Kuna USA esimene leedi (pr Haden, kelle järgi sündroom nimetuse sai) põeb haigust, siis surub USA valitsus esialgu läbi terve paketi toetusi Hadeni seisundis inimeste rehabiliteerimiseks. Tulemusena tekkib terve majandusharu: luuakse neurovõrgustike tehnoloogia, arendatakse robotilaadsed (android) asenduskehad, millega Hadenid saavad ringi liikuda, kogeda aistinguid jne. Seda robotkeha, mis kusjuures meenutab väga filmi Surrogates (Bruce Willisega peaosas), nimetatakse threep. Star Wars - C-3PO ~ threep ~ kaugjuhitav asenduskeha. Tore oleks teada, kuidas seda terminit eesti keelde tõlgitaks/mugandataks...? Hadenitele luuakse ka oma virtuaalne reaalsus, kus nad saavad toimetada ilma Integraatorite ja thriipideta.
Möödub 20 aastat. Nagu poliitikas ikka, leitakse, et valitsus ei peaks doteerima ühe vähemusgrupi elu-olu soodustavaid tehnoloogiaid; ja peaks andma asjad üle erakätesse. Arvamused selles osas lahknevad, tekivad konfliktid jne.
See kõik on taust, mille Scalzi on loonud. Ehk siis see, mis teeb antud romaanist ulme. Kõik muu on ehe krimiaktsioon. Inimesed, kes armastavad krimisid ja ei põlga ära küllalt hästi konstrueeritud ulmelist taustsüsteemi, peaksid seda raamatut päris hästi armastama. Ei oska küll võrrelde krimižanri suurtegijatega, sest ise väga ei fänna kriminulle, kuid vähemasti ei peletanud see asjaolu mind raamatust eemale.
Peategelane Chirs Shane on rikka pere võsu, kes on lapsena haigestunud Hadeni sündroomi ja tänu oma kuulsatele vanematele olnud kogu lapsepõlve ja noorukiea omalaadne posteri-pilt Hadenitest. Nüüd siis tahab mees midagi asjalikumat teha - hakkab FBI agendiks. Oma teisel tööpäeval, olles vaevalt kohtunud uue partneriga Les Vann`i nimelise naisega, sattub ta mõrvaloo keskele, mille osalisteks on Integraator, surnud Navahoo indiaanlane, kelle ajust leitakse Integraatori neurovõrgustik, mida seal olla ei tohiks ja kogu lugu viib neid Hadeni tehnoloogia firmade hämaratesse kulissidetagusesse. Ei puudu palgamõrvad, pommid, siseinfoga tehingutelt raha kokku ajamine. Parasjagu aktsiooni ja mõistatamist. Ilma liigse venitamiseta.
Mis mulle Scalzi juures meeldib, on tema selline muhe stiil. Ta ei püüa kõigest väest nö diipi panna. Loen netist lugejate arvustusi, siis peamine kiun käib selle ümber, et tegemist olla holllivuudliku, filmiliku stiiliga. Et autor eirab liialt reaalsust. Osalt nõustun etteheidetega, et eks seal see tehniline loovkirjutamine, pinge loomise nõksud ja nipid paistavad ridade vahelt välja. Kui oled palju filme vaadanud ja raamatuid lugenud, siis oskad ilmselt seda näha. On kliešeesid ja juba viidatud Surrogates (ja ilmselt teisigi teoseid) ekspluateerivad sarnast teemat. Loe: pole ilmselt hullult originaalne. Kuid minu meelest on mõistlikum keskenduda loole endale, mitte otsida kohti kuhu oma irisemiskonkse haakida. Niipaljukest kui endal USA-kogemust on, siis tegelikult on see fiiling raamatus kohal, kultuurikogemus, äratundmisrõõm on olemas – nad ongi seal sellised… Vähemalt mingi osa ja mingil määral. Minu meelest on kontekst, milles see krimipõnevik hargneb, hästi loodud ja kannab lõpuni välja. Kui üldse midagi ette heita, siis ma kogu aeg lootsin, et lõpp on natuke enam high-tech lahendus, mitte selline klassikaline krimidraama värk, et politseinikud räägivad kahtlusaluse laua ääres nurka ja see lõpuks kõik üles tunnistab. Siit väike spoiler, eks ole.
Kokkuvõttes väärt lugemine. Hindeks viis. Ei kõhkle edaspidigi Scalzit kätte võtmast.