Ulmekirjanduse BAAS - Ray Bradbury

Arvustused (16)

9.04.1998, kell 12:28

See Veld(t) (tolles buugis, mis minu käes on, on see ilma tugeva t-ta... Aga see ei oma muidugi loo seisukohalt mitte mingit tähendust) on tõeliselt vinge lugu. Film nähtud ja ikka mitmeid kordi läbi loetud. Meeldib millegipärast mulle rohkem kui see Rebaselugu (The Fox And The Forest).
Eks need lapsukesed ole ika vinged küll oma tegemistes. Vaat millise lastetoa suutsid valmis nikerdada. Tõsiselt vinge. Ei mingeid lilli ega liblikaid, vaid ikka savann ja tiigrid ja muu selline kraam. Ja kui selline asi valmis on, siis ei maksa täiskasvanutel seda torkima minna.
Ehk jälle üks selline lugu, kus öeldakse et ei tohi lapsel mänguasja??? käest ära võtta. Lugege!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Tundmatu Arvustaja

12.05.1998, kell 04:32

"Veldt" pidavat olema poolkõrb afrikaansis. Peaks vist tähendama "metsikut" või midagi taolist. Ka lugu on metsik. Teema on RB-le tüüpiline: võõrandumine. Isekad lapsukesed, kes oma ultramoodsas lastetoas lõbusaid mängukesi mängivad. Kena lugu. "Uzbekfilmis", kuid peamiselt Leedu näitlejatega tehtud film kujutas endast omamoodi huvitavat komploti. "Veldt" oli seal kokku palmitsetud veel paari muu lookesega... Ühelt poolt jättis parajalt japsliku mulje... teisalt aga, kuna püsib siiamaani meeles, pidi selles filmis ikka midagi olema.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jüri Kallas

18.05.1998, kell 01:30

Tüüpiline Ray Bradbury ulmejutt: oleks kui SF (butafooria poolest), tegelikult hoopis õudukas. Moraal on lihtne ärge andke oma lastele liialt keerulisi mänguasju. Tõtt öelda on üsna analoogne lugu ka Lewis Padgettil. Aga olgu... Bradbury pole end kunagi vaevanud originaalsete ideedega ning sihukese kirjutamistaseme juures pole ka põhjust seda ette heita. Teine moraal on lool veel - iga vanem väärib oma last. Ega need lapsed ju niisama sellisteks kasvanud. Tasub kindlasti lugeda.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Siim Espenberg

13.06.1998, kell 13:05

Normaalne lugu. Jutus oli suhteliselt mõnus kõrgtehnoloogia (maja reageeris elaniku liigutustele jms). Mulle isiklikult jättis natuke imeliku mulje see nõndanimetatud mänguasi. Mõelda, kui tulevikus lapsed sellistega mängiksidki. Eks vanemad tahtsid sellestsamast "toakesest" lahti saada. Lastel oli mõistagi teine arvamus. Kui ei aita sõnad, siis aitavad teod. Samad sõnad, ega ikka ei ole mõtet lastelt mänguasju ära võtta. Puhas "5"

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander

21.10.2000, kell 16:33

Nonii, juba selle tüki äärmise programmilisuse pärast ei saa üle kolme panna. Kohe kutsub teine oponeerima :o)

Hästi kirjutatud lugu teemal "oh, look at these little monsters again!" Seda võiks pidada kvintessentsiks kõigist Bradbury lapsepõlvelugudest ning "B"-filmidest, kus müstilise pilguga lapsukesed omaenda salapärast elu elavad, mis täiskasvanute ratsionaalse maailma pea peale keerab.

Mis häirib? Kõigepealt SF-formaat -- no ei hakka ikka hologramm seina seest välja hüppama, mitte ei hakka, mediteeri, palju tahad. Et oleks võinud selle tehnilise poole ära jätta. IMHO oleks mõjuvam olnud, kui miskit lastetuba poleks olnud ja need lõvid oleksid olnud laste poolt joonistatud näiteks. Oleks olnud sellised kenad armsad autistlikud lapsed, kes ainult joonistavad ja järjest vägivaldsemaid asju ja lõpuks nende kohusetundlik väikekodanlik papa võtab neilt joonistusploki käest ära, laps siis kiiiresti sirgeldab põrandale tiigri kontuuri (oli vist üks Hiina muinasjutt kunstnikust, kelle joonistused ellu ärkasid)... Edasi võite juba ise mõelda. Sel juhul oleks muidugi läinud kaduma moodsa tarbijaühiskonna kriitika, mis Bradburyle kangesti meeldib. See on teine hästi programmiline punkt selles teoses. Et teie võsukesed näiteks vahivad televiisorit, arvutimängu, lastetoa hologramme päeval ja öösel ja võõranduvad teist, oi, kole, kole, hirmus. Pika peale hakkab pinda käima ja kui siis selline he eksempel nagu "The Veldt" ette satub, siis kohe ei saa jätta õelutsemata.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

24.10.2000, kell 19:55

Kunagi nägin filmi. Olin siis päris väike. Jube oli. Sel ajal oli jube. Nüüd kui lugesin juttu ennast, siis huvitaval kombel need vanad emotsioonid ärkasid ellu. Tuli see vana kõhe tunne ja fiilis tagasi. RB on hea, sinna ei saa midagi parata. Iga jutt on hea - juba puhtalt stiili ja pildimaalimis oskuse pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

17.02.2001, kell 01:27

Üks väheseid Bradbury jutte, mis mulle tõeliselt muljet on avaldanud. Oma osa on selles kindlasti kunagi lapsepõlves nähtud ekraniseeringul. Kui nüüd, palju aastaid hiljem, seda juttu lugesin, tulid tollased muljed väga selgesti meelde ja põhjustasid selle, et ma antud loole alla maksimumhinde kuidagi panna ei saa. Aga arvan, et ka ilma kineastide abita oleks see jutt üks minu lemmikuid Bradbury loomingu hulgast - ja küllap ka üks mu lemmik-ulmejutte üldse.

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

25.04.2001, kell 20:12

Üks kummaline ja hästi kirjutatud jutt laste võõrandumisest vanematset. Üks mu lemmikutest Bradbury lühiproosast. Muuseas kes tahab seda juttu inglise keeles lugeda, siis jutt on ka netis üleval.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

25.04.2001, kell 20:33

Pioneer

10.09.2001, kell 17:34

Pisike ludist Bradbury sisemuses tõstab selles jutus pead. Tehnika on paha-paha, lapsed, kes tehnika keskel üles kasvanud, veel halvemad. Hirmutada saaks sellise jutuga muidugi ainult üsna tehnikakaugeid inimesi.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

21.10.2001, kell 02:18

Eks on ju t6si t6esti, et Ray väikest viisi ludiit on. Kirjutusmasin oli minu mäletamist mööda yks viimaseid tehnikasaavutusi, mida ta kasutada usaldab. Noh ja mis lapsukestesse puutub, siis on kindlasti iga lapsevanem oma naha peal tunda saanud, millega lugupeetud järelkasv hakkama v6ib saada. K6ige l6petuseks panen viie ära

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Märt Saar

27.03.2002, kell 01:40

Lapsed lähevad tulevikuühiskonnas üle käte. Ei nad enam viitsi vannitada või saapapaelu kinni panna. Kõike peavad tegema masinad. Aga on ka üks tuba, milles võib luua kõiksugu kujutlusi, ruumilisi pilte ja milles lapsed enamus ajast elavad. Ajapikku hakkas ruum lapsi mõjutama, vägivalla teeradade poole tõmbama. Dialoogi oli rohkem kui sisu. Oli küll mida lugeda, kuid suht ükskõikseks jättis lugeja.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kristjan Ruumet

20.05.2002, kell 04:01

Arvo Laarmann

7.03.2003, kell 02:00

Sisu jäi tõesti veidi väheks. Loo põhieesmärgiks oli minu meelest siiski hoiatada lapsevanemaid, kes oma lapsi ära unustama kipuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Tauno Laarmann

31.03.2003, kell 22:26

Lool midagi viga ei olnud, aga Bradburyl on palju tugevamaid tekste.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

16.02.2004, kell 21:24

Hästi olid kujutatud saamatud ja nõrgad vanemad ning väga ära hellitatud lapsed, kuid sellest jääb natuke väheks. Sisu oleks võinud veidi parem olla. Ja üldse ei meeldi mulle jutud, kus enamus tegelasi käitub nagu kari lambaid. Kohe üldse ei meeldi!

Teksti loeti eesti keeles

Ray Bradbury

22.08.1920-6.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

Lisavahendid:

Ray Bradbury

22.08.1920-6.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: