin, et kuidas kurat ma selle baasi kirja panen nii, et mõte kaduma ei läheks, aga ma ka edaspidi saaksin autoriga ühes ruumis viibida :-P Et see on kõige antifeministlikum teos, mida ma olen üle tüki aja lugema sattunud. Kandev idee: naised, sh ka lesbilised naised langevad müraka, metsiku, tapahimulise mehe jalge ette, kui see neile pisutki positiivset tähelepanu pöörab; antud juhul lubab neid mitte ära süüa. Sellise mehe nimel on kõik lubatud, sh massimõrv. Inimesed, inimliik, kodu, varasemad suhted – mitte miski ei loe (aust ja kohusetundest ma ei räägigi, seda pole neil tegelastel olemaski), kogu endine elu heidetakse mängleva kergusega kõrvale, kui tuleb ülekahemeetrine karvane vägilane ja ütleb, et nüüd oled minu oma.
Ja ma sain aru, et mul on Triinu juures lootust... (Olgu, rumal nali, ma olen ise kogu aeg rääkinud, et ärge ajage autorit segi peategelasega...)

Teatud lähenduses on võimalik lugusid kirjutada lähtudes sündmustest (ehk kitsamalt püandist) või kontseptsioonist. Triinu näib kirjutavat oma lugusid peamiselt lähtuvalt kujundist, meeleolust, mingist enam-vähem visualiseeritud konstruktsioonist, millele ta siis sündmustiku ümber kasvatab. Minu kõige suurem etteheide selliselt kirjutatud lugudele – krt, liiga selgelt on näha, et dekoraktsioonide taga ei ole midagi. Nagu teatris – ma tean, et sel põõsal või majal seal laval puudub teine külg, et natuke prožektorivalgusest väljas on vaid tolm ja tumedad varjud. Meenub näiteks Nossovi „Totu kuul”, kus jõuti järeldusele, et Kuul kommunismi ehitada ei saa, sest seal pole hiidtaimi, järelikult ütleb teos, et kommunism on võimatu ilma nõidusliku põllumajanduseta. Või Martini „Jää ja tule laul”, kus pagenduses kuninganna pääses haledast hukust kusagil karuperses ainult sellepärast, et haudus välja lohed, ja seega on sõnum kõigile eskapistidele – ilma lohemunadeta ei pääse sa reaalsusest kuhugi. Aga paljud suudavad või oskavad niimoodi mõelda? Oma variandi kuningatest arusaamiseks esitasin eelmises lõigus, aga ega seegi vist väga levinud interpretatsioon ei ole...

Lühidalt, ma näen selles loos emotsiooni, potentsiaali ja tahtmist tekstiga tööd teha. Samas ma näen ka teatud arrogantsi või hoolimatust, võimalik et teatud abitsioonikat kirjanduslike kaanonite eiramist. Triinu, reegleid saab ja tuleb rikkuda, tõepoolest, kõik geeniused teevad seda, aga kõigepealt tuleb reeglid omandada! Nii pika loo puhul ei piisa ainult sellest, mida sulle meeldib kirjutada, tuleb seada end näoga lugeja poole ja valmis komponeerida ka „teine kuni neljas hääl”. Antud juhul räägib ainult üks hääl, peategelase hääl, mis kannab ülemusesse armumise, koeraliku truuduse ja kõige ümbritseva suhtes väga eemaletõukavalt kalgi ja inimvihkajaliku hoolimatuse sõnumit. Millegipärast ma ei usu, et see nii oli mõeldud ja võimalik, et see tuleb vaid sellest, et ma ise mõtlen kõrvaltegelastele juurde motiivid ja mineviku – tausta –, ning see näib seetõttu südamelähedasem, kui eikusagilt tulevate peategelaste väärastunud motiivide ja loogikaga rabelemine?

Minu hinne siin on pisut mu skaalalt väljas, objektiivselt paneksin ma sellele loole „4”, aga praegu on see selleks, et parandada kahe esimese arvustuse keskmist, mida minu arvates ei ole see lugu küll kuidagi ära teeninud.

-----

23.04.2013
Parandangi hinde 4-ks, selgitus eelmises lõigus -- nüüd on siin karjas normaalseid ja õiglasi hindeid ja ega see minu isiklikul skaalal siiski 5-lugu ei ole. Sry, Triinu.
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Halb pealkiri, sobimatu pealkiri. Mitte ainult selle pärast, et tekib seos jutuga “Kuninga tagasitulek”, vaid kuna ei seostu jutu sisuga. Kuningad ei tule ju tagasi. Jutt ei jõua kuidagi moodi sinnamaale, isegi kui põhimõtteliselt kunagi samas maailmas jõuab.

Triinu Meres on autor, kes kirjutab pikki jutte. Ja minu jaoks, jällegi, oli jutt liiga pikk. Kuskil kärujaani jaama ümber madistamise hetkel tekkis mul küsimus – aga millest siis jutt ikkagi on? Sealt millegi välja jätmine või alguse lühendamine aitaks oluliselt kaasa lugemiskergusele. Kui jutu keskne idee on kuninga loomus, siis selleni peaks jõudma rutem ja sellest peaks rohkem juttu olema. See oli praegu väga kõrvaline. Ehk eksitas mind ka pealkiri, aga kuningad tundusid huvitav nähtus, millest meile vee mitte kõike räägitud pole.

Mulle jätkuvalt meeldib see, kuidas Triinu maailmades asjad endale nimesid saavad ja kuidas neid kirjeldatakse. Ja teisalt mõni asi ei meeldi ka – kuidas järsku tulevad mängu peale asulate veel linnad ja tekib tunne, et mida kuradit, ma justnagu sain sellest maailmast juba aru, misasi see siin veel on?
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu iseenesest on hea, maailma, karakterite ja olustikuga on kõvasti vaeva nähtud. Postapokalüptiline maailm, ilmselt pärast korralikku tuumasõda, mis on osaliselt langenud kuhugi 19. sajandi kanti (võimsaim masin on aururong!), ja kus toimubki vist midagi USA kodusõja korduse sarnast. Tegevus on hoogne, verd pritsib suhteliselt palju ja mitme tegelase surmast hakkab ka kahju.

Tõrkeid tekitas aga peategelase vaatepunkt, maailmanägemus, mille kaudu kogu lugu oli edasi antud: ainult oma salaarmastatu nimel on ta valmis sisuliselt kõike tegema, aga isiku, kes oli ta elupäästjaks, laseb ta külmavereliselt kalkuleerides maha, selle suhtes mingit märgatavat kahetsust tundmata. Muidugi, ajad on rasked, maailm on karm ja raskeid eetilis-moraalseid valikuid tuleb jutu kestel langetada pea igal sammul. Aga just see tundus kõige õõvastavam.

Siis muidugi kuningad, kes on tõesti huvitav nähtus, ehkki ei selgu, kes nad siis olid: mingisugused tuumasõjaeelsel ajal aretatud mutandid või siis planeedi põlisasukad, keda inimesed häirima on tulnud; "hea" kuninga jutu järgi küll olid tihedad suhted nende ja inimeste vahel juba minevikus, aga ehk on see vaid tema rassi mütoloogia? Võib-olla avatakse seda kunagi edaspidi?

Loo pikkus oli tõesti väheke liiast, oleks enam-vähem sama sisu ja mulje ka lühemalt võinud edasi anda, ja see veidi liiga ebameeldiva kiiksuga peategelane ka, mistõttu pälvib lugu tugeva nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hea lugu, aga nõustun eelkõnelejaga, et imeliku kiiksuga peategelane tekitas omajagu võõristust. Loo peategelasteks olidki minu jaoks kõrvaltegelased. Saab ka täitsa niimoodi hästi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Maailma ennast oli seal loos rohkem, kui loo jaoks vajalik. Võibolla tuleb sellesse maailma lugusid juurde, siis võiks isegi kaaluda hinde tõstmist.....
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Elevant portselanipoes. Nii pika loo lugemise järgselt, mis on sedavõrd hästi kirjutatud, et igav ei hakanud kordagi, teame me ikka tähelepanuväärselt vähe loo tegevuspaigaks oleva maailma ja selle tegelaste kohta. Siin loos on kindlasti liiga palju higist müttamist lumes ning motiveerimatut tegutsemist ja liiga vähe selgitusi/põhjendamist/portreteerimist.

Mis mõte on ekspeditsiooni (tsiviil)juhil, kes isegi ilma erilise provotseerimiseta hakkab töötama omade vastu? Kes täiesti võõra monstrumi vastu ilmutab seletamatut empaatiat ning oma liigikaaslaste suhtes ei tunne seda peaaegu üldse. Peast katkiolevaid inimesi on kindlasti olemas, aga miks peaks nende irratsionaalsetest tegudest reportaaže kirjutama? Loo peategelaseks olevast Rauna-nimelisest humanoidist ma parem ei räägigi.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

„Kuningate tagasitulek“ ei olnud see põhjus, miks ma endale Täheaja 11. numbri soetasin.

Seetõttu olin väga – tegelikult kohe eriti väga – üllatunud, kui see lugu nö. ise end lugema asus. Jutt siis Uniooni 12. piiripatrullist, mis tõttab appi bandiitide rünnaku alla sattunud tugipunktile ja kõigest sellest, mis seal siis edasi juhtus. Verd, higi ja pisaraid.

Annan kõrgeima hinde, sest see on nii palju parem kui see, mida siiani Meres’ilt lugenud olen.

Stiilist kui niisugusest

Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.

Võta pekk, aga ära lähemale tule…

Ülal on pühendatud leheruumi sellele sõnakesele „pekki“. Kusjuures lugedes ootasin justkui alateadlikult, et kohtan nähtust juba avalehel. Natuke võttis aega, enne kui selleni jõudsin. Aga kuskil vast kolmandiku peal see termin tuli, et jääda. Ei tea, kas tõesti mõjus asi naljakalt/veidralt seetõttu, et muude vägisõnade sekka tundus see kuidagi pehmeke või just vastupidi, et vandumine ja ropendamine üldiselt tundusid tekstis kunstlike lisanditena? Mingil moel on aru saada, kas ropendamisega pikitud tekst on autoril orgaaniline keelepruuk või natuke võõras, kunstlikult ponnistatud. Sel juhul võib ju ka jätta selle kasutamata. Tekst tervikuna ei pruugi sellest vaesema saada. Ütleks siis nii, et nt. Kunnasel oma triloogias ei ole (vähene) sõduriargoo nii loomulikult välja tulnud kui Meres’il. Nii mulle tundub. Ja näiteks Bujoldi kosmoseooperid on suht-koht poliitkorrektse sõnakasutusega, kuid ikka mõnuga loetavad.

Tahan, ütlen, tahan, ei ütle!

Meres ise toob välja oma kirjanduslike eeskujude loetelus (vt. kogumiku koostaja eessõna) mõtte, et võib seletada asju lahti just nii vähe kui ise tahab. Muidugi – autori/kunstniku püha õigus oma taiese kujundamisel. Aga lugejana ju ikka natuke ootaks. Võimalik, et teksti pikkus on üks põhjuseid, miks lõpuks see alateadlik ja hiljem sihipärane ridade vahele ja sõnade taha kaevumine natuke frustreerib.

Mis maailm see on? Ilmselt tuumasõja üleelanud, sest juttu on (suurest) paugust ja radiatsioonist. Seal on riigid(?) Unioon ja Konföderatsioon, kuid tehnoloogia on paras segapuder tänapäevasest ja aurumasinatest.

Kes on kuningad? Noh selge on, et neil on väline sarnasus inimesega. Neil on omadused, mis vägisi toovad meelde kõik need vampiiri- ja mutandilood: kiirus, jõud, paranemine, suhteline immuunsus tulirelvadele, ei kannata päikesevalgust, toitumine inimlihast-verest, ääri-veeri viitamine justkui oleks tegu kõrgema eluvormiga…

Aga kui kirjutaks natukenegi tausta juurde: tegelastele ja maailmale nö. ajaloo, siis ju saaks juba tõsise romaani. Muidugi ei oleks siis enam tegemist sama tekstiga.

Mis viimaks mõtlema pani: miks on lugu pealkirjastatud kuningate tagasitulekuna? Mitmuses? Tagasi tuli ju ainult üks. Võibolla näitab see, et tormasin lugedes liialt, oleks pidanud võtma rohkem aega, et selles maailmas ringi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

…

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

…

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Sepp
1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Meelis Sepp

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ei meeldinud!

Väga kaua pidi seda kolmandat osa ootama. Sarja algus oli ülihiilgav - julgen The Lies of Locke Lamora`t soovitada kõigile moodsast fantasyst lugupidavatele. Teine osa oli ka selline "päris hea" klassi langev, kolmanda valmimine aga võttis juba peaaegu samakaua aega kui Jorge Martini saaga järjekordsel osal ja kvaliteedi langus oli märgatav. Kuulu järgi oli kirjutamisprotsess nii pingeline, et Lynch käis vahepeal lausa hullaris jalga puhkamas...Ei tea, see pole siinkohal ka üldse oluline, oluline on see, et kolmas osa oli nõrk!

Kusjuures, mitte kirjutamisoskuse languse poolest, oh ei...Lihtsalt teema kiskus kõvasti lappama, ja seda juba päris algusest. Tähendab, mulle meenutas lääneliku "demokraatia" võikamaid osiseid - valimisprotsess ja häälterabamiskampaaniad sealjuures meie või siis ükspuha millise lääneriigi valimiskampaaniaid. Sellise elemendi kohtamine fantasyraamatus on aga võrdne sellega kui Martini saagas tossutaks kuskilt nurga tagant korraga välja miski automobiil - täiesti konteksti mittekuuluv, võõrkeha ja sobimatu muljerikkuja.

Pisiasjad nagu geniaalse ja vahedamast vahedama mõistusega Locke ootamatu debiilsuseilming ettesöödetud narkomaani oma paremaks käeks võtmine ja siis terve raamatu vältel mitte arusaamine, kes küll vastasele infot ette söödab samas kui lugejale oli see asjaolu juba alguset peale selge...Või kogu totaalselt ebausutav "võitlus" Sabetha ja vastaste parteiga...Või kõige ebausutavam asjaolu üldse - Bondmagi`de kummaline mittesekkumispoliitika... jne jne.

Ühesõnaga - ma polnud rahul ei ebausutava teemaga, kusjuures ma ei neelanud ka alla vanade armukeste omavahelist võitlust mis kohati taas sai erootilise laengu ja kohati muutus vaat et letaalseks. Ei usu! Mis puutub lõpus toimuvasse (SPOILER!)Falconeri ülesärkamisse, siis selle jumal masinast triki ülesandeks oli nii selgelt neljandale köitele juba ette eelvurtsu andmine, et ei ajanud haigutamagi...

Aga no ootame, vaatame selle The Thorn of Emberlaine ka ära ja siis ka selgub, kas sari kannab (planeeritud) seitsme köite lõpuni ilusti välja või sumbub millekski pahalõhnaliseks juba köiteid enne lõppu. Eelpoolnimetatud "Thorn" on hetkel niikuinii ainult läige kirjaniku silmis, ilmumiskuupäevast (ega isegi mitte -aastast) pole seni veel juttu olnud.

Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Huvitav jah et sellistest, juba ammu klišeedeks kujunenud komponentidest nagu maamõis, labürindid selle maamõisa all, vaenlase spioonid, hullud teadlased, imelised seadmed mis need hullud teadlased leiutanud on ja vaprad "heade" agendid annab kokku kirjutada asja, mis vaimustab ja mis ei sunni kogu aeg vahtima kui palju lehekülgi veel lõpuni on jäänud. Otse vastupidi, tegelikult oli isegi kahju kui lõpuni jäänud lehekülgede arv muudkui vähenes.

Tegelikult siinkohal polegi suuremat tähtsust, et lühiromaani esimene kolmandik kus räägiti mõnede tegelaste taustadest oli oluliselt huvitavam kui päramine kolmandik, kus noodsamad tegelased juba selles maamõisas seiklesid. Ja noh, eks ole maailmaajaloos litse ennegi salakuulajatena kasutatud ja seda sugugi mitte aurupunklikul 19. sajandi lõpu Inglismaal vaid kuni meie päevini välja. Iseasi kas neil litsidel peale sugulise rahulduse saamist vallanduva jutuvoo salvestamise ja õiges kohas edastamise ka muud rakendust oli, siin romaanis olid nad kehaliselt osavad peale voodi veel ka igasugu kaklustes ja luuramistes. Aga lühiromaan oli tõsiselt hea tõepoolest, ühinen esimese arvustajaga.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Päris vinge lugu, kogumiku "Soome ulme 2" parim. Twegevus toimub miskis pseudo vana-Hiinas, aga Hugharti pullitegemisest on asi ikka väga kaugel. Lugu on võrdlemisi sünge ja tumedate allhoovustega, lõppugi eriti õnnelikuks nimetada ei saa. Samas on aga ka tegu väga hea looga, lühiromaan libiseb suht märkamatult sest võluvõimega savimeistri Daesuni rasketele valikutele on väga raske mitte kaasa elada.

Mu jaoks tõlkejuttude Stalkeri kandidaat 2015ks aastaks hetkel olemas igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mulle seevastu täitsa meeldis. Polnud üldse igav, vähemalt mul oli küll suht põnev lugeda kuidas too elumees oma muutunud eluga kohanes. Tegemist polnud vaimuhaigusega vaid ajuhäirega. Mitte et ma usuks taolise häire all kannatajate elu võimalikkusesse väljaspool vastavaid haiglaid, aga mulle meeldis stiil milles too lugu oli kirja pandud. Samas meeldis mulle juba Jääskeläineni "Minu elu raamatukoguhoidjaga" ka oma väga absurdse settinguga.

Päris "viite" ei paneks, aga tugeva "nelja" on ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Klassiku jutukogu, millest paraku on asjalikud ainult nimilugu ja kaks enamtuntumat lugu - ilmselt parim ajarännulugu üldse, "All You Zombies", milles peategelane on iseenda ema ja isa. Ja siis "...And He Built a Crooked House", milles asjalik arhitekt ehitab maja mis on hüperkuubi, tesseracti, kolmemõõtmelisse ruumi üle kantud pinnalaotuse kujuga. Siis aga juhtub väike maavärin ja tesseract voldib ennast kokku, muutudes neljamõõtmeliseks ja parajasti majja läinud arhitekt koos ostjatega ei saa sealt enam välja.

Ülejäänud lood oli minumeelest paras ballast, sealjuures vananenud ballast. Tegelikult kui järgi mõtlema hakata, siis "The Man Who Traveled in Elephants" oli ka selline enam-vähem, lüüriline ja kergelt selline magusvalus. Pealkiri ei tähenda mitte meest kes reisib elevantide sees, vaid meest kes reisib elevantide tõttu. Peategelased oli mingi abielupaar, kes leidis oma reisiharrastuse kattevarjuks elevantidega tegelemise ja nad käisid mööda laate, turge ja messe üle kogu USA justkui mingite tsirkuse- ja muude elevantide asjus.Aga jah, nimilugu on päris vinge. Kui keegi teab siis selline film nagu sünge, paranoiline ja gooti ja film noiri segu "The Dark City" meenus kohe...
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Arvatavasti parim ajarännu-lugudest mida lugenud olen, ja siinkohal konkureerib see lugu, pange tähele, sama autori võrratu "Enese ees ja järel" (lege antoloogia "Lilled Algernonile", kui keegi veel ei teadnud). No tegelikult on muidugi "Eejj" pikem, huvitavam, intrigeerivam. Aga kerge mõtteharjutus teemal, kuidas on olla peale iseenda veel enda ema, isa ja vist veel keegi tuleb siinkohal ulmehuvilisele ainult kasuks.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Oma elu lõpupoole innustus proua Baker aurupungist ja see kajastub ka selles ühes esimeses katsetuses. The Company-sarjas paigutub see Gentlemen`s Speculative Society-nimelise salaseltsi tegemistest rääkivasse alamsarja, mäletatavasti oli ka alguses kangelane kuid The Company-romaanide viimastes osades juba eheda värdjana esinev Edward Bell Fairfax tolles salaorganisatsioonis tegev.

Et siis aurupunk koos oma kohustusliku tiheda tagaajamise, vandenõude, hullude maniakaalsete teadlaste, imetabaste, ajastule mitteomaste vidinate ja muu butafooriaga. Tegelikult pole sugugi pahasti välja kukkunud, asi on pigem selles et ma olen kõike seda juba suht tüdimuseni lugenud, paremini ja põhjalikumalt kirjutatuna. Hinne "4" väljendab pigem mu austust lahkunud kirjaniku vastu, kuigi lugu nagu öeldud polnud sugugi paha.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma saan aru küll, et see lugu on meelega selliseks lüüriliseks nostalgiliseks pisarakiskujaks mõeldud, aga meeldis sellest hoolimata. Nostalgiline siis tähendab sellistele umbes 60stele San Fransisco elanikele, nagu proua Baker oma eluajal oli. Sutro Park on miski omaaegse 19 sajandi lõpu ekstsentrilise miljonäri loodud romantiline raidkujudega aed, või tähendab oli, nüüdseks on see enamjaolt hävinenud ja muudetud lihtsalt maastikukaitsealaks. Lugu räägib ühest küborgist - sellega ka kuuluvus The Company-sarja - kes aga valmis veidi rikkelisena, mida ei õnnestugi parandada. Küborg suudab küll jälgida, vaadeldada ja seda kõike jäädvustada, aga tema suhtlemine välisilmaga on üsna raskendatud, andes talle seega mingi kõrgemat liiki autisti omadused. Lugu räägib sellest kuidas too nimepidi nimetamata jääv küborg läbi aastakümnete jäädvustab elu Sutro Parkis, paneb seal tähele üht surelikku naist, kes tundub ka mitte just tavalise pereemana, jälgib tolle naise elu läbi aastate, muuhulgas kaotamisele määratud võitlust vähiga ja kuidas ta lõpuks teeb ühe magusvalusa sammu.

Nagu öeldud, selline suht kõva pisarakiskuja, aga Kage Bakeri tuntud kvaliteedis, mistap ei näe põhjust alla kõrgeima hinde anda.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Olemata üldse mingi eriline Heinleinjuugendisse kuuluv fanaatik, kes Meistri teoseid peast tsiteerib, olen ma siiski teda nüüdseks veidi rohkem lugenud kui maakeeles ilmutatud on, ja tuleb möönda et see siin oli üsnagi erinev kõigist teistest Heinleini juttudest-romaanidest mis ma lugenud olen. Kohati võis lausa täheldada horrori elemente, lõpp kiskus üsna metafüüsiliseks ja oli näha kust tumeda gootihorrori ja sf`i suurepärast kokteili kujutav sünge film "Dark City päris palju matti on võtnud...

Lugu algab sellega, et silmapaistmatu, kergelt ebameeldiva olemusega mehike Jonathan Hoeg pöördub arsti poole, et lasta uurida tundmatut substantsi mille ta on leidnud oma sõrmeküünte alt ja mille kohta ei mäleta ta mitte midagi. Arst viskab ta seletuseta välja, kuid Hoeg avastab et ta üleüldse enda kohta suurt midagi ei mäleta ega tea - näiteks kus ta tööl käib ja millega üldiselt päevi mööda veeretab. Selles asjas selguse saamiseks pöördub ta detektiividest abielupaari Randall ja Cynthia Craigi poole. Detektiivid asuvad Hoegi tema enese nõusolekul jälitama. Siitpeale läheb juhtum segaseks ja keeruliseks. Kohati tundub Hoegi olevat mitu, ta tundub tööl käivat miskis majas 13. korrusel, mida aga pärast ei suudeta üldse leida ja Randall näeb öösel unes vägagi kurjakuulutavaid inimesesarnaseid olevusi kes kutsuvad ennast Linnu Poegadeks (Sons of the Bird) ja kes tunduvad eksisteerivat miskis teises ruumis või dimensioonis kui meie oma, meie omasse sisenevad nad peeglite kaudu.

Lõpp toob miskitlaadi seletuse, kuid nagu eelnevalt öeldud, asi on palju, palju suurem kui lihtlabane amneesiavaevustes mehikese töökoha otsimine. Mõningaid paralleele võib näha - ja mõningad detailid langevad kokku - hilisema meistritööga "By His Bootstraps", eesti keeles nagu kõik teavad, "Enese ees ja järel" kogumikust "Lilled Algernonile".

Sünge, väga hea lugu. Julgen soovitada. Tegelikult oleks hea see kunagi isegi eesti keeli kuhugi saada kuigi Heinleini autoriõigustega on nagu on (kuulu järgi ilgelt kallis).
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Pikk saaga, mis algas loos "Softly Spoke the Gabbleduck", jätkus Ian Cormaci-sarja teises raamatus "The Line of Polity", novellis "The Gabble" ja lühiromaanis "Alien Archaeology" saab nüüd lõpuks lõpu. Ehk siis selgub gabbleduckide kurb minevik ja olevik - hirmus tuhandeid aastaid kestnud kodusõda Jaini tehnoloogia viiruse saanud ja ennast sellest säästnute vahel sundis lõpuks Atheterite rassi tegema liigilist enesetappu, hirmsa tehnoloogia abil muutsid nad end loomadeks, nondekssamadeks gabbleduckideks. Ennast loomastama olid sunnitud isegi need kes seda väga teha ei tahtnud, kõik jäljed nende tsivilisatsioonist hävitati ja kadusid miljonite aastate taha. Kui üldse midagi oli siis molluskilaadsed tricone`d jahvatasid kõik mis oli läbimõõdult suurem kui 3mm peeneks mudaks ja titaanist tehtud 100-meetriseid hiigelsajajalgseid meenutavad hoodersid hävitasid kõik muud jäljed.

Gabbleduckide uuestisündi hakkavad organiseerima skorpionikujuline sõjadroon Amistad (tuttav agent Cormaci eelloost "Shadow of the Scorpion"), hull "must" AI Penny Royal ("Alien Archaelogyst") ja paar kolm inimest, nende hulgas ainukese elusolendina hoodersi rünnaku üle elanud endine Proctor Jeremiah Tombs, kes langes hiigelalbiino hoodersi Tehniku kätte, kes tegi temaga midagi kirjeldamatult jälki.

Tüüpiline Asher üldiselt. Veits raskepärane stiil vaheldub tapva huumori ja kiire actioniga, lehekülgede kaupa tehniliste ulmevidinate kirjeldusi sama imetabaste kaugete planeetide elukate omaga. Eks fännid loe niikuinii, teised ei pruugi ehk suurt midagi aru saada.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

1939. aasta jutt, ja seda on ka näha. Põhiline on see, et ilmselt polnud veel mõttelend arenenud et oleks saanud julgelt fantaseerida, selle asemel võeti mingi tegevus lähiminevikust - näiteks ütleme pisikurjategijate Austraaliasse transportimine kuskil 19. sajandil - ja asendati detailid sujuvalt "ulmelistega". Et siis mitte fregatt vaid hoopis kosmoselaev (kuigi kõik ohvitserid ajavad ikka sarnast merelist slängi suust välja, kuskil passis isegi "lookout" ehk siis vahimadrus, kuigi kosmoselaevas sellise olemasolu on umbes sama vajalik nagu pimedale värvitoonide tabel), mitte Austraalia ja sunnitöölaager vaid miski kauge asteroid, mitte rikkiläinud ütleme sekstant vaid mingi juhtrakettide süsteem, mis pidi asteroidi õigesse kohta manööverdama, ja nii edasi. Ühesõnaga, tavaline poistekas ainult ulmelises kompotis. Paraku kui fantaasiavaene kirjanik kannab oma oleviku kaugesse tulevikku üks ühele üle siis kukuvad ikka välja näiteks mingid auru jõul töötavad metallist hobused, kellele usin väike ja must hiinlane perssest labidaga sütt sisse loobib, mitte aga ütleme mugavalt, sujuvalt, kiirelt ja tipptehnoloogiliselt liitri kütusega tuhandeid kilomeetreid läbiv sõiduk (no lendav auto on juba teistmoodi äärmus). Piltlikult, kui te nüüd aru saite mis ma öelda tahtsin.

Tahtmata kuidagi halvustada vanameistrit ja kummardades tema panuse ees ulmekirjanduse arengusse jään ma siiski seisukohale et tegu on võrdlemisi halva kirjanikuga kes on juba ammu aegumistähtaja ületanud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Lohisev, puine ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud pikem jutt. Või siis lühiromaan. Kirjutamisaasta 1940 tundub veits uskumatuna, olgugi üliprimitiivse sisuga on siin siiski igasugu kompuutreid ja muid tehnilisi vidinaid - peamiselt igasugu sidepidamisvahendeid õhusõiduki ja maapealse juhtimiskeskuse vahelise ühenduse tarbeks - kirjeldatud mida minu teada kirjutamise ajal ei eksisteerinud. Aga võib-olla eksisteerisid kah, ei tea.

Lugu iseenesest polegi teab mis paha, vähemalt alguses. Keskpaigas kus peategelane sattus mässajate maa-alusesse hiigelsuurde lubjakivikoopasse, õieti tervesse koobaste süsteemi oli ka päris hea. Ainult see lõpp kus hakati Prohvetit kukutama nõudis läbimälumiseks päris hea portsu tahtejõudu - ma pole nii tuima ja nüri võitlusekirjeldust pikemat aega lugenud. Kogu lühiromaani kõrghetkeks jääb minu jaoks kirjutamise ajal kahtlemata riivatuse tippu ja moraalse šokiga koheselt koomasse löövat pornograafiat kujutav öine kahe mehe ja kahe naise alasti ujumaskäik. Kusjuures riietuti siivsalt suure kaljurahnu taga eraldi ja tumedas maa-aluse koopa vees paistis ujudes ainult veest väljaulatuv pea välja, kuid ikkagi. Kujutan juba ette neid 1940. aastal näost punaseks minevaid ja kiljatusega minestusse langevaid ajakirja "Astounding Science-Fiction" lugejaid, kes säherdust roppu perversset porri pidid tarbima...

Aga jah, puine on see Heinlein, puine. Minu arust on juba käes aeg kus ta kujutab endast ainult museaalset väärtust ja kirjandusliku naudingu jaoks tuleks valida mõni teine autor.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma võtan tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko teoseid alati kätte kõva eelarvamusega, võimalus leida eest ohkeid suure ja vägeva riigi lagunemise üle, nõukanostalgiat ja kommunismihaisulist õilis ida vs. dekadentlik allakäinud lääs vastasseisu on päris suur. Õnneks on ta siiski vist arusaaja inimene ja vaatamata ta isiklikele kiiksudele raamatu(te)s on sellist sitta minimaalselt. Mis selle raamatu puhul kõige lahedam oli, see oli ehe sibulalaadne ülesehitus (pun intended :)). Selles mõttes et kiht-kihilt, peatükk peatükilt avanesid järjest uued asjad. Vaevalt olid mingis asjas selguse saanud kui järgmine peatükk keeras selle kohe tagurpidi ja ülejärgmine omakorda hoopis pea peale. Põnev tegevustik, ladus jutuvestmine ja järjest uued saladused - mida paremat võiks meelelahutuseks tahta?

Tundub et ka teine osa on eesti keeles täitsa ilmunud, tuleb ilmselt muretseda...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ülimalt vinge lugu!

Istuvad kaks küborgi 1951. aastal kuskil kõrbes maantee ääres ja justkui ootavad midagi. Üks neist on Porfirio, kes on The Company-sarjaga rohkem tuttavatele inimestele tuttav: ta on läbi käinud päris mitmest jutust ja vilksatanud ka romaanides siin-seal. Jutu sisu moodustab Porfirio meenutus miks nad õieti seal maantee ääres istuvad ja keda nad ootavad.

Selgub, et 1951. aastal (aga The Company-sarjas ei ole aeg lineaarne, käiakse edasi ja tagasi, see tähendab, peamiselt käiakse tagasi, edasi ei ole justkui võimalik) hukkus sealsamas kohas autoõnnetuses 5-liikmeline perekond, isa-ema ja kolm last. Auto veeres järsaku pealt alla, süttis põlema ja põles koos seesviibijatega söestunud vrakiks. Jäänused maeti ühishauda.

The Company agendid - küborgid - ent sellised ajast välja rebitud indiviidid ongi, kes võetakse oma ajast kus nad oleksid niikuinii hukkunud, viiakse Company koolituskeskusesse sadu tuhandeid aastaid tagasi ja tehakse neist küborgid. Selgub, et sealt autost tegelikult üks poiss kukkus hetk enne õnnetust välja, tema väljakukkumine tegelikult panigi pereisa kallakust alla sõitma. Poiss pääses luumurruga, kohale tulid ufonautideks maskeerunud Company agendid,kes võtsid poisi "lendavasse taldrikusse" ja viisid ta küborgiks saama.

Ainult et ta oli esimene sellelaadne katsetus, kõik teised küborgid, Mendozad, Josephid, Lewised jne. tulid palju hiljem, ja Company ei osanud õigesti veel küborge teha. Midagi läks põhjalikult nässu ja tulemuseks oli ülivõimetega, kuid vigane olend. Ülimalt intelligentne ja geeniuse teadmistega sealjuures.

Poiss - Robert Ross - kasvab targaks, kuid füüsiliselt avalduvad temasse sisestatud nanobottide vildaka töö tagajärjed pidevate kasvajatena, tal on üks jalg teisest lühem jne. Noormehena avalduvad temas samas järjest võmsama mõistuse ilmingud, kuni ühel heal päeva ta lihtsalt kaob. Company taibud oletavad et Ross lahkus lihtsalt Aega. Ajujaht käivitub, ja Porfirio koos kaaslasega luurabki tegelikult õnnetuse toimumise hetkel, kas Robert Ross naaseb seda vaatama või proovib ta oma peret päästa.

Päris julgelt üks vingemaid Company-lugusid, mida ma üldse lugenud olen - ja ma olen nüüdseks juba peaaegu kogu Company sarja läbi lugenud, nii romaanid kui lühiromaanid kui jutud.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Praegu Baasist sain teada, et see romaan on kirjutatud 2006. aastal ja see tuli mulle teatava üllatusena. Tegemist on nimelt Asheri romaanides - eelkõige Cormaci- ja Spatterjay-tsüklites - kesksel kohal oleva Polity-Pradori sõja esimese vaatusega. Nimetatud tsüklites on too sõda juba võrdlemisi kauge minevik, järelmõjusid aga mälutakse sinnamaani. Näiteks oli Spatterjay - sarjas mainitud samanimelise planeedi piraate, kes kinnipüütud inimesi Pradoritele nii toiduks kui thrallimiseks ärisid. Viimatimainitud tegevus seisnes aju nende osade eemaldamises, mis inimesest inimese tegid ja asendamises pradorite elektroonikaga, misjärel sai thrallitud inimest kasutada roboti, orja, tööriista või mis iganes asjana mis aga omanikule pähe tuli. Aga see selleks. Nagu öeldud, see romaan siin keskendub selle sõja avapaukudele ja kui Cormaci-sarja lugedes harjub kiiresti ära praktiliselt kõikvõimaste AIde juhitavate laevadega, mis on enam-vähem võimelised kõigeks, kaasa arvatud tervete planeetide molekulideks pihustamiseks, siis siin on Polity laevad alles primitiivsed ja nõrgad ning võikad pradorid läbivad neid nagu tulikuum nuga võipakki. Romaan on ka tunduvalt lühem keskmisest Asherist, ainult 220 lk. samas kui tüüpiline Asheri romaan on sellised 500-600 kanti.

Ei, aga hea oli. See pole muidugi eriline üllatus, mulle Asheri grotesk-überfantastiline, mõningase musta huumori ja võika vägivalla seguga maitsestatud ülitempokas ja -põnev stiil väga meeldib. Eks ta natuke lühikeseks jäi, kandvast intriigist ühe runcible juures pradorikapten Immanence`i lõksu meelitamise näol ja pilguheidust AIsid vihkavate separatistide maailma oleks saanud veel kirjutada küll ja küll. Cormaci-sarjaga tuttavale lugejale pakub kindlasti huvi seal mõned korrad mainitud legendaarse kangelase Jebel U-cap Krangi nime osa "U-cap" päritolu ("up close and personal" ja see viitas tolleaegse Polity nõrgalt arenenud tehnika tõttu enam-vähem ainukesele efektiivsele pradoritapmise meetodile - geko-CTD (contra terrain device, antiainet sisaldav pomm) plaksti kuhugi seljasoomuse külge ja ise minema. Meenuvad mingid tobedad jutukesed kaugest lapsepõlvest mingitest ilgetest kangelaspioneeridest Moskva all saksa tankide vastu...

Aga jah, julgeks soovitada, kuigi Asheril on ka mastaapsemaid, üksikasjalikumaid ja palju rohkem gore, übervägivalla ja tempoka actioniga maitsestatud romaane. Ega siin ka gore`st puudu jäänud, kohta kus pradorid teevad katseid vangilangenud inimestega soovitan lugeda tühja kõhuga :)
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

The Company - sarja viimane osa, lineaarselt mööda romaane kulgeva süžeeliini oma, täpsemalt. Nimelt on samast sarjast veel 3 kogumikku cyborgite tegemistest eri sajanditel eri maailmajagudes mis otseselt pealiini ei puutu, annavad aga päris hea tausta ja pisikesi olulisi detaile üldliinile. Selles osas niisiis jõutakse sarjaga lõpule, lugeja saab vastuse teda juba 8 köidet vaevanud küsimusele et mis siis ikagi täpselt juhtub 9. juulil 2355. aastal.

Üldiselt ei istunud mulle see jumalik Edward Alton Bell-Fairfax juba suht algusest saati, eelmise osa (The Machine`s Child) lõpust aga on nimetatud härrasmees mulle eemaletõukavalt vastik.

Mis Mendozasse puutub, siis käesolevas romaanis paljastunud elukorraldus "perekonnast", mille moodustavad mees, naine ja veel 2 meest, kusjuures esimesed 2 on tagumiste kahe vanemad panevad isegi küünilise ja paljunäinud-kogenud lugeja kulmud keskele kokku jooksma, kust nad sugugi kergesti enam lahti ei taha tulla. Ma rõhutan, et kõik 3 meesosapoolt elasid naisosapoole, Mendozaga, rõõmsat suguelu...Kuidas kellelegi, on ju igasugu "Serbia filme" ja muid perversseid jälkusi, millel kõigil on tänulik vaatajas-austajaskond...

Üldse oli lõpuosa deus ex machina`dest tiine, särav, õnnelik, roosa ja magus nagu suhkruvatt. Ookeani põhjast tuuakse välja seal 250 aastat allveelaeva vrakis veealuse kuumavee ja muda geisri ("black smoker") väljapaisatud setete alla mattunud Kalugin, kellega viimati kohtusimegi loos "Black Smoker". Homo Umbratiliste künka seest päästetakse ja remonditakse ideaalsesse korda Lewis, kogu tsükli algatanud Nicholas Harpole`st rääkimata. Lõpus on üleüldine õnn, jumalik kõikvõimas Edward Alton Bell-Fairfax vaatab raugel pilgul õnnes ja harmoonias ajaülesteks tõusnud lustivaid cyborge (ainult positiivseid mõistagi, kurjad Aegius, Labienus, Nennius ja teised saavad teadagi karmi aga õiglase karistuse), minul aga ajas taoline roosamanna maosisu kergelt ülespoole...

Eks kogu sarja julgeks ikka soovitada. Algus oli enam kui nõrk, kuskil "Mendoza In Hollywood`ist" alates läks aga maailma kultuuripärandite päästmisel ime- ja kangelastegusid tegevatest surematutest cyborgitest rääkiv saaga erakordselt heaks.

Tegelikult mul terve sari veel päris läbi ei ole, kaks kogumikku kolmest on veel riiulil ootamas, aga jutud kohati ongi mõnusamad kui sari - eriti selle lõpuosa. Seega lugemismõnu veel jätkub ja sellest küllaltki lahedast maailmast veel päris loobuma ei pea. Hinne tuleb siiski sarja konkreetselt viimasele romaanile, millega ma, nagu eelnevast aru saada, ei olnud eriti rahul.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ma ei tea, ma ei neelanud hästi neid päikeseenergial liikuvaid ja töötavaid maanteid alla, mu meelest need tundusid sama "asjalikud" kui näiteks ütleme mingid puuküttega lendavad korrusmajad või mõni muu aastakümnetetaguse tulevikuvisionääri välgatus. Meenub nupp igivanast Horsiondist, et Nõukogude teadlased on loonud uue teadusharu mis hakkab uurima Marsi taimestikku ja loomastikku...

Lugu ise oli selline...mitte just otseselt igav aga mitte eriti kaasahaarav ka. Nagu öeldud, põhiintriigi absurdsus võttis punkte maha. Keskmine "kolm".
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Võtsin ka Heinleini (lõpuks) ette - parem hilja kui mitte kunagi, onju. Parafraseerides siin mitmeid isikuid - kui see (jutt) on kuldajastut avav ja defineeriv tekst, siis sellisel Kuldajastul ma elada tahakski, või noh, lugeda sellest. Samas on paratamatult enamik tolleaegseid tekste lootusetult vananenud, Heinleini geniaalsust näitab aga minu meelest asjaolu et ma oma peas asendasin kohati tekstis esinenud väga absurdsena tunduva surma täpse ajahetke ennustamise hoopis millegi maisemaga, näiteks heli- ja filmifailide levikuga internetis ja suurkorporatiivse Hollywoodi reageeringuga sellele, ja tuleb tunnistada et jutu elukindlustusühingud ja meieaegsed "piraatluse vastu võitlejad" on äravahetamiseni sarnased...

Lugu ise teenib mult "viie" eheda paari-kolme inimpõlve taguse sugugi mitte ülearu kopitanud pahvaku eest...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ma eelnevaid arvustusi ei kommenteeri ühegi sõnaga, ütlen ainult et "kaunis ja nõidusliku miljööga fantaasialugu", my ass...! Tüütu ja üliigav jabur lugu mingist mehikesest kes näeb kuskil rannalinnas miskit tšikki ja kui see teda öösel, tormi ja vihmaga kuskile lossivaremetesse deidile kutsub, siis hullumaja auto väljahelistamise asemel isegi läheb.

Aga Grin ei meeldi mulle ka sugugi, nii et müüsin need eesti keeles väljaantud kaks topeltromaani mingil Estconil vist kellelegi huvilisele maha. Grini maavillane koopia on aga juba üsna võimete piire kompav.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Vaatamata ilmsetele loogikaaukudele (eutanaasia on mõnes riigis täiesti seaduslik ja seda tehakse ilma kaasneva tramburaita, eutanaasia tõsise tahtluse väljaselgitamiseks on kordi efektiivsemaid meetoteid kui suht kontrollimatu objekti seksuaalsuse/sensuaalsusega meelitamine, pealegi on enamus eutanaasiasoovilisi hoopis üliraskesti haiged ega ilmuta mingit soovi mingi kobeda näkiga kuhugi veini jooma ja tantsima minna, eutanaasiafirma tegeleb tavaliselt eutanaasiaga ega oma palgal ehitustöölisi, kes talle uut hoonet ehitavad - ehitusega tegelevad ikka tavaliselt ehitusfirmad jne. jne.) ja alates hetkest mil Anne välja ilmus hoobilt näkku kargavale lõpplahendusele oli tegu siiski suht kobeda looga, mis mulle endalegi arusaamatutel põhjustel täitsa meeldis. Või noh, oli mõnuga loetav ja eelpoolnimetet puudused ei seganud ega häirinud. Sestap ka Tarlapile minu poolt harjumatult tugev hinne, kuid mulle tundub siinkohal on see täiesti asja eest.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Keskpärane ja üsna tüütu jutt, mille ulmeline osa oli rohkem nagu mõne kilavate silmadega narkomaani kirjeldus "enne" ja "pärast" kanepipläru, heroiinisüsti või mõnd muud sõltuvakstegevat mõnuainet. See unedes lendamine Paradiisis oli piisavalt segane, samas kui see asendada "kanepipläruga", kaob kogu ulmeline osa ära ja järele jääb, nagu öeldud, võimatuseni tüütu soigumine. Samas on Tarlapil mõningad oskused mõnuga ja hästi kirjutada ja selle, et see jutt mulle eriti ei meeldinud võib kanda asjaolu kanda, et tegemist on hetkeks 21 aastat vana jutuga ja autor oli seda kirjutades ikka veel võrdlemisi algaja.

Kõige sogasem osa jutus olid "suure käe muljumisjäljed" rinnal ja seljal. Hea et mingeid "suure kara penetreerimisjälgi" aanuses polnud :)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tuleb tunnustada kirjastus Tiritamme, kes Geralti seikluste teise jutukogu oskas välja anda, enne kui see inglise keeleski ilmunud on. Mulle meeldis subjektiivsetel põhjustel esimene jutukogu rohkem, kuid see on maitseküsimus. Lood olid head, lood olid süngemast süngemad ja kõik viitas romaanisarjale, kus juba möll täiega lahti läheb. Nilfgaardi tulevale rünnakule oli küll lõpus paaris loos juba viidatud.

Üldiselt üks läinud aasta (jah, tiitellehel on aastanumber 2013, miska läheb see eelmise aasta Stalkrinimekirja) tõlkekogumike pärle, minu isiklik nr. 1 kindlasti kohe. Soovitan julgelt kõigile kellel herr GRRM juba ammu ainult paha maitset suus ja okserefleksi esile kutsub...
Teksti loeti eesti keeles