Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Kuningate tagasitulek

(lühiromaan aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.769
Arvustused (13)

Tunnustan tublit tööd selle lühiromaani kallal, aga paraku ei meeldinud!

Esimene võrdlus, mis pähe kargas oli: "Stalker", ehk siis "Väljasõit rohelisse". Teine - Siim Veskimees. Nii vähe kui ma ka Veskimeest lugenud olen, täpselt tema stiil, tema karmi liini süžee, isegi tegelaste dialoogid olid kui Veskimehe sulest. Ma ei tea kas sarnasus (ja see sarnasus võib eksisteerida ainult minu meeltes) on tahtlik või puht juhuslik, ja tegelikult see pole üldse tähtis. Arvatavasti mulle ei meeldinud see lühiromaan samadel põhjustel: mulle väga Veskimehe stiil ei istu.

Merese senised lood (vähemalt 2 neist, 3dat pole ma veel lugenud) on sellised...feministlikud. Või ütleme siis, et naiseliku fantasy esindajad. Sellised kus tegevus toimub nagu ikka miskis omaloodud maailmas, mis vähem või rohkem sellist tulirelvadeta ja vähimagi tööstusliku revolutsiooni märgita keskaega kõvasti meenutavad. Vaat ja sellistes maailmades siis toimub miski traagiline tundlemine, keegi emotseb kõvasti, pahad kiusavad häid jne. Ma ei ütle ühtki paha sõna nende kohta, loetud 2 lugu mulle väga meeldisid mõlemad. Aga vaat see praegune, see praegune lühiromaan ei meeldinud. Stiililt oli see pigem juba sf, kuskilt tagant aimus miskit postapokalüptikat.

Tegemist on mingisuguse luureretke kirjeldusega ja kogu lühiromaan keskendubki luurerühma liikmete tegevusele. Algul on neid rohkem, õige pea jäävad aga järele ainult komandör Katja, keegi Raun, siis miski raskelt haavatu ja siis bandiitide seast värvatud mulatipoiss Hamilton. Nende ridu harvendab mingi müstiline Kuningas, kes muidu on nagu kahemeetrine mehemürakas, juuste, habeme ja riietega ja puha, ainult et kütib ja sööb liha nagu tiiger ja üleüldse, inimesega siiski tegu pole, kuigi Kuningas isegi räägib.

Kuningaid on vähe, aga siiski mitmeid ja mingil ajal sekkub veresauna keski teine Kuningas, kes ilmutab inimeste suhtes tuntavat poolehoidu ja päästab luurerühma riismed oma liigikaaslase käest.

Taustal on miskit suuremat, mingi Uniooni - Konföderatsiooni konflikt + metsades hulkuvad partisan-bandiidid, aga USA kodusõjaga loomulikult tegu siiski pole.

Loo arenedes sekkub tegevusse mingi regulaarväeosa, kes on Kuningate potentsiaali vägeva lahingujõuna arvestades saadetud elusalt mõnd kinni võtma. Ja siinkohal lõpeb sisust rohkem rääkimine, edasi lugege ise. Täheaeg nr.11, parem kui ostate, saadaval kõigist hästivarustatud raamatupoodidest, aga kui muidu ei saa, võib ka laenutada raamatukogust.

Lugu oli vägev, aga nagu ma juba ütlesin, minust vähemalt libises kogu see lumine ja verine saaga suht puhtalt üle. Ei tõmmanud kaasa, ei köitnud, kuidagi igavavõitu oli minu jaoks. Veidike häiris kummaline vandumine "pekki", mida iga natukese aja tagant kõik tegelased kuuldavale lasid, aga noh, see on juba pisiasjades norimine. Ma päris täpselt ei teagi, miks ei meeldinud. Algus tundus mulle kuidagi "stalkerlik", ehk oli see vene ulme pahahaisuline pahvak, mis häiris, ehk miski muu. Tunnustan ja annetan keskmise "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.

Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".

P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.

Teksti loeti eesti keeles

Ma tavaliselt hoidun arvustamast teoseid-kogusid-lugusid, millega ma kuidagipidi seotud olen. See ei ole raudne reegel, aga üldiselt arvustan ma eesti autorite loomingut ainult siis, kui saan seda sisemise kompromissita teha ja/või – nagu antud juhul – mulle senised arvustused karjuvalt ebaadekvaatsetena tunduvad. Ma olen juba väljendanud oma muret seoses Baasi risustumisega, st aeg-ajalt on mingil kolmandajärguselt saastal neljad-viied, kuid see on võitlus tuuleveskitega. Ja see ei ole ainult meie mure. Olen IMDB-s leidnud fantastilise hindega idamaade ulmefilme, mis tegelikult sobivad mu kuldkaladele hulga rohkem kui mulle – ohutum, noh, pole aju, mida kahjustada...
Antud juhul pole tegemist ju mingi erilise šedöövriga, kuid tegu on ikkagi kirjandusega ja see on ilmselt paljudele tabamatu, kuid väga oluline erinevus 9/10 viimasel ajal ulme silti kandavate kirjandusesarnaste toodetega võrreldes.

Kui ma seda lugu lugesin, mõtlesin, et kuidas kurat ma selle baasi kirja panen nii, et mõte kaduma ei läheks, aga ma ka edaspidi saaksin autoriga ühes ruumis viibida :-P Et see on kõige antifeministlikum teos, mida ma olen üle tüki aja lugema sattunud. Kandev idee: naised, sh ka lesbilised naised langevad müraka, metsiku, tapahimulise mehe jalge ette, kui see neile pisutki positiivset tähelepanu pöörab; antud juhul lubab neid mitte ära süüa. Sellise mehe nimel on kõik lubatud, sh massimõrv. Inimesed, inimliik, kodu, varasemad suhted – mitte miski ei loe (aust ja kohusetundest ma ei räägigi, seda pole neil tegelastel olemaski), kogu endine elu heidetakse mängleva kergusega kõrvale, kui tuleb ülekahemeetrine karvane vägilane ja ütleb, et nüüd oled minu oma.
Ja ma sain aru, et mul on Triinu juures lootust... (Olgu, rumal nali, ma olen ise kogu aeg rääkinud, et ärge ajage autorit segi peategelasega...)

Teatud lähenduses on võimalik lugusid kirjutada lähtudes sündmustest (ehk kitsamalt püandist) või kontseptsioonist. Triinu näib kirjutavat oma lugusid peamiselt lähtuvalt kujundist, meeleolust, mingist enam-vähem visualiseeritud konstruktsioonist, millele ta siis sündmustiku ümber kasvatab. Minu kõige suurem etteheide selliselt kirjutatud lugudele – krt, liiga selgelt on näha, et dekoraktsioonide taga ei ole midagi. Nagu teatris – ma tean, et sel põõsal või majal seal laval puudub teine külg, et natuke prožektorivalgusest väljas on vaid tolm ja tumedad varjud. Meenub näiteks Nossovi „Totu kuul”, kus jõuti järeldusele, et Kuul kommunismi ehitada ei saa, sest seal pole hiidtaimi, järelikult ütleb teos, et kommunism on võimatu ilma nõidusliku põllumajanduseta. Või Martini „Jää ja tule laul”, kus pagenduses kuninganna pääses haledast hukust kusagil karuperses ainult sellepärast, et haudus välja lohed, ja seega on sõnum kõigile eskapistidele – ilma lohemunadeta ei pääse sa reaalsusest kuhugi. Aga paljud suudavad või oskavad niimoodi mõelda? Oma variandi kuningatest arusaamiseks esitasin eelmises lõigus, aga ega seegi vist väga levinud interpretatsioon ei ole...

Lühidalt, ma näen selles loos emotsiooni, potentsiaali ja tahtmist tekstiga tööd teha. Samas ma näen ka teatud arrogantsi või hoolimatust, võimalik et teatud abitsioonikat kirjanduslike kaanonite eiramist. Triinu, reegleid saab ja tuleb rikkuda, tõepoolest, kõik geeniused teevad seda, aga kõigepealt tuleb reeglid omandada! Nii pika loo puhul ei piisa ainult sellest, mida sulle meeldib kirjutada, tuleb seada end näoga lugeja poole ja valmis komponeerida ka „teine kuni neljas hääl”. Antud juhul räägib ainult üks hääl, peategelase hääl, mis kannab ülemusesse armumise, koeraliku truuduse ja kõige ümbritseva suhtes väga eemaletõukavalt kalgi ja inimvihkajaliku hoolimatuse sõnumit. Millegipärast ma ei usu, et see nii oli mõeldud ja võimalik, et see tuleb vaid sellest, et ma ise mõtlen kõrvaltegelastele juurde motiivid ja mineviku – tausta –, ning see näib seetõttu südamelähedasem, kui eikusagilt tulevate peategelaste väärastunud motiivide ja loogikaga rabelemine?

Minu hinne siin on pisut mu skaalalt väljas, objektiivselt paneksin ma sellele loole „4”, aga praegu on see selleks, et parandada kahe esimese arvustuse keskmist, mida minu arvates ei ole see lugu küll kuidagi ära teeninud.

-----

23.04.2013
Parandangi hinde 4-ks, selgitus eelmises lõigus -- nüüd on siin karjas normaalseid ja õiglasi hindeid ja ega see minu isiklikul skaalal siiski 5-lugu ei ole. Sry, Triinu.

Teksti loeti eesti keeles

Halb pealkiri, sobimatu pealkiri. Mitte ainult selle pärast, et tekib seos jutuga “Kuninga tagasitulek”, vaid kuna ei seostu jutu sisuga. Kuningad ei tule ju tagasi. Jutt ei jõua kuidagi moodi sinnamaale, isegi kui põhimõtteliselt kunagi samas maailmas jõuab.

Triinu Meres on autor, kes kirjutab pikki jutte. Ja minu jaoks, jällegi, oli jutt liiga pikk. Kuskil kärujaani jaama ümber madistamise hetkel tekkis mul küsimus – aga millest siis jutt ikkagi on? Sealt millegi välja jätmine või alguse lühendamine aitaks oluliselt kaasa lugemiskergusele. Kui jutu keskne idee on kuninga loomus, siis selleni peaks jõudma rutem ja sellest peaks rohkem juttu olema. See oli praegu väga kõrvaline. Ehk eksitas mind ka pealkiri, aga kuningad tundusid huvitav nähtus, millest meile vee mitte kõike räägitud pole.

Mulle jätkuvalt meeldib see, kuidas Triinu maailmades asjad endale nimesid saavad ja kuidas neid kirjeldatakse. Ja teisalt mõni asi ei meeldi ka – kuidas järsku tulevad mängu peale asulate veel linnad ja tekib tunne, et mida kuradit, ma justnagu sain sellest maailmast juba aru, misasi see siin veel on?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest on hea, maailma, karakterite ja olustikuga on kõvasti vaeva nähtud. Postapokalüptiline maailm, ilmselt pärast korralikku tuumasõda, mis on osaliselt langenud kuhugi 19. sajandi kanti (võimsaim masin on aururong!), ja kus toimubki vist midagi USA kodusõja korduse sarnast. Tegevus on hoogne, verd pritsib suhteliselt palju ja mitme tegelase surmast hakkab ka kahju.

Tõrkeid tekitas aga peategelase vaatepunkt, maailmanägemus, mille kaudu kogu lugu oli edasi antud: ainult oma salaarmastatu nimel on ta valmis sisuliselt kõike tegema, aga isiku, kes oli ta elupäästjaks, laseb ta külmavereliselt kalkuleerides maha, selle suhtes mingit märgatavat kahetsust tundmata. Muidugi, ajad on rasked, maailm on karm ja raskeid eetilis-moraalseid valikuid tuleb jutu kestel langetada pea igal sammul. Aga just see tundus kõige õõvastavam.

Siis muidugi kuningad, kes on tõesti huvitav nähtus, ehkki ei selgu, kes nad siis olid: mingisugused tuumasõjaeelsel ajal aretatud mutandid või siis planeedi põlisasukad, keda inimesed häirima on tulnud; "hea" kuninga jutu järgi küll olid tihedad suhted nende ja inimeste vahel juba minevikus, aga ehk on see vaid tema rassi mütoloogia? Võib-olla avatakse seda kunagi edaspidi?

Loo pikkus oli tõesti väheke liiast, oleks enam-vähem sama sisu ja mulje ka lühemalt võinud edasi anda, ja see veidi liiga ebameeldiva kiiksuga peategelane ka, mistõttu pälvib lugu tugeva nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, aga nõustun eelkõnelejaga, et imeliku kiiksuga peategelane tekitas omajagu võõristust. Loo peategelasteks olidki minu jaoks kõrvaltegelased. Saab ka täitsa niimoodi hästi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Maailma ennast oli seal loos rohkem, kui loo jaoks vajalik. Võibolla tuleb sellesse maailma lugusid juurde, siis võiks isegi kaaluda hinde tõstmist.....
Teksti loeti eesti keeles

Elevant portselanipoes. Nii pika loo lugemise järgselt, mis on sedavõrd hästi kirjutatud, et igav ei hakanud kordagi, teame me ikka tähelepanuväärselt vähe loo tegevuspaigaks oleva maailma ja selle tegelaste kohta. Siin loos on kindlasti liiga palju higist müttamist lumes ning motiveerimatut tegutsemist ja liiga vähe selgitusi/põhjendamist/portreteerimist.

Mis mõte on ekspeditsiooni (tsiviil)juhil, kes isegi ilma erilise provotseerimiseta hakkab töötama omade vastu? Kes täiesti võõra monstrumi vastu ilmutab seletamatut empaatiat ning oma liigikaaslaste suhtes ei tunne seda peaaegu üldse. Peast katkiolevaid inimesi on kindlasti olemas, aga miks peaks nende irratsionaalsetest tegudest reportaaže kirjutama? Loo peategelaseks olevast Rauna-nimelisest humanoidist ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

„Kuningate tagasitulek“ ei olnud see põhjus, miks ma endale Täheaja 11. numbri soetasin.

Seetõttu olin väga – tegelikult kohe eriti väga – üllatunud, kui see lugu nö. ise end lugema asus. Jutt siis Uniooni 12. piiripatrullist, mis tõttab appi bandiitide rünnaku alla sattunud tugipunktile ja kõigest sellest, mis seal siis edasi juhtus. Verd, higi ja pisaraid.

Annan kõrgeima hinde, sest see on nii palju parem kui see, mida siiani Meres’ilt lugenud olen.

Stiilist kui niisugusest

Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.

Võta pekk, aga ära lähemale tule…

Ülal on pühendatud leheruumi sellele sõnakesele „pekki“. Kusjuures lugedes ootasin justkui alateadlikult, et kohtan nähtust juba avalehel. Natuke võttis aega, enne kui selleni jõudsin. Aga kuskil vast kolmandiku peal see termin tuli, et jääda. Ei tea, kas tõesti mõjus asi naljakalt/veidralt seetõttu, et muude vägisõnade sekka tundus see kuidagi pehmeke või just vastupidi, et vandumine ja ropendamine üldiselt tundusid tekstis kunstlike lisanditena? Mingil moel on aru saada, kas ropendamisega pikitud tekst on autoril orgaaniline keelepruuk või natuke võõras, kunstlikult ponnistatud. Sel juhul võib ju ka jätta selle kasutamata. Tekst tervikuna ei pruugi sellest vaesema saada. Ütleks siis nii, et nt. Kunnasel oma triloogias ei ole (vähene) sõduriargoo nii loomulikult välja tulnud kui Meres’il. Nii mulle tundub. Ja näiteks Bujoldi kosmoseooperid on suht-koht poliitkorrektse sõnakasutusega, kuid ikka mõnuga loetavad.

Tahan, ütlen, tahan, ei ütle!

Meres ise toob välja oma kirjanduslike eeskujude loetelus (vt. kogumiku koostaja eessõna) mõtte, et võib seletada asju lahti just nii vähe kui ise tahab. Muidugi – autori/kunstniku püha õigus oma taiese kujundamisel. Aga lugejana ju ikka natuke ootaks. Võimalik, et teksti pikkus on üks põhjuseid, miks lõpuks see alateadlik ja hiljem sihipärane ridade vahele ja sõnade taha kaevumine natuke frustreerib.

Mis maailm see on? Ilmselt tuumasõja üleelanud, sest juttu on (suurest) paugust ja radiatsioonist. Seal on riigid(?) Unioon ja Konföderatsioon, kuid tehnoloogia on paras segapuder tänapäevasest ja aurumasinatest.

Kes on kuningad? Noh selge on, et neil on väline sarnasus inimesega. Neil on omadused, mis vägisi toovad meelde kõik need vampiiri- ja mutandilood: kiirus, jõud, paranemine, suhteline immuunsus tulirelvadele, ei kannata päikesevalgust, toitumine inimlihast-verest, ääri-veeri viitamine justkui oleks tegu kõrgema eluvormiga…

Aga kui kirjutaks natukenegi tausta juurde: tegelastele ja maailmale nö. ajaloo, siis ju saaks juba tõsise romaani. Muidugi ei oleks siis enam tegemist sama tekstiga.

Mis viimaks mõtlema pani: miks on lugu pealkirjastatud kuningate tagasitulekuna? Mitmuses? Tagasi tuli ju ainult üks. Võibolla näitab see, et tormasin lugedes liialt, oleks pidanud võtma rohkem aega, et selles maailmas ringi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

Meie, see tähendab, mina ja isikud, keda laiem avalikkus tunneb nimedega Siim Veskimees ja Triinu Meres olime ühe hoovi poisid. Ühe hoovi poisid ei tähenda, et me oleksime erilised sõbrad olnud. Mina olin omaette ja nemad mängisid omaette, läksin mööda või lihtsalt viibisin kusagil läheduses. Ma aegajalt imestasin, mis neid küll liitis ja ühendas.

Ikka nad kraaklesid ja kaklesid.

Ma mäletan, see oli just nagu eile.

„Mida sa keksid siin oma Ereliukasega… Minul on kodus suur vend, ta võib kõik ereliukased ühe käeliigutusega ära lõhkuda!“
„Aga minu onu on miilits. Ta paneb sinu venna vangi ja vangis vägistavad pätid sinu venna ära!“
„Kui minu vend vangi läheb, siis ta võtab raamatu kaasa ja keegi ei tea raamatut ära võtta. Õhtul paneb ta raamatu püksi ja teda ei saa vägistada! Pärast tuleb ta vangist tagasi ja tapab sinu onu ära…“
„Kui sinu vend tuleb minu onu tapma, siis minu onu peidab ennast diivani taha. Sinu vend paneb pea diivani alla, et minu onu otsida ja sel ajal saeb minu onu diivani jalad alt ja diivan kukub sinu vennale pähe…“

Seda ma enam täpselt ei mäleta, kummal vend ja kummal onu oli. Aga viimasest Täheajast nende jutte lugedes tuli Ereliukase-tüli meelde küll. Mõttelaad on olnud jääv – selgus mulle.
Selgus kurvastuseks.

Ega ma poleks neid jutte arvustamiseks võtnudki, aga tahaks juhtida tähelepanu ulmes levinud soolise lolluse eriliigile. Mina olen varem harjunud mõtlema, et on hea kirjandus ja halb kirjandus. Kohati avaldatakse ka tarberaamatuid – neid kitsa sihtgrupi meelelahuse omi, mõnikord võib kitsast sihtgruppi defineerida ka arengupeetuse järgi. Siin BAAS’is arvustusi lugedes sain teada, et osa halva kirjanduse halbus on paratamatus, sest kirjutajad on naised. Et naistel olla mingi oluline puue, mis ei luba head kirjandust kirjutada – head kirjandust arvustaja arvates. Sellekohaste arvamuste lugemine viis arusaamale, et puue on emotsionaalne, et naised justkui ületähtsustavad tundeelu ja seepärast pole nende loodud kirjandus täisväärtuslik.

Kui naised kirjutavad puude pärast halba kirjandust, siis kas meeste kirjutatu on ka miskitmoodi eriline? Osa sellest on – kui kirjutatakse sedasama minu teksti algul toodud kelkimislugu. Mõeldakse välja üha uusi koletisi ja maagiaid ja kummalisi ja teravmeelseid nippe nende koletiste võitmiseks ja siis tuleb koletise uus omadus selle nipi ümberlükkamiseks ja nipi vastase nipi uued ja uued versioonid. Taolise kelkimisloo tavapärane, kuid mitte kohustuslik osa on pseudokeskaegsesse olustikku tulirelvade (või muu tänapäevase teadusesaavutuse) toomine.

(Ikka Kalašnikoviga Madisepäeva lahingusse!)

Et alguses justkui luuakse reeglistik, milles tegevus käib ja siis muudetakse seda, et lugeja ahhetaks. Ja lugejal pole võimalust protesteerida – osa sellest reeglistikust on antud mitmetimõistetavate vihjetega, osa sellest reeglistikust pärineb konkreetsest jutust väljaspool paiknevas traditsioonis.

Pehhovil tuuakse keskaegses maailmas maagiaga tulirelvi kohale!

Le Quini võlurid trumpavad üksteist üle raamatutega püksis!

Mina lugejana ei ahheta. Minul hakkab igav – märgin mõttes ära, ahhaa, reeglite muutus. Mängureeglite muutmine keset mängu ei viita autori erilisele fantaasialennule – pigem selle puudumisele.

Ja tõepoolest, kuningate loo ajal jäin magama ja alles kaks päeva hiljem otsustasin ikka lõpuni lugeda. Lugesin edasi ja kuigi ma esimesest poolest suurt miskit ei mäletanud, polnud sellest midagi – ikka ühtemoodi jookse ja tulista. Veskimehe jutt oli oluliselt parem – kuna ta on ligemale poole lühem, siis sai läbi ühe korraga.

Ühtemoodi olid need jutud ka selle poolest, et kõrvaltegelased läksid omavahel segi. See polegi eriti oluline, nende surm on vajalik ainult selleks, et näidata kui kole ja raske on peategelasel – ohtlikkuse selge märk on ümberringi surmasaamine. Aga ikkagi, ühte moodi surma saanud sõber võiks erineda teist moodi surma saanud sõbrast või ellu jäänud sõbrast. Kui sellele sõbrale oleks antud lugejale tajutav eriline isiksus või suhe minategelasega, siis oleks see surm võinud ka lugejat puudutada.

Nende kahe jutu juures ei ole eelarvustajad saanud seksuaalsuse eri aspektide mainimiseta. Nii minagi – on kujunenud meeldivaks traditsiooniks…
Minu jaoks on Meres’e jutt aseksuaalne. Alguses mainitud samasooline ihalemine jääb õhku rippuma – kuivõrd jutt jookseb suures osas tegelaste minevikuta, siis jääb see selliseks korra-mainimiseks nagu kellegi punetavad kõrvad. Mõistuslikult suudan konstrueerida seose, et kui võimusuhe, siis selles ka seksuaalsus sees, aga minu jaoks on see võõrkeha – ei veena.
Veskimehe peategelane on paras moraalne värdjas. Jutt saaks mingil viisil töötada, juhul kui peategelane oleks mingil viisil sümpaatne (no emapaatia kõlbaks kah). Lugu algab sissejuhatusest, kus selgub, et minajutustaja on vanaisa, kes räägib lapselastele unejuttu. Päris pisikestele lapselastele. Ja siis kukub ta kelkima, kuidas ta keppis oma sõbra armastatut, sel ajal kui sõber lakku täis peaga magas! Arutleb täie ennastmõistetavusega kinniseotud vangide vägistamise võimaliku tehnika üle! Ma küll ei mõista seda autori seisukohana, et progress (mille teenistuses peategelane kahtlemata on) saabubki vastuolude ja vastuoluliste isikute kaudu. Pigem jääb selline mulje, et jutu autorile meeldivad taolised episoodid ja tal läks suures kirjutamise hoos meelest, kellele seda juttu räägitakse. Vähemalt üks lugeja registreeris kohe alguses – vanaisa räägib lapselastele oma noore ea kangelastegudest, vaata, kus ta hakkab valetama ja liialdama, vaata, millised ajastu ja maailmamõistmise ennastmõistetavused ses jutus kajavad. Vaat selline progress siis, kus vanaisa õpetab lapselastele, et vangide vägistamine on normaalne!

„Mida sa tuled oma lohega hüppama! Mul on Stinger ja ma lasen su lohe sodiks!“
„A’mulohel on tead selline omadus, et ta saab tahtega sinu Stingeril tõrget tekitada. Sitta sa lased!“
„Lohe saab ainult siis tõrget tekitada, kui ta näeb ja teab, et see mingi relv on. Ma lasen vanni vett täis, poen vee alla. Lohe vee alla ei näe…“
„Häh, sa sured vee all ära. Sa ei saa hingata.“
„Mul on kokteilikõrred, ma hingan läbi nende! Ja kui lohe siis selja pöörab, et mind otsida – siis ma tõstan pea vee alt välja. Ja saen diivani jalad alt…“

Teksti loeti eesti keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ilmar Taska debüütromaan "Pobeda 1946" (2016) oli nomineeritud mitmele rahvusvahelisele auhinnale ja valitud The Times Literary Supplement poolt 2018. aasta parimate raamatute hulka ning on tänaseks ilmunud juba neljateistkümnes keeles. Selle info kirjutasin ma maha raamatu kaanepaberilt ning ei vastuta selle õigsuse eest. Eelmisel aastal ilmunud "Elüüsiumi kutse" on niisiis juba rohket tunnustust (?) leidnud autori ekskurss ulme valdkonda.
 
Nimelt luuakse kusagil lähitulevikus (pandeemia on juba ära olnud) tehisintellektil põhinev virtuaalkeskkond või mäng Elüüsium (mitte Elysium), kus saab aega veeta ajaloost tuntud isikute seltsis. Raamatu tegelasi, kes on pea kõik sellest mängust sisse võetud, huvitavad filminäitlejad ja poliitikud; mõnda teist huvitaks võib-olla kunstnikud, kirjanikud, muusikud, ekstaole. Ajaloolisest eksisteerinud isikute nagu Marlene Dietrichi, Marilyn Monroe, Jack ja Jackie Kennedy või Lenini kujutamine ja nendele sõnade suhu panemine on vast romaani tugevaim tahk, aga üldiselt on see kõik kõmuajakirjanduse tasemel, mingit rabavat insighti siit ei tasu otsida.
 
Keskseid tegelasi on romaanis ei enam ega vähem kui kuus - filmi- ja teletäht Robert Rand, tema poeg Tom, agent Daniel, Tomi ajalooõpetaja Ester, kooli turvaülem Ada ja oligarh Kim. 350 lehekülje peale ei jagu neist kellelegi eriti palju lehekülgi ja kõik need karakterid jäävad pinnapealseks, stereotüüpseks ja igavaks.
 
Oma karjääriga mitte kõige paremas staadiumis olevale Robertile (leskmees on ta ka) tehakse pakkumine hakata üheks Elüüsiumi tegelaskujuks ja seal hakkab too alter ego omaenda elu elama. Välja joonistub vandenõu.
 
Nimed on rahvusvaheliselt anonüümsed ja ega sellest aru ei saagi, kus ja mis ajal teose sündmustik täpselt aset leiab. Estri vanavanemad on olnud küüditatud, samas ei tundu päris usutav, et Eestis miljonite lemmikust telestaar või ka kõikvõimas oligarh pesitseks.
 
Üldiselt on see lugu lapsik, tobe ja triviaalne justnagu oleks see hilisteismelise kirja pandud. Viimast muljet süvendab ülipüüdlik dialoogi saatelausete "mitmekesistamine". Inimesed küsivad, lausuvad, sõnavad, nendivad, tähendavad, kommenteerivad, nõuavad, parandavad, õpetavad, imestavad, pareerivad, vastavad, pärivad jne või saadavad oma repliike teele kehaliste tegevustega (muigamise, kulmukortsutuse, õlakehituse, pearaputuse jne), aga ei ütle kunagi midagi.
 
In a nutshell:
"Juba lasteaias oli ta kasvatajale öelnud, et kasvataja kass on väga haige ja vajab arstiabi.
"Ehk on ta lihtsalt väsinud," oli kasvataja Estrit rahustanud. Kuid tüdruk oli arvanud õigesti ja kasvataja kass oli hommikuks surnud.
Hiljem tekkis kasvatajal usk Estri intuitsiooni ja ta küsis tüdrukult pisiasjades nõu, aga kassi see tagasi ei toonud."
Teksti loeti eesti keeles
1.2022

Raamat käsitleb fantaasiamaailma nimega Aekadion hävinemist ja taastõusu. Aekadioni hävinemisse on segatud suurte ambitsioonidega totaalne oportunist Vaal Haldemar. Teine tegelane, keda meile kohe tutvustatakse, on palgasõdurina tegutsev Kaaren, kel on Vaalaga mitmepidine perekondlik suhe. Aekadion on üks viiest maailmast - lisaks Garghul, Maavald pluss veel vaid korra mainitud darwede ja elsatüüdide maailmad - mis suhtlevad üksteisega portaalide, s.o väravate kaudu.
 
Minu kolm märkust.
1. Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi.
 
2. Süžee on väga auke täis, ilmselt olekski õige seda teksti nimetada fragmentidest ülesehitatud romaaniks. Lisaks sellele, et sündmused on ajateljel mittelineaarsed (see ei ole etteheide), on sellel ajateljel väga suuri vahelejättusid. Esimene jutt "Aekadioni pärand" kestab ajaliselt kaks päeva, teine ("Aekadioni hukk") kolm kuud ja viimases ("Aekadioni viimane vereliin") on samuti tegevust paari päeva jagu, ehkki nende kahe päeva vahele jääb üks aasta. Kogu raamat katab aga ca 30-aastast perioodi. Formaalselt on meie peategelane Kaaren, ent "Aekadioni hukus" - kõige mahukamas loos - on ta väheoluline kõrvaltegelane, 5-aastane laps ning suurem osa tema eluloost jääb üldse kaadri taha ning jõuab lugejateni vihjete ja viidete kaudu tegelaste omavahelistest vestlustest. Muidugi ei pea lugejale kõike ette nämmutama ja puust punaseks võõpama, aga sellest raamatust on nagu liiga palju kirjutamata jäetud; autor on püstitanud tellingud kopsaka tellise tarbeks, aga realiseerunud sellest napid 150 lk visandeid. Ja kuna sisuliselt pole raamatu peategelaseks mitte kumbki inimtegelastest, vaid hoopis Aekadioni-maailm ise, siis sellega on umbes sama nagu rändrahnu peategelaseks kirjutamisega - eluta loodusele on pagana raske kaasa elada.
 
3. Üle ega ümber ei saa ka autori ilmselt poeesiasse kippuvast stiilist, mis minu jaoks tegi lugemist keerulisemaks. Jalust rabas juba kõige esimene lõik "Aekadioni pärandist", mille ma pidin lõpuks enda jaoks loetavamaks ümber kirjutama. Kalmsteni stiilielementide juurde kuuluvad
a) tehes üht tehakse pidevalt teist, a la "ringutades jooksis ta mööda välu"
b) määr-, omadus- ja muude abisõnade paigutamine kõige ootamatumatesse kohtadesse, tihti lause algusesse, a la "kiiresti lippasid jalakesed"
c) üleliigsed omanikusõnad, a la "ta tõstis oma käe ja sügas enda kulmu"
d) absurdsed väljendid, a la "nägu läbis muie". Muie võib näos igasuguseid asju teha, aga ta ei läbi seda, ta ei alga ühest suu servast ega liigu teise.
 
Kolm juttu kombineerituna moodustavad terviku, mis on suurem kui koostisosade summa; üksikteosena on loetav neist vaid "Aekadioni hukk", mis teeb palju ära Vaala tegelaskuju veidigi inimlikumaks muutmiseks. Samas on tähelepanuväärne, et "Aekadioni pärand", mis eraldiseisvalt on paras nonsenss (ja see peaks kaugele välja paistma), peeti vajalikuks jutuvõistlusele auhinna järele saata.
 
Ilmselgelt on tegu oma varasemate kirjutiste eest kolm Stalkerit pälvinud autori seni kõige ambitsioonikama teosega. Mul see raamat end ülaltoodud põhjustel eriti lugeda ei lasknud.
Teksti loeti eesti keeles

16-aastane Saskia, tema 8-aastane vend Reimo ja nende ema, u 42-aastane Luisa põgenevad vaimset vägivalda pruukiva isa juurest Luisa ema, ilmselt umbes 65-aastase Estri maamajja. Vanaema on isast veel hullem, teose peamine negatiivne kangelane, aga Saskia talub seda terrorit paremini kui ta ema. Metsas lonkides kohtub Saskia Luisa u kümneaastaselt uppunud noorema õe Liina viirastusega. Vaikselt hakkab selguma, miks Luisa nii allaheitlik on ja miks Liina õieti uppus.
 
Sedastus raamatukaanel, et Liina meelitab Saskia võlumaailma, kus seiklevad kuningatütred, haldjaprintsid ja kahe peaga lohed, on sügavalt eksitav, kuna see "võlumaailm" kujutab endast muinasjuttu, mida Luisa nooremale õele lapsepõlves jutustas ja mille jutustamist Saskia kaasajal jätkab (vennale), kuid sellisena nagu kaanel presenteeritud, jätab see mulje nagu avaks Liina Saskiale ukse mingisse infantiilsesse alternatiivmaailma. Seda õnneks pole, küll aga eksisteerib teoses veidi bürokraatlik hauatagune ilm.
 
"Saskia läheb metsa" on adresseeritud noortele ja ei ole muidugi žanriulme, aga väljapaistvalt hästi on ta kirjutatud küll. Braavo! Selles romaanis ei ole midagi juhuslikku ja norida annab siin vaid mittemidagiütleva pealkirja kallal.
Teksti loeti eesti keeles

Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks on võrdlemisi mõttetu nappi, 175 leheküljelisse romaani tekitada mitu tegevusliini ja mõlemasse hulgaliselt kõrvaltegelasi, kes lähevad peamiselt lihtsalt üksteisega segamini. Ka see ei aita, et ajuti osa neist maha notitakse, sest siis paneb autor uusi tegelasi jälle peoga juurde.
 
Teiseks puudub romaanil mainimistvääriv süžee, jah, eesmärgiks on selt Gulagi planeedilt põgenema saada, aga üldiselt oleks huvitavam lugeda olnud kasvõi autobiograafilist romaani autori elust pandeemiaisolatsiooni tingimustes ja kulgemisest ühest eluruumist teise. Romaani peategelane ei ärata mingit sümpaatiat ja on täiesti ükskõik, kui valus tal parajasti on, kes teda taga ajab ja mis tast saab.
 
Kolmandaks on kosmosegängsterlusest pajatav romaan kirjapandud võimatus ülepingutatult macholikkus stiilis, ainukesed kohad, mis vähegi lugeda kannatavad, on need, kus autor end lobisema unustab (ja neid ei ole palju).
 
Kuna ka see sarja osa jõuab eikusagilt eikuhugi, siis prognoosin, et, kui autor otsustab samal lainel kindlameelselt jätkata, on resultaadiks Eesti Ulme Konkurentsitult Kõige Mõttetum Triloogia. Minu meelest on juba praegu kõigist arvustustest, mis sellele tekstile siin ja võrguavarustes kirjutatud on, selgelt näha, et Teckland Leathercord elu ja seiklused ei lähe absoluutselt mitte kellelegi korda.
Teksti loeti eesti keeles

20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles

See debüütraamat on jõudemonstratsioon ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Meelis Krafti näol tegu - ja nüüd võib seda juba öelda - eesti ulme kontekstis kahjuks mitte liiga tavapäraselt ette tuleva päris kirjanikuga, kes valdab sundimatult stiili ja sõna. Need tekstid on väga kindla käega kirja pandud, mis tähendab, et sa ei jää lugedes tehnilistesse lapsustesse kinni. Eelmine võrreldav tulemine oli vast Indrek Hargla debüüt sajandivahetusel.
 
Teiseks on autor, kes kahe kirjanikunime all on avaldanud peamiselt võrguajakirjades ca 18 juttu, pannud oma debüütkogu kaante vahele kokku 7 lugu, mis ei ole a) ühe erandiga kusagil varem ametlikult ilmunud b) mis on seotud tervikuks kaudselt ühtse temaatikaga, mis väljendub kogumiku pealkirjas. Kes neid lugude kirjutamisaastaid peale autori täpselt teab muidugi, aga mulje jääb, et lood ongi kirjutatud kogumikku silmas pidades, spetsiaalselt selle tarbeks ja isegi kui mõni neist on käinud varem läbi jutuvõistlustelt, jõudnud näiteks teise kümnesse, on autor hoidunud nende avaldamisest kusagil mujal. Kadestamisväärt kindlameelsus ja planeerimine.
 
Niisiis mõjub "Saared" kui igati professionaalse ulmekirjaniku temaatiline jutukogu, mis kannatab välja võrdluse mistahes välis- või kodumaise autoriga. Tõesti ei tea, kas Meelisel oli kordagi kiusatust panna siia raamatusse ka oma kõige tuntum ja kiidetum lugu "Apollo 18". Kõike eelnevat arvesse võttes arvan, et ta ei tundnud sellist kiusatust.
 
Minu lemmikuteks antud valimikus olid ilmselt "Tagasipöördumine kummitavatele randadele", "Hüvasti, sõbrad" ja "Cali Mobilia". Mittelemmikutest võiks nimetada kogumiku kõige pikemat teksti "Ühtegi üleliigset inimest", mis kulutab palju lehekülgi ja tegelasi kirjeldamaks elu kuubimaailmas, põikab siis korraks reaalsesse maailma, tuues sisse uued tegelased ja lõpeb äralõigatult sealsamas. Nii oligi mõeldud või? Teine kogumiku kurioosum on "Pasir Hjau saare saladus", kus on vastutahtmist vändagängster ja talle tormi jooksvad naisterahvad, mis sellisena on ma ei tea mis, austusavaldus Veskimehele?
 
Raamatu ilmset tugevust silmas pidades on tähelepanuväärne, et Stalkeri hääletusel läks nii kogumikul kui selles olevatel juttudel pigem kehvasti. Arvan heausklikult, et Kraft ei ole oma lugejani veel otseteed leidnud. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Manfred Kalmsteni võib pidada vist kõige tähelepanuväärsemaks Reaktorist tuule tiibadesse saanud autoriks. Tema looming jaguneb iseeneslikult kahte perioodi, millest esimese moodustavad neli 2012. aastal Reaktoris avaldatud (võib-olla ka sahtlist kokkukorjatud, miks mitte) teksti ning juba rohkemat lubav, Täheajas nr 12 ilmunud "Põgeneda rottidelinnast". Kui Kalmsten olekski vaid nende lugude kirjutamisega piirdunud, siis ei mäletaks tema loomingut täna tõenäoliselt enam suurt keegi.
 
Autori uus tulemine sai alguse 2017. aastal. Selle perioodi teosed on esinenud võrdlemisi edukalt Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlustel ning võib-olla isegi anomaalselt hästi Stalkeri hääletustel. Praeguseks on Kalmsten võitnud juba kolm Stalkerit ning ei jäänud palju puudu, et ka käesolev - põhimõtteliselt ta loomingu paremikku koondav - valimik oleks ka auhinna pälvinud; seda aastal, mil konkurents parima antoloogia/kogumiku kategoorias oli erakordselt tihe
 
Vaevalt et võit kogumiku kategoorias just selle taha jäi, aga teinekord soovitaks siiski lugude väljavalimisel rohkem keskendunud olla. See raamat ei oleks mitte midagi kaotanud, pigem just võitnud, kui siit oleks välja jäänud mõlemad valitsusaja lood ja "Loheisand", mida on raske kuidagi positiivsemalt iseloomustada kui sõnaga "arusaamatus".
 
Lisaks olevatele ja tulevatele hittidele nagu eeskätt tänaseks juba mitmekordselt antologiseeritud selle kogumiku nimilugu (mis teistkordsel lugemisel mõjub kusjuures veel paremini kui esimesel korral), aga ka "Kuuekandjad", "Lumemarjaveri" ning teatud osale fändomist orgaaniliselt imponeeriv "Vampiiriprobleem", sisaldab raamat ka eksperimentaalsemas laadis palasid nagu "Tundmatu surm" ja "Optimus". Otsingulisus ja soov loometeel edasi liikuda, mitte samas võtmes "tuima panna", on muidugi igati tervitatav.
 
Nende otsinguliste lugude puhul võib siiski diskuteerida, et autor ei ole neis oma nägu täielikult lugeja poole pööranud. Nt "Optimuses" teeb see, et saatelauseid peaaegu polegi, dialoogi ülimalt raskesti jälgitavaks; samuti lähevad kogu aeg segamini peaaegu igasuguse sügavuseta tegelased. Tulemuseks on, et juba päev pärast lugemist ei ole loost enam midagi meeles. Ajaliinidega mängiv "Tundmatu surm" on jälle nii segase lõpplahendusega, et palu selle seletuseks või kirjanikult audientsi. Ja mis puutub kuuldavasti autorile endale väga hingelähedasse "Murtud südamesse", siis selles tekstis on ainest oluliselt mahukamaks teoseks kui see, mis reaalselt paberile sai.
 
Nii ongi tunded peale raamatu lugemist veidi vastuolulised, sest täiesti küpsete tekstide kõrval leiab siit ka tehnilist praaki. Jutus "Põgeneda rottidelinnast" on pea iga lause paigutatud eraldi lõiku, mis hakib teksti täiesti ära ja teeb lugemise vaevaliseks. Kalmsteni tõenäoliselt taotluslik aluse ja öeldise järjekorra vahetamine - S.t, et tavapärase
"Nad rühkisid peatumata edasi" asemel kirjutab ta "Peatumata rühkisid nad edasi" - on ehk poeetilisem, aga milleks? Ühtlasi näib Kalmsten olevat kõvasti sentimentaalsem keskmisest eesti ulmekirjutajast, mis ei ole aga iseenesest küll mingi puudus. Hindeks antud neljale palun mõtteline saba taha juurde mõelda.
Teksti loeti eesti keeles
5.2021

Üks, mis Meelis Friedenthali lühiloomingu puhul silma torkab, on, et ega ta vist päris niisama, asja eest teist taga midagi ei kirjuta; ikka on lugu kirjutatud kas jutuvõistluseks või mingisse antoloogiasse, põhimõtteliselt tellimuse peale. Viimastel aastatel on nende antoloogiate koostajaks, kuhu MF kirjutab, olnud Indrek Hargla. Ma ei tea, kas selles seoses on midagi tähelepanuväärset. Võib-olla on.
 
Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel on Friedenthalil läinud nii ja naa, "Nerissa" omal ajal (2004) esimese jutuvõistluse ju võitiski. "Võõras jumal" jäi 2014. aastal, ehk siis järjekorras kolmandal jutuvõistlusel aga  - minu meelest ka päris ebaõiglaselt - teise kümnesse. Pärast seda polegi autor jutuvõistlustel enam osalenud. Ega tal ei ole seal midagi tõestada ka. Stalkeri hääletustel on Friedenthalil läinud võib-olla anomaalselt hästi (3 Stalkerit), praegugi võib pöialt hoida sellele, kas eelmisel aastal Indrek Hargla antoloogias "Ülestõusjad ja kodukäijad" ilmunud selle kogumiku nimilugu võtab järjekordse Stalkeri või ei.
 
Nii või naa, ei ole MF kirjutatud lugusid kokku üldse palju - BAAS, milles Meelis Friedenthali teoste nimekiri pole täielik, osalt ka seetõttu, et mitte kõik tema poolt kirjutatust ei liigutu ulmeks, ütleb enam kui 20 aasta jooksul ilmunud ulmesugemetega lugude koguarvuks 12; käesolev, 11 looga kogumik sisaldab neist kaheteistkümnest seitset, mis on paari erandiga kirjutatud viimase 12 aasta jooksul. Ning Friedenthal tundub aja jooksul küpsenud olevat küll. Isegi "Nerissa", esimese loomeperioodi ilmselt tugevaim lugu, mõjub praegu lugedes võrdlemisi ebaküpse ja tarbetult nihilistlikuna.
 
Ülejäänud BAASis (seni) mitte leiduvast neljast jutust on üks ("Must ja valge") ilmunud 20 aastat tagasi Algernonis Mattias Rosenbaumi nime all, üks ("Ingel") ei ole ulme, üks ("Pehme") tundub olevat esmatrükis ilmunud itaalia keeles ning üks ("Suve tagasitoomine") ongi vist esmatrükk. Mina olin kogumiku 11 loost varem lugenud vaid nelja (tõsi küll, ka pikemaid lugusid), nii et avastamist oli raamatus küllaga.
 
Üks ja pigem just Friedenthali varasemat perioodi (1999-2004) iseloomustav joon on see, et lugu ei vii kuhugi välja, tal ei ole loogilist lõppu. Päris vabad pole sellest ka viimaste aastate lood ning kõige drastilisemaks sellekohaseks näiteks selles raamatus on "jõulujutt" "Ingel" (2013), millesse jõuad parajasti sisse elada, peategelasega suhestuda ja siis katkeb lugu poolelt sõnalt. Selles loos ei ole, nagu juba mainitud, ka midagi ulmelist, aga ulme ei ole ka muidu MF lugudes peaaegu kunagi see kandev tala, pigem ebamäärane kaunistus. Vahel on sellest kahju, näiteks "Deemonid ja trilobiidid" mu meelest ainult võidaks ulmelise plaani jõulisemast väljamängimisest, vahel ei ole.
 
Kõik jutud ei peagi viima lugejat punktist A punkti B, täiesti omal kohal (ka käesolevas kogumikus) on ka nn seisundilood, nt "Kass" või "Pehme", aga päris selgelt ei saa need olema need tekstid, mille järgi Meelis Friedenthali tulevikus mäletatakse. Lugudeks, millel see kogumik päriselt püsti seisab, on "Võõras jumal", "Kasuksepp", "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Kolm viimast ilmusid esmalt eelmainitud Indrek Hargla antoloogiates ja juba seal eristusid nad kõikidest muudest sama kaante vahel olnud tekstidest reljeefselt oma sügavuse, sundimatuse ja kirjandusliku meisterlikkusega.
 
Teine MF lugude tunnusjoon ongi, et vähemalt eesti ulme kontekstis on ta harukordne intellektuaal ja erudiit. Inspiratsioon ei ammuta MF niivõrd ulmekirjanike puhul pigem loogilisest ulmekirjandusest, vaid peavoolu kirjanduslikest või kultuurilistest tekstidest, sh ajaloo/arheoloogia alastest teadusartiklitest ja väitekirjadest. See võib ühest küljest olla pretensioonikas või isegi tüütu, aga mis seal salata, intellektuaalsus annab autorile ka sügavama maailmanägemise, mis ei pea tingimata tähendama kapseldumist elevandiluutorni. Eriti heaks näiteks on ses osas "Vinguv jalaluu", mis tegeleb, nagu Friedenthali puhul ikka, intellektuaalsete probleemidega, ent pakub lugejale ka samastumisvõimalust, kui lugedes tabad end mõttelt, et jah, ka mina tegutseks või mõtleks sarnases situatsioonis täpselt samamoodi kui loo peategelane, ilmselt teaduri tüüpi asjamees Andres, isegi kui sellist situatsiooni ei saaks kunagi tekkida. Ilmselt on MF eesti ulmes ka ainuke autor, kes võib ühe jutu raames kirjutada vaheldumisi minevikus ja olevikus ning hüpata kolmandast isikust esimesse ja tagasi kolmandasse ilma, et see põrmugi häiriks.
 
See eruditsioon võib mõnikord siiski pöörduda ka autori vastu, näiteks palas "Suve tagasitoomine", mis on saanud inspiratsiooni Pu Songlingi hiina hirmu- ja armu- ja Ameerika indiaanlaste muinasjuttudest ning on kuni kõige viimase leheküljeni lihtsalt suurepärane, ent kulmineerub sellega, et "rebane askeldas ta peal". Mina ei tea, ei saa aru, mida see "askeldamine" tähendab, see võib tähendada mida iganes, alates pesusorteerimisest kuni selle, kelle peal istutakse, tükkideks viilutamiseni. Kas ma sellest arusaamiseks, mida "askeldamine" tähendab, pean neid hiina ja indiaani muinasjutte jutu kõrvale lugema, või - juhul kui ma neid juba lugenud olen - peast teadma?
 
Kui seda pikaks veninud juttu kuidagi kokku võtta, siis põhimõtteliselt kirjutab Friedenthal nii, nagu sooviks ilmselt kirjutada Kristjan Sander, kes seda aga mitmel eri põhjusel ei suuda (võrrelge viimase "Pikki varje" näiteks Friedenthali kogumiku nimilooga, vahe on päris suur).
Teksti loeti eesti keeles
7.2019

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles

Pean Hargla loomingu kõige olulisemaks osaks tema kümneid jutustuse või lühiromaani mõõtu ulmetekste, millest suurem osa on ilmunud autorikogumikes, kuigi paras ports neist on ilmunud paberil Täheajas või mingis muus väljaandes ning pole autorikogudesse  kunagi jõudnudki.    
 
Viimane Hargla jutukogu "Suudlevad vampiirid" ilmus 7 aastat tagasi. Väidetavalt on seda tänaseks müüdud ca 2500 eksemplari, mis on ühe ulmejuttude kogu kohta eesti oludes täiesti fantastiline number. 2011. aastaga võrreldes on Hargla kirjanikukarjääris samas toimunud õige mitu olulist arengut - esiteks on temast oma keskaegsete kriminullide sarjaga saanud üks eesti edukaimaid kirjanikke üldse, teiseks on Harglast saanud ka küllalt hõivatud telestsenarist ning kolmandaks omaenda teoste kirjastaja.    
 
"Kolmevaimukivi" on nagu käskjalg, mis toob teate, et Hargla pole hoolimata kõigist muudest ahvatlustest ulmet unustanud ja see on hea uudis number üks. Sellest, et hirm, et ta on ulmekirjutamise päris hüljanud, päris alusetu polnud, annab tunnistust vahest see, et enamik kogumiku lugudest on dateeritud 2017. või 2018. aastaga. Teine hea uudis on, et "Kolmevaimukivi" on ka küllaltki tugev kogumik ning võib turvaliselt prognoosida, et 2019. aasta Stalkerid antoloogia/kogumiku ning eesti autori jutustuse/lühiromaani kategooriates on Harglale samahästi kui reserveeritud.    
 
Kogumiku kõige väljapaistvam tekst on science fantasy alamžanrisse kuuluv avalugu "Mirabilia saladus". Pisut andersonlik või isegi farmerlik tekst veidi tohmi peategelasega ja mitme twistiga on väga vilunud sule ja filigraanse žanriteadlikkusega kirja pandud. Hargla ei ole, võimalik, et viimased 17 aastat midagi samaväärset kirjutanud (ükski teine eesti ulmeautor ka ei ole).    
 
"Einsteini viimased sõnad" on üpris pöörane (mitte halvas mõttes) alternatiivajalugu, mis sisaldab tuntud inimesi (sh päris mitut eestlast) harjumatutes rollides ning mis "Kolmevaimukivi" kontekstis on umbes midagi taolist nagu "Tagasi tulevikku IV" oli Hargla 2006. aasta kogumiku "Roos ja lumekristall" kontekstis.    
 
Eelnevaga võrreldes kerglasem "Per homicidium ad astra" on kosmoselaeval aset leidev mõrvamüsteerium, mille tegelaskujude nimedes (tüpaažides vähem) võib ära tunda terve rea ulmefändomi tegelasi. Sama võtet on Hargla varasemalt kasutanud lühiromaanis "Jõgeva elavad surnud" ja lühijutus "Mõrv Reaktori toimetuses".    
 
Veel on tuumakamatest lugudest kogumikus filosoofilisi üldistusi ja paraku ka "ema on sul ..."-nalju sisaldav "Heliose teoreem", kus mitmekomponentne tehisintellekt jälgib inimühiskondade arengut planeedil ja püüab leida vastust küsimusele, kas enesehävituslik alge on inimese DNAsse sisse programmeeritud ning "Suvitusromaan", mis räägib meile turismitalus loomepuhkust veetvast kirjanikust, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja, a la Gailiti Toomas Nipernaadi või Oskar Lutsu "Soo" peategelane Toomas Haava. See jutt ei sisalda tegelikult üldse ulmelist komponenti, aga vaba assotsiatsiooni korras heiastus  eluvõõra intellektuaali konfrontatsioonis teda arvult ja jõhkruselt ületavate maameestega mulle illustratsioon viimaste aastate antiintellektuaalsuse tõusule eesti ulmes. "Suvitusromaan" on kogumiku viimane lugu ning kuna teksti peategelane kirjutab järge "Mirabilia saladusele", on selle kõrvalefektiks kogumiku alguse ja otsa tervikuks sidumine.    
 
Eelmisel aastal pani Hargla kokku antoloogia "Eestid, mida ei olnud" - mille idee üksi väärib viit punkti, aga mitte see pole hetkel oluline - mis tõi eesti ulmepärandisse mitu väärt lugu. Ise kirjutas Hargla omakoostatud antoloogiasse Lehola Lembitu eduloo pealkirjaga "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mis aga jäi antoloogia konktekstis oma derivatiivsuse ning hapra narratiiviga, mida lõhkusid kroonikaväljavõtted, pigem keskpäraste lugude hulka ning ma ei viitsinud seda käesolevate kaante vahel üle lugeda. Samuti ei jätnud eriti sügavat muljet kogumiku kaks etnoõuduse žanrisse kuuluvat pala - antologias "Pikad varjud" ilmunud "Tammõküla viljakuivati" ja kogumiku nimilugu.    
 
Üldiselt tundub, et "Kolmevaimukivi" on umbes samal tasemel kui 12 aasta tagune "Roos ja lumekristall", mida peangi Hargla kõige tugevamaks autorikoguks. Ning kui vahepeal ilmunud "Suudlevad vampiirid" kippus jätma pigem väsinud muljet, siis "Kolmevaimukivis" on värskus tagasi. Seda on rõõm tõdeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles