Seal on nii palju sees, korraga on tegelased usutavad, lugu põnev, paraslühike ning üllatusi mitte vähe. Asi algab jälle naise põgenemisega, seekord raseda naise ning oma seadusliku abikaasa eest - aga lukku on nii palju sisse mahtunud, et võtab hardalt ohkama. Vat selline esivanemate põlvkond on mulle meeltmööda =)
Sedagi lugu peaksin `Pikkade varjude` üheks tugevamaks. Tegevus on huvitav, seda on palju ja pinge on kogu aeg üleval.
Ainult ühe /vististi/ apsaka avastasin: kõigepealt ajas sulane end nagu aegalselt üles ja siis umbes üks lõik allpool hüppas kiirelt püsti, ehkki vahepeal nagu ei jäänud muljet, et ta oleks uuesti maha istunud.
Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.
Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.