Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood

(antoloogia aastast 2015)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2015

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Kogumikust, mille pealkirjas sisaldub kaks lõbusat metakirjanduslikku sõnamängu ja mille kaanepildil on kujutatud hiidsitikaid peksvat mechat, eeldaks justkui huumorit või siis vähemalt pretensioonitut seikluslikku märulit. Vastupidiselt ootustele on "Saladuslik tsaar 2" aga suhteliselt tõsine ja kohati isegi sünge raamat... Koomiksilaadset madinat küll kohati on, ent erinevalt esimesest Ippoliti maailma kogumikust siit lõbusaid lugusid viina kulistavatest õigeusu pappidest ei leia. "Proovisõidus" ja mõnedes teistes esimeses kogumikus ilmunud lugudest tuttavat bõliinalikku maailma käsitleb vaid "Duumioru lugude" lõpulugu "Öönõia laps".

Autoreid on võrreldes esimese koguga rohkem, samas on lugusid vähem ja need on keskmiselt kõvasti pikemad. Peale Andresoni loo on Mant kõigi tekstide ainu- või kaasautoriks. Kõik lood peale kahe esimese seostuvad otsapidi estronaut Kallosega. Nagu ülalpool mainitud, on lugude alatoon kuidagi tõsisem, uljast hoogsust on jäänud vähemaks. Samas ei saa öelda, et kogumik oleks esimesest osast halvem. Ainult avaloo "Pagemisruum" võinuks tõesti välja jätta-loo idee on jabur ja teiste kogumiku lugudega pole see ka väga tugevalt seotud.

Teksti loeti eesti keeles

Saladusliku Tsaari teist kogumikku võiks iseloomustada järgmise sõnapaariga - korralik Toonipunk. Tooksin esile kolm minumeelest väga head lugu: Metsavana/Tänav "Elu ei hüüa tulles", Tänav "Au ei olegi vaja" ja Laurik/Tänav "Prussakad jäävad". Need kõik on omavahel seotud nn Kallose (üks oluline peategelane) saaga läbi ja mõnusalt tegevusrohked küberpungilikud jutud. Esimene neist kirjeldas kohtumist tundmatuga ning paelus ka usutava kosmootikaga. Lahe äksn! (5) Teine (kogumiku kõige mahukam lugu) oli väga emotsionaalne pilt kangelase (?) koju naasemisest ja sellega kaasnevast ängistavast õudusest. Kohati meenutas isekohastuva tulnukloodusega võitlemine Harrisoni Surmailma sarja. (5+) Ning kolmas oli minu esimene korralik kokkupuude Lauriku kirjutatuga. Jääb üle ainult kiidusõnu jagada - tegelase siseheitlus on väga nauditav ning seosed Tooni-maailmaga mõnusalt välja mõeldud/edasi antud. Üks tugevamaid lugusid. (5++)

Natuke kriitilisem võiks olla Tänava "Neuronite ja bittide sõja" osas. Minu jaoks liiga palju suhtedraamat alguses... just lühijutu mõttes. Teised lood olid vaatamata mahule paremini tasakaalus. (4) Metsavana/Tänav "Surema programmeeritud" - muidu väga korralik arvutijutt, aga lõpp jäi veidi lahjaks. Oleks võib-olla oodanud natuke ägedamat vimkat või midagi. Praegu oli lihtsalt, et said kätte ja läksid ning teised raputasid rusikaid... (4) Tael-Mikešin/Tänav "Öönõia laps" oli tegelikult selline... huvitav fäntäsi, mis keeras lõppeks shiifiiks ää. Millegipärast kangastus mulle sortsi puhult silme ette telekast lastelavastuses nähtud õõvastav Vetevana :). Üldiselt mõnus lugemine, aga lõpp jäi kuidagi täiesti õhku. Et noh, arvata võis juba enne, et läheb omavaheliseks põtkimiseks, aga miskine vint jäi puudu (4). Ainsa kolme paneks kogumiku avaloole (Tänav "Pagemisruum"), mis on tegelikult autorile omaselt hea tehnikaga ja kenasti kirjutatud, aga ameeriklaste idee ise ei köitnud nii palju (3+).

Kokkuvõtteks: esimese kogumikuga võrreldes on käesolev minu arust tuntavalt ühtlasema tasemega ja põnevaid jutte täis. Loodan, et kõik autorid jätkavad sellesse maailma panustamist, sest ootan huviga uusi seiklusi. (4.5)

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Eraldivõetuna ei vea ükski nendest juttudest minu jaoks maksimumhinnet välja. "Prussakad jäävad" on ligilähedal, aga... Ehk siis seekord on kogumik ise justkui parem kui tema sisuks olevad lood. Võibolla vajaks selgitamist.

Esiteks hakkab selle kogumiku najal Ippolit/Tooni maailm muutuma terviklikumaks. Pilt läheb natuke suuremaks. Olgu pealegi - ma ei "usu" kogu seda janti, mis seal toimub; ei viitsi üldse mõtiskleda selle üle, kas sündmused mingilgi määral tõenäoliselt nii võiksid minna. Lõppude-lõpuks on see meelelahutus. Kui tahaks miskit diipi, siis otsiks seda kuskilt mujalt. See "suurem pilt" tundub mulle huvitav.

Teiseks tuleb tunnustada seda jaksu ja energiat, mis hr Tänaval ja teistel panustajatel on olnud, et seda maailma arendada. Tore, et jällegi paar uuemat autorit on nö kanda kinnitanud tegev-kirjutajate ridades.

Mis mulle sisulise poole pealt silma hakkas: eks ikka nii, et erinevate autorite keelekasutus on erinev. Tänava jutust "Au ei olegi vaja" tuttavlikud estongliš-sõnad eksisid paari kohta teisteski juttudes sisse. Kuid samas on neid oluliselt vähem. Ja seal, kus Mandi kätt üldse või oluliselt vähem mängus on, puuduvad kohati täiesti. Mis iseenesest oli tore :)

Vaatan, et eelarvustaja Rätsep on olnud kriitiline püüdluste suhtes osa tegevust edasi anda tulnukate vaatepunktist - "Elu ei hüüa tulles" ja "Surema programmeeritud". Minu meelest on see selge pluss. Jah võib asi segaseks kiskuda, kuid tulnukate vaatenurk peabki ju olema kui mitte muud, siis vähemalt võõras.

Arusaamatuks jääb lugude kronoloogias ära toodud "See planeet on mulle". Minu eksemplaris seda lugu ei ole :) Ja kui mahu kasvatamiseks sobis uuesti avaldada "Au ei olegi vaja", siis miks ei võinuks ka see Stalkeri-vääriline jutt siin olla?

Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles