Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Kuningate tagasitulek

(lühiromaan aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.769
Arvustused (13)

Tunnustan tublit tööd selle lühiromaani kallal, aga paraku ei meeldinud!

Esimene võrdlus, mis pähe kargas oli: "Stalker", ehk siis "Väljasõit rohelisse". Teine - Siim Veskimees. Nii vähe kui ma ka Veskimeest lugenud olen, täpselt tema stiil, tema karmi liini süžee, isegi tegelaste dialoogid olid kui Veskimehe sulest. Ma ei tea kas sarnasus (ja see sarnasus võib eksisteerida ainult minu meeltes) on tahtlik või puht juhuslik, ja tegelikult see pole üldse tähtis. Arvatavasti mulle ei meeldinud see lühiromaan samadel põhjustel: mulle väga Veskimehe stiil ei istu.

Merese senised lood (vähemalt 2 neist, 3dat pole ma veel lugenud) on sellised...feministlikud. Või ütleme siis, et naiseliku fantasy esindajad. Sellised kus tegevus toimub nagu ikka miskis omaloodud maailmas, mis vähem või rohkem sellist tulirelvadeta ja vähimagi tööstusliku revolutsiooni märgita keskaega kõvasti meenutavad. Vaat ja sellistes maailmades siis toimub miski traagiline tundlemine, keegi emotseb kõvasti, pahad kiusavad häid jne. Ma ei ütle ühtki paha sõna nende kohta, loetud 2 lugu mulle väga meeldisid mõlemad. Aga vaat see praegune, see praegune lühiromaan ei meeldinud. Stiililt oli see pigem juba sf, kuskilt tagant aimus miskit postapokalüptikat.

Tegemist on mingisuguse luureretke kirjeldusega ja kogu lühiromaan keskendubki luurerühma liikmete tegevusele. Algul on neid rohkem, õige pea jäävad aga järele ainult komandör Katja, keegi Raun, siis miski raskelt haavatu ja siis bandiitide seast värvatud mulatipoiss Hamilton. Nende ridu harvendab mingi müstiline Kuningas, kes muidu on nagu kahemeetrine mehemürakas, juuste, habeme ja riietega ja puha, ainult et kütib ja sööb liha nagu tiiger ja üleüldse, inimesega siiski tegu pole, kuigi Kuningas isegi räägib.

Kuningaid on vähe, aga siiski mitmeid ja mingil ajal sekkub veresauna keski teine Kuningas, kes ilmutab inimeste suhtes tuntavat poolehoidu ja päästab luurerühma riismed oma liigikaaslase käest.

Taustal on miskit suuremat, mingi Uniooni - Konföderatsiooni konflikt + metsades hulkuvad partisan-bandiidid, aga USA kodusõjaga loomulikult tegu siiski pole.

Loo arenedes sekkub tegevusse mingi regulaarväeosa, kes on Kuningate potentsiaali vägeva lahingujõuna arvestades saadetud elusalt mõnd kinni võtma. Ja siinkohal lõpeb sisust rohkem rääkimine, edasi lugege ise. Täheaeg nr.11, parem kui ostate, saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest, aga kui muidu ei saa, võib ka laenutada raamatukogust.

Lugu oli vägev, aga nagu ma juba ütlesin, minust vähemalt libises kogu see lumine ja verine saaga suht puhtalt üle. Ei tõmmanud kaasa, ei köitnud, kuidagi igavavõitu oli minu jaoks. Veidike häiris kummaline vandumine "pekki", mida iga natukese aja tagant kõik tegelased kuuldavale lasid, aga noh, see on juba pisiasjades norimine. Ma päris täpselt ei teagi, miks ei meeldinud. Algus tundus mulle kuidagi "stalkerlik", ehk oli see vene ulme pahahaisuline pahvak, mis häiris, ehk miski muu. Tunnustan ja annetan keskmise "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.

Teksti loeti eesti keeles

Ma tavaliselt hoidun arvustamast teoseid-kogusid-lugusid, millega ma kuidagipidi seotud olen. See ei ole raudne reegel, aga üldiselt arvustan ma eesti autorite loomingut ainult siis, kui saan seda sisemise kompromissita teha ja/või – nagu antud juhul – mulle senised arvustused karjuvalt ebaadekvaatsetena tunduvad. Ma olen juba väljendanud oma muret seoses Baasi risustumisega, st aeg-ajalt on mingil kolmandajärguselt saastal neljad-viied, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Ja see ei ole ainult meie mure. Olen IMDB-s leidnud fantastilise hindega idamaade ulmefilme, mis tegelikult sobivad mu kuldkaladele hulga rohkem kui mulle – ohutum, noh, pole aju, mida kahjustada...
Antud juhul pole tegemist ju mingi erilise šedöövriga, kuid tegu on ikkagi kirjandusega ja see on ilmselt paljudele tabamatu, kuid väga oluline erinevus 9/10 viimasel ajal ulme silti kandavate kirjandusesarnaste toodetega võrreldes.

Kui ma seda lugu lugesin, mõtlesin, et kuidas kurat ma selle baasi kirja panen nii, et mõte kaduma ei läheks, aga ma ka edaspidi saaksin autoriga ühes ruumis viibida :-P Et see on kõige antifeministlikum teos, mida ma olen üle tüki aja lugema sattunud. Kandev idee: naised, sh ka lesbilised naised langevad müraka, metsiku, tapahimulise mehe jalge ette, kui see neile pisutki positiivset tähelepanu pöörab; antud juhul lubab neid mitte ära süüa. Sellise mehe nimel on kõik lubatud, sh massimõrv. Inimesed, inimliik, kodu, varasemad suhted – mitte miski ei loe (aust ja kohusetundest ma ei räägigi, seda pole neil tegelastel olemaski), kogu endine elu heidetakse mängleva kergusega kõrvale, kui tuleb ülekahemeetrine karvane vägilane ja ütleb, et nüüd oled minu oma.
Ja ma sain aru, et mul on Triinu juures lootust... (Olgu, rumal nali, ma olen ise kogu aeg rääkinud, et ärge ajage autorit segi peategelasega...)

Teatud lähenduses on võimalik lugusid kirjutada lähtudes sündmustest (ehk kitsamalt püandist) või kontseptsioonist. Triinu näib kirjutavat oma lugusid peamiselt lähtuvalt kujundist, meeleolust, mingist enam-vähem visualiseeritud konstruktsioonist, millele ta siis sündmustiku ümber kasvatab. Minu kõige suurem etteheide selliselt kirjutatud lugudele – krt, liiga selgelt on näha, et dekoraktsioonide taga ei ole midagi. Nagu teatris – ma tean, et sel põõsal või majal seal laval puudub teine külg, et natuke prožektorivalgusest väljas on vaid tolm ja tumedad varjud. Meenub näiteks Nossovi „Totu kuul”, kus jõuti järeldusele, et Kuul kommunismi ehitada ei saa, sest seal pole hiidtaimi, järelikult ütleb teos, et kommunism on võimatu ilma nõidusliku põllumajanduseta. Või Martini „Jää ja tule laul”, kus pagenduses kuninganna pääses haledast hukust kusagil karuperses ainult sellepärast, et haudus välja lohed, ja seega on sõnum kõigile eskapistidele – ilma lohemunadeta ei pääse sa reaalsusest kuhugi. Aga paljud suudavad või oskavad niimoodi mõelda? Oma variandi kuningatest arusaamiseks esitasin eelmises lõigus, aga ega seegi vist väga levinud interpretatsioon ei ole...

Lühidalt, ma näen selles loos emotsiooni, potentsiaali ja tahtmist tekstiga tööd teha. Samas ma näen ka teatud arrogantsi või hoolimatust, võimalik et teatud abitsioonikat kirjanduslike kaanonite eiramist. Triinu, reegleid saab ja tuleb rikkuda, tõepoolest, kõik geeniused teevad seda, aga kõigepealt tuleb reeglid omandada! Nii pika loo puhul ei piisa ainult sellest, mida sulle meeldib kirjutada, tuleb seada end näoga lugeja poole ja valmis komponeerida ka „teine kuni neljas hääl”. Antud juhul räägib ainult üks hääl, peategelase hääl, mis kannab ülemusesse armumise, koeraliku truuduse ja kõige ümbritseva suhtes väga eemaletõukavalt kalgi ja inimvihkajaliku hoolimatuse sõnumit. Millegipärast ma ei usu, et see nii oli mõeldud ja võimalik, et see tuleb vaid sellest, et ma ise mõtlen kõrvaltegelastele juurde motiivid ja mineviku – tausta –, ning see näib seetõttu südamelähedasem, kui eikusagilt tulevate peategelaste väärastunud motiivide ja loogikaga rabelemine?

Minu hinne siin on pisut mu skaalalt väljas, objektiivselt paneksin ma sellele loole „4”, aga praegu on see selleks, et parandada kahe esimese arvustuse keskmist, mida minu arvates ei ole see lugu küll kuidagi ära teeninud.

-----

23.04.2013
Parandangi hinde 4-ks, selgitus eelmises lõigus -- nüüd on siin karjas normaalseid ja õiglasi hindeid ja ega see minu isiklikul skaalal siiski 5-lugu ei ole. Sry, Triinu.

Teksti loeti eesti keeles

Halb pealkiri, sobimatu pealkiri. Mitte ainult selle pärast, et tekib seos jutuga “Kuninga tagasitulek”, vaid kuna ei seostu jutu sisuga. Kuningad ei tule ju tagasi. Jutt ei jõua kuidagi moodi sinnamaale, isegi kui põhimõtteliselt kunagi samas maailmas jõuab.

Triinu Meres on autor, kes kirjutab pikki jutte. Ja minu jaoks, jällegi, oli jutt liiga pikk. Kuskil kärujaani jaama ümber madistamise hetkel tekkis mul küsimus – aga millest siis jutt ikkagi on? Sealt millegi välja jätmine või alguse lühendamine aitaks oluliselt kaasa lugemiskergusele. Kui jutu keskne idee on kuninga loomus, siis selleni peaks jõudma rutem ja sellest peaks rohkem juttu olema. See oli praegu väga kõrvaline. Ehk eksitas mind ka pealkiri, aga kuningad tundusid huvitav nähtus, millest meile vee mitte kõike räägitud pole.

Mulle jätkuvalt meeldib see, kuidas Triinu maailmades asjad endale nimesid saavad ja kuidas neid kirjeldatakse. Ja teisalt mõni asi ei meeldi ka – kuidas järsku tulevad mängu peale asulate veel linnad ja tekib tunne, et mida kuradit, ma justnagu sain sellest maailmast juba aru, misasi see siin veel on?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest on hea, maailma, karakterite ja olustikuga on kõvasti vaeva nähtud. Postapokalüptiline maailm, ilmselt pärast korralikku tuumasõda, mis on osaliselt langenud kuhugi 19. sajandi kanti (võimsaim masin on aururong!), ja kus toimubki vist midagi USA kodusõja korduse sarnast. Tegevus on hoogne, verd pritsib suhteliselt palju ja mitme tegelase surmast hakkab ka kahju.

Tõrkeid tekitas aga peategelase vaatepunkt, maailmanägemus, mille kaudu kogu lugu oli edasi antud: ainult oma salaarmastatu nimel on ta valmis sisuliselt kõike tegema, aga isiku, kes oli ta elupäästjaks, laseb ta külmavereliselt kalkuleerides maha, selle suhtes mingit märgatavat kahetsust tundmata. Muidugi, ajad on rasked, maailm on karm ja raskeid eetilis-moraalseid valikuid tuleb jutu kestel langetada pea igal sammul. Aga just see tundus kõige õõvastavam.

Siis muidugi kuningad, kes on tõesti huvitav nähtus, ehkki ei selgu, kes nad siis olid: mingisugused tuumasõjaeelsel ajal aretatud mutandid või siis planeedi põlisasukad, keda inimesed häirima on tulnud; "hea" kuninga jutu järgi küll olid tihedad suhted nende ja inimeste vahel juba minevikus, aga ehk on see vaid tema rassi mütoloogia? Võib-olla avatakse seda kunagi edaspidi?

Loo pikkus oli tõesti väheke liiast, oleks enam-vähem sama sisu ja mulje ka lühemalt võinud edasi anda, ja see veidi liiga ebameeldiva kiiksuga peategelane ka, mistõttu pälvib lugu tugeva nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, aga nõustun eelkõnelejaga, et imeliku kiiksuga peategelane tekitas omajagu võõristust. Loo peategelasteks olidki minu jaoks kõrvaltegelased. Saab ka täitsa niimoodi hästi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Maailma ennast oli seal loos rohkem, kui loo jaoks vajalik. Võibolla tuleb sellesse maailma lugusid juurde, siis võiks isegi kaaluda hinde tõstmist.....
Teksti loeti eesti keeles

Elevant portselanipoes. Nii pika loo lugemise järgselt, mis on sedavõrd hästi kirjutatud, et igav ei hakanud kordagi, teame me ikka tähelepanuväärselt vähe loo tegevuspaigaks oleva maailma ja selle tegelaste kohta. Siin loos on kindlasti liiga palju higist müttamist lumes ning motiveerimatut tegutsemist ja liiga vähe selgitusi/põhjendamist/portreteerimist.

Mis mõte on ekspeditsiooni (tsiviil)juhil, kes isegi ilma erilise provotseerimiseta hakkab töötama omade vastu? Kes täiesti võõra monstrumi vastu ilmutab seletamatut empaatiat ning oma liigikaaslaste suhtes ei tunne seda peaaegu üldse. Peast katkiolevaid inimesi on kindlasti olemas, aga miks peaks nende irratsionaalsetest tegudest reportaaže kirjutama? Loo peategelaseks olevast Rauna-nimelisest humanoidist ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

„Kuningate tagasitulek“ ei olnud see põhjus, miks ma endale Täheaja 11. numbri soetasin.

Seetõttu olin väga – tegelikult kohe eriti väga – üllatunud, kui see lugu nö. ise end lugema asus. Jutt siis Uniooni 12. piiripatrullist, mis tõttab appi bandiitide rünnaku alla sattunud tugipunktile ja kõigest sellest, mis seal siis edasi juhtus. Verd, higi ja pisaraid.

Annan kõrgeima hinde, sest see on nii palju parem kui see, mida siiani Meres’ilt lugenud olen.

Stiilist kui niisugusest

Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.

Võta pekk, aga ära lähemale tule…

Ülal on pühendatud leheruumi sellele sõnakesele „pekki“. Kusjuures lugedes ootasin justkui alateadlikult, et kohtan nähtust juba avalehel. Natuke võttis aega, enne kui selleni jõudsin. Aga kuskil vast kolmandiku peal see termin tuli, et jääda. Ei tea, kas tõesti mõjus asi naljakalt/veidralt seetõttu, et muude vägisõnade sekka tundus see kuidagi pehmeke või just vastupidi, et vandumine ja ropendamine üldiselt tundusid tekstis kunstlike lisanditena? Mingil moel on aru saada, kas ropendamisega pikitud tekst on autoril orgaaniline keelepruuk või natuke võõras, kunstlikult ponnistatud. Sel juhul võib ju ka jätta selle kasutamata. Tekst tervikuna ei pruugi sellest vaesema saada. Ütleks siis nii, et nt. Kunnasel oma triloogias ei ole (vähene) sõduriargoo nii loomulikult välja tulnud kui Meres’il. Nii mulle tundub. Ja näiteks Bujoldi kosmoseooperid on suht-koht poliitkorrektse sõnakasutusega, kuid ikka mõnuga loetavad.

Tahan, ütlen, tahan, ei ütle!

Meres ise toob välja oma kirjanduslike eeskujude loetelus (vt. kogumiku koostaja eessõna) mõtte, et võib seletada asju lahti just nii vähe kui ise tahab. Muidugi – autori/kunstniku püha õigus oma taiese kujundamisel. Aga lugejana ju ikka natuke ootaks. Võimalik, et teksti pikkus on üks põhjuseid, miks lõpuks see alateadlik ja hiljem sihipärane ridade vahele ja sõnade taha kaevumine natuke frustreerib.

Mis maailm see on? Ilmselt tuumasõja üleelanud, sest juttu on (suurest) paugust ja radiatsioonist. Seal on riigid(?) Unioon ja Konföderatsioon, kuid tehnoloogia on paras segapuder tänapäevasest ja aurumasinatest.

Kes on kuningad? Noh selge on, et neil on väline sarnasus inimesega. Neil on omadused, mis vägisi toovad meelde kõik need vampiiri- ja mutandilood: kiirus, jõud, paranemine, suhteline immuunsus tulirelvadele, ei kannata päikesevalgust, toitumine inimlihast-verest, ääri-veeri viitamine justkui oleks tegu kõrgema eluvormiga…

Aga kui kirjutaks natukenegi tausta juurde: tegelastele ja maailmale nö. ajaloo, siis ju saaks juba tõsise romaani. Muidugi ei oleks siis enam tegemist sama tekstiga.

Mis viimaks mõtlema pani: miks on lugu pealkirjastatud kuningate tagasitulekuna? Mitmuses? Tagasi tuli ju ainult üks. Võibolla näitab see, et tormasin lugedes liialt, oleks pidanud võtma rohkem aega, et selles maailmas ringi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Sulbi
08.10.1977
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Palun parandage see Olev Toomi isetegevus tagasi õigeks: see lugu (kuigi kirjutatud 1943) ilmus esmakordselt 1964. aastal ja BAASis on teosed nende ilmumisaja, mitte kirjutamisaja järgi. On alati olnud. Juba üle veerand sajandi.
Teksti loeti inglise keeles

Loomingu värskes numbris ilmus üle pika aja üks Indrek Hargla lühiproosapala. Vist esimene pärast «Sõstart ja käokinga» 2015. aasta mainumbris. Jutustuse «Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul» pealkiri lubaks seda pidada omamoodi paralleelteoseks mõned aastad tagasi ilmunud lühijutule «Mõrv Reaktori toimetuses». Toonasest tekstist eristab seda peamiselt tõsiasi, et Loomingus ilmunud pala stiil ei ole selline «lõtv lödistamine» nagu oli veebi paisatud palal. Aga pealkirjas mainitud mõrvaloo tegevus toimub põhimõtteliselt samas kõverpeeglimaailmas, kus ulmel on tavakirjandusega enamvähem võrdne positsioon ühiskonnas ja kirjandusel üleüldse on absurdselt kõrge renomee ja sellest tulenevad võimalused («Tartule on märtsis toimuv Ulmeühingu üldkoosolek tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad Vanemuise kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub Vanemuise fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada.»).   

     Nagu hea lugeja siit juba aru on saanud, et käi jutt ju tegeliku ulmeühingu tegelikust aastakoosolekust ega näiteks Estconist, mille programmielemente Hargla siin küll paistab kergelt pilavat («Teiseks tipphetkeks on ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tavapärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda - «Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis». Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega.»). Üksikuid pilkenooli Eesti tegeliku ulmeelu kohta Hargla ju teeb («Näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli kirjandusteaduse õppetooli oroloogilist teadustegevust uute ulmežanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasiarendamisel» - otsene vihje Andrus Orgi leiutatud absurdselt suurele hulgale ulme uutele alažanritele oma doktoritöös), aga need on rohkem nagu vürtsiks toidule lisatud, loo kirjutamise eesmärk need ju ometi pole. Pole ka mõrvalugu, sest sarnaselt eelmisele palale ei ole mõrvalugu oluline, kuna kõik see leiab aset erakordselt absurdses kõverpeeglimaailmas üsna karikatuursete tegelastega. Lugejat ei koti, kes neist jaburalt käituvaist komödiantlikest toladest on mõrvar ja kes mitte.   

     Kui see lugu üldisemas plaanis üldse midagi pilama peaks, siis mida ikkagi? See ei saa ju olla kriitika selle kohta, et kirjandusel pole maailmas päriselt sellist rolli, nagu on selles peeglitaguses absurdimaailmas või et Eesti Ulmeühing pole Eestis päriselt Eesti Kirjanike Liiduga võrdne ülivõimas ja rahakas organisatsioon? Või koosnebki lugu neist pisikestest pilaobjektidest, väikestest «ärapanemistest»? Raske uskuda... Või on Harglal juba teist korda poolkogemata õnnestunud pilada midagi, mis pole veel toimunud, teoks saanud – nagu tal eelmisel korral kukkus Erektori esimeses numbris ilmunud palas välja tollesama numbri idee pilkamine? Ja nüüd saab seda enam kui pool aastat tagasi kirjutatud lugu võtta kriitikana näiteks Estconi programmi aadressil, mis paistab sel aastal olevat erakordselt hõredavõitu ja kirjandusvaene, koosnedes kõiksugu zombiõppustest, lemmmikloomadest, ulmekaugetest mälumängudest ja lauamängudest? Ei tea.   

     Jah, nalja, paroodia kirjutamine on Indrek Hargla loomingule iseloomulik olnud päris algusest peale. Meenutagem kasvõi koos Veiko Belialsiga kirjutatud portsu paroodiaid konkreetsete eesti ulmeautorite loomingule (2001) või kaks aastat hiljem valminud samasugust teist, paraku käsikirja jäänud kimpu lugusid, mis sündis koostöös Janusz A. Grinewskiga ja mida Algernoni toimetus omal ajal nende esimesest paketist oluliselt teravama ja valusama pilkelaadi tõttu keeldus avaldamast – ilmselt seetõttu, et valusa pilke objektiks langes ka üks Hiire toonaseid toimetajaid. Ja siis muidugi ülivõimsalt Stalkeri auhinna võitnud lühiromaani «Jõgeva elavad surnud» (2011), mis küll mu meelest on üsna kahvatu pala. Ja ega fändomgi Hargla hilisemaid pilkelugusid eriti kõrgelt pole hinnanud, nii jäid «Mõrv Reaktori toimetuses» ja «Per homicidium ad astra» 2019. aastal Stalkeri-karussellis omades kategooriates vastavalt 6.–8. ja 13.–15. kohta jagama. Lugejad ei talu tänases ülitõsises solvumiste ja vabandamiste maailmas enam pilget? Või oli «Jõgeva elavate surnute» pila kuidagi omamehelikum ja õlalepatsutavam? Vist küll. 

    Aga lugesin ma seda absurdipala muidugi vahetpidamata naeru lagistades ja turtsudes, mida peegeldab ka antud hinne. Miks oli kirjanik valinud minategelase jutustamislaadiks sellise kuidagi ärkamisaegselt suurustlevate sõnade ja tähtsusest puhevil poosidega lause, jäi ka natuke arusaamatuks. Aga kuidas saab mulle mitte meeldida tekst, milles Nõos elavad Eesti ulmeprominendid («Ma arvasin, et mind sõidutatakse Tammelinna, kuid nii see ei olnud, me sõitsime linnast sootuks välja ja Lõunakeskuse juures keeras juht viadukti pealt maha kiireteele – me tuhisesime lõuna poole. Mul ei olnud läbimõeldud plaani, kui mind tõepoolest sõidutatakse nüüd Kolme Nõukogu salajasse staapi. Asus see Elvas? Või koguni Nõos? Ma ei oleks imestunud, paljude Eesti ulmeprominentide residentsid asuvad just Nõos. Nii see paistis tõesti olevat, takso keeras juba seitsme kilomeetri pärast maha haruteele, mis viis Nõo eeslinnadeni.»).  

 

Teksti loeti eesti keeles

On kummaline anno 2021 leida BAASist veebis tasuta kättesaadava sisuga ajakirjas Reaktor enam kui kolm aastat tagasi ilmunud Indrek Hargla pikema lühijutu mahtu teksti, mis on tänaseni arvustamata. Just nii on aga lood jutuga «Mõrv Reaktori toimetuses». Tekst pole siiski päriselt arvustamata. Sellest on ajakirja enda järgmises numbris lühidalt kirjutanud J. Kallas ja T. Hallaste. Esimene neist nimetab juttu «Hargla skaalal suht lõdva randmega lödistamiseks» ja eks sellega saab nõustuda, teksti stiil ei meenuta mitte kirja pandud ilukirjandusteost, vaid õlleses seltskonnas lõkke ümber purjakil inimeste vahelesegamiste kiuste pajatatud lobajuttu. 

     Pean tunnistama, et pala tekitab mus parajat kimbatust. Mis ta pidi olema? Paroodia? Aga mille? Pila? Aga mida pilkav? Selles paralleelreaalsuses on ulmeajakirja Reaktor toimetus Tartu kesklinnas Plasku kõrghoone 7. korrusel («Toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga.»). Eks see kirjeldus annab kätte võtme loo mõistmiseks: tegu ei saa olla kriitikaga Eesti kirjandus- ja kirjastuselu aadressil, kuna sellist luksust ja tähtsust ei naudi ulme kusagil maailmas. Nii et tegu on miski kummalise kõverpeeglimaailmaga, kus ulme on kirjanduse keskseim ja tähtsaim ala, ja ka kirjandus ise on ühiskonnas oluliselt hinnatum, kui see tänapäeval kusagil maakera nurgas on («Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud. Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.»). 

     Igatahes on ajakirja peatoimetaja Roomas Kingu mõrvatud. Siit liigub Hargla-lugeja mõte muidugi sinna, et Kingu oli ju see kirjandusmuuseumi teadur, kes esmakordselt astus lugejate ette võrratus lühiromaanis «Väendru», kus tema isikuprofiilile lisati mh kuulumine EÜSi. Hiljem on Kingu figureerinud siin-seal Hargla folkõuduse tekstides («Viljakoll», «Tontla metsas» jm), mis ometi omavahel mingisse sisulisse vastuollu pole läinud. Siis tuli aga «Süvahavva» esimene raamat ja esimene hooaeg (2013), kus Bornhöhe/Kromanovi loomingust tuttava Hans von Risbieteri laadse nimega Ivo Uukkivi Madis Kalmeti näoga Roomas Kingu Süvahavva lähedal metsas maha laskis ja külmkappi pani. See Roomas Kingu eksisteeris meie reaalsuses, meie päevil. Möödunud aastal ilmunud jutustuses «Toonela tagasitulek», saan aru, on Roomas Kingu aga kirjandusmuuseumi folklorist kauges tulevikus? Pole seda teksti veel lugema sattunud. Igatahes siin loos on Roomas Kingu siis ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja selles kõverpeeglimaailma Tartus. Ja ta saab samuti mõrvatud.  

     Konkreetse mõrvaloo lahendamine, nagu krimikirjanduses üldse, ei ole enamasti huvitav ega oluline. Krimilugudest parimad teevad tõeliselt heaks sinna sisse joonistatud karakterid, nende omamaailmad ja nois maailmades valitsev fiiling, peategelaste omavahelised suhted ja dialoogid. Kui peategelased on kõverpeegellikud inimkarikatuurid, nagu selles loos, kus ulmeajakirja peatoimetaja on mõrvatud vahetult pärast erootilise ulme erinumbri Erektor ilmumist, ei ole huvitav ka mõrvaloo uurimine ega lahendus. Aprillis 2018 ilmus ka päris Reaktori esimene erootilise ulme erinumber Erektor, kus see pala õieti avaldatigi. Millega Hargla siin loos kummalisel kombel paistab tegelevat, on, et ta pilabki minu jaoks kõige rohkem sedasama sammu: Erektori erinumbri tegemist ja seal sees ilmuvaid lugusid, pakkudes oma loos, kõverpeegellikus omailmas välja terve kataloogitäie erootilise ulme süžeid ja pealkirju, üks jaburam ja debiilsem kui teine («Nekrofiili nikupidu», «Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused», «Mina, minu pere, kits ja muud loomad», «Pepupoiste külakuhi», «Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad», «Kuidas kuningas Kuu peal nikkus», «Enese sees ja järel», «Menstrueerivad vampiirid», «Tarzan ja gei», «Kubemepunk»). Hargla justkui pilab seda «seksi-eri» nimelist mängu, näitab, et mäng mängu pärast tapab ära igasuguse kunsti. Aga mängijail-taidlejail on kindlasti vahva ja pulli saab kõvasti. 

     Umbes samal ajal selle palaga ilmus kogumikus «Kolmevaimukivi» teadupärast ka jutustus «Per homicidium ad astra», kus mõrvalugu toimub kosmoselaevas ja tegelaste nimed ning mitme puhul ka karakterid ja väljanägemine on laenatud kodumaisest ulmefändomist (Luarvik Berg, Yoel Yakovic, Christoph Snyder jne). Siinses mõrvaloos mängib Hargla samuti ulmefändomi nimedega (Leelo Laheots, Hindrek Härgla, Callas ja Flooren, Jaak Mähkra jmt), aga peale nimede siit sarnasusi tegelike inimestega otsida ei maksa. Nii et see mäng jääb selle võrra lahjemaks ja tühjemaks. 

     Jah, ka mina lagistasin ja turtsusin seda lugedes vahetpidamata naerda ja seda peegeldab siis ka see hinne. Aga lugu on kuidagi häirivalt laadnas ja suvalises stiilis jutustatud. Lõtv lödistamine, nagu J. Kallas ütles.  

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei kannata silma otsaski alternatiivajalugusid, kus peale selle ajalooalternatiivi enda on sees mingi oluline fantastiline komponent. Noh, võimalus ajareisiks või paralleelmaailmades liikumiseks välja arvata, kui see on seotud selle ajalooalternatiivsuse tekke või muutmisega. Kui aga alternatiivajaloos kappavad ringi ükssarvikud ja lendavad lohed ning võlurid saadavad vaenuvägede suunas põlevaid tulekerasid, on asi jama. Alternatiivajalugu peab olema puhas, realistlik (noh, muidugi võib seda ka romantismile või naturalismile omaste kaamerafiltritega teha). Aga mingeid kummitusi, zombisid, maagihakatisi ega paravõimete paraadi ma alt.ajaloos näha ei taha. Ajalugu on mu jaoks niivõrd püha distsipliin ja alternatiivajalugu niivõrd lemmik ulme alažanr, et ma tahan seda tarbida puhtalt. Alternatiivajalugu tegelegu ajaloo muutuste ja nende mõjudega ühiskonnale, tegelastele jne. Kuna ajalugu on vaieldamatult teadus, siis alternatiivajalugu on minu jaoks üks tõsiteadusliku fantastika (hard SF) alaliike. Vastavas ulme alaliigis kasutatava teadusharu suhtes peab autoril olema pieteet ja seda distsipliini tuleb tunda ning sellega ümber käia nii, et see oleks usutav ja teadusharu reeglite järgi põhimõtteliselt võimalik. 

 

Sedasi siis. Heinrich Weinbergi «Vabavalla kaotamine» on vist parim Eesti ajaloo aineline alternatiivajalugu eesti ulmes. Vähemalt ei suutnud ma meenutada midagi etemat. Hargla ei ole oma alt.ajalugudes ülearu palju kodukamarale keskendunud (meenub «Novembrivalss vanal väljakul»), sest kui näiteks Koulu ja Frenchi lood toimuvad ju huvitavas alternatiivses maailmas, siis paraku meile seda ajalooalternatiivi kuigivõrd ei avata, kolm paksu köidet on täidetud eksituste komöödia, jantliku farsiga. Ning «Raudrästiku ajaga» on mul oma suhe. Kaplinskil on selliseid heietusi-mõtisklusi, aga need pole narratiivikeskse kirjandusena kuigi tugevad («Loojak Hiiumaa rannal») ja mingitest vellolattikutest («Lend Kanaari saartele») ärme parem üldse räägi, eksole. Ning antoloogias «Eestid, mida ei olnud», kus siinarvustatav lühiromaan ilmus, on ülejäänud tekstid kas hästi vaieldavalt ja hästi tinglikult alt.ajalood (Laurik, Krafinna, MSander jt) või siis töötavad mu jaoks tugevamalt just niisama ajaloolise proosana, nende aja- ja kohavaim on suurepäraselt välja tulnud ja loodki on väga head, aga põnevat alternatiivsust nagu napib (Loper, Hargla, Mahkra jt). Napib kohe kõvasti. 

 

Weinbergi «Vabavalla kaotamine» (mis tuli Stalkeri-küsitlusel aasta eest uhkele 13. kohale) on seevastu aga just täpselt sellist sorti alternatiivajalugu, milliseid ma oleksin nõus Eesti keskaja kohta lugema köidete kaupa. Siin on ajaloo alternatiivsus kesksel kohal, siin on huvitavad tegelased oma probleemide ja valikutega, neid valikuid tagant sundivad ühiskondlikud arenguprotsessid, seiklusromaanilik süžee, poliitintriigid. No mida veel tahta? Võibolla veelgi suuremat detailsust poliitintriigide osas ja lihtsalt rohkem mahtu, rohkem sellist alternatiivajaloolist seiklust, rohkem sarnaselt voogavat teksti. Eks oma osa mängib minu praeguses selle teksti lembuses ka see, et tegevus on paigutatud just sellesse ajaperioodi, millele isegi ülikooli ajal rohkem keskendusin (12.–15. sajand). Kui kunagi ammu määratles Hargla Loomingu-intervjuus ühte Grinewski-oopust kui hard alternate history teksti, siis see Weinberg on hard alternate history!

 

Miinuseid on. Tekstis esineb paar ajalooreaaliate seisukohalt ebausutavat apsakat (kristluse roll), mis sellisel kombel väljamängituna vajanuks veidi suuremat ja leidlikumat põhjendamist. Ning kasutamata on jäetud paar tegelaste emotsionaalsete dilemmade ja isiklike tragöödiate seisukohast suurepärast momenti (Aire oleks võinud oma last Meelist just väga kirglikult armastada, ükskõiksuse asemel oleks see loonud nii palju põnevaid võimalusi). Ja siis muidugi see, et Meelise, Tiina ja Antsu liin kaob paadiga jõge mööda ööpimedusse. Või, noh, alla sama hea järje ma siin ei lepi. Ja see «Tõrkeotsing» on hoopis midagi muud, see ei tule arvesse. Tahan otsest järge.  

Teksti loeti eesti keeles

Loomingus ilmunud arvustuses antoloogiale «Pikad varjud» kirjutasin märtsis 2016 sellest loost järgneva lõigu:
Kui Mehis Heinsaare «Tiigi sünd» on autorile tüüpiline maagilis-realistlikus vaimus loba, millel pole vähimatki pistmist ei Laipaiga ega etnoõudusega, siis Triinu Merese «Võtja» üle saab vaid nõutust tunda. Ja kurbust, et mõne aasta eest väga tugevalt žanriulmesse tulnud ning tõelist fantastikatulevärki ja lahedaid narratiive pakkunud autor on otsustanud loobuda lugejatele arusaadava süžee jutustamisest ning langenud modernistlike vormieksperimentide küüsi, mis võivad tuua autorile avastamis- ja saavutamisrõõmu, kuid jätavad lugeja kõrvaltvaatajaks, kellel pole selles mängus enam rolli ega üldse midagi meelt lahutavat või emotsionaalsust arendavat.
Teksti loeti eesti keeles

 

Esimene lugu Loomingu «ulme-erinumbrist», mida lugema sattusin. Mokk vajus töllakile. Asta Põldmäe, tõesti?!

Sest see hale käkk ei ole ainult Kristjan Sandri süü, see on samapalju Loomingu kirjandustoimetaja Põldmäe süü. Sellise teksti läbilaskmine näitab lihtsalt täielikku ebaprofessionaalsust. Sest lugu pole väärtusetu mitte ainult ulmena, vaid selles puuduvad üleüldse igasugused vähegi adutavad väärt ilukirjandusele omased tunnused.

Nii. Mõtleme nüüd korraks. Sa oled kogemustega ulmeautor, sul on tehnilised oskused, suur lugemus jmt. Hüva, sa mõtled välja mingi sellise haledalt kesise ulmeidee, nagu narkootikum, mis muudab täiskasvanud leludega mängivateks lasteks… oot-oot! Kas see filmis «Supilinna salaselts» juba ei juhtunud? Hmm, juhtus jah!

Hüva, hüva. Võibolla pole Sander seda filmi näinud. Mõtleme edasi. Ulmekirjaniku mõte on ju mingi ulmeline asi välja pakkudes näidata, kuidas see inimeseks olemist, ühiskonda ja meie omavahelisi suhteid mõjutab ja muudab. Siinsel puhul on meil aga kokku mingi 2-3 stseenikest ja seegi napp maht raisatakse ära mingi Tartu aguliromantika/sotsiaalporno peale, mingid mehisheinsaared istuvad kampsunis kuskil köögilaua taga ja «vilusuhveerivad», aga loos ju mingitki arengut, arendust selle õblukese ulmeideega ei toimu…

Kuidas see juba sajandivanune soovitus ulmekirjanikele käiski… et ärge leiutage autot, vaid näidake, kuidas autoavariid meie ühiskonda muudavad või midagi taolist. Mõte on arusaadav, eksole. Kristjan Sander on meile siinkohal visandanud ühe eriti kipaka auto joonise ja pannud siis oma loole punkti.

Aga kui ka loo olematu ulmeplaan korraks unustada, pole siin ka üldkirjanduslikult ikka lihtsalt absoluutselt üleüldse mitte midagi. Jahmatamapanevalt tühi lora, mille kirjutamise ajenditest mul ei õnnestu aru saada. Miks? Mida? Autor nagu ei soovigi lugejale midagi öelda, lihtsalt näitab mingit suvalist kahte õlgukehitamapanevat stseeni humanitaarkampsikute elust.

Mis mõtet on Loomingusse mõne oma tippsoorituse asemel saata selline lati alt läbiloperdamine? Nõutus, nõutus, nõutus on minu emotsioon.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Tekkis tahtmine ühe temaatilise õudusantoloogia jaoks toormaterjali läbi töötades väike paus sisse teha ja midagi mitte-temaatilist lugeda. 20. sajandi II poole olulisima briti õuduskirjaniku (kui sa pole just raskelt psühholoogilise Ramsey Campbelli fänn või kommertsõudust viljelevate Brian Lumley, James Herberti, Clive Barkeri talendi austaja) Robert Aickmani postuumselt ilmunud 5-leheküljeline pala «Kirstude maja» sobis ilusti.  

   See kümmekond aastat enne autori ametlikku debüüti, 1941. aasta paiku kirjutatud jutt ilmus 2015. aastal seni avaldamata lühiproosat ja esseistikat ning luulet koondavas esinduslikus valimikus «The Strangers and Other Writings», mille kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise tuules avaldas väikekirjastus Tartarus Press. Mõistagi taastrükkis selle praegusaja pikaealisemas ja õnnestunuimate valikutega aasta parimate õuduslugude kogumike sarjas «Best New Horror» legendaarne antologist Stephen Jones.  

   Lühikese loo tegevus toimub samuti 1941. aastal ning selle keskmes on kaks «maatüdrukut» – nii kutsuti II MS ajal põllutöid tegevaid Briti tsiviilteenistuse Women’s Land Army liikmeid. Neiud kasutavad jõuluõhtul nappi vaba aega, et minna loodusse jalutama. Järsku aga ilm muutub, hakkab tihedat vihma sadama ning kisub tormiks. Tormiks sobimatult riides tütarlapsed leiavad peavarju ühe hurtsiku räästa alt. Kuni selgub, et see polegi inimtühi. Järsku on selle uks avali ja seal seisab apaatse olekuga suure kondiga kogukas vanem naine, kes soovitab neil üsna kummalises ükskõikses sõnastuses («I should come in if I were you...») sisse tulla. Hurtsikus jätkab ta nendega sama kummalises vormis suhtlust («I should take off your coats and sit down. I should have some tea.»). Lugeja jaoks aga pinge muudkui kruvib. Ja midagi kummalist tõesti juhtub – on ju Aickman siiski just «kummaliste juttude» (strange tales) suurmeister.  

   Jutt on tegelikult üsna eba-aickmanlik, tema jaoks pisut liigagi konkreetne ja sirgjooneline (aga 1941. aastal polnud 27-aastane Aickman veel see ütlematajätmiste ja vihjamiste meister, kelleks ta kujunes 1960–1970ndatel). Samas on see eesti lugeja (või peaksin ütlema hoopis tüüpilise BAASiarvustaja?) jaoks täiesti sobimatu, kuna sellel puudub lisaks märulirohkele süžeele ka selgelt ja üheselt arusaadav lõpp. Kirjanduses on selline võte üsna levinud, aga kõigi selle loo tulevaste eesti keeles lugejate ees vabandan kohe ette! Mul on südamest kahju, et te niimoodi petta peate saama! (Vabandan seepärast, et kui kunagi 4–5 aasta pärast õnnestub ehk kokku panna Aickmani eestikeelne ’best of’, on see seal kindlasti avalugu.)  

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthali jutt «Vinguv jalaluu» mõjus samanimelises originaalantoloogias üsna kummaliselt. Justkui oleks pioneeride tuppa, kus parajasti põlevilsilmi arutatakse homse luuremängu süžeed ja teise rühma lipu varastamist, sattunud asjasse puutumatu, tõsise ja mõtliku olekuga täiskasvanu. Nii palju erineb ta kõigist teistest Kreutzwaldi-kogumiku paladest.
 
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
 
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
 
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
 
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.
Teksti loeti eesti keeles

116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles

Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga kõnealune lugu tõi kunagi uue sajandi alguses kirjanik David Zindelli mu huviorbiiti. Õieti olin juba 1998. aastal Locusest lugenud arvustust ta neljaköitelise massiivse romaanisarja viimasele osale, sarja, mille algimpulsiks, nukleuseks see L. Ron Hubbardi nimelisel uute autorite võistlusel (Writers of the Future Contest) 1985. aastal edukalt esinenud jutt on. Sari tundus tolle arvustuse järgi oma mastaabilt ja käsitletavate teemade poolest olevat midagi Dan Simmonsi «Hyperioni»-tetraloogia laadset. 

Shanidar tähendab kohta Iraagis, kust leiti miski neandertallaste matmispaik... Jutustuse tegevus toimub aga kauges tulevikus veelgi kaugemas galaktikas planeedil Icefall, kus asub linn Neverness, mida kutsutakse ka Valu Linnaks (neid kohanimesid ma siin rohkem tõlkida ei proovigi, kuna ei tea, kuidas Arvi need eesti keelde ümber on pannud). Kuskil galaktikas on ka plahvatavate tähtede vöönd Vild... Loo tegevus toimub aga valdavalt sellel talvise kärekülma kliimaga planeedil ning on edasi antud Lõikaja Raineri minajutustusena. Lõikaja tähendab siis ametit, mille pidaja suudab inimesi muuta, anda neile uue keha, uue näo, kuid ei tohi minna nende DNA kallale. Raineri juurde tuleb üks nooruk, kes tahab lasta end muuta alaloi'ks, mis tähistab siis ühte neandertallaste sarnast rassi. Aga ta ei soovi vaid väliselt samasuguseks tugevaks ja karvaseks olendiks muutuda, vaid soovib, et Lõikaja ta täielikult alaloi'ks muudaks... Raineri keeldumise peale tuletab ta Lõikajale meelde Goshevani, legendaarset inimest, kelle Lõikaja olla lõpuks päris alaloi'ks muutnud. Seepeale hakkabki Rainer jutustama noorukile Goshevani lugu ja mida kõike traagilist ning võigast see tema DNA kallale minek kaasa tõi. 

Kuigi kaugtuleviku ulmejutt, on «Shanidar» hästi pastoraalses võtmes ja veidi sellises mineviku legende või muinaslugusid pajatavas kõrgfantaasia võtmes kirja pandud, aga mitte matsakas-labaselt, vaid just kuidagi ülevalt ja pühalikult. Ja nii sisendusjõuliselt, et seda südasuvelgi lugedes talvisest tegevuskohast tingitud külmavärinad ihule tulevad. 

On ette heidetud, et «Shanidaris» on jutustuse jaoks liialt palju materjali ja sellest kapatakse liiga kiiresti üle ning et selle läbilugemise järel on tunne, nagu oleks just paksu romaaniga mäele jõudnud. Tõsi ta on, et Hubbardi-konkursil võidukaks osutunud lugu tõi kirjanikule ta esimese romaanilepingu ning 1988. aastal ilmunud 700-leheküljeline «Neverness» kirjutab jutustuse teemasid põhjalikumalt lahti. Lisaks paljule muule. Aga ka sellele debüütromaanile heitis kriitika (lisaks ohtrale kiitusele) ette, et seal on ühe köite jaoks liiga palju materjali sisse kuhjatud ning Zindell kirjutas romaani peategelase Mallory Ringessi poja Danlo (samalaadsetest) seiklustest ja otsingutest veelgi mahukamatest romaanidest koosneva triloogia «Reekviem homo sapiensile» (1993–1998). 

Zindelli enda skaalal oleks hindeks «4», eriti silmas pidades seda hullumeelset ja võõrapärast maailma, mis avaneb järgmises teoses, romaanis «Neverness», mille peatükkideks see lugu on muudetud, ja milles laotatakse lugejate ees lahti märksa kosmoseooperlikum ning märksa transtsendentaalsem ja kosmogoonilisem odüsseia jumalate ja iseenda otsinguist, aga just see jutt pani mind 2010. aastal Zindelli neljaköitelist romaanisarja hankima ja sellesse uppuma ning armuma. Olgu siis sel puhul hindeks maksimum, mida ta ka BAASi üldskaalal minu jaoks kindlasti väärib.  

Teksti loeti inglise keeles
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Teksti loeti inglise keeles

Kirjanduselaadne toode.

Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. Kirjandusena piinlikkust valmistav... asi.

Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. Raamatukese jätsin seejärel bussi, nagu sedasorti kirjanduse puhul vist loomulik ongi. Õnneks maksis vaid 2 rubla kopikatega.

«Teos» tõestab veel kord, et reeglina ei ole rootslased raamatute kirjutamiseks välja mõeldud. Neil on looduses ilmselt mingi teine tähtis funktsioon.

Bussist väljudes tegin igatahes 3 suitsu järjest, et halba maitset suust ära saada. Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka. Lihtsalt Loomingu Raamatukokku see tänapäeval enam kuidagi ei jõua. Selle heftikese ainus maakeeles ilmumise põhjus ongi ju fakt, et raamatu tõlkija ja LRi pikaaegne peatoimetaja Anu Saluäär on Rootsi kirjanduse fanaatik.

Ahjaa, USA ühe lahedaima välisministri John Foster Dullese keskmine nimi ei ole Forster, nagu autor või tõlkija ekslikult on kirja pannud. Forster oli näiteks loodusteadlastest isa ja poja nimi, kes saatsid James Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Forster on ka üks tänapäeva filmilavastaja.

Raamatukese žanrit (alternatiivajalugu, sest see see väliste tunnuste järgi paraku siiski on!) järelsõnas ega tagakaanetekstis kordagi mainitud ei ole. Ma ei usu, et tõlkijale see termin tundmatu on. Vt ka suure osa eesti kirjastajate hirm sõna `ulme` ees.

Teksti loeti eesti keeles

Hetkel, kui olen antoloogiaga «Old Venus» umbes poole peal, tundub, et Lavie Tidhari «The Drowned Celestial» («Uppunud ingel»? «Uppunud taevapoeg»?) on kogumiku parim lugu! See on seda meeldivam ja üllatavam, et autor oli seni praktiliselt tundmatu… ma muidugi selle iisraeli-inglise ulmekirjaniku nime teadsin, aga lugenud ei olnud seni ridagi.

Erinevalt Allen Steele’ist Lavie Tidhar igatahes kaifib 1930–1940ndate retro-Veenuse kujutamist täiega: ta on loonud pea täiusliku pastišši C. L. Moore’i ja Leigh Bracketti Veenuse–lugudele. Jutustus algab Port Smithi (sic!) nimelises asunduses «Medusa pea» (sic!) nime kandvas kõrtsis kaardilaua taga:

This was an old Venus, ancient and most decadent of planets. It was a dismal Earth outpost, stranded somewhere on a solid strip of land amidst Venusian swamps. Violet clouds capped it like a forest of mushrooms, and the thick, green-leafed jungle sprouted at the edges of the swamps on all sides, enclosing the port in its relentless grip.

Ühesõnaga mängib peategelane Colt, maalane, kõrtsitoas kaarte, temaga on laua taga veel maalane Carter ning kaks veenuslast, taamal nurgas mängib pime muusik Ishmael mingit pilli… Pole vaja olla kirjandusteadlane, aru saamaks, et peagi puhkeb lööming: õieti ründavad mingid kahtlased olendid kõrtsi väljastpoolt. Colt satub tulevahetuses ühele poole koos veenuslase Sharoliga (C. L. Moore’i «Loodekaare Smithi» lugenud noogutavad äratundvalt), kelle mänguvõidu ta just hetk enne märuli puhkemist oli valemängusüüdistusega vaidlustanud. Üks surev mees pomiseb midagi keset džunglit vanade atlantislaste või lemuurlaste templisse peidetud varandusest, kuid ei jõua enne siit ilmast lahkumist aarde asukohta paljastada. Peagi ründavad ainsana ellu jäänud Colti ja Sharoli ReplicAnts’ide nime kandvad Jupiteri sõdade tarbeks ehitatud androidsed sõjamasinad.

Ja nii edasi ja nii edasi :) Kui meie kangelased on nendega ühele poole saanud, haarab Sharol aardest soninud mehe pea kaasa ja tõttab džungli poole, seletades Coltile, et neil on tarvis leida nõid, kes suudaks pea veel korraks rääkima panna…

Kogu see 30-leheküljeline jutustus on tihkelt täis vihjeid ja viiteid pulpajastu Veenuse-lugudele (ka Heinleini pime poeet Rhysling on selles maailmas reaalselt eksisteeriv isik, muidugi mainitakse Shambleau’d jmt). Lisaks kirjeldab Tidhar Veenuse loodust ja meie kangelaste seiklusi sellise rikkaliku ja värvika laadiga, et aegajalt tabad end copyrighti-lehelt kontrollimast, ega see jutt ikka 1940ndatel kirjutatud pole… Ning see atmosfäär, mille kirjanik oma Vanal Veenusel taasloob, see on nii ehe Moore’i ja Bracketti planetary romance’i miljöö, et midagi enamat tahta hing lihtsalt ei oskagi.

Hindeks viis mitme rasvase plussiga. Viimaste aegade lahedaim lugemiselamus. Aga maitse on muidugi kange ja spetsiifiline: sobib ainult teatud liiki ulme gurmaanidele.

Teksti loeti inglise keeles

«Konnapead» on Allen Steele’i jutustus, mis avab George R. R. Martini ja Gardner Dozois koostatud retroulme-antoloogia «Vana Veenus». 2013. aastal ilmus samalt tandemilt antoloogia «Vana Marss», mis koondas siis tänapäevaste kirjanike jutte, nagu neid kirjutati Marsist 1930–1940ndatel ja sellise geograafiaga, nagu tollal Marsi kohta ette kujutati (kanalid, hääbuvad iidsed linnad jne). 2015. aasta alul ilmus analoogne ettevõtmine Veenuse kohta. Soised džunglid, ääretud auravad mered, erinevad reptiilid, amfiibsed veenuslased jmt, ühesõnaga Veenus nagu seda kujutati ulmekirjanduse kõige rahuldustpakkuvamatel kümnenditel.

Millegipärast avavad Martin ja Dozois juba teise antoloogia Allen Steele’i jutuga. Ma pole «Martian Bloodi» lugenud, aga «Frogheads» nüüd selle kogumiku säravamate tippudeni küll ei küündi, pigem jääb sinna tugevaks keskmikuks. Mina poleks koostajana sellist lugu esimeseks küll pannud, aga jumal sellega. Steele’i loos on kõik nagu olemas, aga sädet ja puudutust, mis teeks ühest korralikust loost erilise teksti siit küll otsida ei maksa.

Eradetektiiv Ronson maandub Kosmofloti laevaga Tsiolkovski Veenusel. Üks väheseid tõeliselt lahedaid asju selle loo juures ongi see Vene, täpsemalt Nõukogude touch, ehk siis on Veenusel endine Nõukogude asundus Veneragrad. Aga seda Nõukogude Liidu tausta on kogumiku «Vana Veenus» hilisemates lugudes jälle paremini tehtud. Kuigi kommunistlik kord on Veenuselgi kokku varisenud, seisab Veneragradi keskväljakul endiselt käega helgesse tulevikku osutav Vladimir Iljitš Lenini monument, maksevahendiks on rublad jne.

Detektiiv Ronson on planeedil otsimas seal kaduma läinud ameerika miljonäri 20ndates võsukest David Henry’t. Kohalik Arkadi Bulgakov soovitab talle teejuhiks «Hullu Mihhaili» ehk endise Nõukogude kosmosevägede ohvitseri Mihhail Kronovi, kellest teatakse, et ta saab hästi läbi kohalike veenuslastega. Veerahvaga, keda ka konnapeadeks kutsutakse.

Edasi kohtame selles loos orjapidajaid, narkokaupmehi, üles leitakse ka David Henry ning loo lõpus on hoopis ootamatu lahendus («puänt» ei paindu sõrmed klaverdama), aga see kõik on kuidagi tuimalt, pingevabalt ja justkui elevuseta edasi antud. Ses mõttes, et tekstist jääb mulje, justkui ei oleks Allen Steele’il seda kuigi huvitav kirjutada olnud. Et ära on ta selle teinud, kõik tingimused täitnud, aga seda, et ta ise loo kirjutamist ja sellise Veenuse kujutamist kuidagi kaifinud oleks, seda tunnet mina siit tekstist ei leidnud.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus «Astellari Loor» võib väga vabalt olla Leigh Bracketti kõige silmapaistvam ulmetekst üldse. Ühest küljest pole tekstis ju midagi väga erilist: värvikas ja traagiline kosmoselugu armastusest ja ohverdustest, mida selle nimel tehakse, ehk Kuldajastu ulme, nagu ta olema peab. Ometi… ometi on selles loos midagi erilist, millele ma näppu peale panna ei oskagi.

Kosmiline anomaalia nimega Loor on juba mõnda aega terroriseerinud Päikesesüsteemis ringilendavaid reisilaevu. Loor, mis on mingi omalaadne eredat valgust tekitav kosmiline moodustis, võib välja ilmuda kus iganes, ükski laev ei ole selle eest kaitstud. Ning laev, mille Loor on neelanud, noh need laevad kaovad.

Aga see lugu saab alguse siiski vana Marsi kehva kuulsusega Jekkara linnakeses ühe kanali ääres, kus Madam Kani kõrtsist on kaklemise ja lõhkumise pärast tänavale visatud üks marslane. Visatud nii, et see vedeleb nüüd kanaliäärsel teel surnuna ja me näeme teda läbi minajutustaja silmade (jutustuse raamlugu teatabki, et kogu süžee on meieni jõudnud tänu ühele kohutavale käsikirjale, mis on leitud ühest kosmoseraketist).

Niisiis vaatab meie peategelane marslase laipa ja tunneb järsku kuskilt kaugelt kellegi teise mõtteid selle laiba kohta. Telepaatiliselt loeb ta samuti laipa silmitseva neiu mõtteid ja järsku meenutab see tütarlaps talle kohutavalt ta enda ammu aega tagasi kaotatud armastatut. Vägagi täpselt meenutab, et see ei saa olla juhuslik kokkusattumus. Neiu on kanaliäärsel tänaval oma noorukiohtu mehega, kes on mõlemad pärit reisilaevalt Queen of Jupiter, mis ongi teel Jupiteri kuudel asuvatesse kolooniatesse, kus noored loodavad uut elu alustada. Meie kangelane, kes, nagu selgub, on Queen of Jupiteri üks ohvitseridest, soovitab noortel kiiresti laevale naasta, kuna Jekkara pole üldse ohutu koht niimoodi ringiuitamiseks. Kogu stseen on edasi antud kuidagi unenäoliselt, läbi peategelase telepaatilise taju, mitte niivõrd adekvaatse tegevuskirjelduse.

Noored reisijad tagasi laeva saatnud, seab meie kangelane sammud linna ööelu-asutuste suunas, kus tal on plaan saada naudinguid alhokolist, seksist ja hasartmängudest. Kõiki neid ta saabki, aga kogeb kõike seda kuidagi nagu huvitult. Ühel pimedal tänaval tuleb talle vastu hiiglasekasvu mustanahaline iirlane Gallery, kes ütleb talle, et ta pole inimene ning ähvardab teda tappa. Peategelane möönab, et selliseid talle tülikaid inimesi aegajalt ikka ta teele satub, peamiselt on nad mustlas- või keldiverd, kuna ekstrasensoorsed võimed on nendega kuidagi kaasa antud. Ta tunnistab Gallery väited õigeks ning soovitab tollel kiiresti lahkuda. Gallery aga on purjus ja veelgi põikpäisem.

Igatahes jääb Gallery surnukeha seiskunud südamega sinna pimedale Jekkara tänavale vedelema ning meie peategelane suundub tagasi oma laevaohvitseri kohuseid täitma. Täpsemalt siis juhtima Jupiteri kolooniate suunas teel oleva Queen of Jupiteri sihtkohta, mida reisiplaanis kindlasti polnud. Otse Loori, Astellari Loori sisse. Aga see on alles selle jutustuse algus.

Kui Leigh Brackett tahab, kirjutab ta ikka nii pagana lummavalt ja värvikalt, traagiliselt ja samas nii elavalt, loob nappide vahenditega vägagi reaalse atmosfääri ja tema lugude miljööd… noh, kõige lühemalt öelduna ongi need sellised karmi koolkonna räsitud detektiivi, keda kehastab kindlasti Humphrey Bogart, silme läbi nähtud vana Marsi ja vana Veenuse depressiivsed koloniaalmaastikud ning kõik see on üle valatud rammusa film noiri kastmega. Midagi ehedate pulphõrgutiste gurmaanidele ühesõnaga.

Ega`s ilmaasjata palunud George Lucas prouat eluõhtul filmi «Impeerium annab vastulöögi» stsenaariumikirjutamise juurde appi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti ja Ray Bradbury lühiromaani «Punase udu Lorelei» juures tuleb esmalt rääkida ulmekirjanduse alažanrist sword&planet. Hästi lühidalt öelduna tähistab see tekstikorpust, mis sai suurema hoo sisse Edgar Rice Burroughsi romaaniga «Marsi printsess». Edasi arendasid seda mitmed Burroughsi epigoonid ning 1930-1940ndatel oli see väga levinud kosmoseooperi alaliik. Siin tuleb siis tähele panna, et kuigi neid lugusid loeti tollal SF-tekstideks, siis mingit reaalset kosmoseavarustes seiklemist neis ei leidunud. Pigem oleks hästi lühike iseloomustus, et võtke Robert E. Howardi Conani-lood ning tõstke nende tegevus Marsile või Veenusele ning see ongi mõõga ja planeedi alažanr.

See on siis selline kummaline maailm, kus võib eksisteerida mingi meile võõras teaduslik-fantastiline tehnoloogia, kuid kahevõitlust peetakse mõõkadega, maailm, kus ühelt planeedilt teisele rännatakse kosmoselaevas, kuid planeetidel liigutakse näiteks hobutransporti kasutades jne jne. Termini sedasorti tekstide kohta juurutas 1960ndatel nende suur avaldaja, Ace Booksi toimetaja Donald A. Wollheim mõõga ja maagia žanri eeskujul ning on öeldud, et lühiromaan «Punase udu Lorelei» on Leigh Bracketti kõige mõõga-ja-maagialikum tekst. Ei vaidle.

Sisust. Kosmilise mastaabiga pisisuli ja suller Hugh Starke hädamaandub ühel valgustkartval operatsioonil oma laevaga Veenuse Valge Pilve mägedes. Ei ole hea koht. Starke saab rängalt viga ning on suremas, kui üks nõiduslik naine Rann talle teatab, et saab ta mõistuse sellest surevast kehast hoopis paremasse üle viia, kui Starke tema teatud tingimustega nõustub. Kes meist sellises olukorras ei nõustuks :D Starke ärkab kohaliku kangelase Conani kehas ja see on tõesti Conani keha! Starke ei ole end oma kiduras vanas kehas kunagi nii tervelt ja jõuliselt tundnud... Peagi selgub aga, et sellisena on kohalik nõid-valitsejanna Rann kiskunud ta kohalike fraktsioonide vahelisse võimuvõitlusse. Võitlusse, kus see vana Conan, kelle enda mõistus on telepaatiliselt hävitatud, on käitunud oma liitlaste, sõprade ning armastatuga eriti reeturlikult ning terve maakoht sooviks teda isiklikult sodiks peksta.

Meie Hugh Starke Conani kehas satub nende oma endiste ja reedetud liitlaste kätte vangi, kuid läbi häda suudab ta neile selgeks teha, et pole enam seesama mees, vaid maalane Hugh Starke. Tema armastatu, kes on seda vana Conanit viimasel ajal kohutavalt vihanud, satub keerulise dilemma ette: seda keha ta ju armastab ja ihaldab, selle vana omanik on igaveseks hävitatud, uus sisu aga... noh, on täiesti võõras.

Seiklusi ootab ees palju ning lõpuks päästab Starke-Conani-kehas oma vana kodulinna nõid-valitsejanna vägede käest, tuues Punase mere põhjast välja seda asustava surnute armee, keda on.... hmm, raske tappa.

Leigh Brackett on hiljem tunnistanud, et peategelase nimevalik - Conan - oli ebaõnnestunud. See oli väike fännivihje Robert E. Howardi kangelasele, kes seikles Weird Talesi veergudel kümmekond aastat tagasi, kuid oli 1940ndate keskpaigaks uute fännide jaoks praktiliselt tundmatu. Ning kuidas võis Brackett teada, et barbar Conan tõuseb 1950ndate keskel tuhast ning raamatupublikatsioonid panevad aluse permanentsele Conani-buumile, nii et sellenimelist kangelast Veenusel on tänapäeval seda lühiromaani lugedes väga veider kohata.

Juba üsna nimekas kosmoseooperite autor Brackett hakkas seda 56-leheküljelist lühiromaani kirjutama 1944. aastal, kui kutsuti ootamatult Hollywoodi tegema paremaks William Faulkneri stsenaariumit Bogarti-Bacalli klassikaks saanud filmile «The Big Sleep». Kiiruga andis ta jutu pooliku käsikirja üle noorele algajale autorile ja heale sõbrale Ray Bradbury`le, jätmata ühtki juhist, kuidas lugu lõppema peaks, ning põrutas Hollywoodi. Bradbury lõpetas loo üsna kenasti, sisulises mõttes ei ole autorivahetus tuntav, stoori areneb oma täiesti loogilise lõpuni, stiililiselt on kirjutaja vahetumine aga täiesti arusaadav. Bracketti 32 lehekülge on märksa julmemas-küünilisemas-järsemas laadis kirja pandud, Bradbury 24 lehekülge jälle lähevad oluliselt lüürilisemaks, nõtkemaks ja empaatilisemaks, isegi negatiivsete tegelaste suhtes, kellele lugeja Bracketti osas grammigi kaasa ei elanud, kuna nad lihtsalt nii vastikuid tegusid toime olid pannud.

Kuigi see pole kindlasti veel Bracketti tipptekstide hulgas, oli «Loreleid» (sellenimelist tegelast tekstis ei figureeri, pigem on see viide germaani mütoloogiast pärit vastavale sireenile, õnnetu armastuse tagajärjel meestehävitajaks muutunud tütarlapsele) vägagi mõnus ja kaasahaarav lugeda. Kuigi jah, tõsi on seegi, et see Veenus siin oli vast kõige vähem teine-planeet-Veenus ja kõige enam lihtsalt fantasymaastik, kus hoogsat mõõgavõitlust ja maagiat arendada. Hindeks ütleme siis: 5 pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles
6.2015

Leigh Bracketti lühiromaan «Veenuse nõiatar» kuulub kirjaniku vahest tuntuima kangelase, Marsi lindprii Eric John Starki tsüklisse. Eric John Stark sündis Merkuuril, kus tema vanemad mineraale kaevandava ettevõtte heaks töötasid. Kui Starki vanemad kaevandusõnnetuses hukkusid, sattus väike Stark kasvama kohalike Merkuuri pärismaalaste juurde, keda autor kirjeldab karvaste ja koonuga olenditena. Nii kasvaski tulevane hard-boiled-kangelane üles Merkuuri Videvikuvööndis kivisisalikke jahtides. Hiljem tappis üks teine maalaste kavandusekspeditsioon tema hõimu, kus ta kandis nime N`Chaka, ning Starki lapsendas ja kasvatas üles üks politsenik.

Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.

Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...

Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P

Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.

Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.

Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.

Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti pea lühiromaani mõõtu jutustusele «Kuu, mis haihtus» ei ole põhjust alla maksimumhinde anda. Siin on kõik Leigh Bracketti tugevused oma parimal moel esindatud ning lugu kuulub kirjaniku absoluutsesse paremikku.

Maalane David Heath vedeleb poolpilditus olekus Veenuse ühe soise sadmalinna Kalruna Kõigi Võimalike Naudingute Palee nimelises urkas, kui kaks veenuslast - mees ja naine - teda otsima ja ta deliiriumilaadsest olekust välja tirima tulevad. Bracketti kirjeldused Heathi joobesoleku nägemusest, mis vältavad tubli 3 lehekülge, tõid minule igatahes silme ette Robert De Niro tegelaskuju Sergio Leone meistriteosest «Once Upon a Time in America», kes selle filmi alguses, keskel ja lõpus näidatud raamloos ühes oopiumiurkas vedeles ja seal narkouima-nägemusi koges.

Pikapeale saavad veenuslased Heathi piisavalt kaineks, et too koos oma lemmiklooma, väikese minidraakoniga sealt kaasa saavad ja läbi soo sadamasse müttavad, kus Heathi laevale Ethne! asuvad. Järgmisel hommikul, kui mees on pildi rohkem ette võtnud, nõuavad nad, et ta neid Kuutule nimelisse müstilisse paika viiks, mille asukohta kuskil Hommikuopaalide mere kaldal vaid tema teab. David Heath on nimelt ainus isik, kes on teadaolevalt sellest kohast eluga tagasi tulnud.

Kuutuli arvatakse olevat koht, kuhu hallil ajal langes Veenuse kuu, mis siis kokkupõrkel planeediga selle koha radioaktiivseks või kuidagi muidu maagiatiineks muutis. Planeedil on välja kujunenud ka selle uskumuse religioosne organisatsioon - Kuusaladuste Valvurid ehk Kuulapsed - preestrite klass, kes David Heathi jahivad, kuna ükski surelik ei tohiks oma nina Kuutulle toppida. Samas usutakse, et kes on Kuutulest läbi käinud, muutub jumalaks. Just seda veenuslane Alor soovibki.

Lõpuks, kui Alor ähvardab Heathi, et seda jälitavad Kuulapsed on juba talle üsna kandadele jõudnud, nõustub Heath pärast pikka-pikka põiklemist ning tunnistamist, et ega ta Kuutule lävelt ise kaugemale sisse läinudki, neile siiski selle asukoha kätte näitama. Ning reis Hommikuopaalide merel lähebki lahti. Peatselt jõutakse merel sellisesse Sargasso mere laadis piirkonda, kus vesikasvud laeva endasse haaravad, nii et see vaid aerude ja terariistadega füüsiliselt tööd tehes edasi liikuda suudab. Taamal läheneb aga üha ähvardavama kiirusega Kuulaste laev, pardal grupp musti preestreid... Lõpuks jõutakse loomulikult ka Kuutulle. Ning siis juhtub veel mõndagi.

Lisaks Veenuse soise-niiske mussoonkliima ja sellise koloniaalkirjanduse rajamaade ja eelpostide räpaste sadamalinnade kõrtside ja kurjategijate maailma lopsaka ja värvika kirjeldamise oskusele valdas Leigh Brackett suurepäraselt ka nn. karmi koolkonna kriminulli ja noir-detektiivfilmi stiili, esteetikat ja väljendusvahendeid. Mitmete ta tegelaste kohta on öeldud, et neis on rohkem Bogartit, kui Humphrey Bogartis endas mõnes Chandleri või Hammetti ainetel vändatud 1940date krimifilmis.

Seos ei ole meelevaldne, kuna 1940ndate keskpaigaks oli Brackett lisaks oma kosmoseooperitele avaldanud ka paar karmi koolkonna kriminulli, nii et tuntud Hollywoodi filmiprodutsent ja -lavastaja Howard Hawks palkas ta oma film noir`i klassikaks saanud 1946. aasta linateose «The Big Sleep» (Raymond Chandleri Philip Marlowe` lugu loomulikult), milles peaosi mängisidki Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, stsenaristiks. Õieti kaastsenaristiks, kuna üks stsenaariumikirjutaja oli William Faulkneri näol juba olemas, aga Hawksi meelest jäi temas midagi nagu vajaka. Nii andiski ta oma sekretärile korralduse: «See Bracketti-sell kirjutab päris hästi, palgake ta Faulknerile appi!» Kui stuudiosse ilmus paari nädala pärast «Bracketti-selli» asemel hoopis nägus naisterahvas, ei olnud kellelgi selle vastu muidugi midagi. Ning väidetavalt tegi Leigh Brackett Faulkneri ja Jules Furthmani käsikirja märksa noir`ilikumaks ja karmi koolkonna laadile vastavamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti jutustusega «Hääbuvad veenuslased» oli nii, et pidin selle arvustuse kirjutamiseks uuesti läbi lehitsema, mis ei ole nädalapäevad tagasi loetud teksti kohta just väga hea märk. Aga nii üldisel kui kirjaniku enda skaalal on tegu tugeva keskmise tekstiga.

Tekkis mõte ja vajadus teatud põhjustel põhjalikumalt süüvida 1930-1940ndate angloameerika ulme Veenuse-teemalistesse tekstidesse ja olulisim panustaja tollasesse Veenuse tekstikorpusse oli C. L. Moore`i kõrval loomulikult «Kosmoseooperite kuninganna» Leigh Brackett. Ning esimesena sattus ta kümnekonnast Veenuse-jutust ette just see.

See mainitud `tekstikorpus` kujutab siis 1962. aasta Mariner 2 eelset Veenust, läbitungimatusse pilvekihti peitunud soiseid ja palavaid lopsaka taimestikuga džungleid ning tohutuid ookeane täis maailma, mida asustavad erinevad tihti amfiibset laadi veenuslased, aga mille džungleis ja soodes elab ka kõiksugu dinosauruseid jm reptiilset faunat. Kuid ka floora on tihti pool-elus ja teistele liikidele eluohtlik. Vana hea Kuldajastu romantiline ja värvikateks seiklusteks justkui loodud koloniaalmaailm.

Eks neid konkreetseid Veenuse geograafia ja geoloogia nägemusi oli erinevaid, aga üldistavalt kirjeldasin siin sellist kõige levinumat. Ühe mitte nii drastiliselt erineva variandi pakkusid ju veel 1958. aastal välja noored Strugatskid oma «Purpurpunaste pilvede maas».

Igatahes algab kõnealune Bracketti jutustus sellega, et Maalt välja rännanud viie tuhande tõotatud maad otsiva kolonisti laevastik on juba aastakümneid mööda Veenuse ookeane ringi seilanud oma uue kodupaiga otsinguil, küll ei sobi üks rannikuala oma ebatervisliku kliima ja haiguste pärast, teine saarestik jälle eluohtliku loomariigi pärast, mõnelt rannalt on nende laevastiku ära ajanud Pilverahvas, teisalt jälle mingi teine põhjus. Inimeste populatsioon on aga hakanud pidevast ja sihitust merel loksumisest vähenema, peamiselt vaimsetel põhjustel, kuni jõutakse järjekordse asustamata näiva mudase ja soise rannani, mille taga paistab aga kindel maa - kõrge platoo, mis võiks maalastele eluks sobida. Saadetakse siis kolmeliikmeline tiim maastikuluuret tegema.

Brackett kirjeldab vaid talle omase värvikuse ja intensiivsusega kohalikku Veenuse loodust, seda tunnet, mis valdab tegelasi läbi selle aurava ja soise džungli platoo suunas mütates, taamal kostumas kohalike hiidsisalike hääled jmt. Jõutakse platooni ning üht maa-alust tunnelit mööda üles ronima asudes jõuatakse maa-aluse järveni, milles nähakse ujumas inimlaste suurusi amfiibseid olendeid, kelle pea veidi õitsvat võilille meenutab. Uudishimulikult ja nõtkelt lähenevad need maalastele... ning puhkeb verine konflikt. Millesse sekkuvad peagi nende amfiibide liigi täiskasvanud esindajad. Oma elu eest pagedes jõuavad kaks maalast kolmest napilt läbi ühe augu koopalaes sellest maa-alusest maailmast välja platoole, kus leiavad eest ilusa metsase oru, mis sobiks nii hästi nende elupaigaks, kui vaid seda ei asustaks juba teine veenuslaste rass, rohkem humanoidsed telepaadid, kellega maalastel õnnestub ilma konfliktita suhtlusse asuda. Peagi selgub, et need on omal ajal selle oru noilt maa-alusesse järve elama sunnitud amfiibidelt vallutanud...

Lahendus, mille Brackett sellele keerukale kolme osapoolega olukorrale pakub, on ootamatu, jõhker, küüniline ja absoluutselt mitte õnnelik lõpp (aga ega Brackett polnudki nende poolest kuulus).

«Hääbuvad veenuslased» on seni loetud Leigh Bracketti Veenuse-lugudest vast kõige kahvatum, aga ometigi piisavalt tasemel tekst, et ülesirvimisel meeldivaid emotsioone esile kutsuda. Veidike liiga pulp ta oli ja 1945. aasta kevades pisut liiga vanamoodne: 1932. aasta loos oleks selline maailm ja väljamõeldud veenuslased üsna novaatorlikult mõjunud, sestap ka hinne ühe palli võrra alla. Aga kirjutatud oli see tekst mõnusalt, kaasahaaravalt ja värvikalt. Tegelastega oli vaeva nähtud, neid korralikes pooltoonides esitatud ning loo suur konflikt ja tegelaste omavahelised suhted polnud kindlasti 1932. aasta pulp.

Teksti loeti inglise keeles