Kasutajainfo

Kätlin Koit

  • Eesti

Teosed

· Kätlin Koit ·

Nõidsõdalane

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
1
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Ma ei ole mingisugune fantasy, selle tüdrukutele suunatud ulme nunnu alamžanri austaja. Ma ei ole seda palju lugenud, isegi eesti autorite tähtsamad teosed ("Ratsanik Melchior", "Ashinari kroonikad") pole mulle tuttavad. Ausalt öeldes tundub fantaasiakirjandus mulle veidi lapsik. Seetõttu poleks ma ehk õige inimene (oma negatiivse eelhäälestuse tõttu) Kätlin Koidu raamatut arvustama, aga et ma saan sellele panna üsna hea hinde, siis vist ikkagi võin. Kui KK pole just mõne teise nime all varem kirjutanud, siis on "Nõidsõdalane" tema debüütromaan ja julgen juba praegu arvata, et see on tõsine pretendent järgmisele Stalkerile eesti autorite kategoorias. Nelisada lehekülge tihedat teksti on fantasy austajatele kindlasti tõeline kompvek, ehkki konkreetselt minul küll sellist ühe-hingega-läbilugemise tungi ei tekkinud.

"Nõidsõdalane" on üsna puhas žanritekst: mõõk, bard, maagia, loitsud, armastus jne. Tegevus toimub tehnika arengutaseme järgi otsustades nii tulevikus kui ka minevikus. Nimetatud on paari tuntud kohanime (Kariibi meri, Vahemeri) ja räägitakse ka hiinlastest ning roomlastest - niisiis oleme planeedil Maa, aga kehtiva ühiskondliku korraldusega palju kokkupuuteid ole. Peategelane Omela töötab Päästeteenistus ja kihutab oma brigaadiga erinevatele õnnetustele inimesi päästma. Ootamatult peab ta oma töö maha jätma, sest just tema brigaadi väljakutsete ajal hakkab üha enam ja enam päästetavaid hukkuma. Nimelt ilmub õnnetuskohtadele alati eeterliku olemusega seltskond inimesi - nn Heledad - kes teatavad päästjatele, et nad ei tohi seda või teist kannatanut aidata. Heledate tegevus käib väidetavalt üleüldise kõrgema heaolu nimel ja inimestel on alati kohustus neile kuuletuda. Ainult et Heledate kalduvus lubada üha rohkemate inimeste hukkumist tekitab küsimusi - milles ikka seisneb seos konkreetse ohvri surma ja üleüldise heaolu vahel Töölt kinga saanud solvunud Omela kohtub turismireisil ühe kummalise vanema mehega, kes tutvustab talle vana roomlasest sõduri hauakambrit ja sõduri maagilist mõõka. Omela puutub sel moel esimest korda kokku millegi väga võõra, aga samas kuidagi väga tuttavaga. See vanem mees - Enquist - hakkab talle pikkamisi seletama maailma asjade tegelikku seisu, ajaloo kulgemise seoseid ja Omela rolli selles. Selgub, et ühes oma kunagistest reinkarnatsioonidest (50 000 aasta eest) oli Omela nimi Kaaren ja kuidagi on ette näha, et mingil ajal on maailma päästmine pandud tema õlgadele. Selleks peab ta omandama nõiaoskuseid ja muid teadmisi, samuti mõõgavõitluse võtteid.

Vastakuti asuvad Head - Ómela/Kaaren ja 12 Vanemat ning nende õpilased, ja Halvad - Ülemväe Ordu ja nende poolt allutatud Heledad. Koomilise tegelasena on mängus ka viimane wolvering - tiivuline ja inimmõistusega hiigelsuur hunt. Sündmustes on palju klišeesid, ent ka elavat fantaasialendu. Ehkki romaanil on õnnelik ja natuke lihtne lõpp, saab lugeja kogeda kurbi momente. Raamatu esikaas on autori enda kätetöö ning Kätlini huvitavaid ja kohati ulmelisi õlimaale saab vaadata leheküljelt http://www.hot.ee/l/loreland/.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kätlin Koidu "Nõidsõdalane" on nagu Asimovi Asumi-seeria, ainult selle vahega, et Muula ei ole ja Hari Seldoni kriisidest me ei räägi. Võib tunduda, et mis siis järgi jääb? Esmapilgul järgi mõeldes ei jäägi nagu midagi. Esmapilgul küll, kuid Muula ja kriiside asemel on „Nõidsõdalases“ midagi muud. Seal on...

...armastust. Peategelane kotub raamatu algul tegelasega, keda ta jubedalt vihkab. Nagu Cartlandi-fännid juba teavad, siis loomulikult on see mees romaani lõpuks meie kangelanna suurim armastus. Aga ahaa – siinkohal on autor osanud seda igivana klišeed esitada säärases variatsioonis, mis minule isiklikult oli päris söödav.

...maailmapäästmist. Siinkohal küll sellist mõnusat maailmapäästmise variatsiooni ei olnud. Tegelased olid üsna veendunud, et kui nüüd see lõpp kätte jõuab, siis on kõik otsas ja maailmal kriips peal. Mulle isiklikult meeldis Asimovi versioon rohkem, et kaos ja barbaarsus on lihtsalt suur madalseis ja kunagi läheb elu jälle ülesmäge.

...ettenägelikkust üle 50 000 aasta. See mulle meeldis, selline mastaapne lähenemine. Tegevus üle aastatuhandete. Kahjuks jäi see siiski veidi nõrgaks. Mõlemad maailmad, niiöelda aasta null ja aasta 50 000 olid üsna hägused ja udused ning tundus, et kaunikesti läbi mõtlemata. Veidi oleks tahtnud rohkem detaile. Minevikuajast ei saa me üldse mitte midagi teada, peale selle, et seal kasutati maagiat. Tulevikuajast jääb mulje, et see on üsna üks-ühele tänapäevase maailma sarnane, selle vahega, et autodena kasutatakse hõljukeid. Ja kasutavad neid ainult peategelased, sest eriti ei meenu, et oma lõpututel jalgsirännakutel oleks tegelased kunagi maininud et teedel või taevas mingit liiklust oleks.

...mastaapsust. Lõpus toimusid suured kataklüsmid - üleujutused, maavärinad, tohutud tulekahjud. Ainult et need toimusid peaaegu alati „kusagil mujal“. Kahel korral võitles peategelane nendega oma varjatud külas, kuid mingeid hilisemaid tagajärgi need ei toonud. Väidetavalt toimus sääraseid asju väljaspool kaitstud ala pidevalt, kuid me ei näe neid kunagi. Mitte ainsatki põlenud puutüügast ega varemeis maja või õnnetut, omakseid leinavat inimest. Kõik tundus suht rõõmus ja roosa kuni peategelane oma võitluste käigus just ise mõnd linna maha ei põletanud. Selles suhtes meenutas see üsnagi Reaktoris varem arvustatud teist naisautori debüütromaani „Esimene aasta“, kus samuti toimusid kohutavad sündmused, kuid nende sündmuste tagajärgi me siiski praktiliselt ei näe.

...inimsuhteid. Eh..ei näinud. Tegelasi oli üsna palju, kuid nad olid enamuses siiski üsna pealiskaudsed. Iga tegelane täitis üht missiooni või siis aitas teistel missiooni täita, kuid mingeid isiklikke ambitsioone ei olnud eriti kellelgi. Vaid kaks tegelast olid veidi rohkem välja joonistunud kogu galeriist. Tiivuline hunt ja paha sarimõrvar-inimkonnapäästja. Nende eest annaksin autorile plusspunktid, kuid kõik ülejäänud tegelased oleksid tahtnud ehk veidi enam süvenemist saada.

...tegelase arengut. Jah, seda oli, ning toimus see peamiselt budistliku enesessesüüvimise ja mälestustes sobramise tagajärjel. Mulle see isegi meeldis. Tegelikult ma ei oodanud, et see ongi romaani põhiline süzeeliin ja peamine tegevus. Romaani edenedes olin selle üle vahepeal ka üsna hämmingus. Enamuse romaanist meie kangelanne ju tegelikult ei tee suurt midagi peale meenutamise. Nii toimus tegevus paraleelselt minevikus ja tulevikus, mis pakkus vaheldust ja pean tunnistama, oli üsna õnnetunud võte, mis kaalus üles kõik muud puudused.

Mis jäi puudu?

Minu jaoks jäi puudu vahepealsed 50 000 aastat ja Seldoni kriisid. Ma oleksin väga tahtnud teada, milliste raskustega põrkasid kokku ja maadlesid need 50 000 aastat nood ülejäänud tüübid. Kuidas neil õnnestus selle aja jooksul jääda nii muutumatuks. Kas neil tõesti ei olnud vahepeal mingeid erilisi muresid, Seldoni kriise või varjasid nad seda kangelanna eest, et too ei peaks eriti muretsema? Enda jaoks ma valisingi ma selle viimase seletuse, nad salatsesid Kaarna ees ju niikuinii kogu aeg :)

Mis jäi üle?

Paaris kohas tundsin lugedes, et autor on kasutanud ingliskeelset stamplauset, mille ta on üsna üks-ühele eesti keelde tõlkinud. See on pähh.

Wolverling – mulle jäi arusaamatuks selle sõna algupära. Tundub nagu ingliskeelne sõna. Kes selle siis kasutusele võttis? Kas kutsusid hundilaadsed ise endid nii? Andis selle nime neile Kaarna rahvas? Termin kõlab ingliisiaustajatele ehk lahedalt, kuid minu jaoks oli see nagu võõrkeha. Olgem eurooplased aga jäägem siiski eestlasteks. Kui kõik muu sai maakeelde tõlgitud, siis see väike pingutus oleks olnud töö lõpule viimine.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul üsna vähe lisada.
V-o seda, et raamatu algus (vihase, õnnetu ja kehva enesehinnanguga noore naise töökaotamise lugu salapärastel asjaoludel) meeldis mulle kõige rohkem. Mõõga ja imelis-salapärase õpetaja sündmustikku tulemine võtsid selle ehedustunde, mis romaani alguses tekkis, maha ja tagasi see enam ei tulnudki. Edasi kiskus asi tallatud fäntäsiradadele ja kohati olid need rajad maal, kus on kreemist mäed ja shokolaadijõed; kolme sõnaga: kole magusaks läks. Kartmatu tundlemine mulle üldiselt meeldib, aga seda võiks siis teha ka täie rauaga, keevitades sisse intensiivseid dialooge ja kehalisi seisundeid - mitte lasta traagilistel armastajatel lugejale nähtavalt vaid korra suudelda ja siis paar korda mainida, et mees oli kuidagi morni näoga pärast teatud sündmusi.
Aga kuna tegu on tõesti debüütteosega, kusjuures romaanid on teadagi pagana mahukad ja keerulised kirjutada, ja otse HALVAKS ei läinud lugu ega kirjutusoskus tõesti kuskil, siis: hinne "hea".
Ilmselt on see palli võrra kõrgem, kui oleks samasuguse tõlketeose puhul, aga tõesõna, vahel ikka tahaks omasid toetada ja ergutada. Järgmine kord v-o tuleb (ergutamise mõjul) seda karget naistekrimkastiili, mis raamatu alguses võlus, pikemalt ja muinasjutumaa jääb natuke kaugemale? Või kui ka mitte, siis ergutada tasub nii ehk nii, sest kodumaine fantaasia vajab seda.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: