Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Joosta oma varju eest

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
8
2
0
0
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)

Ah et kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse võitja? Jaa, midagi siin täitsa oli. Ma ütleks väga mitte-eestipärane jutt. Portaalis Ulme.ee on selle raamatu, kus käesolev jutt ilmus (Täheaeg 9, Fantaasia 2011)reklaamis mainitud:

Nende [lugude] seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani.

Ma sellele jutule siin kleebiks külge selle ülalpool mainit "mõtisklev/seikluslik zenfantasy" sildi. Vähemalt ma arvan et see on seesama, sest ma pole kogumikku veel lõpuni läbi lugenud. Tegelikult on autoritutvustuses ühe suure eeskujuna mainitud ka Steven Eriksoni ja Eriksoni see oma ütlematajätmistes, tausta ja teabe lugeja hooleks jätmises ning suht põhja vajutatud tegevuspedaali poolest veidike meenutabki.

Jah, päris hea lugu. Mitte küll minu maitse, aga ilmselgelt oli autor sellega kõvasti vaeva näinud. Setting oli hoolega läbi mõeldud, maailm fantastiline ja huvitav ning faabula piisavalt huviäratav. Suhteliselt paljulubav (ulme)debüüt, julgeksin öelda.

Teksti loeti huviga

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Teksti loeti eesti keeles

Fantaasia jutuvõistluse võitja ning kümnenda "Täheaja" nimilugu on kindlasti üks huvitavamaid jutte, mis Eesti autori sulest ilmunud. Vähemalt minu arust. Eelkõige just settingu poolest. Üsna detailne, kuid suures plaanis parasjagu ähmane taust, mitmekülgsed tegelased ning piisavalt paras tempo teevad loost päris nauditava tüki. Kandev idee pole võib-olla just kõige tugevam, kuid autor on suutnud selle kenasti välja mängida. Loodetavasti pole tegemist üksiku üritusega ning järgmist osa saame lugeda juba õige pea, sest kahju oleks lasta nii heal maailmal raisku minna. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, aga üht-teist jäi liiga häguseks. Igatahes on põhjust oodata uusi lugusid. Vereside meeldis igal juhul veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on lühijuttudega raskusi. Vähemalt sellistega, kus tegevuspaigaks olevat maailma vaatad nagu läbi tuhmi klaasi - ainult varjud...

Heakene küll. On üks planeet - see sai mulle selgeks vist umbes poole peal; ilmselt olen eriliselt pika taibuga - on üks naine, ametilt lõikaja(?), ja keegi mees teiselt planeedilt. Keskne probleem on tõsise süü lunastamine. Huvitav kõrvalnüanss on Jumala ja deemoni kujutamine sümbiootilise ja parasiitliku organismina. Esimene siis kui miljardites inimestes elutsev nn taruteadvusega positiivne (sümbioos) eluvorm; teine kui parasiit, mis omandab eneseteadvuse kui inimene sooritab mõne eriti võika teo.

Lugu sellest, kuidas leida lunastust ja ajada välja kurja vaimu. Kuna on kirjutatud eriliselt udusena, siis ikkagi kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No mis fantasy, puhas SF on, üks gadget ajab teist taga ning peategelase mõningad erivõimed pole midagi sellist, mis loo automaatselt fantasyks liigitaks.

Mulle meenutas jutt paljuski Bujoldi, aga eks igaüks kipub tekstide vahel paralleelide otsimisel toetuma isiklikule lugemiskogemusele või selle puudumisele.

Loo peategelane on plekitu halastajaõde, kelle ainsaks kireks on aidata hädasolijaid. Siit on veel kaks sammu ning vastu tulevad Marek Simpsoni vagajutud. Meestegelasel on inimlikke jooni rohkem, kuid päris paha poisi mõõtu ta siiski välja ei anna.

Kui tegelaste suhteline igavus välja arvata, on tegu märkimisväärse debüüdiga. Maailma on paista just niipalju kui vaja ning idee jumalast ja deemonite olemusest huvitav. Ja jutt on ka täitsa loetav, ei mäleta et need 40+ lehekülge mind kuidagi eksitanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Sellel lool on kaks poolt – üks, mis mulle meeldis, mida oli hea lugeda, ja teine, mis mulle ei meeldinud. See teine jäi peale, niiet see pole lugu, mida ma uuesti lugeda tahaks. Läks hinge, jah, aga teist korda ei soovi.

Keskne kontseptsioon jumalast-deemonist mulle meeldis, mulle väga meeldis sõnaseadmine ja kasutus (nt võrr jms) – lahinguga seonduv osa meeldis mulle vägagi. Sinna olekski võinud punkti panna ja oleks võrratu jutt olnud.

Mis minu jaoks liiga pikk oli – eksortsismi kirjeldus. Isegi enesega kooskõla leidmise kirjeldus oli liiga pikk. Ja vestlused olid pikad. Liiga palju sai välja öeldud, liiga põhjalikult kirjeldatud. Samas maja ja aia kirjeldused olid nauditavad.

Üks asi jäi mulle ka segaseks – miks see põdemine selle lapse pärast? Või miks oli lapse sugu oluline? Oleks tahtnud, oleks võinud selle lapse kuskile lastekodu ukse taha panna või maksta kellelegi kasvatamise eest. No et kui juba niipalju vaeva näha varastamisega, sellal kui nurisünnitust esile kutsuva mürgi-värgi andmine oleks olnud palju lihtsam. Mul on tunne, et miski taustsüsteemist või väärtustest jäi välja ütlemata või jäi mul kahe silma vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles