Kasutajainfo

Kätlin Koit

  • Eesti

Teosed

· Kätlin Koit ·

Nõidsõdalane

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
1
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Ma ei ole mingisugune fantasy, selle tüdrukutele suunatud ulme nunnu alamžanri austaja. Ma ei ole seda palju lugenud, isegi eesti autorite tähtsamad teosed ("Ratsanik Melchior", "Ashinari kroonikad") pole mulle tuttavad. Ausalt öeldes tundub fantaasiakirjandus mulle veidi lapsik. Seetõttu poleks ma ehk õige inimene (oma negatiivse eelhäälestuse tõttu) Kätlin Koidu raamatut arvustama, aga et ma saan sellele panna üsna hea hinde, siis vist ikkagi võin. Kui KK pole just mõne teise nime all varem kirjutanud, siis on "Nõidsõdalane" tema debüütromaan ja julgen juba praegu arvata, et see on tõsine pretendent järgmisele Stalkerile eesti autorite kategoorias. Nelisada lehekülge tihedat teksti on fantasy austajatele kindlasti tõeline kompvek, ehkki konkreetselt minul küll sellist ühe-hingega-läbilugemise tungi ei tekkinud.

"Nõidsõdalane" on üsna puhas žanritekst: mõõk, bard, maagia, loitsud, armastus jne. Tegevus toimub tehnika arengutaseme järgi otsustades nii tulevikus kui ka minevikus. Nimetatud on paari tuntud kohanime (Kariibi meri, Vahemeri) ja räägitakse ka hiinlastest ning roomlastest - niisiis oleme planeedil Maa, aga kehtiva ühiskondliku korraldusega palju kokkupuuteid ole. Peategelane Omela töötab Päästeteenistus ja kihutab oma brigaadiga erinevatele õnnetustele inimesi päästma. Ootamatult peab ta oma töö maha jätma, sest just tema brigaadi väljakutsete ajal hakkab üha enam ja enam päästetavaid hukkuma. Nimelt ilmub õnnetuskohtadele alati eeterliku olemusega seltskond inimesi - nn Heledad - kes teatavad päästjatele, et nad ei tohi seda või teist kannatanut aidata. Heledate tegevus käib väidetavalt üleüldise kõrgema heaolu nimel ja inimestel on alati kohustus neile kuuletuda. Ainult et Heledate kalduvus lubada üha rohkemate inimeste hukkumist tekitab küsimusi - milles ikka seisneb seos konkreetse ohvri surma ja üleüldise heaolu vahel Töölt kinga saanud solvunud Omela kohtub turismireisil ühe kummalise vanema mehega, kes tutvustab talle vana roomlasest sõduri hauakambrit ja sõduri maagilist mõõka. Omela puutub sel moel esimest korda kokku millegi väga võõra, aga samas kuidagi väga tuttavaga. See vanem mees - Enquist - hakkab talle pikkamisi seletama maailma asjade tegelikku seisu, ajaloo kulgemise seoseid ja Omela rolli selles. Selgub, et ühes oma kunagistest reinkarnatsioonidest (50 000 aasta eest) oli Omela nimi Kaaren ja kuidagi on ette näha, et mingil ajal on maailma päästmine pandud tema õlgadele. Selleks peab ta omandama nõiaoskuseid ja muid teadmisi, samuti mõõgavõitluse võtteid.

Vastakuti asuvad Head - Ómela/Kaaren ja 12 Vanemat ning nende õpilased, ja Halvad - Ülemväe Ordu ja nende poolt allutatud Heledad. Koomilise tegelasena on mängus ka viimane wolvering - tiivuline ja inimmõistusega hiigelsuur hunt. Sündmustes on palju klišeesid, ent ka elavat fantaasialendu. Ehkki romaanil on õnnelik ja natuke lihtne lõpp, saab lugeja kogeda kurbi momente. Raamatu esikaas on autori enda kätetöö ning Kätlini huvitavaid ja kohati ulmelisi õlimaale saab vaadata leheküljelt http://www.hot.ee/l/loreland/.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kätlin Koidu "Nõidsõdalane" on nagu Asimovi Asumi-seeria, ainult selle vahega, et Muula ei ole ja Hari Seldoni kriisidest me ei räägi. Võib tunduda, et mis siis järgi jääb? Esmapilgul järgi mõeldes ei jäägi nagu midagi. Esmapilgul küll, kuid Muula ja kriiside asemel on „Nõidsõdalases“ midagi muud. Seal on...

...armastust. Peategelane kotub raamatu algul tegelasega, keda ta jubedalt vihkab. Nagu Cartlandi-fännid juba teavad, siis loomulikult on see mees romaani lõpuks meie kangelanna suurim armastus. Aga ahaa – siinkohal on autor osanud seda igivana klišeed esitada säärases variatsioonis, mis minule isiklikult oli päris söödav.

...maailmapäästmist. Siinkohal küll sellist mõnusat maailmapäästmise variatsiooni ei olnud. Tegelased olid üsna veendunud, et kui nüüd see lõpp kätte jõuab, siis on kõik otsas ja maailmal kriips peal. Mulle isiklikult meeldis Asimovi versioon rohkem, et kaos ja barbaarsus on lihtsalt suur madalseis ja kunagi läheb elu jälle ülesmäge.

...ettenägelikkust üle 50 000 aasta. See mulle meeldis, selline mastaapne lähenemine. Tegevus üle aastatuhandete. Kahjuks jäi see siiski veidi nõrgaks. Mõlemad maailmad, niiöelda aasta null ja aasta 50 000 olid üsna hägused ja udused ning tundus, et kaunikesti läbi mõtlemata. Veidi oleks tahtnud rohkem detaile. Minevikuajast ei saa me üldse mitte midagi teada, peale selle, et seal kasutati maagiat. Tulevikuajast jääb mulje, et see on üsna üks-ühele tänapäevase maailma sarnane, selle vahega, et autodena kasutatakse hõljukeid. Ja kasutavad neid ainult peategelased, sest eriti ei meenu, et oma lõpututel jalgsirännakutel oleks tegelased kunagi maininud et teedel või taevas mingit liiklust oleks.

...mastaapsust. Lõpus toimusid suured kataklüsmid - üleujutused, maavärinad, tohutud tulekahjud. Ainult et need toimusid peaaegu alati „kusagil mujal“. Kahel korral võitles peategelane nendega oma varjatud külas, kuid mingeid hilisemaid tagajärgi need ei toonud. Väidetavalt toimus sääraseid asju väljaspool kaitstud ala pidevalt, kuid me ei näe neid kunagi. Mitte ainsatki põlenud puutüügast ega varemeis maja või õnnetut, omakseid leinavat inimest. Kõik tundus suht rõõmus ja roosa kuni peategelane oma võitluste käigus just ise mõnd linna maha ei põletanud. Selles suhtes meenutas see üsnagi Reaktoris varem arvustatud teist naisautori debüütromaani „Esimene aasta“, kus samuti toimusid kohutavad sündmused, kuid nende sündmuste tagajärgi me siiski praktiliselt ei näe.

...inimsuhteid. Eh..ei näinud. Tegelasi oli üsna palju, kuid nad olid enamuses siiski üsna pealiskaudsed. Iga tegelane täitis üht missiooni või siis aitas teistel missiooni täita, kuid mingeid isiklikke ambitsioone ei olnud eriti kellelgi. Vaid kaks tegelast olid veidi rohkem välja joonistunud kogu galeriist. Tiivuline hunt ja paha sarimõrvar-inimkonnapäästja. Nende eest annaksin autorile plusspunktid, kuid kõik ülejäänud tegelased oleksid tahtnud ehk veidi enam süvenemist saada.

...tegelase arengut. Jah, seda oli, ning toimus see peamiselt budistliku enesessesüüvimise ja mälestustes sobramise tagajärjel. Mulle see isegi meeldis. Tegelikult ma ei oodanud, et see ongi romaani põhiline süzeeliin ja peamine tegevus. Romaani edenedes olin selle üle vahepeal ka üsna hämmingus. Enamuse romaanist meie kangelanne ju tegelikult ei tee suurt midagi peale meenutamise. Nii toimus tegevus paraleelselt minevikus ja tulevikus, mis pakkus vaheldust ja pean tunnistama, oli üsna õnnetunud võte, mis kaalus üles kõik muud puudused.

Mis jäi puudu?

Minu jaoks jäi puudu vahepealsed 50 000 aastat ja Seldoni kriisid. Ma oleksin väga tahtnud teada, milliste raskustega põrkasid kokku ja maadlesid need 50 000 aastat nood ülejäänud tüübid. Kuidas neil õnnestus selle aja jooksul jääda nii muutumatuks. Kas neil tõesti ei olnud vahepeal mingeid erilisi muresid, Seldoni kriise või varjasid nad seda kangelanna eest, et too ei peaks eriti muretsema? Enda jaoks ma valisingi ma selle viimase seletuse, nad salatsesid Kaarna ees ju niikuinii kogu aeg :)

Mis jäi üle?

Paaris kohas tundsin lugedes, et autor on kasutanud ingliskeelset stamplauset, mille ta on üsna üks-ühele eesti keelde tõlkinud. See on pähh.

Wolverling – mulle jäi arusaamatuks selle sõna algupära. Tundub nagu ingliskeelne sõna. Kes selle siis kasutusele võttis? Kas kutsusid hundilaadsed ise endid nii? Andis selle nime neile Kaarna rahvas? Termin kõlab ingliisiaustajatele ehk lahedalt, kuid minu jaoks oli see nagu võõrkeha. Olgem eurooplased aga jäägem siiski eestlasteks. Kui kõik muu sai maakeelde tõlgitud, siis see väike pingutus oleks olnud töö lõpule viimine.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul üsna vähe lisada.
V-o seda, et raamatu algus (vihase, õnnetu ja kehva enesehinnanguga noore naise töökaotamise lugu salapärastel asjaoludel) meeldis mulle kõige rohkem. Mõõga ja imelis-salapärase õpetaja sündmustikku tulemine võtsid selle ehedustunde, mis romaani alguses tekkis, maha ja tagasi see enam ei tulnudki. Edasi kiskus asi tallatud fäntäsiradadele ja kohati olid need rajad maal, kus on kreemist mäed ja shokolaadijõed; kolme sõnaga: kole magusaks läks. Kartmatu tundlemine mulle üldiselt meeldib, aga seda võiks siis teha ka täie rauaga, keevitades sisse intensiivseid dialooge ja kehalisi seisundeid - mitte lasta traagilistel armastajatel lugejale nähtavalt vaid korra suudelda ja siis paar korda mainida, et mees oli kuidagi morni näoga pärast teatud sündmusi.
Aga kuna tegu on tõesti debüütteosega, kusjuures romaanid on teadagi pagana mahukad ja keerulised kirjutada, ja otse HALVAKS ei läinud lugu ega kirjutusoskus tõesti kuskil, siis: hinne "hea".
Ilmselt on see palli võrra kõrgem, kui oleks samasuguse tõlketeose puhul, aga tõesõna, vahel ikka tahaks omasid toetada ja ergutada. Järgmine kord v-o tuleb (ergutamise mõjul) seda karget naistekrimkastiili, mis raamatu alguses võlus, pikemalt ja muinasjutumaa jääb natuke kaugemale? Või kui ka mitte, siis ergutada tasub nii ehk nii, sest kodumaine fantaasia vajab seda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles