Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Joosta oma varju eest

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
8
2
0
0
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)

Ah et kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse võitja? Jaa, midagi siin täitsa oli. Ma ütleks väga mitte-eestipärane jutt. Portaalis Ulme.ee on selle raamatu, kus käesolev jutt ilmus (Täheaeg 9, Fantaasia 2011)reklaamis mainitud:

Nende [lugude] seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani.

Ma sellele jutule siin kleebiks külge selle ülalpool mainit "mõtisklev/seikluslik zenfantasy" sildi. Vähemalt ma arvan et see on seesama, sest ma pole kogumikku veel lõpuni läbi lugenud. Tegelikult on autoritutvustuses ühe suure eeskujuna mainitud ka Steven Eriksoni ja Eriksoni see oma ütlematajätmistes, tausta ja teabe lugeja hooleks jätmises ning suht põhja vajutatud tegevuspedaali poolest veidike meenutabki.

Jah, päris hea lugu. Mitte küll minu maitse, aga ilmselgelt oli autor sellega kõvasti vaeva näinud. Setting oli hoolega läbi mõeldud, maailm fantastiline ja huvitav ning faabula piisavalt huviäratav. Suhteliselt paljulubav (ulme)debüüt, julgeksin öelda.

Teksti loeti huviga

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Teksti loeti eesti keeles

Fantaasia jutuvõistluse võitja ning kümnenda "Täheaja" nimilugu on kindlasti üks huvitavamaid jutte, mis Eesti autori sulest ilmunud. Vähemalt minu arust. Eelkõige just settingu poolest. Üsna detailne, kuid suures plaanis parasjagu ähmane taust, mitmekülgsed tegelased ning piisavalt paras tempo teevad loost päris nauditava tüki. Kandev idee pole võib-olla just kõige tugevam, kuid autor on suutnud selle kenasti välja mängida. Loodetavasti pole tegemist üksiku üritusega ning järgmist osa saame lugeda juba õige pea, sest kahju oleks lasta nii heal maailmal raisku minna. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, aga üht-teist jäi liiga häguseks. Igatahes on põhjust oodata uusi lugusid. Vereside meeldis igal juhul veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on lühijuttudega raskusi. Vähemalt sellistega, kus tegevuspaigaks olevat maailma vaatad nagu läbi tuhmi klaasi - ainult varjud...

Heakene küll. On üks planeet - see sai mulle selgeks vist umbes poole peal; ilmselt olen eriliselt pika taibuga - on üks naine, ametilt lõikaja(?), ja keegi mees teiselt planeedilt. Keskne probleem on tõsise süü lunastamine. Huvitav kõrvalnüanss on Jumala ja deemoni kujutamine sümbiootilise ja parasiitliku organismina. Esimene siis kui miljardites inimestes elutsev nn taruteadvusega positiivne (sümbioos) eluvorm; teine kui parasiit, mis omandab eneseteadvuse kui inimene sooritab mõne eriti võika teo.

Lugu sellest, kuidas leida lunastust ja ajada välja kurja vaimu. Kuna on kirjutatud eriliselt udusena, siis ikkagi kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No mis fantasy, puhas SF on, üks gadget ajab teist taga ning peategelase mõningad erivõimed pole midagi sellist, mis loo automaatselt fantasyks liigitaks.

Mulle meenutas jutt paljuski Bujoldi, aga eks igaüks kipub tekstide vahel paralleelide otsimisel toetuma isiklikule lugemiskogemusele või selle puudumisele.

Loo peategelane on plekitu halastajaõde, kelle ainsaks kireks on aidata hädasolijaid. Siit on veel kaks sammu ning vastu tulevad Marek Simpsoni vagajutud. Meestegelasel on inimlikke jooni rohkem, kuid päris paha poisi mõõtu ta siiski välja ei anna.

Kui tegelaste suhteline igavus välja arvata, on tegu märkimisväärse debüüdiga. Maailma on paista just niipalju kui vaja ning idee jumalast ja deemonite olemusest huvitav. Ja jutt on ka täitsa loetav, ei mäleta et need 40+ lehekülge mind kuidagi eksitanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Sellel lool on kaks poolt – üks, mis mulle meeldis, mida oli hea lugeda, ja teine, mis mulle ei meeldinud. See teine jäi peale, niiet see pole lugu, mida ma uuesti lugeda tahaks. Läks hinge, jah, aga teist korda ei soovi.

Keskne kontseptsioon jumalast-deemonist mulle meeldis, mulle väga meeldis sõnaseadmine ja kasutus (nt võrr jms) – lahinguga seonduv osa meeldis mulle vägagi. Sinna olekski võinud punkti panna ja oleks võrratu jutt olnud.

Mis minu jaoks liiga pikk oli – eksortsismi kirjeldus. Isegi enesega kooskõla leidmise kirjeldus oli liiga pikk. Ja vestlused olid pikad. Liiga palju sai välja öeldud, liiga põhjalikult kirjeldatud. Samas maja ja aia kirjeldused olid nauditavad.

Üks asi jäi mulle ka segaseks – miks see põdemine selle lapse pärast? Või miks oli lapse sugu oluline? Oleks tahtnud, oleks võinud selle lapse kuskile lastekodu ukse taha panna või maksta kellelegi kasvatamise eest. No et kui juba niipalju vaeva näha varastamisega, sellal kui nurisünnitust esile kutsuva mürgi-värgi andmine oleks olnud palju lihtsam. Mul on tunne, et miski taustsüsteemist või väärtustest jäi välja ütlemata või jäi mul kahe silma vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles