Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Joosta oma varju eest

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
8
2
0
0
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)

Ah et kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse võitja? Jaa, midagi siin täitsa oli. Ma ütleks väga mitte-eestipärane jutt. Portaalis Ulme.ee on selle raamatu, kus käesolev jutt ilmus (Täheaeg 9, Fantaasia 2011)reklaamis mainitud:

Nende [lugude] seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani.

Ma sellele jutule siin kleebiks külge selle ülalpool mainit "mõtisklev/seikluslik zenfantasy" sildi. Vähemalt ma arvan et see on seesama, sest ma pole kogumikku veel lõpuni läbi lugenud. Tegelikult on autoritutvustuses ühe suure eeskujuna mainitud ka Steven Eriksoni ja Eriksoni see oma ütlematajätmistes, tausta ja teabe lugeja hooleks jätmises ning suht põhja vajutatud tegevuspedaali poolest veidike meenutabki.

Jah, päris hea lugu. Mitte küll minu maitse, aga ilmselgelt oli autor sellega kõvasti vaeva näinud. Setting oli hoolega läbi mõeldud, maailm fantastiline ja huvitav ning faabula piisavalt huviäratav. Suhteliselt paljulubav (ulme)debüüt, julgeksin öelda.

Teksti loeti huviga

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Teksti loeti eesti keeles

Fantaasia jutuvõistluse võitja ning kümnenda "Täheaja" nimilugu on kindlasti üks huvitavamaid jutte, mis Eesti autori sulest ilmunud. Vähemalt minu arust. Eelkõige just settingu poolest. Üsna detailne, kuid suures plaanis parasjagu ähmane taust, mitmekülgsed tegelased ning piisavalt paras tempo teevad loost päris nauditava tüki. Kandev idee pole võib-olla just kõige tugevam, kuid autor on suutnud selle kenasti välja mängida. Loodetavasti pole tegemist üksiku üritusega ning järgmist osa saame lugeda juba õige pea, sest kahju oleks lasta nii heal maailmal raisku minna. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, aga üht-teist jäi liiga häguseks. Igatahes on põhjust oodata uusi lugusid. Vereside meeldis igal juhul veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on lühijuttudega raskusi. Vähemalt sellistega, kus tegevuspaigaks olevat maailma vaatad nagu läbi tuhmi klaasi - ainult varjud...

Heakene küll. On üks planeet - see sai mulle selgeks vist umbes poole peal; ilmselt olen eriliselt pika taibuga - on üks naine, ametilt lõikaja(?), ja keegi mees teiselt planeedilt. Keskne probleem on tõsise süü lunastamine. Huvitav kõrvalnüanss on Jumala ja deemoni kujutamine sümbiootilise ja parasiitliku organismina. Esimene siis kui miljardites inimestes elutsev nn taruteadvusega positiivne (sümbioos) eluvorm; teine kui parasiit, mis omandab eneseteadvuse kui inimene sooritab mõne eriti võika teo.

Lugu sellest, kuidas leida lunastust ja ajada välja kurja vaimu. Kuna on kirjutatud eriliselt udusena, siis ikkagi kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No mis fantasy, puhas SF on, üks gadget ajab teist taga ning peategelase mõningad erivõimed pole midagi sellist, mis loo automaatselt fantasyks liigitaks.

Mulle meenutas jutt paljuski Bujoldi, aga eks igaüks kipub tekstide vahel paralleelide otsimisel toetuma isiklikule lugemiskogemusele või selle puudumisele.

Loo peategelane on plekitu halastajaõde, kelle ainsaks kireks on aidata hädasolijaid. Siit on veel kaks sammu ning vastu tulevad Marek Simpsoni vagajutud. Meestegelasel on inimlikke jooni rohkem, kuid päris paha poisi mõõtu ta siiski välja ei anna.

Kui tegelaste suhteline igavus välja arvata, on tegu märkimisväärse debüüdiga. Maailma on paista just niipalju kui vaja ning idee jumalast ja deemonite olemusest huvitav. Ja jutt on ka täitsa loetav, ei mäleta et need 40+ lehekülge mind kuidagi eksitanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Sellel lool on kaks poolt – üks, mis mulle meeldis, mida oli hea lugeda, ja teine, mis mulle ei meeldinud. See teine jäi peale, niiet see pole lugu, mida ma uuesti lugeda tahaks. Läks hinge, jah, aga teist korda ei soovi.

Keskne kontseptsioon jumalast-deemonist mulle meeldis, mulle väga meeldis sõnaseadmine ja kasutus (nt võrr jms) – lahinguga seonduv osa meeldis mulle vägagi. Sinna olekski võinud punkti panna ja oleks võrratu jutt olnud.

Mis minu jaoks liiga pikk oli – eksortsismi kirjeldus. Isegi enesega kooskõla leidmise kirjeldus oli liiga pikk. Ja vestlused olid pikad. Liiga palju sai välja öeldud, liiga põhjalikult kirjeldatud. Samas maja ja aia kirjeldused olid nauditavad.

Üks asi jäi mulle ka segaseks – miks see põdemine selle lapse pärast? Või miks oli lapse sugu oluline? Oleks tahtnud, oleks võinud selle lapse kuskile lastekodu ukse taha panna või maksta kellelegi kasvatamise eest. No et kui juba niipalju vaeva näha varastamisega, sellal kui nurisünnitust esile kutsuva mürgi-värgi andmine oleks olnud palju lihtsam. Mul on tunne, et miski taustsüsteemist või väärtustest jäi välja ütlemata või jäi mul kahe silma vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles