Kasutajainfo

Antonio Bellomi

2.02.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Antonio Bellomi ·

Mistero infinito

(jutt aastast 2009)

eesti keeles: «Ääretu mõistatus»
antoloogia «Nekromanteion» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Punkt läheb alla süüdimatu brutaalsuse eest, millega kosmosematust koheldi. Hea küll, ma saan aru, et meil siin otsitakse vahel kahtlast kiviringi nähes täpselt kivikirstkalme keskkoht välja ja lüüakse just sinna labidas sisse. Aga valguse kiirusel liikuvasse võõra tsivilisatsiooni poolt valmistatud hiigelmunasse võiks vast ikka väheke suurema lugupidamisega suhtuda...?

Ja relevantne teadusharu on muidugi antropoloogia, mitte paleontoloogia. Ega Jeesuke nüüd ikka mingi sisalik ka ei olnud.

Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...

Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.

Teksti loeti eesti keeles

Peaksin alustama vast selgitusest, et Antonio Bellomi juttu «Ääretu mõistatus» hakkasin ma antoloogiast «Nekromanteion» esimesena lugema just seetõttu, et selle autor oli minu jaoks raamatu ainus tundmatu nimi.

Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.

Kaplani kosmoselaev kohtus kosmose sügavustes munakujulise objektiga, mille ainsaks lastiks oli üks laegas... ja just sedasama laegast kaplan paavstile näidata tahabki.

Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L`algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.

Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?

Miinuseks, et tekst on üsna kuiv ideesekelett. Kirjanikul sähvatas lahe mõte, ta pani selle kähku kirja ja arvas, et jutuks sellest piisab.

Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.

Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumust valmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi lugeda ulmejutte Jeesusest. Mitte et Jeesus oleks kuidagi eriti ebameeldiv tegelane, või esindaks ta erakordset vastikut religiooni...ei, seda mitte. Lihtsalt see teema on nii läbikäiatud, et ükskõik mis vahva leiutisega autor välja ei tuleks, parimal juhul suudab see haigutuse korraks ainult eemale peletada.

Nii ka seekord. Plussiks ei tulnud ka veidike lahtine lõpp. Mind igatahes ei suutnud need kümned Jeesuse luukered küll mõtlema panna, et mis ja kuidas. Keda huvitab, eks ole?

Teksti loeti eesti keeles

"Igavene mõistatus" oleks võib-olla jutu mõtte ja puändiga rohkem haakuv tõlge. Mina panen "viie", ehkki ma olen nõus, et see on kuiv ideeskelett. Igasugune lühi-lühilugu on tegelikult skelett ja pealiskaudne meedium. Kui kirikul on kläinud korda kehtestada miskit sorti oikumeeniline religiooni võim, siis on paavsti mure põhjendatud (et tsivilisatsioon kukub kokku). Idee on aga maksimumi väärt, muul polnud tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles