Alustan kohe sellest, et mulle kangesti meeldis selle loo pealkiri. Kohe väga-väga meeldis. See on kohe kuidagi selline sõnulseletamatu tabamus. Vaieldamatult oli see pealkiri nurgakiviks otsusele esimesel võimalusel "Täheaeg 12" soetada, mitte jääda ootama selle ilmumist kohaliku raamatukogu riiulile. Pealkirja eest igatahes kõrgeim skoor.Pole lugenud "Stardiloendust". Nüüd mõtlen sellele, et peaks. Tahtmine tekkis. Hea seegi, et tegelikult on Tänav võtnud vaevaks minusugusele piiratud lugemusega kodanikule teksti sisse piisavalt vihjeid poetada, et ilma esimese osata oli käesolev tekst ikkagi ilusasti loetav ja arusaadav.
Maa on napilt pääsenud asteroid Tooniga kokkupõrkest, kuid asteroidilt heideti maale minid konteinerid ja tulemusena elutseb maapinnal igast kosmilist limast saasta-löga. Kangesti mõtlemisvõimelist. Vähemalt nii tundub. Eestis on vabariik maa alla mitmetasandilisse varjendisse evakueeritud, kehtib omamoodi diktatuur, mille vastu arendavad tegevust kodanikud, kes tahaksid inimelu maapinnale tagasi viia ja tulnuksaastagaa ühiselt kohastuda, millekski uueks. Sellise portsu sekka laekuvad siis Kuult seltskond eestlasi (Kallos, Villi, Ristjan, Aliise, Jaak jt), kes nagu selgub on Lennart Mere nimelise üksik soomusjalaväekontingendi legendaarsed võitlejad, Eestimaa kaitsjad, omade poolt reedetud ja igati vahvad sõjamehed. Madinat, aktsiooni, võite, surmasid, kohtumisi, kaotusi ja nukker lõpp.
Kummalisel moel on see jutt üks vastuolude pundar, millele on juba "Stardiloenduse" juures tähelepanu juhtinud Kristjan Rätsep. Loo temaatika on tõsine; siin on tegelikult ka suuri ideid, mis on kapseldatud enam kui kummalisse pakendisse. Tegevuskoht Eesti: ok, miks ka mitte, see ju sihuke väike puutumatu maanurk. Säilinud Eesti Vabariik, mida Maailmalõpusõdades kaitsti tänu erilistele kübersõja oskustele nii venelaste kui eurooplaste vastu... Siit kumab läbi skaibikompleks. Ja muidugi kõige tipuks estronaudid - no aitäh! Natuke nagu tekitab segadust see ühtpidi totaalne paroodia, teistpidi kapitaalne süngus-tõsidus. Tegelaste kõnepruugist, kus skriinid, vehiilid ja muu taoline laiutab, ei viitsi pikemalt jahudagi.
Ütleks nii, et pigem mulle see lugu meeldis. Kokkuvõttes (ja mitte ainult hea pealkirja eest) hindeks neli.PS. Meenutades Metsavana ja Tänava ühisüllitust "Kaelani Vaakumis", siis oli hulganisti äratundmisrõõmu.