Kasutajainfo

Ray Bradbury

22.08.1920-6.06.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ray Bradbury · Leigh Brackett ·

Lorelei of the Red Mist

(lühiromaan aastast 1946)

ajakirjapublikatsioon: «Planet Stories» 1946; suvi
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)

Leigh Bracketti ja Ray Bradbury lühiromaani «Punase udu Lorelei» juures tuleb esmalt rääkida ulmekirjanduse alažanrist sword&planet. Hästi lühidalt öelduna tähistab see tekstikorpust, mis sai suurema hoo sisse Edgar Rice Burroughsi romaaniga «Marsi printsess». Edasi arendasid seda mitmed Burroughsi epigoonid ning 1930-1940ndatel oli see väga levinud kosmoseooperi alaliik. Siin tuleb siis tähele panna, et kuigi neid lugusid loeti tollal SF-tekstideks, siis mingit reaalset kosmoseavarustes seiklemist neis ei leidunud. Pigem oleks hästi lühike iseloomustus, et võtke Robert E. Howardi Conani-lood ning tõstke nende tegevus Marsile või Veenusele ning see ongi mõõga ja planeedi alažanr.

See on siis selline kummaline maailm, kus võib eksisteerida mingi meile võõras teaduslik-fantastiline tehnoloogia, kuid kahevõitlust peetakse mõõkadega, maailm, kus ühelt planeedilt teisele rännatakse kosmoselaevas, kuid planeetidel liigutakse näiteks hobutransporti kasutades jne jne. Termini sedasorti tekstide kohta juurutas 1960ndatel nende suur avaldaja, Ace Booksi toimetaja Donald A. Wollheim mõõga ja maagia žanri eeskujul ning on öeldud, et lühiromaan «Punase udu Lorelei» on Leigh Bracketti kõige mõõga-ja-maagialikum tekst. Ei vaidle.

Sisust. Kosmilise mastaabiga pisisuli ja suller Hugh Starke hädamaandub ühel valgustkartval operatsioonil oma laevaga Veenuse Valge Pilve mägedes. Ei ole hea koht. Starke saab rängalt viga ning on suremas, kui üks nõiduslik naine Rann talle teatab, et saab ta mõistuse sellest surevast kehast hoopis paremasse üle viia, kui Starke tema teatud tingimustega nõustub. Kes meist sellises olukorras ei nõustuks :D Starke ärkab kohaliku kangelase Conani kehas ja see on tõesti Conani keha! Starke ei ole end oma kiduras vanas kehas kunagi nii tervelt ja jõuliselt tundnud... Peagi selgub aga, et sellisena on kohalik nõid-valitsejanna Rann kiskunud ta kohalike fraktsioonide vahelisse võimuvõitlusse. Võitlusse, kus see vana Conan, kelle enda mõistus on telepaatiliselt hävitatud, on käitunud oma liitlaste, sõprade ning armastatuga eriti reeturlikult ning terve maakoht sooviks teda isiklikult sodiks peksta.

Meie Hugh Starke Conani kehas satub nende oma endiste ja reedetud liitlaste kätte vangi, kuid läbi häda suudab ta neile selgeks teha, et pole enam seesama mees, vaid maalane Hugh Starke. Tema armastatu, kes on seda vana Conanit viimasel ajal kohutavalt vihanud, satub keerulise dilemma ette: seda keha ta ju armastab ja ihaldab, selle vana omanik on igaveseks hävitatud, uus sisu aga... noh, on täiesti võõras.

Seiklusi ootab ees palju ning lõpuks päästab Starke-Conani-kehas oma vana kodulinna nõid-valitsejanna vägede käest, tuues Punase mere põhjast välja seda asustava surnute armee, keda on.... hmm, raske tappa.

Leigh Brackett on hiljem tunnistanud, et peategelase nimevalik - Conan - oli ebaõnnestunud. See oli väike fännivihje Robert E. Howardi kangelasele, kes seikles Weird Talesi veergudel kümmekond aastat tagasi, kuid oli 1940ndate keskpaigaks uute fännide jaoks praktiliselt tundmatu. Ning kuidas võis Brackett teada, et barbar Conan tõuseb 1950ndate keskel tuhast ning raamatupublikatsioonid panevad aluse permanentsele Conani-buumile, nii et sellenimelist kangelast Veenusel on tänapäeval seda lühiromaani lugedes väga veider kohata.

Juba üsna nimekas kosmoseooperite autor Brackett hakkas seda 56-leheküljelist lühiromaani kirjutama 1944. aastal, kui kutsuti ootamatult Hollywoodi tegema paremaks William Faulkneri stsenaariumit Bogarti-Bacalli klassikaks saanud filmile «The Big Sleep». Kiiruga andis ta jutu pooliku käsikirja üle noorele algajale autorile ja heale sõbrale Ray Bradbury`le, jätmata ühtki juhist, kuidas lugu lõppema peaks, ning põrutas Hollywoodi. Bradbury lõpetas loo üsna kenasti, sisulises mõttes ei ole autorivahetus tuntav, stoori areneb oma täiesti loogilise lõpuni, stiililiselt on kirjutaja vahetumine aga täiesti arusaadav. Bracketti 32 lehekülge on märksa julmemas-küünilisemas-järsemas laadis kirja pandud, Bradbury 24 lehekülge jälle lähevad oluliselt lüürilisemaks, nõtkemaks ja empaatilisemaks, isegi negatiivsete tegelaste suhtes, kellele lugeja Bracketti osas grammigi kaasa ei elanud, kuna nad lihtsalt nii vastikuid tegusid toime olid pannud.

Kuigi see pole kindlasti veel Bracketti tipptekstide hulgas, oli «Loreleid» (sellenimelist tegelast tekstis ei figureeri, pigem on see viide germaani mütoloogiast pärit vastavale sireenile, õnnetu armastuse tagajärjel meestehävitajaks muutunud tütarlapsele) vägagi mõnus ja kaasahaarav lugeda. Kuigi jah, tõsi on seegi, et see Veenus siin oli vast kõige vähem teine-planeet-Veenus ja kõige enam lihtsalt fantasymaastik, kus hoogsat mõõgavõitlust ja maagiat arendada. Hindeks ütleme siis: 5 pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: