Maniakkide Tänav

Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.

Pole lugenud "Stardiloendust". Nüüd mõtlen sellele, et peaks. Tahtmine tekkis. Hea seegi, et tegelikult on Tänav võtnud vaevaks minusugusele piiratud lugemusega kodanikule teksti sisse piisavalt vihjeid poetada, et ilma esimese osata oli käesolev tekst ikkagi ilusasti loetav ja arusaadav.

Maa on napilt pääsenud asteroid Tooniga kokkupõrkest, kuid asteroidilt heideti maale minid konteinerid ja tulemusena elutseb maapinnal igast kosmilist limast saasta-löga. Kangesti mõtlemisvõimelist. Vähemalt nii tundub. Eestis on vabariik maa alla mitmetasandilisse varjendisse evakueeritud, kehtib omamoodi diktatuur, mille vastu arendavad tegevust kodanikud, kes tahaksid inimelu maapinnale tagasi viia ja tulnuksaastagaa ühiselt kohastuda, millekski uueks. Sellise portsu sekka laekuvad siis Kuult seltskond eestlasi (Kallos, Villi, Ristjan, Aliise, Jaak jt), kes nagu selgub on Lennart Mere nimelise üksik soomusjalaväekontingendi legendaarsed võitlejad, Eestimaa kaitsjad, omade poolt reedetud ja igati vahvad sõjamehed. Madinat, aktsiooni, võite, surmasid, kohtumisi, kaotusi ja nukker lõpp.

Kummalisel moel on see jutt üks vastuolude pundar, millele on juba "Stardiloenduse" juures tähelepanu juhtinud Kristjan Rätsep. Loo temaatika on tõsine; siin on tegelikult ka suuri ideid, mis on kapseldatud enam kui kummalisse pakendisse. Tegevuskoht Eesti: ok, miks ka mitte, see ju sihuke väike puutumatu maanurk. Säilinud Eesti Vabariik, mida Maailmalõpusõdades kaitsti tänu erilistele kübersõja oskustele nii venelaste kui eurooplaste vastu... Siit kumab läbi skaibikompleks. Ja muidugi kõige tipuks estronaudid - no aitäh! Natuke nagu tekitab segadust see ühtpidi totaalne paroodia, teistpidi kapitaalne süngus-tõsidus. Tegelaste kõnepruugist, kus skriinid, vehiilid ja muu taoline laiutab, ei viitsi pikemalt jahudagi.

Ütleks nii, et pigem mulle see lugu meeldis. Kokkuvõttes (ja mitte ainult hea pealkirja eest) hindeks neli.PS. Meenutades Metsavana ja Tänava ühisüllitust "Kaelani Vaakumis", siis oli hulganisti äratundmisrõõmu.

Ma ei tea, kuidagi tuim oli see tükk. Jah, tuim. Vaatamata pidevale actionile, kosmoselögaga võitlemistele ja Ida-Virumaa maa-aluses varjendis revolutsiooni korraldamisele oli see kõik mu meelest suht tuim ja ülejala paberile pandud. Õieti ei jõudnudki millessegi süveneda, kõik käis kole kähku ja oli enne möödas kui sai pihta hakatagi. Peotäis ulmeklišeesid oli andekalt ära kasutatud. Näiteks lähedane pereliige muutunud ohutuks kuid läbinisti võikaks mutandiks, selline moment meenus klassikalisest "Väljasõit rohelusse"`st. Seda aga, et laevas istub justkui oma meeskonna liige, kes aga kipub kahtlaseid vastuseid andma ja lõpuks selgub, et tegu siiski jumalteab kellega, aga päris kindlasti mitte oma mehega, on kasutatud päris mitmes klassikalises jutus. Mis veel häiris, oli see keelepruuk, kuigi jah...Eks ta tõenäoliselt sinna arene, et paarikümne aasta pärast on "Draivime õige dauntauni ja grääbime ühe beeri" päris korrektne eesti keel. Elame, näeme.

Niisiis, ei meeldinud miskipärast. Aga mul ongi M. Tänavaga selline keeruline suhe, justkui meeldib ja samas justkui käib ilgelt pinda kohati, gore ja soolikad pole aga kunagi väga meeldinud. No selles loos siin väga veriseid soolikaid ei rippunudki. Mul see kokkupõrge Tooniga kuidagi detailselt pole meeles aga arvestades, et "Saladuslikus tsaaris" siiski oli tegu asteroidiga, nüüd aga räägiti juba kuidas see enam vähem rippus taevas nagu helikopter ühes kohas ja keegi loopis sealt mingeid kaste maha...Mnjah.

Kokkuvõtteks. Mõningate hääde momentidega, ladusalt kirja pandud aga pinnapealselt virvendav ilma olulise poindita seikluslik jutustus, mille üle liiga palju mõtisklema jääda pole ka mõtet. Kõva "kolm".