Samad vead, mis eelmises osas.
Muidugi võib kogu triloogiat lugeda ka hoopis teisest vaatenurgast lähtudes. Niisiis, lugeja - kas Breqi vabariik on õigustatud, hea ja progressiivne asi? Kui vastus on "jah", siis oled sa lasknud end haledasti alt vedada. Väga paljudes ulmekates on hoiatatud "masinate mässu" eest. Kirjeldatud postapokalüptilist maailma pärast robotitega peetud sõdasid või neid sõdu endid. Salakavalaid tehisintellekte, kes telepaatiliselt või kuidagi teisiti inimesi mõjutades neid enda huvides ära kasutavad, praktiliselt jumala staatusse jõudes. No nii - ja Breqi vabariigi tunnustamine on ju sisuliselt võimu üle andmine tehisintellektile. Kes esialgu näitab end muidugi inimsõbralikuna, ent ei jäta lisamata ähvardust, et kui inimesed peaksid sundima tehisintellekte midagi tegema, siis tuleb Väga Suure Malakaga sõber inimkonnale õpetust jagama.
Nii lähevad mõned asjad paremini paika. Breqi, inimkehas masina mõte liigub kordades kiiremini kui inimestel, ta suudab vaevutajutavatest füsioloogilistest märkidest välja lugeda vestluskaaslaste mõtteid - seega on ta suurepärane manipuleerija. Ka suudab ta igas olukorras kiiresti leida indiviide või grupeeringuid, kelle abil ühiskonnas välja kujunenud stabiilsust kõigutada ja nii endale soodsamat positsiooni võita. Isegi romaani viimane peatükk, mis muidu meenutab tühjeneva õhupalli vaikset susinat, omandab tähenduse. Näidates, kuidas mõned inimesed uues olukorras, st masinate võimu tingimustes, endale uute peremeeste soosingut hakkavad sebima. Koguni see saab lõpuks selgeks, miks Breq (originaalkeeles) inimeste sugudel vahet ei tee - mis on masinal sellega asja, eks ole. Nii et tõsiselt hoiatav triloogia :)
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama.
Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.
Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh").
Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki.
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti.
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus.
Teeme ära. ükskõik kui raske on!
Imeline. VÄGA hea töö.
Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.
Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ...
... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid. "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"
Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin. Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!
Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist.