Kasutajainfo

Ray Bradbury

22.08.1920-6.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

A Sound of Thunder

(jutt aastast 1952)

ajakirjapublikatsioon: «Colliers» 1952; 28. juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõuekärgatus»
«Horisont» 1968; nr 5

«Kõue kõmin»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (25)

Siin on midagi jäiga ajateooria pooldajatele. Minevikku dinosaurusesafarile viidud teravate elamuste otsija teeb hirmust püksid täis ja astub seal kogemata surnuks tühise liblika. Viimasest piisab, et olevikku pea peale pöörata. Süüdlane saab lõplikult piki tatti, kuid lugu siiski maksimumhinnet ei saa, sest Bradbury kirjeldab vaid emotsioone, jättes ajamahhinatsioonides tuhnimise teistele.
Teksti loeti inglise keeles

Bradbury on püüdnud teise äärmuse poole ajarändamise paradoksi käsitlemisel: selle loo järgi põhjustab ükskõik kui suur muutus minevikus tohutuid ja ettearvamatuid tagajärgi tulevikus. Vastukaaluks võiks seada Asimovi "The Ugly Little Boy", milles on aja "iseenesest tervenemise" kontseptsioon välja toodud. Loomulikult on esimene variant levinum ning usutavam, kuid viib paraku järeldusele, et IGASUGUNE ajas rändamine mõjutab tulevikku. Bradbury kirjeldatud ettevaatusabinõud ajas rändamisest on mõttetud, sest rida auke jääb ikka lahti: värvipommi värv sauruse kehal (kuulid, tõsi küll, võeti kaasa) ning ebaloomulik haav, mis võivad põhjustada mõne äärmiselt tähtsa mutuka surma, õhumolekulide liikumine, mida nagunii ei ole võimalik vältida jne. Kui juba suvalise liblika tapmine tõi kaasa piisavalt tõsise tagajärje, siis ei ole need efektid sugugi tähtsusetud. Aga idee on hea ning selle eest saab oma nelja kätte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

SF üks leivanumbritest ju: mine aga ajas tagasi ja keera endale (või teistele) sikku nii, et vähe ei ole.Aga lugu on veenvalt ja meeldejäävalt kirja pandud ja mõjub. Hea loo kirjutamiseks ei peagi enamasti mingites mahhinatsioonides tuhnima.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla mulle lihtsalt meeldivad ajas rändamise tekstid aga selle loo puhul pean oma arvamust kohendama, et "neli" on Bradbury parim tase. Alati ikka ei ole. No arvame puändi ette ära aga lugu on hea ikkagi.Väheke häiris see natsismindus. Aga mis teha, see ju jänkide suurim hirm.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Väga hea lugu. Mulle küll meeldis, lugesin mitu korda. Üldse oli see `Marduse` Bradbury ekstra tohutult tervitatav idee.
Teksti loeti eesti keeles

Piisavalt hea, et viit väärida. Ajaloo muutumine on muidugi tühise liblika surma tõttu päris ränk, kuid mitte keegi ei või öelda, kuidas see sündmus tegelikult ajalugu mõjutaks. Mulle igatahes asja esitamise vorm meeldis - keele moondumine ning teise tüübi võit valimistel minevikust tagasi pöördumisel.
Teksti loeti inglise keeles

Ehkki ajarändude idee on äraleierdatud, oskas Bradbury seda ideed siiski keskpärasel - ei - meeldival kujul vormindada. Peategelase tühine viga minevikus, mis oleviku pea peale keerab ja siis veel see suur-tükk-ajab-suu-lõhki moraal... noh, pole paha. Hilisem originaalis lugemine sundis hinnet "4" pealt "5" peale tõstma.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Aastaid oli see jutt minu jaoks Ray Bradbury ideaaltekst ning on siiani üks lemmikuid...

Ausaltöelda ei huvita mind karvavõrdki mingi ajateooria, kuigi ka siin on üks ebateaduslikumaid ulmakirjanikke sedapuhku endale ebaomaselt meeldivalt tasemel. Mulle on selles jutus alati meeldinud just need emotsioonid ja pildid. Väärt jutt, kus minuarust on kõik kõigekõrgemal tasemel... kasvõi selline pisike kõrvaldetail aastaarvude näol, mida ajarännul (autori poolt) möödalibisemas märgatakse...

Pean tunnistama, et kuigi ma hindan tohutult Mario Kivistiku teeneid Ray Bradbury eestindamisel, jääb «A Sound of Thunder» minu jaoks siiski eelkõige Andres Tarandi tõlgituna «Kõuekärgatuseks» – usun, et paljuski mängib siin rolli minu noor iga, milles ma jutu esmakordselt lugesin, kuid ikka aastaid oli Andres Tarand minu teadvuses siiski eelkõige tohutuhea Ray Bradbury tõlkija!

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Üsnagi meeldiv ajarändude teemaline lugu, kus Bradbury on tasemel nagu alati. Tuleb tunnistada, et asi oli lugemist ja tähelepanu väärt, kuigi minu enda jaoks vähendas teose hinnet just see emotsionaalsus, kuid samas pean tunnistama, et teistmoodi kirjutatuna oleks asi samuti nadi olnud. Nokk kinni, saba lahti... Igal juhul, minevikus toimuvad pisimadki muutused võivad muuta ajalugu. Mind huvitaks aga väga, kummal siis õigus on, kas Bradbury`l või Asimovil, kelle nime üks eelnevaist arvamusavaldajaist samuti esile tõi? See määrab ju üsna paljugi selles osas, kui palju rakendatav on ajarännud ka reaalsuses, juhul kui see kunagi teoks saab. Ja mine sa tea. Äkki ühel päeval saabki...
Teksti loeti eesti keeles

Kord aastaid tagasi kuulsin lugu raadiost ja see jäi siis muidugi kõige põnevama koha peal pooleli. Igatahes hakkasin ma siis otsima, et kelle lugu ja mis pealkiri. Kulus aega mis ta kulus, aga kätte sain! Huvitav on tegelikult mõelda, mida põhjustab iga meie samm, iga mõte kauges tulevikus - nt võib üks aevastus kuskil maailmas orkaani valla päästa...Nii et vaadake ette...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ajarännu teemaline jutuke. Meeldis just see, et jutt oli ehitatud üles emotsionaalsele tasemele, mitte aga tehnikale. Jajah, suur tükk ajab suu lõhki. Kindel viis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Igati hea ja ladusalt kirjutatud lugu. Alla viie ei t6use minu käsi kuidagi panema.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hmm. Jälle see vana sara: mõtlesin loo esimesi ridu lugedes. Otse loomulikult, lugesin seda kunagi kogumikust, nüüd aga Horisondi väljavõttest. Jättis parema mulje. Miskipärast. Tõlge?
Teksti loeti eesti keeles

Just selline Bradbury mulle meeldib. Ja seda enam veel dinosaurused, kes juba pisipõlvest peale mulle väga sümpaatsete tegelastena tundunud. Lugu oli lihtne ja oma lihtsusega ta ka tabas (nagu enamjaolt kõik R.B. tekstid).
Teksti loeti eesti keeles

Üks enimmeeldivaid Bradbury tekste, olgugi et (ainuke võimalik) lõpp oli juba algusest saati teada. Ehkki sääraseid jutte on suhteliselt palju kirjutatud on see päris hästi välja kukkunud. Eriti koomiliselt on minu arust välja tulnud see koht, kus peategelasel hakkas kiire võitlusplatsilt lahkumisega.

Siiski leidus ka siin paljugi ebaloogilist nagu ka hr. Sander juba mainis: Kui tõesti minevikus isegi rohuliblet liigutada ei tohi, kuidas siis saab juttu olla veel dinosauruste jahtimisest. Paratamatult, kui see kütte märkab, teeb ta mõne muu liigutuse, kui ette oli määratud ja lömastab või jätab lömastamata mõne sitika. Samas aga kui tulevik tõesti muutub nii palju, et isegi kirjakeel on teine, kuidas siis küll saavad valimistele pääseda samad inimesed?

Teksti loeti eesti keeles

Loogikavigadest kubisev äärmiselt mõjus tekst. Vastutusest, kausaalsusest jms. Mulle lihtsalt meeldib Bradbury võime otse ajju (peamiselt küll emotsioonide aladesse) virutada. Loomulikult olid ajarändude firma ettevaatusabinõud puudulikud, aga mis siis, tegemist oli pigem moraalse probleemiga. Bushido. Lisaks jällegi kirjutamisoskus: eelajaloolisuse kirjeldused väga võimsad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ülejäänud teksti võib defineerida sõnaga hea, siis lõpp muudab asja väga heaks! Kuul rauda ja kõmaki, väga tore. Väga viis!
Teksti loeti eesti keeles

Kohe kuidagi ei taha sellist teooriat uskuda. Ma arvan, et ühe isendi tapmine ei suuda mõjutada tulevikku, eriti kui tegu on veel putukaga. Neid ju nii palju. Häirisid ka loogikavead. Kui juba taime peale ei tohi astuda, siis ei saaks ju üldse ajas rännata. Kui ikkagi uskuda seda, et pisike muutus minevikus nii palju tulevikku mõjutab, siis miks olid muutused loo lõpus nii väikesed?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea emotsionaalne lugu! Lõpp toob lausa mõnuvärinad ihule!
Aga lugege tõesti seda "Horisondis" ilmunud Andres Tarandi tõlget, see on lausa klass omaette.
P.S. Loo ainetel on 2005. aastal ka samanimeline film vändatud - seda vältige!
Teksti loeti eesti keeles

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Meistrit tunned tema sulest ... või siis juba klaviatuurist?
Arvan, et lugu ümber jutustada ei ole hea mõte, kuid Powelli-Donovani sarja see klapib.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen Byerley on selle mehe nimi, kelle Tim ... hävitama ... peab.
Ei olnud minu maailm, kuid hästi kirjeldatud siiski.
Teksti loeti inglise keeles

 Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks?
Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks.
P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga.
Kuid lugeda oli üpris kerge.
Teksti loeti inglise keeles