Külaeided kambakesi kolli rappimas.
Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!
