Kasutajainfo

Antonio Bellomi

2.02.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Martha Wells ·

All Systems Red

(lühiromaan aastast 2017)

  • Stalker
  • 🏆 Stalker 2023
Hinne
Hindajaid
2
5
1
2
0
Keskmine hinne
3.7
Arvustused (10)

No vot selline raamat siis: Nebula Award Winner for Best Novella, ALA/YALSA Alex Award Winner, Locus Award Winner for Best Novella, Hugo Award Winner for Best Novella, Philip K. Dick Award Finalist, New York Times Bestseller for Audio.
 
Kusjuures nagu näha ülaltoodud loetelust on tegemist novella'ga, mis maakeelses mõistes peaks siis olema lühiromaan. Ekraanil mingi napp 100+ lk. Igal juhul vahelduseks selline lühike ja konkreetne asi. Ilmselt Amazon, FB, Tor.com jt kohad seda oma näiv-intelligentsete algoritmide najal mulle juba mitmeid kuid on soovitanud, ei jaksanud enam mööda vaadata, nii et kui tekkis küsimus, mida lugeda, siis läks käiku.
 
Kusjuures alapealkiri "Mõrtsukroboti päevikud" (või kui vähe "rahulikumat" tahta, siis "Tapjamasina pajatused"), on juba omamoodi intrigeeriv küll. Järele mõeldes - naiselik pealkiri. Väga moodsalt poliitkorrektne on sooneutraalne peategelane, kelleks on planetaarsetele uurimismeeskondadele koos muu varustusega välja renditav julgestusrobot (SecUnit). Aga alapealkirjas olev sõna 'päevikud' on selline ilus vanamoodne termin tüüpiliselt naisterahvaste poolt peetavatele märkmikele, mis enne blogimise ja sotsmeedia maaniat olid peetud eeskätt iseendale. Ehk siis - ei ole meil siin kroonikaid, triloogiaid ega muid säherdusi (kuigi jah - järgesid on juba üksjagu treitud), vaid on heietused.
 
Et on siis mingi maailm, mida minnakse uurima. On seal üks punt teadlasi, on see va julgestusrobot ja ilmselt pole imestada kui "All Systems Red" pealkirjaga jutus juba algusest peale ilma liigse heietamiseta, väga minimalistlikult selle maailma taustast infot tilgutades keskendutakse peamiselt nüüd-siin-ja-praegu käepärast olevate probleemide lahendamisele. 
 
Avalõik: "Minust võinuks saada massimõrvar kui ma murdsin lahti enda kontrollmooduli, aga siis ma avastasin, et pääsen ligi trobikonnale meelelahutuskanalitele, mida kompanii satelliit üle kandis. Juba rohkem kui 35000 tundi oli möödunud ilma tapatööta - ma ei tea - tõenäoliselt olin tarbinud natuke alla 35000 tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Südametu tapamasinana, olin ma tõeline läbikukkumine."
 
Ehk siis algusest peale on selge, et päris tavaline julgestusrobot meil siin ei seikle. Kellelegi ei meeldi see teadlaste punt seal planeedil ringi sonkimas. Neid üritatakse teise ilma saata ja nemad jällegi tahavad eluga pääseda. 
 
Kokkuvõttes ei midagi sellist vaimustusest üles-alla hüppama panevat, aga mõnus lugemine oli küll.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles


Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Ulmeseosed: Martha Wells «All Systems Red»

Teksti loeti inglise keeles

Mulle kiiksuga tegelastega jutud meeldivad. Näiteks ka Leckie omad. Midagi on neis isegi sarnast. Nii polnud ka üllatav, et Leckie lisas Murderboti järgmisele osale omalt poolt blurbi.
Antud juhul on kiiks siis selles, et ühes kehas on midagi inimesest ja midagi robotist. Nii on tekkinud üsna skisoidne sisemaailm oma eelistuste ja loogikatega ning nagu sellest vähe oleks, lasub peategelasel veel (vale?)süüdistus, nagu oleks ta rikke tõttu hulga inimesi ära tapnud. Nii et kompleksid ja käitumisjoonised on huvitavad. Kuidas just need orgaaniline ja anorgaaniline pool teineteist tasakaalustavad, sellest esimeses osas juttu pole. Väikest mahtu arvestades ongi nii parem - aga järgmises osas hakkavad selgitused tempot maha võtma.
Hea ulme lugemise käigus ei tule kasuks, kui esitada endale küsimusi stiilis kas see on üldse võimalik? jne. Võiks usaldada autorit, sest päris paljud neist teavad, mida teevad - optimistlikul hinnangul lausa üks igast kümnest. Mitte alati, aga siiski sageli tähendavad Hugod, Nebulad jms, et tegemist on aruka autoriga. Seega siis, kui midagi Murderboti käitumises ja sündmuste arengus jääb arusaamatuks, siis pole see autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2022

On huvitav, kuidas mõne välisturul menuka ja ka kõrgelt auhinnatud nüüdisulme tõlked Eesti turul edu pole saavutanud. Näiteks võib tuua just selliste teoste hulka kuuluvad Ann Leckie "Radchi triloogia" kolm raamatut ja N. K. Jemisini "Lõhutud Maa triloogia" kaks raamatut, mille Eesti lugejad võtsid vastu täieliku ükskõiksusega.
 
Martha Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" sarja osas, millel ilmus just esimene osa, lühiromaan "Kõik süsteemid punases", olen ma optimistlikum. Eelkõige seetõttu, et selle avateos kombineerib oma lühikeses ja lihtsalt loetavas vormis väga äratuntavalt nii mõningaid ulme klassikalisemaid kui ka kaasaegsemaid aspekte.
 
Klassikalise poole pealt tuletavad juba esimesed paar lehekülge väga selgelt meelde nn ulme kuldajastul ehk 1940–50ndatel kirjutatut. Uurimismeeskond on kuskil võõral planeedil tegemas geoloogilisi uuringuid, kui mingi suur kohaliku loomastiku hulka kuuluv koletis hüppab oma peidupaigast välja ning üritab mõnda nende seast ära süüa.
 
Nagu ikka, pole aga võõra planeedi eluslooduse poolsed ohud nii suured kui need, mille allikad on teised inimesed. Oma baasi taandunud uurimisrühm märkab peagi, et nende kaarte ja varustust on saboteeritud. Kas selle taga on nendega võistlev uurimisrühm, kes parajasti planeedi teisel mandril töötab – või hoopis keegi tundmatu?
 
Kõik see tuleb tõenäoliselt tuttav ette igaühele, kes on üles kasvanud, lugedes legendaarset ulmelugude antoloogiat "Lilled Algernonile", või tutvunud paljude muude Isaac Asimovi ja Ray Bradbury, või kas või Murray Leinsteri ja Robert Sheckley juttudega. Tänapäeval tundub selline loo jutustamise viis retrolik, kuigi mitte halvas mõttes.
 
Kaasaegsem pool loost on valik teha peategelaseks ja jutustajaks uurimismeeskonna turvarobot, või õigemini android (nii mehhaanilisi kui ka bioloogilisi kehaosi kombineeriv tehisolend). See iseenesest poleks veel midagi päris uut, kuna võib mõelda jälle Asimovi roboti-juttudele või juba 1920. aastast pärinevale Karel Čapeki teosele "Rossumi Universaalsed Robotid".
 
Wellsi robot on aga väga äratuntavalt tänapäevase z-põlvkonna nägu. Tema inimestest eraldatuses ja sellest tulenevast üksiolekus on kindlasti ka tavalisemaid introvertseid jooni, kuid tema harjumuses päevatöö kähku ära teha, et siis oma kiivri sees rahulikult seriaale vaadata, on nii mõndagi tuttavat.
 
Kogu loo teeb muidugi eriti soojaks see, et hoolimata oma enesessetõmbunud olekust ja irooniast, millega ta end "mõrtsukbotiks" kutsub, on peategelasest robot siiras ja hea südamega. Teda pole kurjaks teinud isegi asjaolu, et mõningase autonoomia saamiseks on ta pidanud salaja iseenda süsteeme häkkima ning edaspidi seda fakti kogu maailma eest varjama.
 
Niimoodi saabki lõpus ainult soovida, et "Mõrtsukboti päevikud" tõlkes ilmumist jätkaksid – kuid see pole ka ebatõenäoline. Wellsi kirjutatul võib olla just sellist laiapõhjalisust, mis selle võimalikuks teeks. Samuti on üks hoogne ja napilt üle 120-leheküljeline lühiromaan nii lihtne lävend "mõrtsukbotiga" tutvumiseks, et seda võib teha igaüks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Olin selle lühiromaani (ja konkreetse sarja) kohta enne lugemahakkamist kuulnud üsna vastuolulisi hinnanguid. Kahjuks pean mainima, et eriti ei meeldinud ja rohkem ma seda sarja lugeda ei kavatse. Robotist minategelane jättis tükkis oma veidra, üheaegselt apaatse ja üliemotsionaalse sisemaailmaga mind täiesti ükskõikseks ning ülejäänud tegelased olid praktiliselt üksteisest eristamatud, kui nimed välja arvata. Roboti silme läbi esitatud maailm ja sündmustik ei suutnud oma pinnapealsusega mind lugejana absoluutselt kaasa haarata. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles