Peategelaseks on aardekütt Vahur, kes otsib teisest ilmasõjast maapõue jäänud kraami. Tahtlikult/tahtmata satub Vahur oma metalliotsijaga kohta, kus pärast sõda oli punker, milles redutas Vahuri vanaisa koos oma kaaslastega. Metsavennad ja värske nõukogude võim, teate ju küll!
Kunagise punkri asukohas kaevamine aga elustab taas mineviku... nii otseses, kui ka ülekantud tähenduses. Ja nii tulebki Vahuril mõned asjad enda jaoks selgemaks mõelda ja mõned asjad ka ise läbi elada...
Tugev jutt, millele ma miskipärast siiski nelja panen. Midagi jäi justkui kripeldama ning jutt sai justkui liiga ruttu otsa... samas ei ole ma sugugi kindel, et see jutt peaks pikem olema. Kindlasti loen veelkord ja siis võib hinne isegi viieks muutuda.
Mainiks veel, et «Musta mantliga mees» on kirjutatud Eduard Vilde Muuseumi krimi- ja põnevusjuttude võistluse jaoks. Jutt esikolmikusse ei jõudnud, küll aga sai Eduard Vilde Muuseumi eriauhinna.
Ka on mul hea meel, et Maniakkide Tänav on üle viie aasta taas ühe teksti avaldanud.
Lugesin nüüd kolm ja pool aastat hiljem seda juttu ka Maniakkide Tänava autorikogus «Euromant» ning tuleb tunnistada, et mulje sai parem. Ei teagi, kas põhjuseks muutunud meedium (ajaleht vs raamat), või on autor seda teksti silunud, aga parem oli küll. Tõsi, hinde muutmiseks ma põhjendusi siiski ei leidnud.