Kasutajainfo

Triinu Meres

20.01.1980-

  • Eesti

Teosed

· Triinu Meres ·

Joosta oma varju eest

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
8
2
0
0
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)

Ah et kirjastuse Fantaasia poolt korraldatud ulmejutuvõistluse võitja? Jaa, midagi siin täitsa oli. Ma ütleks väga mitte-eestipärane jutt. Portaalis Ulme.ee on selle raamatu, kus käesolev jutt ilmus (Täheaeg 9, Fantaasia 2011)reklaamis mainitud:

Nende [lugude] seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani.

Ma sellele jutule siin kleebiks külge selle ülalpool mainit "mõtisklev/seikluslik zenfantasy" sildi. Vähemalt ma arvan et see on seesama, sest ma pole kogumikku veel lõpuni läbi lugenud. Tegelikult on autoritutvustuses ühe suure eeskujuna mainitud ka Steven Eriksoni ja Eriksoni see oma ütlematajätmistes, tausta ja teabe lugeja hooleks jätmises ning suht põhja vajutatud tegevuspedaali poolest veidike meenutabki.

Jah, päris hea lugu. Mitte küll minu maitse, aga ilmselgelt oli autor sellega kõvasti vaeva näinud. Setting oli hoolega läbi mõeldud, maailm fantastiline ja huvitav ning faabula piisavalt huviäratav. Suhteliselt paljulubav (ulme)debüüt, julgeksin öelda.

Teksti loeti huviga

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Teksti loeti eesti keeles

Fantaasia jutuvõistluse võitja ning kümnenda "Täheaja" nimilugu on kindlasti üks huvitavamaid jutte, mis Eesti autori sulest ilmunud. Vähemalt minu arust. Eelkõige just settingu poolest. Üsna detailne, kuid suures plaanis parasjagu ähmane taust, mitmekülgsed tegelased ning piisavalt paras tempo teevad loost päris nauditava tüki. Kandev idee pole võib-olla just kõige tugevam, kuid autor on suutnud selle kenasti välja mängida. Loodetavasti pole tegemist üksiku üritusega ning järgmist osa saame lugeda juba õige pea, sest kahju oleks lasta nii heal maailmal raisku minna. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, aga üht-teist jäi liiga häguseks. Igatahes on põhjust oodata uusi lugusid. Vereside meeldis igal juhul veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on lühijuttudega raskusi. Vähemalt sellistega, kus tegevuspaigaks olevat maailma vaatad nagu läbi tuhmi klaasi - ainult varjud...

Heakene küll. On üks planeet - see sai mulle selgeks vist umbes poole peal; ilmselt olen eriliselt pika taibuga - on üks naine, ametilt lõikaja(?), ja keegi mees teiselt planeedilt. Keskne probleem on tõsise süü lunastamine. Huvitav kõrvalnüanss on Jumala ja deemoni kujutamine sümbiootilise ja parasiitliku organismina. Esimene siis kui miljardites inimestes elutsev nn taruteadvusega positiivne (sümbioos) eluvorm; teine kui parasiit, mis omandab eneseteadvuse kui inimene sooritab mõne eriti võika teo.

Lugu sellest, kuidas leida lunastust ja ajada välja kurja vaimu. Kuna on kirjutatud eriliselt udusena, siis ikkagi kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No mis fantasy, puhas SF on, üks gadget ajab teist taga ning peategelase mõningad erivõimed pole midagi sellist, mis loo automaatselt fantasyks liigitaks.

Mulle meenutas jutt paljuski Bujoldi, aga eks igaüks kipub tekstide vahel paralleelide otsimisel toetuma isiklikule lugemiskogemusele või selle puudumisele.

Loo peategelane on plekitu halastajaõde, kelle ainsaks kireks on aidata hädasolijaid. Siit on veel kaks sammu ning vastu tulevad Marek Simpsoni vagajutud. Meestegelasel on inimlikke jooni rohkem, kuid päris paha poisi mõõtu ta siiski välja ei anna.

Kui tegelaste suhteline igavus välja arvata, on tegu märkimisväärse debüüdiga. Maailma on paista just niipalju kui vaja ning idee jumalast ja deemonite olemusest huvitav. Ja jutt on ka täitsa loetav, ei mäleta et need 40+ lehekülge mind kuidagi eksitanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Sellel lool on kaks poolt – üks, mis mulle meeldis, mida oli hea lugeda, ja teine, mis mulle ei meeldinud. See teine jäi peale, niiet see pole lugu, mida ma uuesti lugeda tahaks. Läks hinge, jah, aga teist korda ei soovi.

Keskne kontseptsioon jumalast-deemonist mulle meeldis, mulle väga meeldis sõnaseadmine ja kasutus (nt võrr jms) – lahinguga seonduv osa meeldis mulle vägagi. Sinna olekski võinud punkti panna ja oleks võrratu jutt olnud.

Mis minu jaoks liiga pikk oli – eksortsismi kirjeldus. Isegi enesega kooskõla leidmise kirjeldus oli liiga pikk. Ja vestlused olid pikad. Liiga palju sai välja öeldud, liiga põhjalikult kirjeldatud. Samas maja ja aia kirjeldused olid nauditavad.

Üks asi jäi mulle ka segaseks – miks see põdemine selle lapse pärast? Või miks oli lapse sugu oluline? Oleks tahtnud, oleks võinud selle lapse kuskile lastekodu ukse taha panna või maksta kellelegi kasvatamise eest. No et kui juba niipalju vaeva näha varastamisega, sellal kui nurisünnitust esile kutsuva mürgi-värgi andmine oleks olnud palju lihtsam. Mul on tunne, et miski taustsüsteemist või väärtustest jäi välja ütlemata või jäi mul kahe silma vahele.

Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.

Teksti loeti inglise keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.

Teksti loeti inglise keeles