Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Mehitamata inimesed

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013

Sarjad:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
4
3
3
2
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (12)

Romaan on otsene järg loole "Euromant", samasse tsüklisse kuulub ka Tänava poolt J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kaelani vaakumis", mille tegevus toimub küll pikalt pärast "Euromandi" ja "Mehitamata inimeste" sündmusi. Käesolevas romaanis kirjutatakse "Euromandist" tuttav küberpungilik tulevikumaailm põhjalikult lahti.

Kauges tulevikus on Virumaa muutunud Sosnovõje Bori tuumajaama tabanud katastroofi tagajärjel radiaktiivseks ja elamiskõlbmatuks "tsooniks". Hiina on vallutanud Venemaa ja enamiku Eesti elanikest moodustavadki hiina immigrandid ning valdavalt sõja järel Eestisse põgenenud venelased. Minakangelaseks on eestlasest häkker, kelle armastatu Sirts (ehk Jelena) "Euromandis" kirjeldatud sündmuste järel toimunud ja ühe korporatsiooni poolt läbi viidud kättemaksurünnakus surmavalt vigastada saab. Sureva tüdruku teadvus õnnestub ajust eemaldada ja Tallinnas Patarei vanglas asuvas hiinlastele kuuluvas Ühishaua-nimelises ettevõttes digitaalselt talletada, ent teadvusele uue keha loomine käib teadaolevalt teadusele veel üle jõu. Kui aga failid Sirtsu teadvusega Ühishauast ära varastatakse, muutub asi kahtlaseks ja varaste jälitamine viib minakangelase oma kunagisse kodulinna Jõgevale, millest on saanud Virumaalt pärit põgenike keskus ning tõeline mutandipesa, millest enamik Eesti elanikke parema meelega eemale hoiab...

Tegu on hoogsa, sünge, julma ja seejuures kohati vaat et isegi südamliku romaaniga. Lugedes tekib paralleele klassikalise küberpungiga (a la William Gibsoni "Neuromant"), eriti aga Strugatskite "Väljasõiduga rohelisse", millele retked inimtühja Virumaa "tsooni" ilmselgelt vihjavad. Kirjeldatud tuleviku-Eesti on tõeliselt morn ja düstoopiline ning eks tänapäeva Eesti kohta käivat sotsiaalkriitikatki ole siin romaanis parajalt, samas mitte nii palju, et tüütuks muutuda. Kuuldavasti kunagi sotsiaaltöötajana tegutsenud autorile pole elu süngem pool võõras ja seega ei tasuta ka imestada, kui tema loomingu kõrvaltegelaste hulgas kohtab asotsiaale, vigaseid ning muid eluheidikuid, mis omakorda sobib päris hästi küberpungiliku õhustikuga. Rahvussuhteid on seevastu kujutatud neutraalsemas ja multikultuursemas võtmes, kui see Eestis üldiselt tavaks. Mainitud asjaoludest vast tähtsaimgi on alanud sajandi tehnikasaavutuste ja ideede, nagu näiteks bioprintimise, droonide ning liikuvate rongiperroonide kasutamine tekstis. Kõik see kokku annab romaani, mis sobib oma õhustiku poolest täpselt Eestisse aastal 2013-äng, sotsiaalsed pinged ja masendus on siin kombineeritud uue ning kogu maailma muutva tehnilise revolutsiooni ootusega. Ulmekirjandus peegeldab alati oma ajastu meeleolu ning "Mehitamata inimesed" (selle veidra pealkirja all on mõeldud bioprinditud inimkehasid, mida pole veel teadvusega varustatud) saab sellega suurepäraselt hakkama.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ”Mardusest” loetud Maniakkide Tänava splätterlood mõjusid sedavõrd tugevalt, et püüdsin kümmekond aastat hoolega tema jutte vältida. Sel suvel tegin Baasi soovitusel radikaalse teo: võtsin ja lugesin (eneselegi ootamatult) ühe hooga käesoleva romaani läbi. Meeldis. Kas on minu maitse muutunud tolerantsemaks või ei tükelda autor enam nii massiliselt inimkehasid, kuid näib, et romaanis on stoori ja maailm primaarne ning elundid ja nende siirdamine teisejärguline. Hindeks viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tänav võlus mind esimest kord ära romaaniga "Surmakarva", mis on korralik tumefantaasia, etnohorror ning üldse selline mõnus kodune keel-põses quest. Kui varem hoidis Mant pigem nö. õudukatele truud joont siis viimasel ajal on ta klaverist tulnud rohkem sci-fi valda kuuluvaid tekste, mida ka "Mehitamata inimesed" esindab.

On tulevik, Sosnovõje Bori tuumajaamas toimunud plahvatuse tagajärjel on suurem osa Virumaast muutunud elamiskõlbmatuks tsooniks (mis on ilmselge austusavaldus Strugatskite "Väljasõit rohelisse" suunas), möllab sõda Hiina ning Venemaa vahel, mis on kaasa toonud Eestile suure hulga pilusilmseid immigrante. Eestlaste tulevik on tume ja radioaktiivne, liikvel on mutante, möllab kuritegevus ning ausal inimesel on raske elus läbi lüüa (või üldse ellu jääda).

Peategelaseks on eestlasest häkker, kes kaotab kohe raamatu alguses end armastatu (Sirts) ning asub teda tagasi nõudma. Surnuid inimesi nimelt suudetakse save`da ning Sirtsu fail pannakse andmepangast pihta. Noh ja kus häda kõige suurem seal šokker (käsirelv) kõige lähem, teel on abiks (või ka risti jalus) Mandilikult ägedate nimede/iseloomuomadustega tegelased nagu näiteks parmaadist Täionu või siis reisitakse Moskvjing-Talsingi monorelssi mööda. Tulevikumaailmas on kõvasti küberit ja punki, seda kõike mulle sobivas koguses. On tunda, et J. J. Metsavana on oma karvase häkkeriõla toeks alla lükanud, sellest kirjutab Mant ka järelsõnas.

Eraldi vaimukas leid on kõvemad ja jämedamad väljendid, mis väga peenelt välja mängitakse. Aga kuidas, see jäägu jube lugeja avastada. Müts maha selle idee ees.

Raamat eestlaselt eestlasele. Ühtepidi mäletab keskmine või tiba vanem generatsioon veel hästi nõuka-ajast erinevaid tuumahirmusid ning propagandat, millega Läänt häbistati. Teisalt on läbivaks jooneks ka poliitika ja poliitikute naeruvääristamine (mis just praegu eriti aktuaalne on). Kolmandaks tugev slaavi joon - mitmed tegelased on vene taustaga ning räägivad tihtipeale sellist eest-vene segapudru nagu praegugi kohtab. Mõnes kohas küll mõtlesin, et kas äkki võiks osad kohad ka ära tõlkida joonealuselt - kuid samas ei pea tingimata latti liiga all laskma ning autoril on teatavasti ootus ka lugejale. Noh ja eks on veel küll ja küll erinevaid suundi, lugusid ning allhoovuseid. Ilmselt oleks seda raamatut huvitav lugeda ka teistel NSVL-minevikuga vennasrahvastel. Läänepool... ei ole väga kindel, kas kõik nüansid ja finessid satuksid viljakale pinnasele.

Eraldi toon välja veel põhiteksti toetava kujunduse (kaanepildi autoriks vana hea Meelis Krošetskin), autori ees- ning järelsõna. Minu jaoks on äärmiselt nauditav kui autor ka eraldi sõna võtab (või keegi teine tema eest) ning natuke teose tagamaid avab. Üks lõik läks mulle järelsõnas eriti hinge, toon osa sellest ka siin välja: "Kui meie, eestlased, ja eriti eesti ulmekirjanikud ei suuda vaadata Eesti tulevikku, ükskõik kui helgesse või tumedasse, siis ei suuda seda keegi ja mingit tulevikku eestlusel ka ei ole. Seepärast, ma loodan, on see raamat üks väike kastepiisk, mis võiks harjutada eestlasi mõtlema oma maast ja rahvast ka veidi pikemas perspektiivis kui üks, viis või kümme aastat. Mei olime, oleme ja loodetavasti ka jääme rahvana alles. Seda viimasel juhul, kui me suudame oma tulevikku kohaliku rahvusena ette kujutada ka aastakümnete, sadade, ning miks ka mitte tuhandete pärast. Kui suudame, siis pole küsimus mitte kas, vaid millistena me püsima jääme ja vastus viimasele küsimusele on meie oma ettekujutuse ja kättevõtmise asi. Ulmekirjanikuna püüan pakkuda erinevaid stsenaariume, kuigi eesti ulmekirjanikuna, masendunud ugrilasena, ei saa need loomulikult olla roosa-helged utoopiad vaid kisuvad rohkem morni düstoopia poole."

Minus pesitsev rahvusluspisik on väga rahul, et meil, eestlastel, on sedasorti kirjanik nagu Maniakkide Tänav, kes lisaks nauditavale kirjandusele ka hoiab eestlusevaimu elus ning koputab meie, eestlaste, südametunnistusele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugejail on olnud tänuväärt võimalus olla Maniakkide Tänava kirjandusliku arengu kiirenemise tunnistajaks juba mitu viimast aastat ning muidugi on romaani valmimine selle arengu loomulik jätk. Minu meelest ei kanna autor romaanikirjaniku rolli veel siiski päris välja.

Kui autori poolt pakutud visiooni neelab vast suurema valuta alla, siis paraku puudub romaani tegelastel sügavus, tegevustik kulgeb tormakalt ühest episoodist teise ning kõige tipuks lõikuvad teksti veel mingid sotsiaalpoliitilised heietused. Need puudused on andestatavad mõne lühema vormi kontekstis, kuid jutustuseks on "Mehitamata inimesed" neetult pikk. Ma mõtlen ka, et kui ma tahan lugeda midagi reljeefset slaavi verd tegelaste hingeelust Eesti kontekstis ja ulmelises soustis, siis võtan vist parema meelega Matt Barkeri "Leegitseva täiskuu" uuesti pihku.

Muidugi on teksti lobedus ja muhedus ka omadused, mida on võimalik väärtustada ning mida suur osa lugejatest nähtavasti hindabki.

Teksti loeti eesti keeles

Mul võttis selle iseenesest õhukese ja ilma suurema vaevata ennast lugeda ja seedida laskva romaani lugemine poolteist kuni kaks kuud. Miks? Sellepärast, et võrdlemisi tüütu oli ja kogu aeg tuli midagi huvitavamat vahele. Samas oli tegu nii lobeda tükiga, et uuesti reele saamine polnud väga vaevarikas. Tegelased olid mingid õhukesed must-valged kriipsujukud, peamine probleem oli nende rääkivate peade eristamine. Kes näiteks tegi vahet Täionul, Matveil ja Kivil? Mina mitte, mingid kungfu`d oskavad pässid olid nad kõik, kes rääkisid äravahetamiseni sarnast juttu. Või kes oli õieti Jorss? Kui see tegelane lõpus välja ilmus, lappasin edaspidi ja tagurpidi kuid ei suutnud leida kohta, kus see tegelane varem esinenud oli. Vahet polnud, narratiivi kulgemise suhtes polnud siin suuremat tähtsust kes, kus ja millal välja ilmus.

Miskipärast kangastus ka mulle "Neuromancer", mida ma pean erakordselt halvaks romaaniks. Mitte just see halbus, kuid küberpunk küll. Tänava ponnistus oli üsna punk, võib südamerahuga öelda. Ma liigitaks selle raamatu kergekaaluliseks ühe korra tarbimiseks mõeldud ajaviiteks, näiteks sobilik jääkainete kehast väljutamise tüütut kuid vajaliku protsessi huvitavamaks muutma. Kõva "kolm".

Ühte eelmist arvustajat täiendades: mitte raamat eestlaselt eestlasele vaid just raamat eestlaselt kasvõi türahiinlasele, siin polnud mingit eriliselt ja ainuomaselt Eestile omast tegevust või settingut, pigem isegi vastupidi...

Teksti loeti eesti keeles
9.2013

Maniakkide Tänava kolmas romaan on kõige ehtsam fan fiction, nagu autor järelsõnas isegi tunnistab (jutt siis omakorda vendade Strugatskite enne Tshernobõli katastroofi kirjutatud kultusromaanile „Väljasõit rohelusse“ nõjatuvast S.T.A.L.K.E.R.-i sarjast). Nagu autor ise ütleb, püüab ta „pakkuda oma nõdra sule vahendusel eesti lugejale seda, mida on ülaltoodud kirjanike teoseid lugedes tundnud ja läbi elanud“. Mitte seda, mida ta ise on oma elus tundnud ja läbi elanud (mööndavasti on see ulmekirjanduses raskem kui realistlikus proosas, kuigi kaugeltki mitte ebatavaline) ega sedagi, mis on tema teadvusse settinud haridusest, huvialadest, tööalastest spekulatsioonidest. Mitte iseoma ainulaadseid teadmisi ja maailmatunnetust, vaid konkreetsete teoste poolt tekitatud reflektsioone.

Väikese kõrvalpõikena võib sedastada, et allakirjutanu on viimastel aastatel pettunud kahe eesti ulmekirjaniku romaanis, mis mõlemad toetuvad ilmselgelt üsna kitsale sekundaarkirjanduse või eeskujude spektrile. Üks neist on Tiit Tarlapi „Tuleriitade aeg“ (mida algusest kaugemale lugeda osutus võimatuks) ja teine siis „Mehitamata inimesed“. Üldteada faktina on sealjuures Tarlap ise Tshernobõli veteran – tema aga sel teemal ilukirjandust ei produtseeri...

Ülalöeldu pole iseenesest hinnang – lõppude lõpuks kirjutatakse, avaldatakse ja loetakse fan fiction’it maailmas tonnide kaupa ja kaugeltki kõik sellest pole alaväärtuslik kraam, mis ise püsti ei seisa. Siiski ei saa üle ega ümbert tõdemusest, et „Mehitamata inimestest“ ei aimu pretensiooni luua midagi kvalitatiivselt ning hüppeliselt uut ning tekstil on rida eelöelduga loogiliselt seotud puudusi.

Tekst on kirjutatud lugeja jaoks, kes tunneb kujutatava maailma ning küberpunk-zhanriga seotud märksõnu kui oma viit sõrme ning keda ei ole vaja enam veenda, et tegu on huvitava või intrigeeriva maailmaga. Allakirjutanu ei kuulu kahjuks või õnneks vähemalt teises punktis selliste lugejate hulka. Tavapäraselt on kõnealusele loomemeetodile omane sündmuste lineaarne kujutamine, mis on valdav ka „Mehitamata inimestes“. Erandiks on neljas osa, milles paralleelselt kulgeb kaks liini: meenutused ekspeditsioonist tsooni ning peategelase askeldamine Jõgeval. Tulemusena on see oluliselt vähem tuim kui ülejäänud raamat ning jääb üle vaid kahetseda, et autor ei otsustanud kogu loo osas niisuguse kompositsiooni kasuks. Allakirjutanu tundiski lugedes midagi põnevusesarnast ainult neljandas osas.

Raamatu esimene kolmandik kuni peategelase haiglas ärkamiseni oli purukuiv, igasuguse salapära või põnevuseta lohisev arendus, millega osalised lähtepositsioonidele veeretati ning eesmärkidega varustati ja viimases oli nagunii selge, et kõik lõppeb seiklejate imelise pääsemisega suurejoonelise tulevärgi saatel.Esimest kolmandikku oleks kindlasti saanud oluliselt kärpida, tilgutades selle sündmusi tagasivaadetena Jõgeval toimuva vahele (kõnealustele lehekülgedele jääb ka romaani kõige viletsam koht, Ühishaua keldri serveripargiga seonduv, mis oli ehtne sonimine rohkematel põhjustel, kui arvustusse mahub). Viimasel 70 leheküljel juhtus aga see, mis keskpärastes seiklusjuttudes tavaliselt: peategelase shansid edu saavutada muutusid nii väikeseks, et eluga välja tulemiseks pidi tal hirmsat moodi vedama ning seiklustest saigi imeväärsete õnnestumiste seeria. Kui alguses suudetakse veel kuidagi kinni pidada põhimõttest, et iga järgnev koll olgu eelmisest hirmsam ja kaigas, millega talle virutatakse, eelnevatest jämedam, siis sebimine pärast tsoonist naasmist muutub tuimaks häkkimiste ja päästikulevajutuste jadaks. Ei ole enam põnev, ei ole enam huvitav. Ei tööta, vaid tüütab.

Kui 2002. aastal näis, et autor on ühelt poolt omandanud ilukirjandusliku teksti loometehnikaid, millest tema esimestel aastatel kippus veel vajaka jääma ning teiselt poolt säilitanud võime värskeid ideid genereerida, siis pärast 5-aastast avaldamispausi paistab viimane omadus kuhugi kadunud olevat. Jääb üle vaid loota, et see nii ei jäägi.

Et ulme ei ole siiski näts, mida uued ja uued inimesed järjest tänavalt üles korjavad, taaskord läbi nätsutavad ja siis sülitavad sinna, kust võtsid, nagu üks mitte just eriti heatahtlik kriitik kunagi arvas.

16.09.2013: Tegelikult ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks panema "rahuldava" hinde teosele, millest kahe kolmandikuga ei saa rahul olla. Mistõttu langetan hinnet palli võrra.

Teksti loeti eesti keeles

Paraku peab tunnistama, et mõned eelnevad arvustused "Mehitamata inimestele" tõotavad suuremat lugemiselamust kui arvustatav teos tegelikult pakkuda suudab. Häkerdamine postapokalüptilises maailmas on teema, millest on kirjutatud mitmeid märksa köitvamaid teoseid, hiljuti loetutest meenub näiteks Ernest Cline`i "Ready Player One".

Positiivsele poolele saab mõistagi asetada selle, et tegevus toimub Eestis. Eriti just Tartu ja Jõgeva kandi inimestel on kindlasti huvitav tutvuda autori nägemusega oma kodukandi tulevikuperspektiivist. Ilmselt saab seda võtta ka kommentaarina selle kandi lähiminevikule ja olevikule, mille tuletiseks tulevik peaks ju loogiliselt võttes olema.

Kogu see äratundmisrõõm ei suuda aga tasakaalustada teose probleeme. Peamine neist on see, et päris mitmes aspektis keeratakse vint üle just parasjagu nii palju et teksti tõsiselt võtmine muutub võimatuks, aga mitte piisavalt et minna täiega "üle võlli" ja muutuda koomiliseks (või siis "pungiks", kui tahta olla žanrikohane). Selle nähtuse all kannatavad nii tegelased (serveriruumis elavad parmud-eriüksuslased, iga päev liitrite kaupa viina kaanivad eliithäkkerid) kui ka tehnoloogia (täitsa tänapäevased serverikastid versus otsene inimaju häkkimine). Lugejana kipun igal leheküljel kahtlema, kas seda kohta tuleks lugeda farsina või tõsiselt, ja sageli jääb peale kahtlus et autor on asja siiski tõsiselt mõelnud. Eriti arvestades et teosesse on pikitud ohtrasti sotsiaalkriitikat, mis on täiesti kindlalt mittepunk, kuna mõjub äraleierdatult ja tüütult nagu netikommentaarid.

Läbi lugesin ma selle teose umbes kahe päevaga mis on minu viimaste aegade kiirusrekord ja näitab et sugugi mitte kõik ei ole sellega halvasti. Kindlasti aga ei tekkinud tunnet et tahaks midagi samalaadset veel lugeda, ja üle kolme ei saa kahjuks kuidagi panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teose läbi umbes pooleteise päevaga ja igav ei hakanud. Üldiselt jäi mulje kui muhedast ja pidevalt keel-põses kergelt paroodiahõngulisest tekstist, ehkki häirivaid seiku oli, millest enamiku on eelarvustajad juba välja toonud.

Mulle isiklikult tundus vahest aga isegi häirivaim ja silmakirjalikem see koht, kus peategelane kurdab selle üle kuivõrd tavainimesest võõrandunud poliitikud jms võimurid on, kes mõtlevad ainult endale, ei hooli seadustest ning trambivad üle tavainimeste. Selline seisukoht eeldab, et peategelase seltskond olema headuse, võrdsuse ja õigluse eest võitlev, ehkki tegelikkuses ei olnud nad poliitikutest ja suurkorporatsioonidest ju paremad: väljaspool seda teost lasi peategelane kokku Tartu arvutivõrgu, mis kahtlemata põhjustas suurimaid kannatusi just tavakodanikele ning ka kogu romaani tegevustiku vältel vedasid minategelast ja tema kamraade edasi vaid egoistlikud ehk siis lähedastega seotud emotsioonid ning süütuid või peaaegu süütuid tegelasi langes nagu mõnes verises arvuti/rollimängus, mida kogu teos sarnaselt "Surmakarvale" tugevalt ka meenutas.

Aga et lugemiselamus oli ikkagi valdavalt positiivne, arvan et nõrgemapoolne neli oleks teosele õiglane hinne küll.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles


Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
 
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
 
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
 
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
 
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
 
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
 
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
 
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
 
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: