Autori jaoks harv katse traditsioonilist, lollide veiderduste ja laksuvate soolikateta teadusulmet kirjutada on igatahes keskmiselt õnnestunud ja ma loodan, et see ei jää viimaseks Hämariku jutuks.
(jutt aastast 2014)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014
Autori jaoks harv katse traditsioonilist, lollide veiderduste ja laksuvate soolikateta teadusulmet kirjutada on igatahes keskmiselt õnnestunud ja ma loodan, et see ei jää viimaseks Hämariku jutuks.
Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.
Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.
Sisust: põlvkondade laev on jõudnud planeedile, mida nad nüüd koloniseerima asuvad. Enamik laevale paigutatud inimestest on kogu reisi olnud hibernatsioonis, kuid väike osa rahvast on pidanud olema jalul ning laeva juhtinud, ilmselt on selle käigus ka elutee lõppu jõutud ning mõni inimolend on ka laevas sündinud. Üks selline tüüp, keda hüütakse Mürakaks, on pähe võtnud, et tema reisi sihtmärgiks olev planeet on tema tõeline kodu ning ta on smugeldanud end missioonile, mis laevast planeedile on laskunud, olles selles ka ainuke inimolend, sest tööd tehakse esialgu kaugjuhitavate droidide kaudu. Loomulikult on kõik sellise omavoli peale pahased, seda enam, et tundub, et isegi enne käesolevat vahejuhtumit ei võetud Mürakat muu rahva poolt päris tõsiselt.
Pean tunnistama, et olen saanud Maniakkide Tänava loomingust raskekujulise mürgituse, olles järjest läbi lugenud "Duumioru lood" ning "Kettmõõgaga mõõdetud maa". See on olnud halb kogemus, kuid antud lugu on hoopis teisest puust. Näib, et just jutuvõistlused sunnivad autorit ennast mobiliseerima ning toovad esile tema tugevused. Hindeks neli kahe plussiga.
Eeltoodut arvestades jahmatab mind seda enam käesoleva jutu sidumine Ippoliti maailmaga. Päriselt? Milleks küll? Nii võib lõppude lõpuks Ippoliti universumi ükspuha mille paigutada.