Maniakkide Tänav

Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel märkida, et iga uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.

Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.

Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.

On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.

Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.

Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.

Fantasy ja õuduse seguks liigituva romaani tegevus toimub samas maailmas, kus "Täheajas" ilmunud lühijutu "Elu kaja" oma... osalt need tekstis isegi kattuvad. Tegelikult on see Kaja liin romaani kompositsiooni veidi sobimatu, katkedes suvalises kohas ja ühtlustumata väga ülejäänud tegevusega.

Autori debüütromaan jättis (ilmselt oma kaasaja Eestis toimuva tegevuse tõttu) veidi mõjuvama mulje, ent ka "Surmakarva" on igati korralik raamat. Zombisplätter ühendatud feodaalse, ent kentsakalt emantsipeerunud fantaasiamaailmaga, kus tegutsevad surnumanajad ja lendmäed, on piisavalt meeldejääv kombinatsioon. Lisaks veel tegelaste eestipärased, ent naljakavõitu nimed, mis justkui annaksid mõista, et autor ei võta kõike kirjutatut väga tõsiselt. Pluss hunnik vahvaid uudissõnu nagu "haudkond".

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad ning elusaid inimesi sööma hakkavad. Igas korralikus kirjanduses on oma osa õuduskirjandusel ja õuduskirjanduses omakorda on kindel roll zombidel. Kuna nende tegevus on tavaloogikale hoomamatu, siis ei eelda zombiromaan algust, lõppu ega mõtestatud tegevust, küll aga on vältimatud kirjeldused sellest, kuidas just zombide puhul elusate (ja vahel eksikombel omasuguste) söömine käib ning kuidas toimub zombide suhteliselt mädanenud kehade järkjärguline lagunemine. Nendest žanrisisestest reeglitest on Maniakkide Tänav suhteliselt hästi kinni pidanud, lähtudes lisaks veel rollimängude butafooriast ja loogikast.
Kuna kultuurkapitali pädevuses on ümber jaotada alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltlastelt nende haigust ära kasutades ebaõiglaselt ära võetud raha, on raske ette kujutada paremat otstarvet selle raha kasutamiseks kui rõõmustada umbes kolmesadat väärastunud maitsega lugejat Maniakkide Tänava romaani üllitamisega.

Hinne on antud juhul ümardatud ülespoole ja seda nostalgilistel kaalutlustel – mulle tundub endiselt, et "Taadeldus" oli üks parimaid lühijutte Eesti eelmise sajandi ulmes.

Teost on tunduvalt mõjutanud Iidmaa-nimeline larpisari ning ei hakka salgama, et minu meelest ka paljude Eesti larpide sisu, milles nagu romaaniski saab kõik alguse laiemast kogunemisest, olgu selle ajendiks siis lohe- või nugisejaht või pulmad ja matused. Järgneb tegelaste pidev vassimine ja üksteisele puru silma loopimine, oma tähtsaid asju ajav eliitseltskond ning alamate tegelaste suvaline mahanottimine - mis siis, niikuinii ju keegi päriselt surma ei saa ning kõik see elutu, aga tegudealdis biomass ajab jälle kargud alla, ronib järjekordsest puugisest võsast lagedale ning komberdab mängujuhi, autori – surnumanaja käsul edasi või vastavalt vajadusele tagasi. Eraldi väärib äramärkimist Kütke linnuse kehv väravavalve. Ilmselgelt polnud linnuse väravavahtide puhul tegu ühe Eesti larpiilma kohta uskumatult karmi distsipliini ning paindumatuse poolest tuntud grupeeringuga. Nii et tegu on ehtsa larpiromaaniga, kus märke lõbusast ajaviitest kohtab soovi korral igal lehel. Larpikauge lugeja võib aga nautida Surmakarva kui ehtsat soomeugri tumedat fantasyt.

Raamatu tegevus sai põnevama hoo sisse alles teises pooles, eelnev tundus mulle oma ausõneluste ning heraldikaga veidi jääjatulelaululik, tekitas vähem kaasaelamist, seevastu ülejäänud osa sundis juba huviga lehti keerama. Kaja tegevusliin jäi kahjuks poolikuks - nekroõrnus küll vastandus meelikõditavalt ümbritsevale räigusele, kuid oleks oodanud midagi veel, mingit etteastet lõpukatarsises, ootamatut põgenemist, peategelase ärasöömist....sinna auku jäämine tundus eriti õnnetu ja kuulsusetu lõpp. Püss nagu laval oli, aga korralikku pauku ei teinudki. Ja kui see emakeel veel lobedamalt jookseks ning lugemine ka keeleliselt nauditavam oleks, siis võiks juba viielegi ümardada.

Emand satub elavmägede vere (millel on ihaldatud tervistav toime) ja altarihõbeda (milles on kohutavalt palju võluväge talletatud ja mida elavmäed väga tagasi tahavad saada) pärast kemplevate meeste võimuvõitluse sekka. See, kes hõbeda leidis, tuleb oma osa nõudma. Aga ega elavmäed ka hõbedast loobuda ei taha.

Ilmselt ei öelda asjata, et kes ise kirjutada ei suuda, sellest saab kriitik. Minu jaoks on see raamat siiras kolm. Kahtlemata paremini kirjutatud kui “Mu aknad..” aga ei saa öelda, et kõik läbi oleks mõeldud. Raamatu teine pool läks kergemini, ehk oli asi rohkemates võitluskirjeldustes, mis olid päris head. Keelevaimu tuleb küll kiita – elavmäed, kõigused, kääpjalad, isiku- ja kohanimed , jms. annavad loole hea maigu. Aga ma ei saa lahti tundest, et seda oleks saanud paremini teha, kui oleks vaid toimetamisega vaeva nähtud.

Minu jaoks, nagu ikka, ei hakanud maailma loogika täielikult tööle. Mäeverd laskvate sulaste suud on kinni seotud, et nad piiskagi ei saaks, aga nülgijad, tükeldajad ja muidusebijad – nemad võisid end ilmselt silmini verega kokku määrida? Kogu verine lihakeha jäetakse lihtsalt vedelema ja metsloomadele närida? Et surnud kisuvad ohvreid aina ahnelt tükkideks, söövad veel surmaagoonias vaevlja sisikonda, kuid ohvrid näivad kõik vaikides surevat? Et oli varemgi kokkupõrkeid olnud kooljavägedega, aga nende vastu polnud relvi varutud ega olnud lahingustrateegiat? Kuidas said elavmäed teada, et hõbe on just seal lossis, kui nad inimestega ei suhelnud, hõbe leiti juhuslikult ning mäed hõbeda kohaolu ka mingi kuuenda meelega ei tunnetanud (va saba ju alles mingi hetk märkas hõbedat, mitte ei tungelnud kohe selle poole)? On tavaline, et preestrid kedagi riituse tarbeks veristavad, aga nõid ja arbumine verega on selline haruldane nähtus, et keegi selle vastu amulette ei kanna ja keegi nõidumist ka tähele ei pane? Kõigus jaksab vaevu oma väge liikumas hoida, aga kui ta vangis hinge vaagub, siis kääpjalad on päikse käes(!) aukudes päris reipalt tegusad.

Mind häiris väga ka see, et olin “Elu kaja” juba lugenud ja sealtki oli teravalt kriipima jäänud nende ebasurnute ebaloogika. Kord peab Kaja Väitsa käest vastastele hirmu saatmise ideed linnu hinnaga ostma, kord jagab Väits seda õpetust meestele tasuta, kuna kõiguski ekstra koledate mälestuste tarbeks vange piinab. Ka see, kui palju on ebasurnutel oma teotahet ja algatust ja kui palju on neil kõiguse käsule allutatust ei ole päris üheselt selge. Väitsal on igatahes päris palju eneseteadvust ja tahet. “Elu kaja” osa väljajätmise all ei oleks romaan küll kannatanud. Selle raamatusse panemine andis autorile vaid võimaluse läbi kirjutada seda, kuidas ta seda ebasurnute asja seal maailmas ette kujutab, aga see oleks võinud jääda eraldi jutuks.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.