Uus ulmeajakirjas “Reaktor” ilmunud lühiproosat koondav kogumik “Tuumahiid 3: Triitium” on lugejateni jõudnud. Kuigi saatekirjast võib lugeda, et lugusid on 20 ja neljateistkümnelt autorilt, sisaldab käesolev köide mõlemaid pisut vähem. Kuid ei maksa meelt heita ja koostajatelt raha tagasi nõutama minna, sest tegemist on juba kolmanda osaga kogumikusarjast, mille autorkonna arenedes on igas köites näha lugude kvaliteedi tõusu. Mõne lausega lugudest, mis meelde jäid.
On meeldiv tõdeda, et noorematele ulmehuvilistele vähemtuntud, kuid siiski staažikad autorid on leidnud tee võrguajakirja lehekülgedele, et oma loomingut Eesti lugejatele tutvustada. Helju Rebane on mitu kümnendit tagasi maakeelses novellikogumikus “Väike kohvik” hulganisti jutte avaldanud. Hiljem on neid ilmunud nii vene kui ka saksa keeles. Seetõttu sai ootusärevalt loetud käesolevas kogumikus ilmunud lugusid “Taruaeg” ja “Minu pea”. Esimene neist on jutt rikkast autotöösturist, kellel on elust ja Maa saastamisest villand ning kes otsustab 30 aastaks anabioosi minna. Ärgates on maailm teistsugune, kui ta oleks oodanud. Kas just selline, millisena ta seda ette kujutas, saate ise lugeda. “Minu pea” tundub tõesti mõjutatud olevat Aleksandr Beljajevi tuntud pea-loost, millele vihjab jutu esimeses lauses ka autor ise. Kummatigi on peategelaseks jällegi ärivaldkonnas tegutsev isik, kellest on autoõnnetuse järel alles jäänud ainult pea. Järgnevad arutelud ja eksistentsiaalsed küsimused, aga lõpuks esitab pea oma alluvatele omapärase pakkumise. Kui kogumiku avalugu tundub arvustaja jaoks olevat veidi alakirjutatud ja tagasihoidliku puändiga, siis “Minu pea” on tugevam jutt. Sõnaseade on Rebasel korralik ja tekitas huvi arhiivikuhjadest üles otsida väidetavalt tema populaarseim jutustus “Linn Altrusel” (1989).
Traditsiooniliselt tugeva esituse on teinud Maniakkide Tänav koostöös J.J. Metsavanaga jutuga “Valge härrasmees”, mis avaldati esmakordselt ajalehes “Lääne Elu” järjejutuna. Lugu on seotud Tänava varasema loominguga nagu romaan “Mehitamata inimesed” või jutt “Euromant”, mis arvustajale kangesti meeldivad. Reaktori tavapäraste teostega võrreldes tunduvalt pikem lugu räägib tuleviku Eesti küberpunki täis maailmast. Minategelane pistetakse digikuritegude tõttu Haapsalu Täisautomaatsesse vanglasse, kus karmis keskkonnas viibimine paneb vangi hauduma plaane, mida sellises institutsioonis ikka haudutakse – põgenemist loomulikult. Autorite loomingu austajatele taas palju äratundmisrõõmu mõne tegelase, tuttava maailma või mahlase kirjutusstiili poolest. Tuleb nentida, et kohalikust skeenest, kes praegu ulmet kirjutavad, on vähe võtta sobivat võrdlusmaterjali. Soovitan soojalt meestel samal teemal kirjanduslikku nanoterast edasi taguda.
Kui tähelepanu juba J.J. Metsavanale läks, tuleb tõdeda, et temapoolseks panuseks on seekordses kogumikus suisa kolm soolonumbrit. Neist sooviksin esile tõsta kogumiku viimast lugu “Veretu elu”, mis võiks sobida lugemiseks ka neile, kellel autori nn matsakas huumor sõrad püsti ajab. Lugejal pole küll aega pikalt tegelaste naha vahele pugeda, aga kuna jutus on tegemist veidrate küborgilaadsete humanoididega, kes peavad parajasti ränka kosmoselahingut ja tegelevad selle kõrval veel robotiks või inimeseks olemise probleemidega, ei murenda see aatomivõrdki rajuses soustis higiga püstitatud raskeulme talasid. Arvustaja jaoks tegemist positiivseima üllatusega antud kogumikus.
Eraldi tahaks välja tuua kaks lugu, mis köitsid enim. Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” ja Weinbergi pikem lugu “Kes varju püüab”. Miks just need kaks juttu, mis üksteisega mitte kuidagi ei sarnane ja sisuliselt ei haaku? Arvustaja respekt Veskimehe lühijutu osas langeb just tõigale, et see pelgalt Eesti ulmehuviliste suvise kokkutuleku kirjutamistoas loodud ja praktiliselt muutmatul kujul trükki läinud jutt on oma äärmisele lühidusele vaatamata mõnusat transhumanismi tihkelt täis. Napp maht töötab siin teksti kasuks. Täiesti teenitult ministalkeri laureaat!
Heinrich Weinberg on maha saanud kodumaise versiooniga ühte ajalõime lõksu jäänud mehest, kes püüab asjas mingitki selgust saada ja iga hinna eest lõputult korduvast tsüklist välja rabeleda. Kuigi võib nentida, et mõningaid auke loogikas leidus, oli lugu hollivuudilikult haaravalt teostatud ning võimaldas mõnusalt end situatsioonidesse sisse imeda. Korralik kirjatükk, mille taolist sooviks Reaktori veergudelt edaspidigi lugeda. Weinbergi teine jutt “Ringkaitse” oli samuti hea sooritus Strugatskite Tsooni teemal, kus Ida-Virumaal on väidetavalt alla kukkunud meteoriit ja kuhu tavakodanikke ei taheta ligi lasta. Selgub, et mõned kangemad liigikaaslased siiski üritavad.
Lea Talli ja Aira Rakavi kirjutatud lood on selgelt teises võtmes. On huvitav, et õõvaulme esindamine kogumikus on jäänud peamiselt õrnema soo hoolde, kuigi Artur Räpp on samuti kummitusliku jutuga hakkama saanud. Talli “Vahetus” räägib minategelase painest, kelle juurde ilmub ühel ööl surnud vanaisa. Rakavi “Muumitrolli” tegevus leiab aset Põhja-Soomes, kus eestlasest ehitajast “kalevipoeg” kohtub tööpostil millegi veidraga. Kahjuks jäi viimane jutt liiga napiks, sest alles jõudis õõv ligi tikkuda, kui lugu saigi otsa. “Vahetus” kulges ühtlases tempos vaikselt kindla lõpu suunas. Peab tunnistama, et mõlema loo pealkiri on saanud liiga paljuütlev, mis lõpplahendust ja tontlikkust korralikult vähendab. Kahju. Räpi “Ja viis köidet ülespoomist” kirjeldab ühe kirjaniku rasket ööd, mil teda tulevad kummitama väljamõeldud raamatutegelased, kel on temaga kana kitkuda. Absurdne õuduskomöödia, mille puuduseks ongi ehk ainult see, et kirjaniku (lahti)kirjutamata tegelaste probleemid jätavad natuke ükskõikseks.
“Pärast kättemaksu” räägib loo kosmosegängster Atlanist, kes pärast gängi ninamehe kõrvaldamist satub sünges Udulinna kõrtsis kokku “vanade sõpradega”. Järgnev pikk märulistseen meenutas väga oma olemuselt Tarantino “Hateful eight” olustikku. Miikael Jekimov oskab rõlgeid tegelasi pehmelt kirjeldada ja tegevus oli kaasahaarav, mistap võib heaks soorituseks lugeda.
Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” – vaat see jutt jäi lugemise järgselt painama. Tegemist on olustikupildiga Eesti külaelust pärast üleilmset sõda. Noor neiu Kara peab memme surma järel ravitseja tähtsa ameti üle võtma, kuid lahendamist vajavad ka armusuhted, küla probleemid ja enese mõtestamine. Mulle kangastus soo teemaga seoses silme ette Marite H. Butkaite näidend “Võõrana põhjala kõrbes”, kus olid samuti teemaks (muu hulgas) looduse ja inimeste vaheline maagia ning mõneti psühhedeeliline õhustik. Laurik oskab oma tegelaste tunded nende ilus ja valus hästi esile tuua. Heas mõttes häiriv lugu.
Kokkuvõttes võib öelda, et kaks aastat (antud kogumiku ajavahemikuks kevad 2014 – suvi 2016) on parajalt pikk aeg kogumaks raamatu kaante vahele soliidne hulk algupärast ulmet. Jaksu koostajatele uuteks väljaanneteks, sest radioaktiivseid ühendeid peaks jätkuma ja samuti tulevasi häid jutte.
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-tuumahiid-3
1.
18
3.778
