Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Antonio Bellomi

2.02.1945-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Antonio Bellomi ·

Mistero infinito

(jutt aastast 2009)

eesti keeles: «Ääretu mõistatus»
antoloogia «Nekromanteion» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)
Kristjan Sander

Punkt läheb alla süüdimatu brutaalsuse eest, millega kosmosematust koheldi. Hea küll, ma saan aru, et meil siin otsitakse vahel kahtlast kiviringi nähes täpselt kivikirstkalme keskkoht välja ja lüüakse just sinna labidas sisse. Aga valguse kiirusel liikuvasse võõra tsivilisatsiooni poolt valmistatud hiigelmunasse võiks vast ikka väheke suurema lugupidamisega suhtuda...?

Ja relevantne teadusharu on muidugi antropoloogia, mitte paleontoloogia. Ega Jeesuke nüüd ikka mingi sisalik ka ei olnud.

Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...

Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Peaksin alustama vast selgitusest, et Antonio Bellomi juttu «Ääretu mõistatus» hakkasin ma antoloogiast «Nekromanteion» esimesena lugema just seetõttu, et selle autor oli minu jaoks raamatu ainus tundmatu nimi.

Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.

Kaplani kosmoselaev kohtus kosmose sügavustes munakujulise objektiga, mille ainsaks lastiks oli üks laegas... ja just sedasama laegast kaplan paavstile näidata tahabki.

Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L`algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.

Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?

Miinuseks, et tekst on üsna kuiv ideesekelett. Kirjanikul sähvatas lahe mõte, ta pani selle kähku kirja ja arvas, et jutuks sellest piisab.

Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.

Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumust valmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mulle ei meeldi lugeda ulmejutte Jeesusest. Mitte et Jeesus oleks kuidagi eriti ebameeldiv tegelane, või esindaks ta erakordset vastikut religiooni...ei, seda mitte. Lihtsalt see teema on nii läbikäiatud, et ükskõik mis vahva leiutisega autor välja ei tuleks, parimal juhul suudab see haigutuse korraks ainult eemale peletada.

Nii ka seekord. Plussiks ei tulnud ka veidike lahtine lõpp. Mind igatahes ei suutnud need kümned Jeesuse luukered küll mõtlema panna, et mis ja kuidas. Keda huvitab, eks ole?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

"Igavene mõistatus" oleks võib-olla jutu mõtte ja puändiga rohkem haakuv tõlge. Mina panen "viie", ehkki ma olen nõus, et see on kuiv ideeskelett. Igasugune lühi-lühilugu on tegelikult skelett ja pealiskaudne meedium. Kui kirikul on kläinud korda kehtestada miskit sorti oikumeeniline religiooni võim, siis on paavsti mure põhjendatud (et tsivilisatsioon kukub kokku). Idee on aga maksimumi väärt, muul polnud tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Jüri Kallas
20.04.1967
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Jüri Kallas

Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll poolakas, aga kes peab end pigem n-ö maailmakodanikuks. Norbert elatub sellest, et püüab salvestada videosse mõne vinge sündmuse, laeb selle üles ja loodab siis MegaNeti klikkidele. Kui klikke palju, siis võtavad salvestatud sündmuse üle suured (meedia)tegijad ning Norbert teenib samuti korralikult. Põhimõtteliselt on Norbert siis moodsa meedia raisakotkas või šaakal. Üldiselt üsna põhimõttelage tegelane, aga see põhimõttetus on tal pigem kutsehaigus – kusagil sügavamal temas midagi ikka ka on. Kuid ma ruttan sündmustest ette...  
 
Norbert saab teada, et kohe-kohe toimub vägivaldne sündmus. Mingid rätipead kavatsevad maailmale resoluutse sõnumi saata. Rätipead on röövinud kaks Euroopa kodanikku ning kavatsevad need kaamera ees avalikult hukata. Räme küll, aga ilmselgelt saab avalikku hukkamise salvestusest kuum kaup. Norbert läheb kohale ja hakkab salaja filmima. Ootamatult ilmuvad kusagilt maskides eriüksuslased, kes rätipead kiirelt ja pikemalt mõtlemata maha notivad, äraröövitud valged kaubikutesse topivad ning kuna Norbert midagi poola keeles mõmiseb, siis võetakse ka tema kaasa.
 
Romaani peamine puudus oleks vast teatav ebaühtlus ja terviku n-ö logisemine. Siin on kõike pisut palju ja pisut seosetult koos. On küberpunki, on meie aegade kriitikat ja paroodiat, on märulit, on düstoopiat, on militaarkraami, on kosmost jne. Seda kõike on esitatud läbisegi ja erinevates mahtudes. Dubaile järgneb Norberti elu Poolas, mis on Euroopa ökofašismi raudse kanna all. Jah, sinna suunas me liigume, aga autori kirglikkus musta värviga teeb sõnumi pisut koomiliseks. Ka on kogu Norberti n-ö nägijaks saamine pisut tüütu lugeda, sest mina ju tean, mis on meie maailmas katki ja valesti – need vestlused on kõik ju kenad ja õigest asjast, aga pisut tüütud. Ja siis tuleb kiire märuliblokk, kus Norberti nn õpetaja kadunuks jääb, mingid migrantidest kurjategijad kavatsevad ka Norberti asjus rümbarebu edendada, aga taas saabuvad maskides eriüksuslased ning rümbarebu korraldavad hoopis nemad. Siis võetakse tempo taas maha ning lugeja saab mitu peatükki eriüksuse treeninguid. Ja siis minnakse kosmosesse, täpsemalt Kuule, aga selline areng ei tohiks ju üllatada, sest juba romaani pealkiri ju viitas.
 
Kordan, et üldiselt mulle romaan meeldis, sest autori mõttelaad ja maailmanägemine on minu omaga üsna sünkroonis. Meeldisid ideed ja nende naturalistlik esitamine, kuigi elusa ahvi aju söömist oleks võinud ehk vähem detailsemalt kirjeldada. Leppimatu suhtumine kõiksugu vägivaldsesse ja väheväärtuslikku rahvarämpsu, kes trügib Euroopasse ja suisa Kuule – see oli kui sõõm värsket õhku meie pussuhaisulises maailmas. Oli tunda, et midagi on Jarosław Grzędowiczi n-ö käima tõmmanud. Ütles ju kirjanik ühes kunagises intervjuus, et ta pole üldiselt poliitiline natuur ning kui tal lastakse rahulikult elada, siis teda poliitika ei huvita. Kui aga enam rahulikult elada ei saa, siis läheb ta metsa ja hakkab ronge kraavi laskma. Rongid püsivad ehk veel rööbastel, aga mees ilmselgelt enam rahulik pole. Kuigi ma maksimumhinnet ei pane, loen ma seda romaani ilmselt kord või paar veel. Puudustega, aga siiski väga hea! 
 
Ulmeseosed: Jarosław Grzędowicz «Hel³»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:
* tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
* autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
* tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).
 
Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.
 
Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...
 
Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.
 
Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.
 
Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.
 
Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.  
 
Ulmeseosed: Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Jutu «Õhtud vanaisa juures» tegevus algab on pastoraalse õhtusöögiga, kusagil agraarses majapidamises, aga eks juba esimene lause diislist ja gatlingitest annab selge vihje, et asjalood on hapuvõitu. Lugejal saab üsna kiirelt ka selgeks, et tegevuskohaks on kliimakatastroofijärgne maailm, täpsemalt kusagil kunagise Eesti rannikualadel. Jutt ongi selline pastoraal-olustikuline kirjeldus elust uutest tingimustes. Lugu keritakse Jeebuse-nimelise poisikluti silme läbi ning poisikese teadmishimu annab autorile kena võimaluse tutvustada toimuvat ja näidata, kuidas asjalood niimoodi läksid.

Pole vist suur saladus, et see jutt on kirjutatud ühe antoloogia tarbeks. Kuna aga antoloogia ilmumine venis, siis ilmus tekst ajakirja «Looming» 2022. aasta 12. numbris. Kuigi tegu on tervikliku tekstiga, võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.
 
Maailm on kenasti skitseeritud, tegelasi on omajagu, nad erinevad ja eristuvad. Isiklikult minule on sümpaatne ka see vaikne kriitika nende tobeduste asjus, mis maailma taolise katastroofini viisid.

Muarust on tegu Juhan Habichti parima seniilmunud ulmetekstiga. Ma vaid loodan, et mu kiidukõne ei tekita teistes selliseid ootusi, mis panevad teksti lugedes iga hinna eest puudusi otsima ja keskmise hinde teemal kiusu kiskuma.
 
Ulmeseosed: Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»    
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Kinnipidamisprotokoll» pole jutt, kui selline. Pealkiri ütleb kõik ning lugeja saab Jakubi isikuandmed ja muu taolise, mida õiguskaitseorganid seaduserikkuja kinnipidamisel kirja panevad.
 
«Protokół zatrzymania» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Protokol o zadržení), vene (Протокол задержания) ja ukraina (Протокол затримання) keelde.
 
Ilmselt väärib ka märkimist, et kogumiku kordustrükkidel on see tekst mõnikord paigutatud hoopis reklaamina raamatu tagakaanele ning sellisena on tekst olnud ka mitme järgneva Jakub Wędrowyczi kogumiku tagakaanel.
 
Ilmselgelt on antud teksti hindamine jutuna kas just ilmvõimatu, aga keeruline küll. Samas, mingi laiema määratluse järgi on see siiski ka jutt. Vaimukas niiehknaa!
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Protokół zatrzymania»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Maakeeles oleks siinvaadeldava teksti pealkiri «Esimese käsu vastu».
 
Kolkakülla saabub uus vaimulik.

Juba esimestel päevadel saab Paweł Markowski aru, et tema uus kogudus pole lihtsalt mingi usuleigete matside kamp. Nii mõnigi külaelanik näeb suisa koopainimene välja, aga ega ülejäänud suurt paremad pole. Kirik laguneb ja mõjub ka muidu imelikult.

Paweł Markowski käib ka kohalikul surnuaial ning see on veel hullema välimusega kui kirik. Oma eelkäija haual oleva ristilaadse moodustise küljest leiab vaimulik Jakub Wędrowyczi visiitkaardi, mille tagaküljel on soovitus toimikutes tuhnida. Eks uus vaimulik uuribki toimikuid ja koguduse rahaasju ning küsimusi tuleb vaid juurde.
 
Öösel kõlab aga koputus aknale ning mingi SS-lase kuues kahtlane tüüp nõuab, et vaimulik tuleks temaga kaasa, sest üks surija tahab pihtida. Kahtlane tüüp on joodikeksortsist Jakub, kes pikalt ei seleta, käsutab vaimuliku mootoratta külgkorvi ja läheb sõiduks.
 
Lõpuks jõutakse kohale. Üksik maja mägedes ning metsikud sugulased, kes ei soovi vaimulikku majja ja surija juurde lasta. Läheb löömaks, tulevahetuseks jne. Lõpuks jõutakse end tuppa barrikeerinud surija juurde, kes jõuab vaid öelda, et ta on rikkunud esimest käsku...
 
Jutt «Przeciw pierwszemu przykazaniu» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris. 2000. aastal taastrükiti jutt esinduslikus poola ulme antologias «Robimy rewolucję» ning aasta hiljem Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Proti prvnímu přikázání) ja ukraina (Проти першої заповіді) keelde.
 
Alguses tundus, et ma loen kogumiku kõige ägedamat teksti. Lohutu kolkaküla, mille inimestele ja kogudusele on kirik tegelikult n-ö käega löönud. Kogudus, kuhu saadetakse jalust ära tülikamaid ja eesrindlikke vaimulikke. Et karistus ja pealegi letaalse lõpuga, sest vaid paar vaimulikku on seal üle aasta elus püsinud... ju siis kohanesid kogudusega.
 
Üldiselt pidas autor seekord peaaegu lõpuni vastu ja ei libastunud. Jah, otsad sõlmiti taas kiirelt kokku, aga objektiivselt võttes oligi nii vist õige – ei pea nämmutama, kui kõik juba selge. Ja eks vaimulik käitus nii nagu ta südametunnistus ja õpetus käskis... iseküsimus, kui arukas selline käitumine oli.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Przeciw pierwszemu przykazaniu»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Nagu pealkirjast näha, on kogumiku seekordne lugu lapselapse unejutt. Juba paar korda on raamatus juttu olnud Jakubi pojast, korra vist ka ta naisest ning seekord saab lugeja tuttavaks nende pojaga.
 
Jakub peab lapselapsele unejuttu rääkima. Poisiklutt on küll kõigest kuuene, aga tahab verd ja õudust ning siis Jakub pajatabki tõese versiooni Punamütsikese loost.
 
Jutt «Bajeczka dla wnuczka» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Pohádečka pro vnoučka) ja ukraina (Казочка для внучка) keelde.
 
Jutu algus lubas palju ning ei saa öelda, et tekst leidlik poleks olnud. Probleem pigem selles, et joodikeksortsisti hüplik ja üha joomasemaks kalduv jutustamislaad oli hästi välja mõeldud ja kirja pandud, aga mulle see isiklikult ei meeldinud ja segas pigem teksti omandamist.
 
Hinnet kergitas aga jutu lõpp ehk see, mis toimus siis, kui unejutt oli räägitud ja lapsuke oleks pidanud magama.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Bajeczka dla wnuczka»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Jutu pealkiri võiks maakeeli olla «Vetevalla mõistatused», et ikka parem kui sõna-sõnaline «Vee mõistatused».
 
Jakub Wędrowycz on tervisevetel. Mingi üsna räämas sanatoorium, mille paremad ja uhkemad päevad olid tõenäoliselt sotsialistliku Poola päevil, umbes-täpselt siis, kui sanatoorium ehitati.
 
Jakub on sanatooriumi elu-oluga üldiselt kohanenud – käib regulaarselt söömas ja protseduuridel ning trimpab salaja semude saadetud samakat.
 
Ühel päeval näeb Jakub, kuidas lähedalasuvast veekogust tõmmatakse välja uppunu. Ikka juhtub, aga Jakub läheb millegipärast ärevaks, sest talle tuleb midagi meelde, midagi on selles kõiges tuttavat. Ja kui ta veel kuuleb pealtvaatajate summas, et see pole seal esimene, ega ka mitte teine – selliseid uppunuid on igal aastal üsna mitu...
 
Jakub saab aru, et nende upumiste taga on midagi üleloomulikku, midagi teispoolset. Just midagi sellist, mis nõuab eksortsisti sekkumist.
 
Jutt «Tajemnice wody» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris ja kandis seal pealkirja «Tajemnica wody». 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Juttu on tõlgitud kaks korda tšehhi (Tajemství vody) keelde, aga samuti ka vene (Загадки воды) ja ukraina (Таємниця води) keelde.
 
«Tajemnice wody» on mõneti väga tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, kus on koos kõik Andrzej Pilipiuki selle sarja lugude head ja vead.
 
Et esmapilgul justkui tugev ja mõnus tekst, kus on korralik lugu ja vägagi äge ulmeline idee. Mõnusat huumorit ja rammusaid detaile on samuti. Esialgu ongi lugedes selline tunne, et siit tuleb nüüd küll üks hea elamus ja hinne. Ja siis hakkad märkama vigu. Üks kerge vääratus siin, üks ülenurgalaskmine seal ning mida edasi, seda rohkem. Mingil hetkel taipad, et sa ei loe teksti enam üldse mõnuga, pigem inertsist, et saaks läbi ja joone alla.
 
Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Ангел быстрого реагирования» (2009) valdasid mind just taolised tunded. Nüüd üle lugedes kõik see vaid kinnistus.
 
Kolm, selline tavaline kolm.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Tajemnice wody»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Siinvaadeldava jutu pealkiri maakeeles oleks ehk «Poolsalatoimikud», kui jätkata seda traditsiooni, mis tõlkis sarja «The X-Files» kui «Salatoimikud».
 
Uljas ärimees Paweł Skorliński püüab rahvusvahelist filmitööstust Poola pinnale meelitada. Mees rääkis USAs olulistele isikutele augud pähe ning sarja «Salatoimikud» tegemine tuuaksegi Poola.
 
Selge on ka see, et head nahka taolisest olukorrast tulla ei saa. Eriti veel juhul, kui võttepaik asub Jakub Wędrowyczi elukoha naabruses ning Mulder kohalikku kõrtsi eksib.
 
Jutt «Z archiwum Y» ilmus esmakordselt 2000. aastal rollimänguajakirja «Portal» neljandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Z archívu Y), vene (Y-files: Рассекреченные материалы) ja ukraina (Y-files: Розсекречені матеріали) keelde.
 
Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Чего хотят демоны» (2008) olin ma sellest jutust päris vaimustuses, aga nüüd üle lugedes oli mul raske mõista selle vaimustuse põhjusi.
 
Einoh, mürtsu oli – joodi härjalt, oldi sadistlikud tulnukakostüümis kääbusega jne. Kuid kuidagi sihitu ja hakitud oli see kõik! Selline tekst peaks panema vatsa naerust vabisema, aga parematel hetkedel sain vaid kerge muige suunurka.
 
Võib-olla ehk kõige lõbusam oli, kuidas Poola parmud ei suutnud meelde jätta ja/või välja öelda nime Mulder ning kasutasid seeasemel hoopis titenime Mundek.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z archiwum Y»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Kogumiku «Kroniki Jakuba Wędrowycza» järjekordne tekst on suisa lühiromaan ja päris pika pealkirjaga, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Kotka hotell, ehk Jakub Wędrowyczi puhkus». Tegelikult oleks selline pealkirjatõlge vaid sõnasõnaline, sest tõlkida võiks seda ka Röövlihotelliks ning teose sisu taolist tõlke varianti ka toetaks.
 
Jakub otsustab poja õhutusel puhkusele minna. Esimest korda elus! Kuna ta aga ei suuda leida sobivat kohta puhkamiseks, siis ostab ta mingi vana ja lagunenud häärberi ning teeb sellest pealkirjas mainitud hotelli. Jakub ja kolm ta asotsiaalset topsisõpra hotelli pidamas? Kõlab kahtlaselt! Maja on räämas, et mitte öelda enam. Majas kummitab. Külalised on ka veidrad: ukraina rikkur trofeetibiga, natsiveteran poegadega, maksuametnik, satanistide kogudus jne. Ja meie neli hotellipidajat pügavad ja röövivad oma klientuuri, kuidas aga suudavad.
 
Lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Hotel U loupežníka, aneb Prázdniny Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Готель «У грабіжника», або Канікули Якуба Вендровича) keelde.
 
Teoreetiliselt võiks see ju hea tekst olla, aga ei ole. Lühiromaani on kuhjatud kokku palju ja mõnusat, aga kahjuks on välja tulnud sihitu trall, mida võiks iseloomustada ütlusega «vihma käest räästa alla». Lugesin seda tekstilasu kaks õhtut, sest ühe hooga lihtsalt ei jaksanud. Sellest ka hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Lühilugu «Kiip» on lugu joomisvõistlusest ja alkoholi kasulikkusest...
 
Lugu algab meeleolukalt. Jakub Wędrowycz ja nõukogude armee polkovnik peavad kohalikus kõrtsis joomisvõistlust. Jõukatsumine on kestnud juba tunde – rahvas teeb panuseid, sekundandid on laua all koomas, aga Jakub ja polkovnik ei väsi. Mingil hetkel teatab polkovnik, et tuleb teha nn joomistreppi, et küll see asjad paika paneb. Jakub pole vastu. Minnakse kambaga vana kellatorni juurde, abilised panevad igale trepiastmele kaks viinapitsi ning Jakub ja polkovnik hakkavad trepist üles minema, ise igal astmel pitsi kummutades. Poole trepi peal polkovnik väsib ära ja jääb magama, aga Jakub seda ei märka ja kütab edasi. Torni tipust tuleb joodikeksortsist alla juba neljakäpukil, juues tühjaks ka polkovnikust joomata jäänud pitsid.
 
Aga mis kiip? Kui Jakub joomisvõistluselt näljakäpukil kodu poole koperdab, siis kohtub ta tulnukatega, kes panevad talle pähe jälgimiskiibi...
 
Lühijutt «Implant» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Čip), vene (Имплантат) ja ukraina (Імплант) keelde.
 
Pool juttu oli asjasse vähepuutuv joomisvõistlus ning teine pool oli siis tulnukad ja nende kiip. Viimasel poolel leheküljel sõlmiti need kaks episoodi kokku ja anti ka mingi lahendus. Lihtne jutt ja hindamine on samuti lihtne – kindel kolm.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Implant»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Siinvaadeldava jutu pealkiri oleks maakeeles «Sigade mäss». Rõõmust rõkatades teatan, et samanimelise Eesti filmiga pole jutul mitte mingit pistmist...
 
«Świńska rebelia» on tekst, kus põimuvad kaks liini.
 
Esimene on mingist nõiast-ravitsejamoorist, kes tahab kolida eksortsist Jakubi mõjualadele. Kuna eelmine nõiamoor suri ja koht on seega vakantne. Jakubit selline jutt ei rõõmusta, sest ta ei armasta konkurentsi. Jah, eelmist moori ta talus, sest too oli talle kaugelt sugulane.
 
Teise liini võib kokku võtta sõnapaariga «Jakub ja seakasvatus». Jakub peab nimelt kuuris kahte siga, nuumab neid, lööb maha, sööb ära ja ringkäik algab algusest...
 
Seekordsed sead on aga kuidagi taibukad sattunud – räägivad ja soovivad n-ö lepingut ümber vaadata. Neid nimelt ei rahulda lõppeesmärk. Jakub saadab sead pikalt. Sead aga ei jäta jonni ning kuna samasse kuuri on Jakub igasugu vana elektroonikat ja rauakola kogunud, siis ehitavad sead Terminaatori.
 
Jutt «Świńska rebelia» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kolmandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Vzpoura vepřů), vene (Свиной бунт) ja ukraina (Свинячий бунт) keelde.
 
Mäletan, et esmalugemise järel olin ma selle jutu peale ikka üsna tige. Võib-olla oli viga ka minus, sest nüüd üle lugedes tuli posijamoori liin mulle täieliku üllatusena, et kohe üldse ei mäletanud. Kontrollisin veel ka antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) spetsiaalselt üle, et järsku oli vene tõlge kärbetega. Ei olnud.
 
Ütleks, et teisel lugemisel oli mulje kõvasti parem. Mulle meeldisid need vaheldumisi kulgevad liinid. Kumbki polnud ju eraldivõttes midagi erilist, aga koos muutsid nad tüüpiliselt monotoonsevõitu Jakub Wędrowyczi humoreski päris mõnusaks. Must maagia, pila, gore, räme huumor jne kenaks pudruks kokku segatud. Kaalusin ning leidsin, et nõrk neli on täitsa kohane hinne.
 
Huvitav on võrrelda, et mida on pilditegijad oluliseks pidanud – poolakeelse jutukogu illustreerija Andrzej Łaski pidas pildiväärseks musta maagiat ja rümbarebu, venekeelse antoloogia kunstnik Ilja Voronin innustus aga hoopis sigade Terminaatorist.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Świńska rebelia»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Lühijutt «Rewizja» algab hoogsalt – Jakub Wędrowyczi äratab prõmmimine uksele. Seadusesilm Birski koos oma alluvatega nõuab ukse avamist, sest neil on läbiotsimisorder. Birski oli saanud anonüümse kaebuse, et Jakubil on suurem puskaritegu käsil. Jakub laseb muidugi mundrimehed tarre tuustima, sest orderiga ju ei vaidle. Mundrimehed otsivad, aga midagi, mis võimaldaks Jakubi taas kolmeks aastaks vangi panna, nad ei leia.
 
Lühilugu «Rewizja» ilmus esmakordselt 1998. aastal kvartaliajakirja «Inne Planety» esimeses numbris. Tegu oli pigem sellise fänniajakirjaga – fanzine, noh! 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Kontrola), vene (Ревизия) ja ukraina (Ревізія) keelde.
 
See läbiotsimislugu on selline keeruline tekst hinnata. Pole eriti mahukas, kõigest neli lehekülge raamatus, aga ega taolise idee peale midagi pikemalt ka ei kirjuta. Maht on paras, iseküsimus, kas sellise jutukese kirjutamiseks üldse erilist põhjust oli. Otsiti ja leiti ega leitud ning kogu lugu.
 
Suvalise jutuna kogumikus on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin teksti kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Eks mul tekkis ka küsimus, et miks üldse selline suvaline jutt antoloogiasse tõlgiti? Einoh, muhe ja kergelt naljakas isegi, aga kuna eelmine lugu oli ikka väga tugev, siis...
 
Eks ma püüdsin hinde panekul end distantseerida eelmisest tekstist ning hinnata vaid konkreetset juttu.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Rewizja»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...
 
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.  
 
Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.
 
Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...
 
Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.  
 
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.
 
1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.
 
1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.  
 
Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.  
 
Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.  
 
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...
 
Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab niheleme, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.  
 
Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.  
 
Ulmeseosed: Stefan Wul «La mort vivante»
Teksti loeti vene keeles
2.2020
Jüri Kallas

Igaks juhuks ütlen kohe ära, et need kaks imelikku poolakeelset sõna on teose n-ö peategelase nimi.
 
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises maailmas, kus Nõukogude-Poola sõda lõppes poolakate kaotusega, nn Wisła imet 1920. aasta augustis ei juhtunud ning Poolast sai veel üks liiduvabariik. Järgnesid küüditamised ja kõige poolaliku väljajuurimine. Näiteks oli poola keele rääkimine keelatud ning selle eest võis kohapeal maha lasta. Sel ajal, kui meie ajaloos toimus II maailmasõda, viskasid liitlased bolševike pealetungi takistamiseks kolm tuumapommi ning tekkis nn radioaktiivne kolmnurk, mis võttis enda alla korraliku osa Poola ja Ukraina territoorimist. Lapsed sündisid mutantidena ja ega ka täiskasvanute elu ja tervis kiita polnud. Romaani ajalooversioonis suri Stalin alles 1981. aastal. Sama kümnendi lõpupoole kerkis esile partisan Xavras Wyżryn, kes organiseeris kiirelt ja edukalt ülepoolalise vastupanuliikumise. Mees oli oli nii kuulus ja edukas, et Hollywood tegi temast suisa mängufilmi.
 
Raamatu tegevus saab alguse 90ndate lõpus, mil Xavras Wyżryni partisanisalgaga liitub üks ameerika ajakirjanik, kes peab tegema reportaaži kohapealt ehk siis Xavrase ja ta rühma retkest Moskvasse, kus partisanid plaanivad kättemaksuks Poola rahva kannatuste eest õhkida tuumapommi. Romaan ongi kirjeldus sellest maailmast ja partisanivõitluse olmest, lahates samas küsimusi, kui kaugele saab selle võitlusega minna ning millal muutub vabadusvõitlus lihtlabaseks terrorismiks.
 
Tegu on lühikese romaaniga, mil mahtu umbes 150 lehekülge ning ilmus see esmakordselt 1997. aastal koos ühe teise niisama lühikese romaaniga Jacek Dukaj esimeses raamatus. Üllatuslikult on romaan 2012. aastal pealkirjaga «Gli imperi tremano» ilmunud ka itaalia keeles. Ausaltöelda ei kujuta ma päris hästi ette, mida luges teosest välja itaalia lugeja, millise elamuse ta sai, kui üldse sai? Kuid ega see itaaliakeelne köide polnud ka kommertväljaanne, pigem ikka toetuste peal tehtud väikekirjastuslik üritus propageerimaks Poola kultuuri ja ulmet.
 
Rääkides mõistmisest ja romaanist aru saamisest. Tegu on üsna lihtsa partisanilooga, kus siis võõra ehk ameerika ajakirjaniku silme läbi näidatakse poolakate ränka elu elajaliku nõukogude okupatsiooni tingimustes. Pealtnäha lihtsa, sest Jacek Dukaj poleks ta ise, kui ta ei paneks teksti seoseid ja vihjeid, ei laseks tekstil tegutseda ka muudel tasanditel, kui sirgjooneline lugu. Ja siin tekibki küsimus, kui palju saab romaanist aru muukeelne lugeja. Kas ta hammustab läbi Sienkiewiczi kolmiku, kas tunneb piiblit, on kursis katoliikluse ja märtrite teemaga? Kas tunneb piisavalt omaaegset ajalugu, et mõista, mida Dukaj teistpidi keeras ja kuhu suunas?
 
Ei, loomulikult saab romaani lugeda, kui ühe naiivse heaoluühiskonna ajakirjaniku kannatuste rada põrgulikus keskkonnas. Kuidas ajakirjanik muutub ja kuidas ta paljust ei hakkagi aru saama, sest see kõik on tema jaoks nii võõras.
 
Eks omad probleemid on ka paadunud ulmefännil, sest kui alternatiivajalooline skeem ja postapolikud toonid kõrvale jätta, siis on tegu üsna madala ulmesisaldusega tekstiga. Metsas on lingvomiinid, mis poola keelt kuuldes kohe plahvatavad. Ameerika ajakirjanikul on kaasas kõrgtehnoloogiline kiiver, mis on nii satelliitsidevahend, kui ka eesrindlik arvuti. Pisut kummalist sõjatehnikat ja tuumapomme samuti. Ja ongi peaaegu kogu ulme!
 
Mind vähene ulmebutafooria ei seganud, sest romaan on veenev, on raju ja ajuti suisa naturalistlik. Äh, mis ma ikka seletan, ütlen vaid, et ma olen seda teksti vähemalt viis korda lugenud ja päris kindlasti loen oma elu jooksul vähemalt paar korda veel... 
 
Ulmeseosed: Jacek Dukaj «Xavras Wyżryn»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.
 
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.
 
Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?
 
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.
 
Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.
 
Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.
 
Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!    
 
Ulmeseosed: C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Sezon burz», mille pealkiri maakeeles võiks olla «Tormiaeg», on Andrzej Sapkowski hilisem lisandus oma nõiduri maailma-sarja.   
 
Romaani käivitavaks sündmuseks on nõidur Geralti mõõkade vargus. Mõõgad on head ja kallid, aga eelkõige on need Geraltile tarvilikud tema töö jaoks... on n-ö elatusvahendiks. Pisut uurimist ja saab selgeks, et tegu polnud lihtsa vargusega. Ja kes üldse julgeks nõidurilt tema mõõkasid varastada. Ilmselge, et tegu on mingi võimupoliitilise mänguga, kus kadunud mõõgad peavad sundima Geralti tegema midagi, mida ta muidu tõenäoliselt ei teeks. Ja nii ongi: Geraltiga võetakse ühendust ja tehakse ettepanekuid. Ka selliseid, millest on enam kui keeruline keelduda...   
 
Romaan ongi suuresti lugu sellest, kuidas Geralt oma mõõku otsib ja mis siis temaga kõige selle käigus juhtub. Aga juhtub palju: armulugu naismaagiga, geneetilis-maagiliste eksperimentide käigus loodud koletiste hävitamine, viirastuslik laevaretk soisel jõel, vaenutsemine maagidega ning suur poliitika ja selle jubehaakivad hammasrattad.  
 
«Sezon burz» ilmus 2013. aasta lõpupoole ning selle ilmumine oli päris ootamatu üllatus. Andrzej Sapkowski oli ju korduvalt öelnud, et viies romaan on ka viimane Geralti-romaan ning ega selle lõpp mingile järjele ka eriti kohta ei jätnud. Ja samas hakkas Andrzej Sapkowski mingil hetkel otsekui möödaminnes mainima, et ta vist ikka kirjutab ühe romaani veel...  
 
Kõige segasem on ehk romaani «Sezon burz» asukoht sarja kronoloogias. Üks on kindel – see on eellugu, mille nautimiseks oleks arukas varasemad köited enne läbi lugeda. Üldiselt paigutub romaan kogu sarja ette, nn nullköiteks, sest raamatu lõpp on peaaegu jutu «Nõidur» algus. Geralt on kuulnud vampiiriks muutunud kunigatütrest, on kuulnud suurest vaevatasust ja asub romaani lõpus Temeeria poole teele. Kuid romaani alguseks on Geralt ja Yennefer juba esimest korda lahku läinud, mis ei klapi kuidagi kronoloogigaga, sest nad tutvusid alles esimese kogumiku viimases jutus «Viimane soov». Ja ma parem ei hakka siin rääkima Geralti ja Nimue kohtumisest, mis peab olema mingitsorti lõikuvate ajatasandite teema, sest Nimue elas mitusada aastat pärast Geralti. Lühidalt: romaani asukoht kronoloogias on segane!  
 
Eks romaani vastuvõtt oli selline vastuokslik. Ei, kõik olid rõõmsad, et jälle Geralt, aga aega oli mööda läinud ja autor oli ka muutunud jne. Kandideeris auhindadele, aga vist ei saanud midagi. Vastuvõtt oli siiski pigem positiivne ja peagi hakati romaani ka tõlkima. Lugesin romaani üsna ilmumisjärgselt, et kas 2013. aasta lõpus või kohe järgmise alguses. Käesoleva aasta alguses teistkordsel lugemisel uurisin naljaviluks, et palju siis vahepeal ka tõlkeid on tehtud ja olin ikka üsna üllatunud. Sain kokku 15 keelt ja arvukalt kordustrükke ning kindlasti pole mu info täielik.  
 
Romaani hindamine on ääretult lihtne – maksimumhinne. Ehk väikese miinusega, aga kindlasti maksimum. Kasvõi juba seepärast, et Andrzej Sapkowski on suutnud pea 15 aastat hiljem kirjutada romaani, mis on ehk pisut teistsugune, aga täiesti varasemate sama sarja tekstide tasemel. Uskuge, see polegi nii lihtne, sest kaks korda samasse jõkke ei astu.  
 
Korduvalt on rõhutatud, et romaani tuleks lugeda siis, kui kaks jutukogu ja romaanide pentaloogia on loetud. Jah, tõesti, kui need on loetud, siis saab lugeja hästikrutitud ja -esitatud loole ka lisaks mõnusa võrdlusmomendi varemloetuga, kuidas on muutunud autori suhtumine Geralti ja kuidas on muutunud nõiduri maailmapilt. Ilmselt just sedalaadi metakirjanduslik mäng tekitab osadel lugejatel tõrkeid ja samas ei luba romaani täpselt kronoloogiasse asetada. Nii öeldaksegi sageli, et romaani tegevus toimub nõiduri maailmas või nimetatakse romaani lihtsalt nõiduri sarjaga külgnevaks järjeks.
 
Lühidalt: väga hea teos, mida sarja fännidel või hea fantasy austajatel kindlasti lugeda soovitan.  
 
Ulmeseosed: Andrzej Sapkowski «Sezon burz»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne. Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.
 
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...
 
Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.
 
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.
 
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...
 
Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

«Kroniki Jakuba Wędrowycza» oli Andrzej Pilipiuki esimene ulmeraamat ja ühtlasi ka esimene kogumik kolkaeksortsisti Jakuba Wędrowyczi lugudest. Esimene raamat oma nime all, sest varasemalt oli mees pseudonüümi all avaldanud neli-viis seiklusromaani lastele.
 
Esimene igas mõttes, sest raamatus olev lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» oli kaugel 1985. aastal üks esimesi tekste, mille Pilipiuk kirjutas. Tõsi, omaaegne käsikiri pole säilinud ja autor kirjutas loo kogumiku tarbeks uuesti. Väärib ka märkimist, et kui Andrzej Pilipiuk 1996. aastal ulmes debüteeris, siis viiest esimesel aastal ilmunud jutust olid neli eksortsist Jakubi lood.
 
Jakuba Wędrowycz on Poola külakolkas elav eksortsist, kes ajab pidevalt samakat ja vaatab, mida annab kusagilt ära virutada. Tal on ka kaks regulaarset topsisõpra, kes on pisut rohkem inimese moodi. Jakub on üks tige, asotsiaalne vanamehenäss, kuid kõigest hoolimata saab ta tumedate jõududega täitsa kenasti hakkama. Ahjah, räme antikommunist on ta samuti. Kogumiku lood ongi siis Jakubi eksosrtsistliku tegevuse ja muidurämpslemiste kirjeldused. On satiiri, esineb rämedat koomikat ja lopsakat nalja.
 
Ma olin mitmeid selle kogumiku jutte lugenud erinevates venekeelsetes antoloogiates ja muljed olid üsna vastandlikud. Samas ma teadsin, et Poolas on Andrzej Pilipiuk hullult populaarne ja ta (ulme)loomingut loevad ja teavad isegi need, kes ulmest eriti ei hooli. Tekkis teatav huvi ja hasart kontrollida, kas venelased olid valinudki kehvemad lood, või...
 
15 erinevas pikkuses teksti, millest seitse ilmusid esmakordselt just selles kogumikus. Andrzej Łaski kaanepilt ja illustratsioonid. Kuigi kogumiku juttude keskmine võiks ehk üle kolme kokku anda, oli raamatu lugemine ajuti päris väsitav. Lihtsad, liigagi sirgjoonelised ja üsna ühetaolised lood. Andrzej Pilipiuk on end korduvalt eneseirooniliselt nimetanud Suureks Grafomaaniks ja tuleb tunnistada, et sellises hinnangus on päris mõru tõetera peidus. Eraldi lugedes mõjuvad jutud pisut paremini, aga koos muutuvad kiirelt korduvaks ja kurnavaks.
 
Võimalik, et probleem on minu naljasoones... mitte et see puuduks, lihtsalt selle soone keerud on teistpidi kui antud raamatu naljade omad. Võimalik? Või kuidas seletada raamatu seitset kordustrükki Poolas, kogumiku tõlkeid tšehhi (Kroniky Jakuba Vandrovce) ja ukraina keelde (Хроніки Якуба Вендровича)? Või seda, et esimesele kogumikule on Poolas järgnenud veel üheksa!?
 
Üks on kindel: niipea ma järgmist Jakubi kogumikku ei loe.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Kroniki Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Alustama peaks vast sellest, et lahatava jutu pealkiri on maakeeli «Lõhkepea». Võiks öelda ka tuumalõhkepea, aga see oleks juba liigvaba ümberpanek.
 
Ukraina mafioosod varastasid tuumalõhkepea ja tahavad seda Poola mafioosodele maha müüa. Kohtumine lepitakse kokku, ukrainlased tulevad lõhkepeaga ja poolakad rahaga. Üldiselt tundub kõik laabuvat, aga kui poolakad dosimeetriga kontrollima hakkavad, siis dosimeeter ei reageeri. Antakse vastastikku tina, on surnuid ning ellujäänud põgenevad. Lõhkepea jäetakse maha, sest muresid niigi palju.
 
Õnnetuseks valisid mafioosod tuumatehingu toimumispaigaks Stary Majdani lähedase prügimäe. Teadupoolest on Stary Majdan just see küla, kus elab Jakub Wędrowycz ning ega kedagi ei üllatagi, kui Jakub selle lõhkepea leiab ja enesele koju tarib.
 
Jutt «Głowica» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta neljandas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hlavice) ja ukraina (Боєголовка) keelde.
 
Jutt läheb kenasti käima – autor kirjeldab mõnuga Ukraina mafioososid ning ega tal ka Poola omade kirjeldamisel värvidest puudust pole. Lõbus on ka see, mida Jakub leitud lõhkepeaga teeb, kuigi see osa hakkab mingil hetkel pisut venima. Päris hea on ka konstaabel Birskiga toimuv.
 
Ma täitsa tõsiselt mõtlesin juba hindeks nelja panna, aga siis tuli lõpp... õigem oleks öelda, et jutt lõppes, aga lõppu õieti polnudki.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Głowica»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Taas võib alustada tõdemusega, et see tekst ei ole jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.
 
Keskmiselt arukas inimene suudab oletada ja pealkirjast välja lugeda, et tegu on tulevase aasta horoskoobiga. Jakub Wędrowyczi vaimus horoskoop on künismi ja misantroopia segu, mis lubab head, halba ning hulgaliselt asotsiaalseid ja morbiidseid juhtumisi.
 
Tekst «Horroskop na rok bieżący» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Esmatrüki pealkirjaks oli «Horroskop na rok 2002 według Jakuba Wędrowycza», kogumiku kordustrükkides muudeti pealkiri suvalisele aastale sobivaks. Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Horoskop na rok 2003 podle Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Гороскоп на 2013 рік (за Якубом Вендровичем)) keelde. Seni raamatu parim tekst. Jah, ma tean, et tagapool tuleb ka maksimumhinde väärilisi, aga esimese nelja teksti seas on see pika edumaaga teistest parem. Või nagu kalade horoskoobis öeldi, et kui su nimi on Andrzej Pilipiuk, siis on sul ainulaadne võimalus saada kuulsaks kirjanikuks. Kui sul on aga mõni muu nimi, siis on su võimalused tunduvalt kehvemad, aga selles oled sa juba ise süüdi.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Horroskop na rok bieżący»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Iga slaavi keeli tönkav inimene peaks aru saama, et jutu pealkirjaks on «Kalal».
 
Joodikeksortsist Jakub Wędrowyczi suhtumine kalapüüki on lihtne – kui tahad kala, siis dünamiidiga või elektriga, aga kui kala ei taha, siis õngega.
 
Józef Paczenko, üks Jakubi püsi(jooma)kaaslastest, leiab oma semu kohaliku tuletõrjedepoo taga asuva tiigi äärest, kus eksortsistil paarkümmend õlut vees jahtumas ning ajaviiteks ka kahemeetrine toigas õngeks käes.
 
Jakub püüab kuldkala! Noh, selle, kes kolm soovi täidab. Kahjuks on Jakub kuldkala purkipaneku hetkeks juba silmini täis ning sel hetkel ei räägi temaga mitte ainult kuldkala, vaid ka ta hobune, kes käseb Jakubil end puhtaks pesta, sest nii räpast tegelast ta oma selga ei lase.
 
Pesemise ja muu taolise rahmeldamise käigus unustab Jakub aga purgi kuldkalaga tiigi kaldale...
 
Jutt «Na rybki» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta kolmandas numbris ning seejärel 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Na rybách) ja ukraina (На рибалці) keelde.
 
Pean tunnistama, et mind see tekst küll kuidagi ei haakinud. Ma ei saaks öelda, et kirjutatu mulle kuidagi vastu oleks hakanud, lihtsalt tüütu ja tühi oli. Helgemaid hetki oli umbes paar-kolm: Jakub Wędrowyczi kalamehekoodeks ja kaks anekdooti venelasest ja kuldkalast.
 
Eraldi tuleks ka mainida tegelast nimega Marcin Bardak, keda autor iseloomustas sõnaga «degenerant» ning lugejale anti mõista, et tegu on isegi Jakub Wędrowyczist madalama eluvormiga.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Na rybki»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Tegelikult ei ole see tekst jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses. Keeleoskaja inimene loeb ju pealkirjast välja, et tegu on väljavõtetega Jakub Wędrowyczi kokaraamatust.
 
Leheküljeline laast sisaldab kõigest kaks retsepti: Hot Dog ja Ghost Dog. Ja eks Andrzej Łaski illustratsioon jutu alguses annab kenasti mõista, et vähemasti ühe retsepti puhul tuleb sõna «koer» täht-tähelt mõista.
 
Tekst «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Z kuchařské knihy Jakuba Vandrovce) ja ukraina (З кулінарної книги Якуба Вендровича) keelde.
 
Eks see tekst selline rohmakas-küüniline naljand ole. Väga naerma ei aja, aga kerge muige suunurka veab. Kiidaks just lühidust, mis pärast kogumiku lohisevat avajuttu suisa kirgastavalt mõjub. Maksimumhinnet siit ei tule, aga ausa nelja võib küll rahuliku südamega anda.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles
Jüri Kallas

Otsustasin läbi lugeda Andrzej Pilipiuki esimese ulmeraamatu. 
 
Lühijutt «Zabójca» algab uljalt – joodikeksortsist Jakub Wędrowycz askeldab oma õues, kõlab lask ning kuul viib mehelt tüki kõrva. Lasule järgneb teine jne. Jakub on päris üllatunud, et kuidas kellegil üleüldse on niipalju julgust, et tema elu kallale kippuda.
 
Eks siinlahatav palgamõrtsuka jutt olegi suuresti sellest, kuidas Jakub end varjab ning kuidas saladuslik palgamõrtsukas ta ikkagi kätte saab ja elusalt maha matab ning kuna tegu on kogumiku esimese tekstiga, siis pole ka suur üllatus, et Jakub kirstust välja ronib...
 
Lühilugu «Zabójca» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kuuendas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Zabíječ), vene (Киллер) ja ukraina (Кілер) keelde.
 
«Zabójca» on n-ö avalugu, kus lugeja peaks sarja peategelasest aimu saama, et kes ta on ja mida ta endast kujutab. Ütleks, et saab aimu küll. Avaloona on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin seda kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Samas, eks see esmatrükk ajakirjas «Fenix» oli ju samamoodi kontekstiväline.
 
Nüüd poola keeles autorikogus üle lugedes püüdsin ma meenutada oma esimest lugemiselamust ja võrdlesin seda praegusega. Noh, et oli ja ei olnud kah – olen endiselt arvamusel, et eraldiseisva tekstina see lugu ei tööta ning ega ta kogumiku avaloona kah mingi mõnusat minekut ei anna.
 
See tekst on liiga pikk! Autor kirjeldab, kuidas Jakubi elu kallale kiputakse, kuidas Jakub keldrisse varjub, kuidas Jakub palgamõrtsukat peletab, kuidas Jakub seejärel kodukõrtsi läheb ja seal suurem löömingu korraldab, siis jälle palgamõrtsukas, siis Jakub kirstus jne. Tosin lehekülge, palju rahmeldamist, aga lugeda on igav ja pole ka kuigi naljakas. Jutu lõpp on samuti suht suvaline... ütleksin, et õiget lõppu polegi. Samas, kui ma panen teksti autori kirjanikustaaži ja antud sarja taustsüsteemi, siis kolm on just õiglane hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Zabójca»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas


Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...

Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...

Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».

Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.

Ulmeseosed: Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas


Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Ulmeseosed: Martha Wells «All Systems Red»
Teksti loeti inglise keeles