Maniakkide Tänav

Kogumik on stiililiselt üsnagi erinev. Maniakkide Tänav avab sissejuhatava looga ja jätkab veel 5 looga, milledele mahub veel omakorda vahele Mahkra laast. Siis astub esile JJ "Džei Džei" Metsavana, kelle lugude tonaalsus on ManT`i süngete, apokalüptiliste, vere- ja muude vedelikepritsmeliste juttude omast täiesti erinev, kiskudes sinna keel-sügavalt-põses auru- või jumalteabmis -pungi kilda. Punkti paneb aga jällegi ManT oma kangesti Kalevipoja rännakut Põrgusse ja tema võitlust Sarvik-Taadiga meenutava lõpulooga.

Ajaliselt on jutud järjekorras, esiti on asteroid Tooni alles punane täpp taevas, lõpus on aga juba maailma hävingust ja uueksmuutumisest möödunud sajandeid, elukorraldus on hoopis teine ja nagu öeldud, on omandanud teatava aurupunkliku meki.

Maniakkide Tänava juttude mitte just peategelane, aga ütleme, keskne kuju on estronaut Jaak ja juttude tegevus toimub kas sõdival Maal, avakosmoses või Kuul. Eriti "Vanemate nimel" tõi mulle silme ette Alastair Reynoldsi mõningad Revelation Space`i lood. "Stardiloendus" oli aga küberpungiga segatud militaarne sf, täis tihedat rappimist, vere ja soolikate lendamist ja kuulirahet. Küberpunklik oli ka JJ`i "Laenatud elu", mis aga puutub "Vürsti-tsüklisse" (Kindlus taevas, Proovisõit ehk kuidas vürst kuu peale kippus ja Saladuslik tsaar) ja "Õnnepäeva-tsüklisse" (Must muna ja Pudrumägi) siis need olid auru-, diisel-, postapo- või mõni muu -punk. Õnnepäeva-tsüklisse kuulub ka kogumikku lõpetav Maniakkide Tänava "Põrguvärav", nimitegelane Kalevipoja osas käsi Põrguväravas kammitsas kinni.

Eesti oludes ennenähtamatu asi tegelikult. Selliseid ühismaailmasid pole ennem just väga palju olnud (meenub Hargla, Belials, B.S. Bailey ja kes seal veel olid samalaadne katse, mis loomulikult paberile pole kunagi jõudnudki) ja seega tuleb seda ainult tervitada. Lugude taseme kohta võib ju kohati nina krimpsutada, ebaühtluse üle joriseda, algajalikkust ja lõpetamatust esile tõsta, kuid minu meelest on fakt eesti autorite ühismaailmaga raamatust olulisem kui taolised pisiasjad. Tugev "neli"! Paluks veel, ja teistelt ka!

Raamatut lõpetades ei olnud sisiuliselt muud tunnet, kui et kahju, et otsa sai. Ühismaailm oli tore ja ka Õnnepäeva-tsüklit annaks ilmselt jätkata (mis temaga allmaailmas tehti, kas Ippoliti poeg lasti üles jne).

Mis väheke stiilipunkte alla siiski viib, on mainitud teatav ebaühtlus.

Mingist otsast meenutas kogu see asi Larry Niveni Tuntud Kosmose sarja, kus on ka lühemaid ja pikemaid lugusid erinevatest aegadest suurte vahelejättudega, eri tegelaste ja eri stilistikaga. Ning sarnaselt Niveniga on ka eesti autoreil visiooni ning suutlikkus see lugejani tuua. Ja kui nüüd tuleb mingi tüüp arvutuslükatiga ja hakkab tõestama, et igalt teiselt leheküljelt leiame füüsikalise võimatuse, siis ammendav vastus talle on, et punk on lahe. Tegelikult ongi. See ilmne kirjutamislust, mis autorites on olnud, jõuab ka lugejani ning resoneerub seal. Ja see on väärtus omaette.

Mind täitsa huvitab, kas siit tuleb Staker või ei.

"Ja rongid peatusid" on vahva laast; juttu ennast nagu poleks ollagi, kuid fiilingu loomiseks täitsa muhe. Sarnasesse muheduse skaalasse mahub ka "Kindlus taevas". Mingil mulle iseomasel hoomamatul põhjusel kogumiku teise poole lood "Kindlusest" edasi minu jaoks ei tööta... Jäägu need selleks korraks sinna paika.

"Lahkumiskink" kannatab selle käes, et on pinnapealne - heakene küll, tulemas on maailma lõpp, asteroid ja puha, õudne paanika-kaos-põgenemine. Kuidas ikkagi eestlased kosmosesse estronautideks said? Kuidas neil endile õnnestus "Estonia" ehitada? Kuidas Ippolit püsti pandi? Sõnaga - loo tagant aimdub teostamata potentsiaali. Kui panen selle kõrvuti "Stardiloendusega", siis ütleksin, et mõlemad on sellised kõva kolme lood, aga võinuks olla pöördelises mahus. "Stardiloenduses" läheb hirmus aur kogu selle katkematu ja igijätkuva madina peale (olen isegi täiesti võimeline üle vaatama absurdi ja usutavuse teemadest nõustused seda kokkuvõtteks heaks looks pidama) ja ma lihtsalt tüdinen sellest "võtame mechad üle ja anname tina-laserit-plasmat ja saavutame järjekordse (magus-kibeda)võidu värgist ära. Saanuks lühemalt, fookus olnuks parem. Minu isiklik arvamus. Aga vot see "Lahkumiskink" on kokkuvõttes ikka sünge huumor küll.

"Robonaut" omab minu jaoks tähendust kui "Lahkumiskingi" laiendus. Stiilis mis edasi juhtus ja kuidas asjad päris nii välja ei tulnud kui alguses taheti. Selle loo puhul tekitab muidugi imestust tõsiduse ja absurdi süümevaba kokkukeevitamine. Absurdi alla liigitan siis selle, kuidas kodanik jalaköntide peal mööda Kuud ringi kalpsab. Olgu punk või mitte, aga mingigi tõsiseltvõetavuse võiks säilitada :)

Ja siis on need kaks: "Vanemate nimel" ja "Laenatud elu". Võtke või jätke, aga selged pärlid. Esimene siis kolonisatsioonilaeva karm teekond läbi kosmilise tühjuse helge tuleviku lootuse poole. Ja teises tuuakse lugeja ette episood kuskil varjendi sügavuses kohanenud ühiskonnast. Karm lugu.