Asteroid Tooni on kohe Maad tabamas. Maale jäänud inimesed on ründesatelliitide kompleksi Ippolit poolt lõksu püütud ega saa rakettidega kosmosse põgeneda, sest Ippolit tulistab nad alla. Rajatakse varjendeid, aga kõigile seal ruumi pole. Lõuna- ja Kesk-Euroopast suunduvad põgenike massid põhja poole, eesmärgiga Põhjala variendites endale jõuga koht hõivata.
Loo peategelaseks on Eestis Bioreorganiseerimise Keskuses vegeteeriv mutandipoiss Ristjan... Mainitud keskuses püütakse teaduslike katsete abil luua uut tüüpi inimesi, kes suudaksid maailmalõpu üle elada. Erilist elulooma tast pole, ent ühel hetkel tungivad Eestile kallale venelased, eesmärgiga samuti siinseid varjendeid hõivata. Ristjan "mobiliseeritakse" küberkaitseüksusse (tema teadvus võtab häkkimise läbi üle ühe Vene mecha, keha jääb aga haiglavoodisse lebama). Järgneb sõjategevus nii venelaste kui ka Baltikumi tungida püüdvate eurooplaste hordidega ja apokalüptilises maailmas hakkab paistma lootuskiir... Ega jää estronaut Jaakki mängu tulemata.
Võiks öelda, et tegu on äärmiselt vastuolulise tekstiga. Surmsünged tulevikusõja ja maailmalõpukirjeldused täiesti usutumatu sündmustiku ning maailma taustal. Mulle lõppkokkuvõttes meeldis (sõjaõuduste kirjeldamisega oli vast veidi üle pingutatud, ent eks see, et soolikaid peab lendama, ole autorile omane), aga neile, kes ulmest füüsikat-loogikat otsivad, ei soovitaks.