Kasutajainfo

Lev Grossman

26.06.1969-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lev Grossman ·

The Magicians

(romaan aastast 2009)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
2
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (4)

Kõige lihtsam ja samas ebamäärasem oleks öelda, et see on raamat sellest, kuidas Harry Potter sõpradega Narnias käis, ainult et täiskasvanutele.

Peategelane Quentin on andekas noormees. Väga andekas. Nagu selgub, kuulub ta oma aastakäigu kahekümne kõige terasema hulka USAs. Sest igal aastal võetakse kakskümmend tüüpi katsete sooritamise järel ühte väga erilisse ülikooli. Võlukunsti ülikooli. Esimest korda elus kohtab Quentin seal endast võimekamaid eakaaslasi ning õpingud on nürid ja rasked, kuid võluriks saamine tundub ahvatlevana. Mulle meenutas Quentin Scott Fitzgeraldi debüütromaani kangelast Amoryt: samasugune heitlik ja pahur iseloom, suhtlemisraskused, oma võimete üle- ja alahindamine vaheldumisi, kalduvus alkoholiga liialdada. Ja ega teised tüübid pole oluliselt normaalsemad.

Q ja tema kaaslased on kõik lugenud viieosalist lasteraamatute sarja, kuidas ühe pere lapsed avastavad võlumaailma nimega Fillory ja käivad seal õilsaid ülesandeid täitmas. Neist raamatutest on päris pikalt juttu.

Lõpukursusel ja pärast lõpetamist tekib probleem, kuidas edasi elada. Kohustusi ju ei ole, rahamuret ei ole – mõned püüavad maailma heategevusega parandada, mõned lihtsalt naudivad elu. Siis aga selgub, et Fillorysse on võimalik pääseda – et see ongi olemas. Mitte küll päris selline, nagu oodatud. Tuleb ette surma ja petmisi, lausa mitmekordseid petuskeeme, kummalisi tegelasi ja isehakanud jumalaid.

Kummaline ja samas kuidagi köitev raamat. Aga kindlasti täiskasvanutele.

Teksti loeti inglise keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulise ära öelnud. Omalt poolt aga lisaks juurde ühe laheda lõigu raamatust endast:

[Võlukunsti algkursus, proovitakse esimest lihtsat võlutrikki selgeks saada.]. "The very next afternoon March[õppejõud] taught them a simple chant to say over their marbles in acrooked gypsy-sounding language that Quentin[peategelane] didn’t recognize (later Alice[kaasõpilane] told him it was Estonian), accompanied by a tricky gesture that involved moving the middle and pinky fingers on both hands independently, which is a lot harder than it sounds. Those who completed it successfully could leave early, the rest had to stay until they got it right."

Teksti loeti inglise keeles

Tasakaalust väljas raamat. Valdav enamus on ühe emost Harry Potteri koolielu. (spoilerihoiatus!) Et siis noormees, kes üle keskmise võimekas ja üle keskmise kibestunud võetakse võlukooli. Tegemist 19 sajandi inglise erakooli meenutav haridusasutusega, kus karismaatilised õpetajad jagavad tarkust. Edasi tuleb kõik teismelise ja tudengielu raskuspunktid, sõprade leidmine, armumine, joomingud jne. Eriti muidugi kibestumine jätkub. Raamatu 300 lehte keskenduvad just koolile, kus maagiast tehakse igapäevane asi, selline tüütu oskustöö mida tuleb tuimalt tuupida ja millele eksameid anda.
Peale kooli saab peategelane jälle emotseda, elu on nii tühi - nii tühi. Jääb vaid sõpradega lakkuda, grupiseksi harrastada, tüdruksõbraga tülitseda. Viimaks selgub, et selle "päikesekiire" kõige suurem südamesoov saab ka ikkagi täidetud. Ta nimelt armastab kohutavalt üsna totakalt kirjeldatud fantasy raamatute sarja (ilmselt Narnia lugejad leiavad sealt mingit nutikat paroodiat või midagi?). Tuleb välja, et see fantasymaailm on täiesti olemas ja peategelane ja tema sõbrad on ära valitud isikud sinna sisenema. Noh lähevad kohale, lakuvad ja tülitsevad seal edasi, mõtlevad lõpuks tõsise RPG rollimänguliku seikluse ka teha. Edasi siis kuskil sajal lehel või vähemal võidetakse seal fantasy maailmas üks kuri deemon. Peategelane saab sealt muidugi mitu suuremat ja väiksemat vaimset ning füüsilist traumat. Ravib end pikalt, haletseb ja ravib veel, õpib päris üübermaagiks selle käigus ja hakkab valitsema isegi elu ja surma. Peale seda tuleb meie maailma tagasi ja otsustab hakka kontoriametnikuks ja tegeleda elu lõpuni enese haletsemisega. Aga kuna on järjed ka olemas siis tulevad viimasel lehel sõbrad tagasi ja veavad ta uude seiklusse.
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et autor kirjutada oskab, aga ilusatest lausetest jääb hea romaani saavutamiseks väheks. Ütleks nii, et 80% ajast on autor üritanud kirjutada kujunemisromaani ja 20% on ta üritanud Narnia laadseid fantasy lugusid paika panna. Õnnetuseks võtab see "kujunemise" osa aga kogu teravuse teoselt maha ja muudab romaani sama klisheelikuks kui raamatud millede üle ta üritab teravmeelitseda. See kujunemise osaga on ka nii, et pole kindel kas peategelane sai siis lõpuks aru, et pole mõtet koguaeg kõige üle rahulolematu olla ja mingeid kättesaamatuid asju ihaleda? Ma ütleks, et ei saanud. Emos natuke ja ilmselt emob ka järgmised raamatud kahtlemata edasi. Ühesõnaga autor sai ilmselt oma lapsepõlve ja nooruse traumad ja suurusehullustused maha laadida ja fantaseerida enda lapsepõlve lahedamaks. Mina sain lugeda suurema osa ajast üsna ebameeldiva noormehe elu. Ilmselt sobib see romaan ka neile kes ulmet ei armasta ja samas nt meeldivad teosed nagu "Kuristik rukkis" jne. Nemad võivad kogu ulme osa lugeda allegooriana. Minusugusele, kes ma otsin raamatutest head ulmet jäi see "väikesest tropist kasvab suur hale tropp" teema väga kaugeks ja võõraks.
Kui autor oleks võtnud kätte ja teinud tegelast natukenegi rõõmsamaks. Ehk kui ta ei käituks koguaeg nagu Buchenwaldi laagrisse sattunu, kellele on just teatatud, et õhtul tehakse tast seepi. Ja kui autor oleks rookinud nii 200lk koolielu välja ning keskendunud rohkem Narnia maailmale. Siis kokku oleks saanud juba päris kolme-nejaväärilise teose. See võluriik ja selle tegelased oli vähemalt huvitavalt välja mõeldud ja sinna liini ka huvitav (kuigi etteaimatav) sõlm otsa seotud.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu puhul on hea vaid üks asi -- 5 kooliaastat on ära mahtunud 2/3 raamatu mahtu. Ja see on üks nürimaid maagiakooli kirjeldusi, mis ma olen lugema juhtunud (ja neid on ikka paar tosinat vähemalt). Viimasest kolmandikust esimene kolmandik ei ole enam isegi tüütu, vaid lihtsalt ebahuvitav. Inimesed purjutavad, purjutavad, purjutavad... Ja edasine Fillory seiklus... ma pole Narniast kunagi suuremat pidanud.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018

Autorite sildid: