Kasutajainfo

Angeline Hawkes

Teosed

· Ann Leckie ·

Ancillary Justice

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: «Abistav õiglus»
Tallinn «Varrak» 2015

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.267
Arvustused (15)

Raamat on võitnud enamiku tähtsamaist inglisekeelse ulmekirjandusmaailma auhindadest nagu Hugo, Nebula, Arthur C Clarke Award, Locus ja BSFA. Peaks ju olema väga hea romaan. Aga kui küsida, et mis meelde jäi, siis vähemalt mina vastan küll -- kõigepealt lõputu teejoomine. Ja sinna otsa kurtmine, et head teed on nii raske hankida... Muu sebimine... ütleme, käib ühest pagana teejoomisest teejoomiseni. Olgu, mul on isiklik kiiks teekaanimise koha peal, aga no raudselt kirjeldatakse tseremoniaalset rüüpamist rohkem kui kätel sõrmi (ja ehk suisa varbaidki?) kokku.

Tegu on ebatüüpilise kosmoseooperiga. Ebatüüpilisega selles mõttes, et universumi avarustes ohjeldamatut kõrgtehnoloogilist sõjatehnika vastastikust pilbastamist ei ole. Väiksemaid lahinguid ka ei ole. Uute planeetide avastamisi ei ole. Mutante ei ole. Kurje tulnukaid ei ole. Põnevaid seiklusi ei ole. Tekib lausa küsimus, et mis siis on? On suured laevad, mille AI-del on väljundina kasutada hulk inimkehasid. On suur aastatuhandeid ekspansiooniga tegelenud impeerium, mis tasapisi sissepoole pöörduma on hakanud. Ja on ühe väikese mutrikese lugu, kes liivaterakesena süsteemi lammutama hakkab.

Peategelane on ühe hiigellaeva AI, kes on oma laevast ja isiksusekehadest ilma jäänud. Õigemini jäänud ühe kehaga. Aastakümneid on ta otsinud relva, millega kätte maksma hakata -- ja nüüd on see lõpuks leitud. Ent kuna neima subjekt on Imperaator isiklikult, kellel on igal planeedil sadakond kehastust, siis... ega ta ise ka looda suurt kahju teha. Ent ilmneb, et miski on mäda selles riigis ja -- lausa anekdootlikult skisofreeniline juhtum -- erinevad imperaatori kehastused on omavahel tülli läinud ja üritavad üksteisele põhjalikult käru keerata. Sealjuures varjavad nad seda fakti ka iseenese eest ja hävitavad kõik, kes sellest kasvõi aimu on saanud. AI jäigi oma laevast ühe sellise aktsiooni käigus ilma.

Objektiivse hinde panekuga on kergeid kõhklusi -- ühest küljest on ju romaanis stoori olemas, maailm on läbi mõeldud ja tegelastele saab kaasa elada, teisalt aga kerib see stoori end aeglaselt-aeglaselt ning liigse emoga ja samas meeldejäämatult. Siiski on tegu hea (kuid mitte väga hea!) raamatuga, mis väärib hindeks 5, ehkki megaparseki pikkuse topeltmiinuse ma kirjutan selle viie taha täie mõnuga.

Teksti loeti inglise keeles

Ühest küljest, eks see üks Rooma riik ole. Impeeriume on inimkonna ajaloos olnud ju muidki: mongolitel, pärslastel, ottomanidel, detailides on kõigil erinevusi. Aga kui läheb kosmoseimpeeriumi kirjeldamiseks, lähtuvad autorid valdavalt kahest, Rooma ja Briti impeeriumist.

Niisiis, väga pikka aega on inimesed kosmoses nö metsikult levinud. Mõne tuhande aasta eest tuli Radchi-nimelise dysoni sfääri valitsejale mõte, et võiks naabruses asuvad inimasustused ära vallutada - et oleks puhvertsoon, kui keegi kallale peaks tulema. No ja siis läks vaja juba veel laiemat puhvertsooni. Mis viis mõttele, et võiks viia kultuuri - õigluse, sündsuse ja kasumliku majanduse - päris igale poole. Ning et miski juhuslik äpardus plaani ei peataks, lasi imperaator end tuhandetes eksemplarides kloonida (?), et isiklikult kohal olla, kui järjekordselt vallutamiseks läheb või kui midagi muud põnevat juhtub. Ja et sõduritest puudust ei tuleks, modifitseeritakse natuke teovõimelisi sõjavange ja teisitimõtlejaid: isiksus ja mälestused kaabitakse välja, asemele lähevad implandid, mille abil sõjalaeva tehisintellekt neid kehasid siis juhib. Kõik see on juhtunud ammu enne romaani tegevuse algust.

See `üks teadvus paljudes kehades` nii imperaatori kui sõdurite puhul ongi vast kõige omapärasem ja huvitavam asi. Võimaldab kirjeldada üheaegselt erinevates kohtades toimuvat. Ja kui ainuisikuline skisofreeniline valitseja on midagi üsna tavalist, siis see, et kaheks vastukäivate huvidega isikuks lõhestub terve pilv omavahel pidevalt ühenduses olevaid kloone, on jällegi huvitav mõttekäik. (Millegipärast meenus mulle siinkohal kunagine NLKP poliitbüroo, aga ma isegi ei tea, kumma jaoks on see võrdlus ebaõiglasem.)

Ühest küljest siis kosmoseooper. Üksikisiku kättemaks ebaõiglasele valitsejale. Naguteada, et sellisest ettevõtmisest midagi välja tuleks ja et sellest oleks mõtet üldse kirjutada, peab kusagil olema üks väga suur püss... Aga kirjutatud on hästi, mina vähemalt jäin uskuma seda maailma kõigi seal valitsevate kommete ja suhetega. (Ma olen pannud tähele, et kui kirjaniku CV-s on Clarion Westi workshop, siis on oodata üle keskmise tulemust. Leckie juhendajaks oli seal Octavia Butler.) Teist osa pole veel lugenud ja kolmas tuleb alles tänavu sügisel, aga tundub, et kõik need auhinnad on ausalt välja teenitud.

Üks omapära läheb tõlkes kaduma: originaalis kasutatakse ainult naissoost asesõnu, reeglina on kõik `õed`, `tütred` jne - isegi kui on teada, et isik on meessoost, on ta järgmises lauses jälle `she`. Muidu aga - tuleb küll eesti keeles.

Teksti loeti inglise keeles

100 lehekülge läks aega, enne kui jutt lõpuks haakima hakkas. Ent kui juba hakkas, siis oli huvitav küll, hea raamat. Kahju, et veniva algusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee on vägagi huvitav, ent lugedes jääb nagu mõnevõrra tuim ja staatiline mulje, mistõttu maksimumhinnet ei tõuse mu käsi sellele panema.

Eestikeelse väljaande osas tuleks kindlasti mainida mittemidagiütlevat kaanekujundust, millega Varrak on lausa uuele tasemele jõudnud... Ilma eelteadmisteta oleks seda raamatut poes uurides isegi raske arvata, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal tekkis küll hirmus tahtmine karjuda, et "appi! miks sihuke jamps võitis HUGO!". Plot on ju iseenesest huvitavalt koostatud. Tegelased on huvitavad enda mitmeisikuliste minadega...AGA vahepeal löövad mingid totrad intriigid ja totrad perekonnad ja nimed üle pea. Nendes orienteerumine pole mugav ja mis kõige hullem, ega väga huvita ka. Nii ma siis lugesingi nii, et huvitavam koht läks nagu lupsti ja mingeid vahepealseid pajatusi närisin hambad ristis vaeva ja tüdimusega. See on ikka paganama kole kui väga mõni autor enda maailmasse armunud on.

Minujaoks kõlasid need kirjeldused igaljuhul umbes sarnaselt: "Ngoo pereliige Voo Boo kandis rohelist kinnast ja väikest hõbedast peenist enda rohelisel kuuel mis tähendas, et ta oli Hoo Mungo peres alles uus Bungo ja vähemtähtis klient Zung-Junnile...ehk Kroo-Troo laeva neljas Bljääk"

Kokkuvõtteks polnud ju kõige hullem aga tänu ülalviidatud stiilis vahelõikudele ei julgeks küll hindeks üle kolme panna.

PS: Romaanil olla ka mingi tugev feministlik väärtus aga õnneks on see eestikeelde tõlkides täielikult ära kadunud. Üks positiivne asi maakeeles lugemisel - siin pole ingliskeele laadis sugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Enda jaoks oli selle raamatu lugemine nagu toore kartuli söömine. Närid ja närid, ei mingit maitset, tüütu ja otsa ka ei saa. Autor on loonud tegelikult pääääris põneva maailma mis on täis igasuguseid erinimelisi kiirestiununevaid tegelasi ning kõigil on mingi x-nimi - vägisi tekkisid lugemise ajal peas paralleelid ühe teise kodumaise autoriga. Igaljuhul Ann Leckie paistab seda kõike tõsiselt võtvat.
 

Raamat on ühtepidi tuim ja teistpidi käib pidev virr-varr ja sebimine. Needsamad tegelinskid, kellega ei suuda ise kuidagipidi samastuda või midagi neis huvitavat leida, muudkui sekeldavad, siblivad, intriigitsevad. Midagi justkui kogu aeg toimuks aga see oli ausõna enda jaoks lihtsalt ebahuvitav ja tüütu. 
 

Kusjuures hiljuti lugesin Frank Herberti “Düüni”, see pole küll kosmoseooper aga praegu mõtlen, et Leckie ja Herbert kirjutavad mingil hetkel sarnastel teemadel, eriti kui intriigide peale mõtelda. Ka oli “Düünis” päris palju nimesid ja tegelasi, tegelasi, kes tingimata polnud mitmemõõtmelised. Aga üks suutis seda teha tõesti huvitavalt, nii et olin tõesti püsti ja plaksutasin. Leckie puhul on siiralt nõutu - see raamat on kuidagi täiesti valesti kirjutatud enda mätta otsast vaadates. Valetan, raamatu teises pooles hakkas tulema ka huvitavamaid kohti aga kahjuks oli enda huvi tolleks hetkeks niivõrd madalseisus, et enam ei andnud suurt midagi päästa.
 

Ilmselgelt peab olema asi minus aga mul on kuidagi sattunud ette viimasel ajal mõni raamat-autor, keda erinevates lugejaruumides kiidetakse taevani - ja siis ise loed, surud end hambad ristis raamatust mingi piirini läbi ja siis vannud alla ja sirvid diagonaalis läbi, et aru saada mis siis lõpuks toimub - ei haagi, ei köida, tüütu ja raske noh! Vernor Vinge “Sügavik taevas” oli viimati samalaadne (aga selle jätsin peale 20 lk lugemist lihtsalt pooleli ja läks ringlusse) - ning ta pole Ann Leckiega absoluutselt võrreldav, sarnasus on antud juhul allakirjutanu tagasihoidlikus isiksuses. Sest noh - kõik ju kiidavad, teistele meeldib.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu "kolm" on positiivne hinne, et selge oleks. Lugu rahuldas täiesti. 
Lihtsalt natu Sapkowski ja no - et mu käest "väga head" pälvida, peab lühijutt ikkka hirmus hea olema =) Hinge liigutada mõne leheküljega on raske =)
Teksti loeti eesti keeles