Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Newtoni esimene seadus

(romaan aastast 2019)

Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

Midagi heas mõttes niivõrd üle võlli keeratut pole kohe jupp aega lugenud.

Romaani tegevus toimub 19.sajandil Maavalla nimelises riigis, mis selles alternatiivreaalsuses tänase Eesti kohal eksisteerib. Pahelisest naabritest halvim on Leedu suurvürstiriik, mis ahnelt oma väiksemaid naabreid alla neelata tahab ja nii läheb paratamatult sõjaks. Samal ajal toimub ühes Kolde-nimelises mõisas kibe-käre teaduslik-insener-tehniline-alkeemiline arendustöö kõige hullumeelsemate eesmärkide saavutamiseks. Ilma spoileriteta neid nimetada ei saa, seega jäägu lugejaile avastamise rõõmuks ka midagi. 

Mis vahest ehk kõige üllatavam on selle teoses juures (ja siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et ma pole miski Tänava-spetsialist) on romaani stiil - autor on minu meelest vägagi mõnusalt tabanud sellist ehedat 19.saj vaimus seiklusjutu stiili. Ja teine väga positiivne omadus on see teatav sõge vaimustus, millega ühe leiutise juurest järgmise avastuse rakendamisele tormatakse. Kõik teadlased oleks justkui veidikene hullunud.

Kahtlustan, et järjekordne kultusteos on Eesti ulmemaastikule maandunud, või siis selle kohale õhku tõusnud.
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev "varauusaegseks aurupungiks" (nimetatagu seda siis "kellapungiks", "barokkpungiks" või "rokokoopungiks") liigituv romaan on Mandi loomingus ilmselt kõige olulisemaks teetähiseks pärast "Mehitamata inimesi". Tegevusmaailma ühiskond meenutab oma ülesehituselt (absoluutne monarhia ja pidev sõjategevus kuningate vahel, valgustusideed jne) laias laastus 17.-18. sajandi Euroopat, ent selles maailmas puudub kristlus, Läänemere-äärsed väikerahvad on loonud üsna arvestatavad võimukeskused ja ka tehnoloogia areng on reaalsest ajaloost kõvasti ette lipanud. Tegu pole seda tüüpi alternatiivajalooga, mis lähtuks mingist konkreetsest "murdepunktist", pigem lihtsalt hullumeelse paralleelreaalsuse kirjeldusega (tekstis vilksatavad näiteks ka 19. ja 20. sajandi suurkujude Einsteini ning Edisoni nimed, kes ilmselt selle maailma elanikele tuttavad on). Täienduseks Indreku arvustusele tuleks veel mainida, et 19. sajandisse reaalse ajaloo mõistes käesoleva romaani tegevus kindlasti ei paigutu. 
"Newtoni esimest seadust" iseloomustavad tempokas ja hullumeelseid ideid tulvil sündmustik, vanamoelise keelekasutuse ning stiili õnnestunud järeleaimamine ja ajaloolise tausta hea tundmine (hoolimata ülalmainitud tõsiasjast, et romaani tegevusmaailm jätab kohati segasevõitu mulje, on selle ajalooline taust korralikult välja töötatud ja erinevate ajalooraamatute- ning allikate kasutamist mainib autor järelsõnas ka ise). Süžee hoogne aurupungilik tulevärk toob meelde selle žanri klassikud nagu Powers ja Jeter. Romaani lõpplahendus viitab ka võimalikule järjele, samas ei jäta "Newtoni esimene seadus" otseselt "lõpetamata" muljet.
P. S. Romaani küljenduses torkasid silma rohked poolitusvead, mis küll otseselt lugemist ei seganud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Lugesin ja mõtlesin miskipärast Inetutest luikedest. Ei teagi, miks...
 
Iseenesest jutt jookseb, väga palju justkui ei toimu, kuid tunne on et tegelikult toimub kulisside taga või siis prožektori valgusringist väljaspool vägagi palju. Et noh, nagu oleks ulme ja nagu ei oleks kah. Pigem mingi selline sürreaalne tekst täiesti nihestatud tegelikkusest.
 
Mulle täitsa meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõrtsukroboti heietused vol.4 võtab järje üles samast kohast, kuhu 3. osa lugeja maha jättis: Milu-nimelises maailmas toimunud madina järel läheb mõrtsukrobot otsima/päästma esimesest osast tuttavaid Reservaadi (mnjah - vbl Preservation pole just päris täpselt sama tähendusega nagu meie loodusreservaadid, aga olgu sellega...) tegelasi, kes on nüüd selle kõige kurjema korporatsiooni GrayCris pantvangid.
 
On madinat, on selle planeerimist, on selle järelmõjusid. Kokkuvõttes pole siin enam mingeid erilisi üllatusi. Kõik on tuttav, jutt kulgeb parasjagu ilma ülearuse molutamiseta sirgjooneliselt algusest lõpuni, korrakski ei tekki tunnet, et õnnelik lõpp võiks olla kahtluse all. Nii et kui see lõpuks kätte jõuab, siis tekitab ausalt öeldes isegi natuke pettumust.
 
Hinne on selline kõigi nelja osa koondiseloomustus. Eraldivõetuna on kõik piisavalt lühikesed, et mitte ära tüütada. Kahju on sellest, et teises osas esinenud ART ei leidnud tegelasena rohkem rakendust. Probleemistik jäi minu meelest siiski küllalt pisikeseks, ei mingeid eepilisi pahalasi ja nende kolossaalseid kuriplaane, mille teostumine ähvardaks no ma ei tea - kasvõi tervet üht planeeti millegi ebameeldivaga. 
 
Peategelane on selline mõnusalt küüniline ja õnneks mitte liiga neurootiline. Lahe, kerge madin.
Teksti loeti inglise keeles


Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
 
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
 
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
 
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
 
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
 
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
 
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
 
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
 
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi heas mõttes niivõrd üle võlli keeratut pole kohe jupp aega lugenud.

Romaani tegevus toimub 19.sajandil Maavalla nimelises riigis, mis selles alternatiivreaalsuses tänase Eesti kohal eksisteerib. Pahelisest naabritest halvim on Leedu suurvürstiriik, mis ahnelt oma väiksemaid naabreid alla neelata tahab ja nii läheb paratamatult sõjaks. Samal ajal toimub ühes Kolde-nimelises mõisas kibe-käre teaduslik-insener-tehniline-alkeemiline arendustöö kõige hullumeelsemate eesmärkide saavutamiseks. Ilma spoileriteta neid nimetada ei saa, seega jäägu lugejaile avastamise rõõmuks ka midagi. 

Mis vahest ehk kõige üllatavam on selle teoses juures (ja siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et ma pole miski Tänava-spetsialist) on romaani stiil - autor on minu meelest vägagi mõnusalt tabanud sellist ehedat 19.saj vaimus seiklusjutu stiili. Ja teine väga positiivne omadus on see teatav sõge vaimustus, millega ühe leiutise juurest järgmise avastuse rakendamisele tormatakse. Kõik teadlased oleks justkui veidikene hullunud.

Kahtlustan, et järjekordne kultusteos on Eesti ulmemaastikule maandunud, või siis selle kohale õhku tõusnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu aega edasi mingis kauges galaktikas, mis võib vabalt olla ka kodune Linnutee, kes seda teab, sest autor ei vaevu täpsustama... Oli kord üks Heptarhaat, mida valitsesid seitse tsunfti. Nad mõtlesid välja oma kõrgkalendri, kasutades übermatemaatikat ja inimesed uskusid sellesse süsteemi. Ja see toimis. Siis juhtus, et üks tsunftidest kaldus hereesiasse ja teised kuus hävitasid selle - järgi jäi Heksarhaat...  
 
Möödusid sajandid, ühes kosmilises kindluses tõstsid hereetikud taaskord mässu ja asju saadetakse klaarima üks kunagi hulluks läinud geniaalne kindral, kes on surnud, kuid kelle vaim on elus hoitud ja nüüd noore, andeka matemaatik-sõdalase külge ankurdatud. Toimub pikk ja põhjalik vägeva kindluse vallutamine, taustal meister-ja-õpipoiss teema. Vürtsiks sekka pilguheite minevikku. Pole eriti üllatav, et triloogia avaosa ka kuhugi eriti välja ei jõua.  
 
Nõustun nendega, kes ütlevad, et see on SFiks maskeeritud fantasytekst. Võlukunst on nimetatud matemaatikaks, eksootiliste relvade asemel võiks vabalt olla maagilised relvad ja suured matemaatikud mõjuvad kui vägevad võlurid. Droonid/robotid võid hea fantaasia korral ümber mõelda majahaldjateks, ahjualusteks jne. Lõpetuseks saabki selgeks, et esimene osa oli sissejuhatus kvestile ja need tõeliselt suured ja maailma saatust mõjutavad lahingud on veel ees.   
 
Lugedes leidsin end korduvalt mõtlemas Triinu Meresist ja Lihtsatest valikutest. Tahan ütlen, tahan ei ütle. Leia siis mingi tasakaal selle ütlemise ja ütlemata jätmise vahel. Ei, kõike ei pea ette nämmutama. Ja ometi on kahetsusväärne kui lugeja jäetakse ilma paljust olulisest.
 
Üks arvustaja ütles Goodreadsis nii: Lee ei ütle ega näita.    Lugeda üksnes oma vastutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Päikesesüsteem 22.sajandil. Eksisteerib (ilmselt mingis mõttes ÜRO edasiarendusena) United Earth Nations, millele sekundeerib Sino-Soviet Empire. Merkuuril, Kuul, Veenusel, Marsil, Jupiteri ja Saturni kuudel on teadusbaasid, samuti mõned testkolooniad. Kosmoses majandatakse usinasti - seal on mõlema suurvõimu sõjalaevastik, on turismi ja loomulikult on asteroidikaevurid. Maal on asjad kehvasti - ülerahvastatus, tänasega võrreldes veelgi rohkem pekkis ökosüsteemid, elukallidus on üle mõistuse, elukvaliteet paljude jaoks väga kehva. Niivõrd kehva, et kaevanduslaevale tööle minek on isegi võrdlemisi majanduslikult mõistlik valik. Seetõttu peategelane Ivan Pritchard ongi sebinud end kaevanduslaeva Mad Astra meeskonda ja läheb värske rohelise iduna oma elu esimesele kaevandusretkele. 
 
Ilma eriliste spoileriteta olgu siis öeldud, et kunagi ajastuid tagasi on miski kõrgtsivilisatsiooni automatiseeritud kosmosesond jätnud päikesesüsteemi oma "saadiku", et kui siin peaks arenema intelligentne rass, siis ootaks neid ees kohtumine. Mad Astra kapten on rahalistes raskustes ja nad vajavad hädasti, et neil õnnestuks asteroidivööst leida mõni maavaraderikas kivikamakas, mille siis mõni suurkorporatsioon ära ostaks. Alguses ei lähe neil sugugi hästi. Siis aga... Nad sattuvad asteroidile, mis on nii uskumatult rikas maavaradest, et ka ainult ühe osa saagist saavad meeskonnaliikmed on hoobilt miljardärid. Aga... Juhtumisi tuvastavad nad oma asteroidijuraka ümber tiirlemas mingi väiksema kivikillu, millelt tuvastatakse anomaalia. 
 
Minnakse seda anomaaliat siis uurima ja Ivan näpib seda ning "anomaalia" kargab talle kallale. Või nii alguses tundub. Edasi läheb kõik mingis mõttes tüüpilist rada: meeskond isoleerib Ivani, anomaaliaga väike asteroidikild lükatakse oma varanatukese juurest süvakosmosesse, asjasse sekkuvad ICDC - nakkushaiguste kontrolli keskus - ja sõjavägi. Selgub, et anomaalial on omad eesmärgid. Ivan hakkab muunduma millekski teistsuguseks. 
 
Kulminatsioonina tuleb muidugi päästa terve inimkond.
 
Ideede poolest on siin siis mängus Fermi paradoks, Drake'i valem, Suured Filtrid, mis takistavad tsivilisatsioonidel mingist tasemest kaugemale arenemist. Spoilerina olgu veel öeldud, et romaani pealkiri viitab ühele sellisele filtrile. 
 
Kokkuvõttes on mõnus, kerge lugemine. Häirima jäid mõningane pinnapealsus, pärast esimest kolmandikku läks tempo alla, mis küll õnneks viimases veerandis jälle ülespoole keris. Netiavarustes leiab arvustusi, mis heidavad ette tegelaste ebaloogilist käitumist; noh, inimesed käituvadki tihti ebaloogiliselt kõigi teiste, välja arvatud nende endi meelest... Olgu siis põhjuseks puudulik info, segavad emotsioonid või mis tahes. Kusjuures neid loogika (masina loogika vs inimese loogika) küsimused on ka romaanis lahkamist leidnud. Samuti eneseteadlikkuse ja üldse inimeseks olemise küsimused. 
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud, no ei meeldinud... Kui hinne oleks goodreads'i skaalal, oleks 1, mis tähendab mitte halba, vaid mitte meeldimist.
 
Stiil meenutab minu viimaseid kogemusi Banksiga. Palju (keerulisi) sõnu, vähe asja. Puhttehniliselt ei ole halvasti kirjutatud, aga kui ikka 100 lk kanti pole veel jõutud õieti kuhugi ja kogu jutt on kahtlaselt sarnane arvutimängu kirjeldusele, siis ei viitsi enam... Vbl mõni teine kord.
Teksti loeti inglise keeles

Viimasest Vorkosigani-saaga lugemisest oli nii paljukest aega möödas, et otsustasin riskida selle romaani lugema hakkamisega. Ebamäärane sisututvustus ja tasuta näidise kümmekond lehekülge ei suutnud piisavalt ära heidutada.
 
Lugu siis sellest, kuidas Cordelia Naismith Vorkosigan peab aastakümnete eest avastatud Sergyari planeedil Barrayari impeeriumi asevalitseja ametit, peab selle kõrvalt toime tulema abikaasa Aral Vorkosigani surmaga ning kuidagi oma elus uue sihi leidma. Samade probleemidega (küll teises ametis) peab toime tulema admiral Oliver Jole. (Romaani pealkirjas on viide kohalike poolt mõlema suhtes kasutusel olevatele hüüdnimedele: härrasmees Jole ja Punane Kuninganna.) Raamatu teises pooles laekub sündmuspaigale ka Miles oma perega, mitte et see kuidagi loole tempot või mingit olulist seikluslikkust (põnevust) lisaks.
 
Ausaltöeldes ma ei teagi, kuidas seda teksti iseloomustada. Ilmselt oli Bujoldil mingi äraspidine vajadus Cordelia saatusest kirjutada. Tahtmine kirjutada vanast naisest, kes tegelikult on veel elujõuline, sest noh - beetalaste jaoks on 76 ikkagi veel suht-koht parim iga... Mingi lugu siin tõesti on. 
 
Hoiatus neile, kes on parasjagu kuskil Relvavendade ja Peeglitantsu kandis, Vorkosigani saaga laineharjal, keset tõelist aktsiooni ja möllu. Siin raamatus pole MITTE MIDAGI SELLIST! Mingis mõttes on see nagu vaikne, piinlik peer pärast suurepärast õhtusööki. Olgu - siin kamaluga seda nö päris kirjanduse materjali, tundeid, mõtisklusi, meenutusi, olmet ja veelkord olmet. Aeg-ajalt nagu tuleb näpuotsaga veidi ksenobioloogiat sisse, kuid seda ei saa isegi vürtsiks või garneeringuks nimetada, sest loo seisukohast pole sel peaaegu mitte mingit olulisust. 
 
Vägagi reaalselt tulid meelde sellised ebamugavad nähtused nagu "Lihtsalt Maria", "Vaprad ja ilusad", "Õnne 13" jmt. Seesinane on kõige ehedam seebiooper, mille esitlemine sellise maailma ja selliste tegelaste abil on minu isiklikul hinnangul Vorkosigani saaga fännidele näkku sülitamine. Kuigi nii Komarr, Winerfair Gifts kui Civil Campaign (ja tõsi - väga ääri-veeri ka Barrayar ja Shards of Honor) näitavad, et Bujoldil on kalduvust kirjutada kosmosesse viidud naistekaid, nagu Triinu Meres ühes oma arvustuses on tabavalt öelnud. 
 
Päris kõrvale ka ei tahtnud panna, sest ausalt öeldes oli kuskil veel poole peal lootust, et äkki midagi juhtub...? Ja lõpuks veidi hälbeline uudishimu, millega kogu see jant lõppeb. Mõne lehekülje kaupa hommikuse kohvi kõrvale tarbida polnudki väga hull. Aga teistele soovitada ei julge - igaüks lugegu omal vastutusel. Täiesti lootusetust hindest päästab asjaolu, et kirjutatud oli see hästi ja kui mitte muud, siis mingi teise nurga kogu saagas varem toimunule siit ikkagi leiab.
Teksti loeti inglise keeles

Oktoobrikuus 2018 nägi ilmavalgust järg "Kokkuvarisevale impeeriumile", mille pealkirja võiks siis mugandada kui "Hävitav tuli". Säherdune dramaatiline silt ongi. Võibolla kohe alustuseks ütleks, et tegelikult pole päris nii pingelist draamat siiski suudetud üles kütta kui pealkirjast eeldada võiks, miskipärast ei tekkinud lugedes hetkekski kahtlust, et kõik tegelased, kes mulle vähegi korda läksid, olnuks hetkekski tõsisemas ohus. Ja need, kes ka asjade arenemise käigus surma said, ei jõudnud eriti korda minema hakatagi.
 
Meenutuseks: on tervest trobikonnast tähesüsteemidest koosnev impeerium - Interdependency. Ma ausaltöelda ei kujutagi ette, mismoodi seda peaks maakeelde väänama, kui kunagi kellelgi peaks tahtmis olema nende teoste tõlkimiseni jõuda? Sõna-sõnalt 'vastastikune sõltuvus'. Sõltlaste impeerium? Tegemist pole päriselt Galaktikaimpeeriumiga nagu Raul Sulbi (ilmselt sihilikult) eksides oma arvustuses esimesele osale ütleb (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=86537&arvustaja=4). Selge on, et süsteeme on seal hulgi, kuid moodustis ei hõlma kaugeltki mingit nimetamisväärset osagi Linnuteest. 
 
Need süsteemid on omavahel ühendatud tava aegruumist eraldi asuva võrgustiku abil - the Flow - mille kohta Scalzi ise on öelnud, et seda maailma luues oli tal paljuski silme ees purjelaevade ajastu maailmameri oma hoovuste ja tuultega ning päris palju on eeskuju võetud ka 18-19 Inglismaast ja eriti tundub, et Briti impeeriumist oma kuldajal.
 
Aga - nagu käesolevas romaanis lühema või pikema mäluga lugejale esimeses ca 1/4  viisakalt meenutatakse, see Hoovus on miskipärast nihkumas. Seni aastasadu erinevaid tähesüsteeme stabiilselt ühendanud ühendusteed varisevad kokku. 
 
Juhuslikult impeeriumi etteotsa saanud eelmise imperaatori tütar (Cardenia, valitsejanimega Grayland II) püüab leida oma liitlaste kaasabil lahendust, mismoodi vältida miljardite inimeste vältimatut hukku, sest Sõltlaste impeerium on oma nime vääriline: ükski maailm (kui välja arvata ainus impeeriumis olev elukõlbulik planeet - jah, ülejäänud "maailmad" on kas maa-alustes koobastes või hoopis kosmoses olevad elupaigad 'habitat') ei suuda ellu jääda olles teistest ära lõigatud.
 
Romaan jätkab üsna sealt samast, kus esimene osa pooleli jäi. Sündmuste kulg antakse edasi mitme erineva tegelase vaatepunktist. Ja mööndustega võiks isegi öelda, et 2/3 sellest on pigem selline poliit-intriigi kokku sõlmimise (või minupärast lahti harutamise) lugu. Väga palju nagu ei sünnigi. Ei ole mingit eepiliste mõõtmetega seikluslugu. Taustal on küll suur katastroof nagu mingi apokalüptiline teerull lähemale veeremas, ähvardades kõiki enda alla matta, aga näe - Sõltlaste impeeriumi ärituusad, ülikud, suurte kodade perepead, mängivad oma liivakastimänge eesmärgiga jagada liiva (loe: võimu ja rikkusi), mida võibolla varsti olemaski pole. 
 
Scalzi ise kirjutab oma blogis nii: "Ma olen väga uhke "Hävitava tule" üle ja see raamat väga-väga meeldib mulle. Selles seerias on mõned mu kõigi aegade lemmiktegelased ja kirjanikuna on minu jaoks nende "külastamine", et näha, millega nad ametis on sama nauditav kui loodetavasti teie kui lugejate jaokski. Ma nautisin kõigi nende intriigide, tähtede vahelise poliitika ja kosmoselahingute kirjutamist. Ma arvan, et te naudite selle raamatu lugemist. Ja enne kui te küsite: jah, tuleb veel üks selle seeria romaan. Oo, jaa."
 
Mis mulle eriti meeldib on see kuivõrd erinevaid teemasid Scalzi oma raamatutes "ründab" - nii on nt eelmine romaan "Head on" lähituleviku kriminaalromaan. Seesinane "Hävitav tuli" aga pigem kaugtuleviku poliitiline kosmoseooper. Samuti on pigem pluss, mitte miinus asjaolu, et ta pole püüdnud kramplikult (sh isegi mitte järgedes) korrata seda, mida tegi "Vanamehe sõjaga". Nähh - ei suutnud ikka jätta võrdlemata :)
 
Lugedes netiavarustest kommentaare, siis on juba vingujaid, justkui oleks Scalzi muutunud "sotsiaalse õigluse sõduriks", sest siin romaanis on nii paljud "võimupositsioonil" olevad tegelased naised ja justkui suruks Scalzi nui neljaks mingite vähemuste agendat läbi sotsiaalsete suhete kujutamise. Nomaeitea... Ilmselt mõjub sooneutraalne termin 'emperox' inglisekeelsele lugejale võõramalt kui eestlasele, kelle jaoks nimisõnadel niikuinii puudub sugu ja kus nii naise kui mehe kohta öeldakse 'tema' - ehk siis kõik muu maailm hakkab lõpuks jõudma sinna, kus ugri-mugrid on juba tuhandeid aastaid ees olnud. Ning kui keskealisel valgel mehel ongi seda raamatut veidi ebamugav lugeda, on seegi mu meelest hea kirjanduse ja hea ulme tundemärk.
 
Rahulolematuseks annab põhjust ikka jätkuvalt tõsiasi, et lõpp tuleb ruttu kätte ja see "suur lugu" siin väga nagu kuhugi välja ei jõua. Natuke siiski. Aga üldpildis on see ilmselt tüüpiline "teine osa" - malendid liigutatakse laual positsioonidele, lugejale tehakse selgeks, mis värk on malelaua enda ja vahest ka malelaua ümbruse ja ajalooga. On järgitud ka printsiipi, et ega mäng ei parane kui nuppe ei vähene. Suure finaali ootus jääb õhku rippuma. Tahaks haarata kolmanda osa kätte ja edasi lugeda... Jah, ilmselt "Vana Aja Suured Meistrid", oleks kirjutanud 3x350lk asemel nt 1x450 lk romaani, kus arutelusid teemal maailm-ja-mõnda olnuks vähem, aga (!) ükski vana aja suurmeister lihtsalt ei kirjutanud seda raamatut.
 
Mõned mõnusad üllatused on romaani teises pooles. Olgu siis spoileritest niipalju, et tegelikult mastaapseid kosmoselahinguid siit otsida ei ole mõtet.
 
Kokkuvõttes meeldis isegi rohkem kui esimene osa, seega hindeks on igati soliidne ja tugev "4".
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Mõrtsukroboti heietused (murderbot diaries) vol.2 võtab jutujärje üle põhimõtteliselt järgmiselt realt (hea küll võibolla järgmiselt leheküljelt), võrrelduna sellega, kus esimene osa lõpetas. "Metsistunud" julgesturobot, kes mingil hetkel nimetab end Edeniks, sebib end ühele transpordialusele, mis kuulub mingile ülikoolile, mis sellal kui neil pole vaja ühtegi teaduslikku ekspeditsiooni kuhugi vedada, rendivad laeva välja lihtsalt transpordi otsade tegemiseks. 
 
Transpordialus, mille minategelane hiljem ristib ART'iks (jäägu igaühe avastada, mis selle lühendi taga peitub), vaevleb igavuse käes - jah, tal on pardal juhtmoodul, mille AI on nõnda võimas, et suudab igavust tunda ja on niivõrd-kuivõrd vaba oma valikutes, et saab "Edeni" pardale võtta ja viia sinna kuhu see soovib. 
 
Julgestusrobot Eden siis suundub uurima, mis jama seal RaviHyrali nimelises maailmas aset leidis, mis põhjustas selle intsidendi, mille käigus ta tappis palju oma toonastest klientidest ja lõppeks oma kontrollmooduli lahti häkkis, nii et sel enam tema üle kontrolli polnud. 
 
Selle lühi(kese)romaani esimene pool kulub mõtisklustele ja eneseanalüüsile. Eksistentsiaalne heietus. Sellisena mõjub alustuseks erinevalt esimsest osast, mis oli võrdlemisi ühtlselt tegevusekeskne. Ausaltöeldes ei saa maailma ja eluolu kohta jätkuvalt suur rohkemat teada kui üksikuid vihjekillukesi - pigem ikka jätkuvalt läbi minategelase tajude ja kogemuste väikese lukuaugu peab seda piiluma. Ilmselt püüab Wells siin oma peategelasele kolmemõõtmelisust luua ja noh, minu meelest see tal ka päris lõpuks võrdlemisi hästi õnnestub. 
 
Teine pool on juba rohkem aktsiooni kah. Julgestusrobot sebib end turvakonsultandina ühe nohikupundi heaks tööle, pääseb sedasi transiidijaamast kaevandusplaneedile, kus kohalik kurjamite-korporatsioon soovib kangesti nii teda kui tema uusi kliente teise ilma saata ja hiljem talle endale käppa peale saada.
 
Kui üldse mingeid reservatsioone jääb, siis kahju on sellest, et see va uurimis-transpordilaev ART ei leia minu meelest maksimaalset kasutust. Sellest laevast võinuks ühe väga laheda tegelase välja arendada. Raisku läinud võimalus...? Noh, päris enesekindlalt seda ei väida, sest mine tea, mis järgmises osas juhtuma hakkab. 
 
Väikese kõhklusega panen sellele osale hindeks "5", sest kaks seeria esimest novelli kokku annavad minu hinnangul natuke enamat kui lihtsalt "4" - selline tugev väga hea.
Teksti loeti inglise keeles

No vot selline raamat siis: Nebula Award Winner for Best Novella, ALA/YALSA Alex Award Winner, Locus Award Winner for Best Novella, Hugo Award Winner for Best Novella, Philip K. Dick Award Finalist, New York Times Bestseller for Audio.
 
Kusjuures nagu näha ülaltoodud loetelust on tegemist novella'ga, mis maakeelses mõistes peaks siis olema lühiromaan. Ekraanil mingi napp 100+ lk. Igal juhul vahelduseks selline lühike ja konkreetne asi. Ilmselt Amazon, FB, Tor.com jt kohad seda oma näiv-intelligentsete algoritmide najal mulle juba mitmeid kuid on soovitanud, ei jaksanud enam mööda vaadata, nii et kui tekkis küsimus, mida lugeda, siis läks käiku.
 
Kusjuures alapealkiri "Mõrtsukroboti päevikud" (või kui vähe "rahulikumat" tahta, siis "Tapjamasina pajatused"), on juba omamoodi intrigeeriv küll. Järele mõeldes - naiselik pealkiri. Väga moodsalt poliitkorrektne on sooneutraalne peategelane, kelleks on planetaarsetele uurimismeeskondadele koos muu varustusega välja renditav julgestusrobot (SecUnit). Aga alapealkirjas olev sõna 'päevikud' on selline ilus vanamoodne termin tüüpiliselt naisterahvaste poolt peetavatele märkmikele, mis enne blogimise ja sotsmeedia maaniat olid peetud eeskätt iseendale. Ehk siis - ei ole meil siin kroonikaid, triloogiaid ega muid säherdusi (kuigi jah - järgesid on juba üksjagu treitud), vaid on heietused.
 
Et on siis mingi maailm, mida minnakse uurima. On seal üks punt teadlasi, on see va julgestusrobot ja ilmselt pole imestada kui "All Systems Red" pealkirjaga jutus juba algusest peale ilma liigse heietamiseta, väga minimalistlikult selle maailma taustast infot tilgutades keskendutakse peamiselt nüüd-siin-ja-praegu käepärast olevate probleemide lahendamisele. 
 
Avalõik: "Minust võinuks saada massimõrvar kui ma murdsin lahti enda kontrollmooduli, aga siis ma avastasin, et pääsen ligi trobikonnale meelelahutuskanalitele, mida kompanii satelliit üle kandis. Juba rohkem kui 35000 tundi oli möödunud ilma tapatööta - ma ei tea - tõenäoliselt olin tarbinud natuke alla 35000 tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Südametu tapamasinana, olin ma tõeline läbikukkumine."
 
Ehk siis algusest peale on selge, et päris tavaline julgestusrobot meil siin ei seikle. Kellelegi ei meeldi see teadlaste punt seal planeedil ringi sonkimas. Neid üritatakse teise ilma saata ja nemad jällegi tahavad eluga pääseda. 
 
Kokkuvõttes ei midagi sellist vaimustusest üles-alla hüppama panevat, aga mõnus lugemine oli küll.
Teksti loeti inglise keeles

Bobiversumi kolmandas osas jätkub pendeldamine erinevate Bob'ide ja erinevate ajalõimede vahel. Mis ausaltöeldes hakkab selleks hetkeks juba veidi väsitama, eriti kui arvestada, et osa põnevust toimub ajaliselt hilisemates lõimedes ja siis põrgatatakse mind tagasi minevikku mõne teise Bob'i manu...
 
Aga olgu pealegi. Kolmandas osas toimub siis Suur Finaal. Lugeja avastagu selle tulemus ise. Kiita saab raamat selle eest, et erinevalt esimese osa optimismist ja teise osa pessimismist on siin selline mõnus tasakaalukas pinge. Kolmandas osas on kolm-neli suuremat liini: Bob-1 ja tema sehkendamised Delta Eridanil sealsete pärismaalastega. Howard ja Bridget ning nende lugu. Marcus ja Poseidoni-nimelises koloonias toimuvad poliitilised võitlused, sest oh üllatust - inimlikul rumalusel pole tõesti piire, see on levinud nüüd tähtedele. Ja muidugi kõige olulisem, mismoodi ja kas üldse õnnestub kott pähe tõmmata Teistele - tulnukatele, kes süstemaatiliselt hävitavad kõik elava ja korjavad tähesüsteemidest kokku kogu metalli, et ehitada oma kodutähe ümber seda va Dyson'i sfääri ja noh - soovivad, et selle käigus kõht ka täis oleks.
 
Kokkuvõttes olen nõus triloogia tervikut hindama millegi enamaga kui lihtsalt neljaga, seetõttu siis viimasele osale ka kõrgem hinne.
 
PS. Tänaseks teada olevatel andmetel on triloogiale järg ka tulemas. Eks aeg annab arutust, kas see ka hea mõte on.
Teksti loeti inglise keeles

Olulisimad alajaotused bobiversumi teises seerias on siis deltalasteks kutsutud kiviaja tasemel tsivilisatsiooni eluolu tundma õppimine ja nendele uute leiutiste tutvustamine, nende kaitsmine vaenulike keskkonnamõjude eest. Bobi eesmärk on nad päästa väljasuremisest, millele nad tunduvad olevat määratud. 
 
Teine oluline liin on Maalt evakueeritud inimeste koloonia rajamine Vulcan ja Romulus nimelistele planeetidele. Kuidas sealse ökosüsteemiga kohaneda ja kuidas siis Maal on tekkinud mingi terrorigrupp, mille eesmärk on terve inimkond välja juurida, sest nii saaks universum rahus taastuda. Bob-kloonid muidugi otsivad samal ajal usinasti uusi koloniseerimiseks kõlbulikke maailmasid, muudkui paljunedes.
 
Kolmas tegevusliin on seotud võõrtsivilisatsiooniga, mida on hakatud kutsuma Teisteks. Need on äärmiselt vaenulikud ja konflikt on paratamatu. Tundub, et suurem enamik teadus-arendusest, mida Bob'id teevad on seotud Teiste vastu võitlemisega, sooviga maasarnastada Epsilon Eridani süsteemis olevat planeeti või siis luua enale lõpuks android-kehe, et saaks sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peale tagasi.
 
Enam ei ole seda esimest osa läbivat paduoptimismi. on süngeid, küünilisi ja kurbi toone. Lõpp-tulemus ei tundu sugugi garanteeritud.
 
Vaadates esimest ja teist osa tervikuna, tahaks hinnet isegi upitada, kuid eraldi võetuna jään siiski "4" juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu suureks plussiks ja miinuseks samal ajal on see vankumatu optimism, millega Bob suhtub enda uude digitaalsesse minasse, kosmose hõivamisse, tervete planeetide maasarnastamisse, lahingutesse konkurentidega, isegi iseenda surmasse. Olgu tegu mistahes jamaga, helge tulevik terendab silmapiiril ja kõik on justkui hästi isegi kui on ilmselge, et tegelikult on vägagi kehvasti.
 
Et tegemist on vähemalt osalt transhumanistliku teemaga, siis tegelikult võiks ikka rohkem sellele tähelepanu pühendada küll. Sellisel kujul nagu praegu on raamatus selgelt kaks-kolm suuremat osa - esiteks nö sissejuhatus, kus põgusalt tutvustatakse Bobi enne kui ta surma saab ja kuidas ta siis "kasvab" kosmosesondi ajuks. Mu meelest on selle osa juures päris tore see taustal toimiv usufanaatikute kildkondade hõõrumine USA õigusjärglase FAITH'i poliitladvikus. Teiseks suuremaks osaks on siis paari Bobi "järeltulija" pingutused Maa elanikonna riismete päästmisel. Kõige selle vahele on pikitud siis teiste tähesüsteemide uurimist, koos kosmoselahingute ja kontaktidega. Lõpp on selline selgelt "järgneb..." ilmega. Ja kusjuures täitsa tekkib tahtmine järgmine osa kätte võtta.
 
Igati tore lugemine oli. Ja nalja ikka sai küll :)
Teksti loeti inglise keeles

Tüüp ronib mööda kosmoselifti oavart üles täitsa inimlikult mõistetava motivatsiooniga: all maa peal on võrreldamatult sitt lugu ja üleval on elu ilus ning unistuste tüdruk kah ootel. Ja kui tee peal on vaja mõni teine ronija mättasse lüüa, et oma unistus kätte saada, noh - nende kaotus.
 
Mul jääb tegelikult paar-kolm etteheidet jutule. Nimelt käest ilma jäänud kodanik ei saa parima tahtmise korral ka niivõrd kõbus olla ilma mingi tõsise välise abita. Eespool esitatud väitega puuduliku tundekaose kirjelduse kohta, kui selguvad mõningad tõsiasjad, nõustun samuti. Ja kolmandaks on siin seesama teema, mis paljude Metsavana juttude juures iseloomulik: need on head stseenid, kuid selleks, et see oleks väga hea jutt, tuleks natuke algust, keskpaika ja lõppu veel "lihaga" täiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik täpselt niimoodi ära rääkida nagu see tegelikult oli, pean ma alustama sellest kuu teisest reedest, mil Eva Luts mu Õlleministeeriumis fakti ette pani, et nii - nüüd loed selle raamatu läbi. Mõningase piinlikkusega pean ma tunnistama, et peaaegu ainus tegur, mis mind mõjutas nõustuma oli raamatu tagasihoidlik lehekülgede arv. Noh - küllap ma jaksan end sellest 127 lk läbi... ee... töötada...?
 
Minu tagasihoidliku arvestuse kohaselt on siin umbes 35 tuh sõna, ehk siis klassikalises tähenduses pole tegemist isegi mitte romaaniga, vaid pikemat sorti lühiromaaniga. Aga küllap see piir romaani ja lühiromaani vahel ongi pigem selline hägune ja võibolla rohkem isegi formaalne, tehniline. Igatahes on selge, et kirjatükk kvalifitseerub siinkandi kirjastuste ja EKL'i romaanivõistlustele, tabades sealset miinimumlävendit, mis on kuskil 200-250 tuh tähemärgi kandis.
 
Tahtmata midagi kriitilist öelda raamatu kohta, olgu lihtsalt selgituseks korratud, et zombindus ja tondindus ja üleloomulikuga mängivad õuduslood pole lihtsalt minu lugemiseelistustes kuigi kõrgel kohal. Õudus peaks olema õudne, ja selle peamiseks eeltingimuseks on mingisugunegi realiseerumisvõimalus. Haikala linnataguses tehisjärves on õudsem mõte kui kosmosest alla sadanud tulnukate laevast vallapääsenud koletis, mis omakorda on muidugi mitme suurusjärgu võrra eespool Emajõe Suursoost välja ukerdavast kooljatearmeest. Mis kahjuks lõppeb tõdemusega, et selliselt on suurem osa õudukaid minu jaoks läbikukkunud, et nad ei suuda tõusta eesmärgi kõrgusele - sisendada mingitki hirmu või õõvana kvalifitseeruvat asja. Meenutades teist Kivirüüdi lugu - Usstõbi - siis on võimalik apelleerida vastikusele, aga see on juba sootuks teine teema.
 
Et siis lühike romaan Emajõe Suursoo taga Peipsiäärse küla nuhtlusest: kooljad tuiavad pimeda saabudes küla vahele ja viivad endaga kaasa, keda kätte saavad. Romaan on tempokas: paari hommikukohvi ja õhtuse logelemise kõrvale läks selle lugemine mõnusalt, ladusalt. Eelarvustajat tuleb korrigeerida - piirivalvur on Andres (vähemalt valdavad osas tekstist), kes siis võtab endale südameasjaks välja selgitada selle needuse põhjused ja leida lahendus, mis külakese päästaks. Ausalt öeldes on natuke kahju sellest, et raamat tõesti niivõrd õhuke on, sest kohati on tunne, et tahaks õige veidi rohkem. Ilmselt mitte seletamist, võimalik, et ka mitte tegelaste hingeellu süüvimist, ei mingit diiplevat soga. Lihtsalt veidi rohkem süvenemist. Väga tormakas on see asi lihtsalt. Netiavarustes leitud arvustustes nimetatakse sedagi "suvelugemiseks" ja arutletakse selle sobilikkusest kergema lugemisvara hulka ja vanema kooliea kohustusliku kirjanduse vahepalaks ja mis kõik veel. 
 
Spoiler! Kahju, et nii muheda nimega tegelane nagu Laanehunt varakult hukka saab. Sellest tüübist tasunuks juba kasvõi nime tõttu mingi olgu või kolmanda kategooria kõrvaltegelane vormida, kes figureeriks lõpuni välja. Kindlasti oleks võimalik meie riigiametnike ja ametkondade tavadest ja viisidest hunnikute kaupa naljaleevendust tõsise jutu sekka ammutada.
 
Isiklikult jäi ka hinge kripeldama, et miks valis autor just sellised lahenduskäigud, mis lähevad kristlikku (katoliikku ja mormoonide) mütoloogiasse. Miks mitte täiesti maavillaseks etnoks kätte ära minna? Aga eks see tegelikult näitab ka seda kuivõrd kristlik maailmakäsitlus on meie kultuuris oma süvakihistusi loonud. Ajaloolasena oskab autor sealt ammutada. 
 
Igal juhul hästi tehtud ja minule õppetunniks, et ei tasu oma eelarvamustel lasta üle pea kasvada :)
 
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist siis järgmise romaaniga maailmast, mida Sclazi tutvustas 2014.a romaaniga "Lock In". Sama maailm, milles on miljonid inimesed "lukustatud" oma kehadesse pärast Hadeni sündroomi põdemist; nad elavad oma elusid Agora-nimelises virtuaalreaalsuses ja füüsilises maailmas kasutavad threep'ideks nimetatud roboteid. Scalzi loodud maailma olen täpsemalt kirjeldanud "Lock In" arvustuses (http://baas.ulme.ee/?autor=4954&teos=84894) ei hakka seda siin pikemalt üle kirjeldama.
 
Käesolev teos toob lugeja ette järjekordse juhtumi FBI agentide Shane ja Vann tööpõllult. Esimene neist on ise Haden (st liikleb ringi threep'iga) ja teine on endine integraator (inimene, kes võib närvivõrgusti implantaadi abil lasta teisel hadenil oma keha kasutada kui see peaks eelistama sellist varianti roboti opereerimisele). Shane ja Vann tegutsevad Washington D.C. hadenitega seonduvate juhtumite lahendamisega ja selles teoses on neil probleemiks ühe sportlase suremine kahtlastel asjaoludel.
 
Nimelt on välja mõeldud selline meeskondlik spordimäng nagu Hilketa, mis seisneb spetsiaalsete threep'idega  varustatud kahe meeskonna omavahelises võitluses. Jah - mitte niivõrd võistluses kui justnimelt võistluses. Threep'idest osad on relvastatud ja asja mõte on selles, et üks võistleja määratakse loosiga nn kitseks, kelle pea tuleb siis vastvõistkonnal roboti keha küljest lahti rebida, raiuda või mingi muu nipiga kätte saada ja väravasse toimetada. Omad peavad siis muidugi toda vaest "kitse" kaitsma.
 
Noh - kitseks määratud haden sureb päriselt, kui tema robotkehal pea otsast rebitakse - asi, mis ei peaks juhtuma. Ja edasi hakkab juhtuma asju, mis sisaldavad endas inimeste surma saamist, kahtlaseid äritehinguid, segaseid suhteid, idufirmasid, krüptoraha, üht olulist kassi jmt.
 
Scalzi on Scalzi - jutt jookseb, nalja saab, on põnevust, paar üllatust. Ilmselt kes nautis "Lock In" lugemist, naudib ka seda raamatut. Kui miinustest rääkida, siis vast ehk ilmseim on see, et Scalzi laseb liugu juba eelnevalt ära tehtud tööl. Ta on maailma leiutanud, loonud paar peamist tegelast ja mõned tausta tegijad. Siin lisab ta kuhjaga juurde detaile, väga ei selgita asju, mis tähendab, et mulle tundub, et enne selle raamatu kallale asumist oleks igal juhul mõistlik "Lock In" läbi lugeda, muidu võibolla ei saa päris kõigele pihta. See on rohkem, pigem krimi kui ulme. Lihtne on seda ette kujutleda järjekordse krimiseriaali ühe osana või minu poolest neljaks, viieks 45-minutiliseks seeriaks vormistatuna (st koos "Lock In'iga" oleks juba vaat' et pool hooaega valmis vorbitud), mis võib olla nii miinus kui tegelikult eelis. Kellele, mis meeldib, eksole...
 
Lugedes mõlkus korduvalt meeles märksõna, mis on sel suvel läbi käinud suurest hulgast arvustustest: see on suvelugemine. Selline mõnus ajaviide. Minu meelest hästi tehtud ajaviide. Saab sama hinde, mis esimene osagi.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

Et Amberi sari ammendas end minu jaoks kuskil seal viienda raamatu kandis, siis polnud ka siin midagi eriti enda jaoks leida. Lugu on, teostus on, aga... Mingi kummaline 1990. aastate vaib on ka veel lisaks asjal küljes. Kes, mille järgi nostalgiat tunneb, isiklikult siin jutus see häiris. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma annan endale üsna hästi aru, et ma võibolla ei peaks üldse küberpungi peale oma aega kulutama (päris raiskamiseks ei taha seda ka nimetada, sest alamžanris on asju, mis mulle on vägagi meeldinud nii teksti kui filmina), aga kestvad kiiduavaldused ja taga igatsemine tegid paratamatult uudishimulikuks.
Hinne väljendab täpselt seda ükskõiksust, mida jutt tekitas. Lugesin ja lugesin ja ei saanudki üle-ega-ümber mõttest so what...? Võibolla peaks mul teistsugune ajuehitus ja reaalsustaju olema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole palju neid raamatuid, mille ilmumist ma mäletaksin end ootamas. Triinu Meres on lühikese aja jooksul saanud maha kahega. Alustuseks siis „Lihtsad valikud“, mille pealkirjast nagu olen juba öelnud, ei tasu lasta end eksitada – lihtsat pole selles raamatus midagi. Mida enam läheb aega mööda selle lugemisest, seda parem on mälestus. Sihukene huvitav paradoks. Aga nüüd siis „Kuningate tagasitulek“ – järg (?), suuremaks kasvamine samanimelisele lühiromaanile, mis nägi ilmavalgust 2012.a kogumikus „Täheaeg 11“.

Romaan on 3-osaline. Iga osa moodustab omaette loo. Teine võtab otsa üles täpselt sellest kohast, kus esimene lõpetas, sündmuskoht sama, tegelased osalt samad, osalt uued. Kolmas osa – noh, väga ei taha spoilerdada, ilmselt päriselt ei pääse kah… Eks lugege ise ka natuke. Kõik kolm osa üsna täpselt võrdse pikkusega – selles mõttes hästi tasakaalus teos – ja ikkagi 2/3 ulatuses on uut materjali.

Raul Sulbi ütleb järelsõnas, et lugu on mõneti ebamereselik. Nõustun ja vaidlen vastu. Ma pole küll kõiki Meresi tekste lugenud (ei kvalifitseeru seega eksperdiks ega liigita end ka selleks õigeks lugejaks, kellest autor unistab), aga minu personaalmättalt vaadatuna on veidi ebaharilik üksnes romaani esimene kolmandik – „Täheajas“ ilmunud „Kuningate tagasitulek“. Kordan kunagi Baasis kirjutatut: „Lugu ei ole selline nagu varasemad kolm Meres’i teksti, mille kohta olen kasutanud kujundit „haldjatolmuga kaetud udune (võlu)maastik“. See siin on kuidagi lõikavalt konkreetne. Lumi tundub lugedes külm, väsimus tappev, karjed kriibivad kõrva ja kui see suur kuningaelukas ringi kareldes oma tapatööd teostab, siis on seda kuidagi lihtne ette kujutada. Ja mulle see meeldib. Nii pikk lugu oleks olnud piinavalt mõttetu kui see olnuks udutamine.“ 

Triinu teeb ikka seda, mida ta oskab kõige paremini – võtab lugejal natist kinni ja (tahad-sa-või-mitte) tõmbab su oma (tegelase) pähe, kus sa siis pead kõike väga vahetult kogema, alustades aistingutest, jätkates emotsioonidega ja lõpetades mõtiskluste ning tegevustega. Et esimest osa on olnud tahtjatel lugeda võimalik juba kuus aastat, siis pole siin hullu kui selle sündmusigi veidi kirjeldada: tegemist on maailmaga, mis on üle elanud tuumasõja (nimetatakse seda Pauguks); säilinud on vähemalt kaks riiki – Unioon ja Konföderatsioon (nimedele vaatamata pole tegemist USA Põhja- ja Lõunaosariikide liitudega); sündmuspaik on minu parima oletuse kohaselt kuskil Euraasias. Hea küll – taiga eksisteerib ka Põhja-Ameerikas, eksole, aga osadel tegelinskitel on slaavipärased nimed, mis muidugi ei pruugi lõppeks midagi tähendada, sest teistel tegelastel on justkui inglisekeelsed nimed ja kolmandatel, noh – lihtsalt mingid mõttetud „märksõnad“ – nagu oleks raske normaalseid nimesid välja mõelda, arumaeisaa! Jäneneni jõudes ei teagi enam, kas naerda või vihastada – naah, poogen lõppeks, võtangi neid „tingmärkidena“, mis tähistavad tegelasi.  

Kusagil Uniooni piirimail tambib ringi 12. piiripatrull, kes jõuab piiripunkti, mille on hõivanud bandiidid ja siis laekuvad sinna veel kuningad – ülivõimetega metsikud hiiglased, kes tapavad suurema osa inimestest maha, lähevad omavahel kiskuma ja üleüldse on palju tulistamist-verd-soolikaid-ja… noh, jama. Kui esimene veri ja lumi on jõudnud jahtuda, saab tulemuseks ühe haavatud kuninga, keda 12. piiripatrulli ellujääjad otsustavad aidata, sest see aitas neid. Edasi sattutakse Uniooni Linnast saadetud jahiekspeditsioonile, kelle missiooniks on kuningaid püüda, et neid Linna laboritesse uurimiseks vedada. Tekkib uus konflikt, mille lahendus on loomulikult verine. Ja mitte vähe.

Teine osa võtab siis jutulõnga üles sealt, kus esimene lõppeb: jahiekspeditsiooni kaks ellujäänud liiget on kuningate jahialadel lõksus ning loomulikult kohtuvad nad õige mitme kuningaga. Hästi lühikene kokkuvõte teisest osast: meile tutvustatakse põhjalikult kuningate paaritumisrituaale ja justkui tark-olema-peaks tegelaste idiootlikuna mõjuvaid arutelusid selgelt inimeste tunnustega olendite (jah – kuningate!) inimeseks olemise või mitte olemise üle. Olgu – ma olen (hea) meelega veidi terav, sest teine osa ei ole mingi filosoofiline friigiporno, ja võimalik, et kurnatud, šokis ja reaalses surmaohus inimesed tõstatavadki suurema koguse eksistentsiaalset arutelu, aga minu jaoks saab teist osa lugedes, mille pealkirigi on nimelt „Inimeseks olemise tõde“, selgeks, et autori eelistus lugejale mitte avada oma maailma (selle asemel sunnib Meres lugejat järjepanu piiluma seda läbi paari tegelase taju- ja mõttemaailma „lukuaugu“) on raamatu suurim nõrkus.

Romaan „Kuningate tagasitulek“ on nagu kaardimajake – mitte selline lihtlabane, pakijagu-kaarte-üksteise-otsa-laotud moodustis, vaid selline, et mille nägemisel ütleks: vau! Mismoodi see küll võimalik on!? Aga kui sa hakkad seda uurima, sikutad siit või sealt nurgast veidi, siis võib juhtuda, et see kukub sootumaks koost lahti. Teises osas on üks keskseid tegelasi teadlane Smitt. Rõhutan – teadlane! Ja see teadlane on loll kui lauajalg kui asi jõuab küsimuseni, kas kuningad on inimesed? Või kuskohast nad pärit on? Olgu – Paugust on möödas ikkagi pea 300 aastat. Selle ajaga jõuab mõndagi unustada, ajaloohämusse kaotada. Ja kui juba globaalne tuumasõda, siis küllap suurem kogus helgemaid päid sai selle käigus otsa ja hiljem läks liiga palju ressurssi ellu jäämisele, et võibolla Smitt tõesti pole selline eriline teaduspärl, kelle nupp natukenegi midagi nokiks, aga stopp! Linnast ju läkitatakse kuningate järgi? Neil tegelinskitel on generaatorid, tulirelvad, aurumasinad, raadiosaatjad, kemikaalid, millega tekitada kunstlikku koomat (talveuni), soojendusakud kingades, (ilmselt sünteetilisest materjalist) lumepesad, magamiskotid, valgukad, mida süüakse, glükoosikommid, laborid, sündimuskontroll, teadmised radiatsioonist jne. Kõik see, mille olemasolu 300 aastat pärast Pauku eeldab mingisugusegi tehnoloogiataseme, toimiva tööstuse ja haridussüsteemi olemasolu. Ja siis on üks bandiit (kelle „liigikaaslasi“ kolmandas osas näidatakse kui mingeid eritõsiseid näljasurma piiril olevaid kirbukotte), kes teab korraga „lapsepõlvelugude“ tasemel, et kuningad on omaaegne geneetiline eksperiment supersõdurite loomiseks…? Ehk siis kogu see kompott kokku on nii sisemiselt vastuoluline, et… Noh ütleme siis, et kui kraapida maha nt mingi suvalised 57 lk emotsioone ja muidu üleni targa inimese lollakat arutelu kuningate hingeelu üle ning asendada see nt 32 lk mahus teemal maailm-ja-mõnda, saaks kokkuvõttes midagi asisemat kui kaardimaja.

Ei! See mõtteline (ja täiesti suvaline!) 32 lk maailmakirjeldust ei peaks olema mingi neoontoonides traagelniitidega infotamp – Meres demonstreerib ju lõdva randmega, kuidas ta suudab kogu selle olulise maailma taustainfo teksti sisse laiali puistata nii, et see tuleb täpselt õiges kohas ja õiges koguses ja tempos jne. Lihtsalt: seda on nii karjuvalt vähe, et info puudumine hakkab liialt leheruumi võtma. Tulemuseks on paradoksaalne kõrvulukustav vaikus teose terviklikkuse seisukohalt olulistes küsimusest.

Olgu – ma jalutasin südamerahus ja täie teadmise juures sellesse lõksu, et hakkasin loetut analüüsima. Rahu temaga – võtkem seda kui meelelahutust. Ja seda saab siit kõige raha eest. Triinu sõnaseadmisoskuse, loetu visuaalsuse, vahetuse ees leian end taaskord relvituna. Mul on hea meel, et kuningad tagasi tulid. Üks oluline maamärk on Eesti (ulme)kirjanduses taaskord materialiseerunud. Loetagu!

Hinne – väga hea, on ju täitsa hea ja siis möhh…? Kaalutud keskmisena annab üle täitsa rahuldava välja. Loodan päriselt, et ka see lugu laagerdub ajas paremaks. Umbes siis kui esimene (ja ka teine) emotsioon on settinud.

Teksti loeti eesti keeles