Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Doonorelundid

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; november
«Mardus» 1998; nr 5
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Maniakkide Tänav «Euromant» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
5
5
1
1
Keskmine hinne
3.9
Arvustused (20)

Too lugu mulle isegi meeldis. Oli selline parasjagu haige unenägu, või kuidas selle kohta nüüd öeldagi. Aga jah natuke parem ta tundus küll millegipärast, kui mõned teised Maniaki lood. Nii et selline imelik haiglateemaline jubin.
Teksti loeti eesti keeles

Väärt lugu!!!

Vaieldamatult parim lugu 1998. aasta «Marduse» viimases numbris... selles ajakirjanumbris on idee poolest metsikumaid juttegi, aga antud juhul on autor suutnud omaenda võimed ja soovid kenasti tasakaalu seada ning tulemuseks ongi selline «viis miinus» jutt...

Jutu sisu võib iseloomustada sõnadega: muhe rappimine... kellel on (pisut väärastunud) huumorisoon ning kellel lippavad soolikad südant pahaks ei aja – need võiksid seda lugu kindlasti lugeda. Jutul on algus, arendus ja lõpp... ning isegi idee on! Eesti ulme kohta on see juba hea näitaja!

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad. Parimad kohad olid WC-s ja koridoris, kui eraldi seisev käsi haigeid hirmustas. Kahju ainult, et "Marduse" 1998. aasta parimate lugude ankeedist oli see väärt jutt välja jäänud :(
Teksti loeti eesti keeles

Ei saba, ei sarvi, täiesti mõtetu jant. Ilmselt maitseasi, aga taoline kraam miskit naudingut küll ei paku. Heal juhul annab äpardunud paroodia mõõdu välja. Viimaste Marduste üks nõrgimaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi kohe esimese hooga midagi öelda, aga kuna alustatud sai, siis teeme seda ka lõpuni. Minu meelest on tegu Maniakkide Tänava parima palaga, ehkki ka see ei küüni nüüd teab mis kõrgustesse. Mulle meeldis selle pala juures ainult üks asi: tema üksjagu veider huumor. Ilmselt see ongi autori tugevam külg, kuid seda tuleks arendada ning töödelda, loodan, et ilma doonorajusid kasutusele võtmata. Sest iseenesest on lootust kunagi ka midagi suuremat saavutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millel on oma väike idee ja rahuldav teostus. Päris kena, aga M.T kohta liiga lahja, kui pidada stiililiseks eesmärgiks ohtrat verd.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi sellist sorti lood. See ei olnud ka minu arust päris splatter, kuid sellegi poolest see mulle lihtsalt ei meeldinud, mingid parasiitlikud keha osad, kes inimesi tapavad, asi oli liiga labane oleks võinud ju veidikenegi müstikat sellesse seotud olla või vähemalt salapära aga need kahjuks puudusid, nende elementide olemas olekul oleks ma parema hinde andnud küll. Ühte ma ei pane sellepärast, et oli ka kohti kus oli veidike pinget, aga üle kahe ei saa ka veel sellepärast, et seda pinget oli liiga vähe, kõik see tegevus oli minu jaoks etteaimatav. Ühesõnaga igav.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Oli hea idee, lahe teostus ja muidugi parajalt ringilendavaid siseelundeid ja kehaosi. Viletsamate närvidega kodanikele ikkagi ei soovitaks... mine tea, jätavad veel tulevikus arstid tööta. Hauakaevajate teenistus jälle tõuseks.:)
Teksti loeti eesti keeles

Idee nagu oli olemas aga lõpp ja kellegi mahalöömine viisid hinde alla.Ainult tänu oma ideele need punktid saabki.
Teksti loeti eesti keeles

See meenutas nagu sellist halba luupainajat, mis piinab öösiti. Lugu oli kaasa kiskuv, kuid viite punkti ta mult ei saa, sest selles on mitmeid vigu. Ma ei hakka neid siin ette loendama, sest need on umbes samasugused, kui need mida loendati ette Algernonis. Lugesin seda juttu alles hiljuti ja ütlen ausalt, et ootasin sellest midagi paremat. Ta ju võitis Stalkeri, jumala eest! Aga jutt ei vastanud minu arust neile nõuetele, millele ta peaks kehtima, et saada Stalkerit. Kuid muidu oli jutt täiesti loetav ja ajaviiteks perfektne.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on käesoleva jutu puhul tegemist selge paroodiana ja sellena seda võttes, see isegi peaaegu töötab. Idee doonorelunditest on igati sobiv, sest see on parajalt jabur. Tegevus sellest lähtuvalt ka vastav. Ainult huumorit jäi natuke väheks - situatsioonikoomikat kohati nagu oli, kuid korraliku nalja eriti mitte. Kui autori kavatsused aga olid tõsimeelsed, siis pole see lugu küll väga palju väärt. Kokkuvõtvalt siis - keskpärane paroodia või nõrk splätter. Vahet tegelikult eriti pole, kolme saab kätte igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Mina küll ei saanud lugedes aru, et tegu paroodiaga on. Ja mida siis õieti parodeeriti? Dr. House`i vä, aastal 1998? Lugu oli - pean kahjuks nentima - tüüpiline Maniakkide Tänav, s.t. enamik auru läks verepurtsatuste, otsastkistud jäsemete ja soolikate sinakasrohelise võbiseva kallerdamise kirjelduste peale, sisu ennast polnud suuresti ollagi. Pildike haiglast, kus esmapilgul tavalises maailmas läks lahti mingi jabur tegutsemine ja kirvestega peade poolekslöömine. Kehvapoolne "kolm".
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles