Lugu uues variandis e. "Saladuslikus tsaaris" ilmunu on oluliselt parem, oluliselt pingelisem (väärtuslik lastelast saab esile toodud, surnud lapsed on täiesti kurb koht kusjuures) ja jõle tähekirjeldus on ka kokku tõmmatud. Lisaks ei ole kapten kõiketeadja-kõikemõistja ainuke normaalne meeskonnaliige vaid ka tal on nüüd aus kiiks küljes.
Tõstan hinde rõõmsalt neljale! ____________________________________
Arvustus "Reaktoris" ilmunud looversioonile
See oli kolmas jutt, mida ma sellest Reaktorist lugesin, ja esimene, mille kohta võib ka midagi muud öelda kui "Öääääääääuuuuiiiuuuääää". (Murelikele autoritele: ma ei lugenud jutte järjest. V-o ei olnudki see sinu lugu, mis must jälestusoigeid välja pressis.)
Nt olid siin olemas tore sõna "estronaut", positiivne areng ja programm, armsalt totu optmistlik paatos ja lahedad vaimsed häired avakosmoses reisimise kõrvalmõjudena. Ja võit takistuse üle!
Mantrad (meenub Düün) ning meeldivalt usutavad tehnilised detailid. Üsna nauditav ning loetav eesti keel ja ainult korraks täiesti lootusetult ripatav tempo.
Ühesõnaga, tegu on täiesti loetava looga.
Mis siis puudu jäi, et hindeks ainult rahuldav:
* Pinge oli puudu.
Põnevust ja kaasaelamist väga ei tekkinud, kuna tegevus+paanika käisid Linda isiklikku vaimset häiret pidi, mitte "mis kõik on kaalul!" teemal. Sisuliselt ja psühholoogiliselt v-o õigustatud valik, aga jutustamistehnikana tõi kaasa selle, et mul lugejana oli üsna ükskõik, kas Linda saab selle paiga peale laevale peale või mitte. Kas ta saab ise hukka või mitte.
Ma ei tundnud teda enne õnnetust, nii et tal polnud aega mulle kalliks saada, ja väärtusliku lasti pärast autor mind ka muretsema ei pannud enne kui takkajärele.
* See ripatav tempo.
Ilmatupikk lõik oli kulutatud kohaliku kääbustähe kiirgamisele. On selge, miks Linda sellele nii süvenenult mõtlema pidi, aga mina küll ei viitsinud jälgida. Niigi napp haaravus kadus poole lehekülje isikustamata füüsika jooksul pea täielikult.
* Tegelased, nii palju, kui neid oli, olid lamedad nagu leht kirjapaberit, ankrumärk nurgas. Neid defineerisidki nende vaimsed häired ja ebaratsionaalsed mured. Muud kondikava polnud, lihast, nahast ja närvidest luustruktuuri elustamas rääkimata.
Aga kokku siiski täiesti rahuldav lugu. Kui hirmus igava tähekirjelduse ka veel vahelt lühemaks saaks, võiks isegi plussi kolmele külge keevitada.
Tõstan hinde rõõmsalt neljale! ____________________________________
Arvustus "Reaktoris" ilmunud looversioonile
See oli kolmas jutt, mida ma sellest Reaktorist lugesin, ja esimene, mille kohta võib ka midagi muud öelda kui "Öääääääääuuuuiiiuuuääää". (Murelikele autoritele: ma ei lugenud jutte järjest. V-o ei olnudki see sinu lugu, mis must jälestusoigeid välja pressis.)
Nt olid siin olemas tore sõna "estronaut", positiivne areng ja programm, armsalt totu optmistlik paatos ja lahedad vaimsed häired avakosmoses reisimise kõrvalmõjudena. Ja võit takistuse üle!
Mantrad (meenub Düün) ning meeldivalt usutavad tehnilised detailid. Üsna nauditav ning loetav eesti keel ja ainult korraks täiesti lootusetult ripatav tempo.
Ühesõnaga, tegu on täiesti loetava looga.
Mis siis puudu jäi, et hindeks ainult rahuldav:
* Pinge oli puudu.
Põnevust ja kaasaelamist väga ei tekkinud, kuna tegevus+paanika käisid Linda isiklikku vaimset häiret pidi, mitte "mis kõik on kaalul!" teemal. Sisuliselt ja psühholoogiliselt v-o õigustatud valik, aga jutustamistehnikana tõi kaasa selle, et mul lugejana oli üsna ükskõik, kas Linda saab selle paiga peale laevale peale või mitte. Kas ta saab ise hukka või mitte.
Ma ei tundnud teda enne õnnetust, nii et tal polnud aega mulle kalliks saada, ja väärtusliku lasti pärast autor mind ka muretsema ei pannud enne kui takkajärele.
* See ripatav tempo.
Ilmatupikk lõik oli kulutatud kohaliku kääbustähe kiirgamisele. On selge, miks Linda sellele nii süvenenult mõtlema pidi, aga mina küll ei viitsinud jälgida. Niigi napp haaravus kadus poole lehekülje isikustamata füüsika jooksul pea täielikult.
* Tegelased, nii palju, kui neid oli, olid lamedad nagu leht kirjapaberit, ankrumärk nurgas. Neid defineerisidki nende vaimsed häired ja ebaratsionaalsed mured. Muud kondikava polnud, lihast, nahast ja närvidest luustruktuuri elustamas rääkimata.
Aga kokku siiski täiesti rahuldav lugu. Kui hirmus igava tähekirjelduse ka veel vahelt lühemaks saaks, võiks isegi plussi kolmele külge keevitada.